Random loba, natuke reklaami ja EBA

Meie nädalavahetus möödus Tartumaal. Samal ajal kui Tallinnas toimus blogipidu, olime meie Tartumaa loodust ning sõprade-sugulaste seltsi nautimas. Ma saan aru, et “popid ilublogijad” on otsustanud blogipidu boikoteerida, sest nii on “popp” ja olgugi, et ka mina olin sel aastal otsustanud võib olla just isiklikel põhjustel mitte kohale minna, leian ma, et selline avalik boikoteerimine on ka nats lapsik. Eks ikka ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin oma kategoorias kolmandaks tulla, Ebapärlikarbi ja Vegani päevaraamatu järel ning kuigi õhtujuht tegi mingi haleda nalja/eksimuse ja mind seal ära mainis ning nii natuke segadust tekitada (vist), siis mul on väga hea meel, et vähemalt arvamusblogide kategoorias võitsid vinged tegijad.  Aga palun palun, ärge järgmisel aastal enam Zenja Fokinit tellige – ta on nii oma aja ära elanud. Ilumessil ja Buduaari turul käies mul ka käib luust ja lihast läbi kui ta “nalja” teeb. Ei ole naljakas. Fokin oli khuul selles muutumissaates, kust ta kuulsaks sai, nüüd ta on lihtsalt keigar. Sry, minu aus arvamus. See, kas üritus oli labane ja kelle mõõdupuu järgi ning kes selle labaseks muutis/muudab/muuta võib, see on ilmselt selline koht, kus inimesed jäävad eriarvamusele. Las ta olla.

Lugesin just, et Lipsuke kirjutas, et ei viitsi mu blogi väga lugeda, sest ma kirjutan liiga palju. Noh, sellisel juhul peaks see postitus olema just nende teetassike, keda suvalised pildipostitused huvitavad. Sest just see see siin on.

Ülikihvt nädalavahetus oli. Ja vedas, et suvi sattus ka olema.

20170610_140034

Mu tädipoeg oma mehega on Austraaliast Eestis sel suvel ja nii käisime me kõige pealt neile tere ütlemas. Käisime paadiga sõitmas ja ajasime loba maast ja ilmast.  Need nö välismaa inimesed on ikka hoopis teistsugused kui me, nad on rõõmsameelsed ja energilised, nendega koos veedetud aeg oli totaalne positiivse energia laeng. 

20170610_140107

Edasi liikusime me mu sõbranna lapse sünnipäevale. Veab ikka neil, kel suvel sünna. Mitte midagi rohkem ei ole vaja kui head ilma ja aeda ning  ongi juba edukas sünnipäev. Okei, batuut võiks ka olla, sest mu meelest oli see küll parim lapsehoidja. Ka meestele. Mingi hetk olid kõik seltskonnas olevad isad batuudil kilkamas. Lapsemeelsus on igati teretulnud nähtus!

20170610_210037

Täna käisime me läbi mu tädi juurest ja kas te kujutate ette, et ta on endale suutnud organiseerida täpselt sellise “peenramaa” nagu mina juba kaks aastat endale tahan. Nii ilus oli ja kui ma muidu ikka raiun siin, et ma ei ole kade, siis täna hommikul seda peenramaad nähes olin ma kadedusest sinine. Maaaaaaarrreeeeeeek, ma tahan kaaaaaaaaaaa!

 

20170611_09454520170611_094916

Ma ei tea, kas te mäletate kui ma kirjutasin lasteriietest ühe artikli “Pere ja kodusse”, et noh ikka nats imelik on kui laps Batmanina vanaema sünnipäevale läheb ning et kuidas mõned vanemad ei vaata, mis lapsel seljas on, kui nad kodust välja lähevad. Kaks aastat on mööda läinud ja minust on saanud ema, kes lubab lapsel ka tekikott seljas poodi minna. 

20170611_114025

Me ei olnud pikka aega surnuaias käinud ja nüüd oli kohe selline tunne, et peame läbi minema ja  üle vaatama, kuidas kadunud sugulaste “käsi käib”. Ma olen üks neist inimestest, kellele tegelikult surnuaiad väga meeldivad. Mu meelest on seal mingi müstiline rahu. Ja kuidas siis veel meie seast lahkunud perekonnaliikmeid meeles pidada kui mitte neile hauale lilli viies. Minu jaoks on perekond väga oluline ning mu jaoks on ka oluline, et Ida teaks, kes on tädi Helju ja onu Endel ja Andu.

