Kõige loogilisem puhkuse sihtkoht

Et siis Marekil on puhkus. Mida puhkuse ajal teha? Mis on kõige loogilisem sihtkoht puhkuseks? Otseloomulikult Norra. Mis sellest, et aegajalt tundub mulle, et ma käin siin tihedamini kui mõni inimene suvilas. Aga olgu. Kuna mul tegelikult olekski vaja olnud töö pärast sel ajal Norras olla ning jube tüütu oleks olnud nüüd hakata Marekile selgitama, et kuule mul tuli tegelikult üks tööasi vahele (kui ma ise olen kogu aeg kiununud, et tal mingi tööasi vahele tuleb), siis Norra meie puhkuse sihtkohaks saigi.

Töö ja vile koos. Jube hästi klappis tegelikult. Hotelliga läks ka hullult hästi. Minu tavapärased lemmikud (hinna ja kvaliteedi suhtes) olid juba välja müüdud ning hotellide hinnad olid ulmelised. Ma olin juba pigem seda meelt, et sõidan kaks päeva edasi-tagasi Lillehammeri ja Oslo vahet, aga siis sain imekombel mingi sooduspakkumise Booking.comist, nii et Soria Moria lossis hotellis (Norra muinasjutt on Soria Moria lossist, seepärast me saime Idale öelda, et magasime muinasjutulossis) me ööbisime. Kui olete Oslot külastamas, siis soovitan seda hotelli küll väga soojalt. Nii head hommikusöögi valikut ei ole Norra hotellid juba ammu pakkunud.  Hästi hubane ja mõnus oli. Suure mängutoaga, mis oli eriline pluss, sest ma sain mitu tundi rahulikult seal tööd teha, samal ajal kui Ida mängis.

Kui töö tehtud, tegime me üle pika aja täielikku turisti. Kondasime Vigelandiparkis, Holmenkollenis, Aker Bryggel, Kon-Tiki muuseumis. Ilmaga on Norras alati 50-60 võimalus, aga meil täiega vedas seekord. Viimati kui me Marekiga Oslos turistitasime umbes viis aastat tagasi, sadas põhimõtteliselt kolm päeva pussnuge. Seekord oli ilm meie poolt!

Mingil veidral põhjusel lasin ma end jälle pehmeks rääkida ning ronisin kõrgustesse. Kuigi olin peale Globenit ja taevarestorani endale lubanud, et aitab kõrgustest. Eks need vaated ikka on, mille pärast ma korraks unustan, et kardan. Holmenkolleni suusahüppetornis ei olnud tegelikult imekombel üldse hirmus. Ise ka imestan! Suusamuuseum (sama pilet, mis hüppetorni – täiskasvanule 130NOK) on samuti külastamist ja uudistamist väärt.  Ma käisin viimati selles muuseumis 20 aastat tagasi. Ei saa öelda, et ma oleks midagi mäletanud. Peab tunnistama, et ehk ei olnud tookord ka nii palju huvi.

IMG_2117IMG_2121.JPGIMG_2136IMG_2153

IMG_2146
See kostüüm kuulub ÜHEKSAKUUSELE lapsele. Kõrval oli pilt tema esimesest suusaretkest. ÜHEKSAKUUSELT. Ma ei ole kindel, kas ma sama vanalt üldse roomatagi oskasin.

Aker Bryggel on alati ilus, kuid eriti mõnus on seal ilusa ilmaga. Lihtsalt istud, naudid ilma, ümbrust, paate, inimesi. Kulged. Korraks. Mulle jäi Triinu blogist täna meelde midagi sellist, et mured saavad lõpuks kätte, aga unistused mitte kunagi. Puhas tõde iseenesest, aga Aker Bryggel kulgedes tundub korraks, et unistused on ka käes. Ma ei tea, miks, aga selline tunne on. Kuigi mu unistused ei ole tegelikkuses seda nägugi, et mulle käega katsutavasse lähedusse jõudma hakkaksid. Läks segaseks? Vist küll. Aga mõnus oli. Astrup Fearnley muuseumi põikasime ka korraks sisse. Või noh muuseumipoodi. Aga kultuursema mulje pärast ütleme muuseumi.

IMG_2159IMG_2160IMG_2172IMG_2180IMG_2190

Edasi ootab meid vana hea Lillehammer. Tädi Klaudia sünnipäev. Ida on seda juba reisi algusest saati oodanud. Et saaks jälle peokleidi selga panna!

IMG_2204.JPG

Miks lapsel mütsi peas ei ole?

Läksime hommikul Idaga poodi. Riides oli ta nii nagu Instagrami pildil (mida saate siin postituse kõrval paremas tulbas näha) ja tegelikult oli tal peas ka müts, aga poes võttis ta selle ära ning kui autosse hakkasime minema, paljapäi, peatas mind üks naine, et mulle öelda, et laps ilma mütsita küll käia ei tohi. Sama kommentaari sain ma ka selle sama Instagrami pildi alla. Ei tohi? Aga mina küsin, miks ei tohi?

See pilt Idast on tehtud eelmise aasta oktoobris. Norra lasteaias. Neil oli õues pildistamine. Kaua nad nii küll väljas ei olnud, aga siiski. Päise pilt on tehtud märtsi. Oli imekaunis kevadilm ja kõik lapsed silkasid lasteaiast niimoodi autosse. Haigeks ei jäänud neist keegi.

12074492_1663368117213722_8836611019085424701_n

Ma olen nõus, et Norras on väheke teine kliima, kus haigused nii hästi ei levi, samuti olen ma nõus, et meil on vedanud, et Ida on tõepoolest ilmselt ka tugevama tervisega laps (igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla), aga ma ei saa tõepoolest sellest pidevast riidestressist aru.

Ma saan Ida lasteaias riidesse väga kiiresti, sest ma ei topi talle enam karupükse ja talvekombesid selga, me liigume mõnikümmend meetrit majast autoni – milleks nii palju vaeva näha? Korralikud õueriided on lasteaias kapis, minekuks ja tulekuks on teised riided, et riietamine ei võtaks aastaid. Päris pakasega on muidugi teised lood, siis muidugi panen ka mina lapse korralikult riidesse.

Mulle tundub, et Eesti vanemad riietavad oma lapsed üle. Ma arvan ka, et on seos liiga soojade ruumide, üleriietamise ja haiguste vahel. Ma olen sellest ka varem kirjutanud (SIIN). Ma olen Idale Norras lasteaeda järgi läinud kui nad keset talve õues mängivad ja Idal on kombeka lukk