20170611_11533020170611_11580620170611_12322720170611_123336

Vanaema juurest maalt hüppasime ka läbi. Ma kohe pidin ka vanaemast (jälle) siia pildi lisama, sest iga kord kui keegi räägib mu kehvadest geenidest, aga mina mõtlen näiteks oma vanaema peale, siis ma väga loodan, et mul on sama “kehvad geenid”. Nii sisemiselt kui välimiselt:)  

20170611_123329

Elistvere loomapargist pidime ka läbi käima, sest no see jäi peaaegu tee peale ja ilusat suveilma tuleb ju ära kasutada. Patt oleks lihtsalt niisama kodus vegeteerida. Elistvere on mu meelest ka igati külastamist väärt. Nii armas väike loomapark, kus on nii tore näiteks piknikku pidada. Järgmine kord võtame me piknikukorvi kindlasti kaasa.

20170611_130711

Tagasi Tallinnasse on meil komme läbi Kehtna-Rapla-Kohila sõita. Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, mida sellises toidukohas nagu “Eastern Outback” pakutakse. Seekord õnnestus meil seal lõpuks söögipaus teha. Lihtne ja lühikese menüüga kohake Kehtnas, kuid IGATI väärt külastamist. Menüü ei paku midagi üllatavat – menüüs on kana-seenepasta, Caesari salat, kitsejuustusalat jms – kuid 1) toit oli äärmiselt maitsev ja 2) teenindus oli veel  meeldivam. Me Ida suutis natukene läbustada ja natuke piinlik oli, kuid keegi ei vaadanud meid imelikult, et issand, tulid siia lapsega ja kukkusid kohe läbustama, vaid meisse suhtuti nagu me oleks seal vanad tuttavad. Mind mõnes kohas häirib teeninduses liigne familiaarsus, aga siin oli seda täpselt õiges koguses. Mina tahan kindlasti tagasi minna. Vahva toidukoht. Julgen kindlasti soovitada ise järele proovida. Hästi lihtne ja nunnu! Ja üllatuslik (minu jaoks), et natuke sellises suvalises kohas nagu Kehtna midagi nii okeid leiab. Tartusse minnes proovisime me Põltsamaal todukohta leida, kuid pubi, kus kell 11 juba pead parandati, ei tundunud väga kutsuv. Kohvik O-d vist enam ei ole? 

20170611_155334

Saigi nädalavahetus läbi. Algab uus ja põnev töönädal, mis viib mind muuhulgas ka Hiiumaale ja Peipsi äärde.

Kaheksa suurt, kaks väikest ja sünnipäev

Nädalavahetus möödus meil täielikult sünnipäevade ja vanaemade tähe all. Ida on ikka õnnelik laps, tal on olemas kaks vanaema, vanavanaema ja teoreetiliselt ka kaks vanaisa. Minul ei ole vanaisa olnud, ma olen selle peale kade, aga noh need vanaisad on teoreetiliselt olemas. Mehed noh…Üks ütleb, et ei oska lastega tegeleda ja teine ei suhtle minuga, seega ka Idaga. Ida on õudne vanaemade fänn. Terve selle nädala valmistas ta vanaemadele kinke, ma ütleks, et vanavanaemal, kes “kootud” kinda sai, läks võrreldes vanaemadega, kellele Ida tahtis kaasa pakkida natuke keedetud spagette, ikka väga hästi. No ja see nädalavahetus oli Idale nagu tõeline pidupäev, kõik – onud, tädid, vanaemad, vanavanaema – olid platsis. Üle 1,5 aasta kohtus Ida ka oma vanaisaga.

Mis ma tahan öelda on see, et istun ma siin oma probleemide ja murede keskel, vingun ja virisen oma pere kallal, no ja nemad minu kallal ka (mu õde tahtis peale mu postitust kirjutada emale Facebooki sõnumitesse, et appike, Liisu on ikka täielik idikas, aga ajas kogemata vestlusakna sassi ja kirjutas selle mulle:D), kuid ma tunnen kui palju rikkam ma olen võrreldes nendega, kes perekonda ja perekondlikke väärtusi ei hinda. Ma ei pea siin silmas mingit mõttetut jura, et raha ei ole rikkus, vaid perekond, iga loll teab, et kui raha ikka üldse ei ole, siis on jube raske keskenduda muudele asjadele, ma pean silmas seda, et inimene, kellel on perekond, nad on hingelt rikkamad. Või midagi säärast. Diipi.

Marek küsis mult, et miks ma nii palju pilte klõpsin kogu aeg. Ma vastasin talle, et kunagi kui me 80aastaselt kiiktoolis istume ja vanu albumeid lappame, siis ta tänab mind.  See, kena noor poiss piltidel on mu onupoeg. Ta oli lapsena sama hull nagu Ida, nunnu aga hüperaktiivne ja suutis mind hulluks ajada oma jonniga, nüüd on ta megarahulik ja ultraviisakas. Me lohutame end sellega, et järelikult on lootust, et Ida rahuneb ka 20 aasta pärast maha:D

Laupäeval tähistasime me vanaema 85. sünnipäeva. Seda iganenud “kehvade geenide” nalja mäletate ju? Mina ütlen teile ausalt, et kui ma 85-aastaselt näeks nii äge välja nagu mu vanaema, siis ma oleksin uhke.

img_6898

IMG_6986.JPG
Minu laps. Vaatab selle õige ülikooli suunas;)
IMG_6992.JPG
Juuksed jäid jälle kammimata.

IMG_7018.JPGimg_7012IMG_7031.JPG

IMG_7040.JPG
Jaa, ma tean, et mu küüntelt mahakoorunud lakk on lausa kohutav, mul ei olnud aega käsi korda teha. Kodukontori miinused, et lased end käest ära. Olgu veel öeldud, et ma absoluutselt ei kannata maniküürimata käsi.

IMG_7048.JPGIMG_7037.JPGIMG_7064.JPG

IMG_7002.JPG
Ida kootud kingitus vanavanaemale

IMG_7068.JPGIMG_7072.JPGIMG_7082.JPGIMG_7093.JPGIMG_7098.JPG

Hotellist Antonius soovitan teil lugeda rohkem Hotelliveebi blogist SIIN. See on uskumatult ilus, luksuslik ja imelise teenindusega hotell, keset Tartu kesklinna.

IMG_6950.JPG

Nädalavahetusse mahtus ka teise vanaema – Tallinna vanaema – sünnipäev Mimosa restoranis. Sellest sai minu uus lemmikrestoran. Nii armas, hubane, suurepärase teeninduse ja väga hea toiduga restoran.

Ja vaadates vanaema, siis raske uskuda, et ta ei ole 50aastane, kui tal poleks 43-aastast poega, siis te ju ka ei oskaks arvata, et ta võiks vanem olla.

IMG_7291.JPGIMG_7285.JPGIMG_7308.JPGIMG_7317.JPGIMG_7343.JPGIMG_7329.JPGIMG_7305.JPG

Kahepalgelisus to the max

Mul on mustandites üks postitus, kus ma kiunun selle üle, et kui mõlemal vanemal on puhkus, siis miks laps peab lasteaias käima, et kuna laps siis puhkab ja et mina küll tahan küll puhkuse ajal midagi koos – kolmekesi – ette võtta.

Eile me siis võtsime ette reisi Põrgusse ja Aulestadi (sellest eraldi postituses) ja koju jõudes mõtlesin ma, et appikene, kus ma tahaks, et ma saaksin ÜKSINDA või KAKSI puhata ja ringi liikuda, teha täpselt seda, mida ma tahan, ILMA et keegi iga väiksema asja peale KARJUMA ei hakkaks. Ida jonn võiks ka olemata olla.

Ehk siis meie “vabakasvatuslik” laps on võtnud eesmärgiks mind sõna otseses mõttes hulluks ajada. Talle ei sobi mitte midagi.

“Ida, sa ei võtta tekki ja patja ja aluspükse ja kummikuid ja puslesid ja küünlaid jne jne kaasa!” ütlen ma. Ida kisendab “Jo!!!” vastu. 

“Ida paneme püksid jalga!” ütlen ma. “Vil ikke ha på den!” (=ei taha neid) kisendab ta vastu. Ma pakun välja kolmed erinevad püksid. Kui me lõpuks oleme ühed jalga saanud, selgub, et “Ida vil ikke” neid ja jalga tuleb ikka panna need, mida ma esimesena pakkusin.

Sama kordub kingade, pluusi ja kampsuniga.

“Ida, sokk käib niipidi jalga!” ütlen ma kui Ida sokki vihaselt kand ülespoole üritab jalga tirida ja vihastab, sest kand jääb “valesti”. Ida kisendab ja kisendab ja kisendab, sest sokk on valesti. Järgmisel hetkel selgub ka, et sokk ongi vale. Paneme teised sokid. Ka nende kand käib talla alla, mis Idale ei sobi. Kisa ja lärm on taevani.

Me pole veel kuhugi jõudnud. Minu närvid on juba mustad, Mareki omad hakkavad kohe mustaks minema.

“Ida, istu tooli ja pane korraks tekk, padi, küünlad, toidupakk, joogipudel, aluspüksid, lilled käest ära!” ütlen mina. “Nei!” vastab tema.

“Ida, me praegu ei osta siit juua!” ütlen ma kui Põrgusse pileteid ostan, käime ringi ära ja siis. “Pärast,” püüan ma (veel rahulikult) selgitada. “VIL IKKE!” karjub Ida.

“Ida, kas sa sööd veel?” “Nei, mamma söö ära!” vastab ta. Ja ma söön. Kolm minutit hiljem on lahti põrgukisa. “Ida SÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖK! Ida taha mamma sööb ära!” Järgneb lootusetu vestlus püüdes talle selgeks teha, et ta ISE ei tahtnud enam süüa, vaid rattaga sõita. Me lahkume. Ida karjub “Ida süüa!” õnneks eesti keeles, muidu arvaks norrakad, et hoiame last näljas. Nüüd vaatasid nad meid ilmselt lihtsalt kui karjuvat Ida-Euroopa perekonda.

Kuna kooki enam pole otsustab Ida ära süüa mu viimased närvid. Need maitsevad hästi. Mareki juuksed ei saa enam hallimaks minna. Need on juba LIIGA hallid.

“Ida taha autosse!” protseteerib ta kui me sõitma hakkame.  KISA.

Sada tuhat erinevat “vil ikke” kordub ka autosõidul. “Ida vil ikke koju!”, “Ida vil ikke muusika!”, “Ida VIL IKKE”.  Koju jõudes tahab Ida otsemaid õue jalutama minna. “Mamma vil ikke!” ütlen ma. Ma tahaksin korraks istuda ja puhata. “NEEEEEI!” kisendab Ida ja jookseb õue.  Minu “vil ikke” ei loe. Ma olen sunnitud talle järele jooksma, et naabrid ei arvaks, et laps kodust põgneb. Kisa järgi võiks nii arvata.

Mamma VIL IKKE mõtlen ma ja unistan puhkusest, kus me saaks olla kahekesi. Ilma Idata. Postituse, kus ma ei mõista vanemaid, kes vajavad oma aega ja lapsega kusagil ei käi, sest laps ei oska käituda, kustutan ma ära. MA MÕISTAN. Oleks maksimaalne kahepalgelisus kellelegi ette heita, et nad lasteta puhkavad. 

Nädala pärast sõidame me Eesti. Esialgu puhkusele. Kolmekesi. Üks meist on kolme-aastane, kes hetkel midagi ei taha ja teine ärasöödud närvidega. Mina kolmandana lihtsalt hull.

Aga tegelikult oli nädalavahetus tore. Nüüd kui piltidelt vaadata. Kokagrupi seekordne väljakutse oli Pavlova. Mulle maitseb Pavlova, aga ma pole seda julgenud teha. Nüüd sai tehtud. Polnudki nii keeruline, ja kui ISEGI MINA saan koogiga hakkama ja ütlen, et polnud keeruline, siis tõepoolest võite mind uskuda. Ma ei oska küpsetada. Marjad unustasin poest osta, aga õnneks sai koduaiast mustikaid korjata. Milline luksus, ah? Lisaks avastasin ma veel, et siin üsna lähedal kasvavad murakad. Ebareaalne koht, kus elada.

Muinasjutt.

IMG_1003IMG_0806IMG_0819IMG_0824IMG_0812

IMG_0995IMG_0996IMG_1004IMG_1014IMG_1013IMG_1018IMG_1015

For a while I have wanted to write about parents who go on holidays without their children and keep them in kindergarten whole summer, because they need their own quality time. I have not understood these parents. A blog post on this topic has been in my drafts.

This weekend, as our fairy tale living in Norway soon comes to an end and probably from Autumn we are back in Estonia and we have tried to make the most of the summer here and visit places we have not seen before, we visited e Helvete and Aulestad. Lilleputthammer is waiting on list next weekend.

Don’t get me wrong. it HAS been a wonderful weekend. BUT there is one little 3yrs old who is sweet us sugar on outside, but the inside…it’s like cayenne pepper. She has now come to an age, where she does not like anything and anyone. Only she knows what is right and when we do not listen to her and she needs to put on clothes before going out, or cannot jump off the balcony, she screams and protests. The same is with driving the car (she knows where to turn), food (she knows who and what and when is allowed to eat) and pretty much everything else. So…sightseeing can be challenging with her when she is the one to know best. It used to be me. I have lost control. And she seems to enjoy eating my nerves. *

I deleted the draft about parents who wish to have holiday without their children. I understand that sometimes the best idea is to stay with a child at home until she’s 18 or at least understands the meaning of “allowance” and not getting it when not doing like mom says.

In a week we are going to Estonia. For a holiday. Three of us. Sounds like a lot of fun:D

*Just in case I am asking to read all of my posts with a sarcastic sense of humor.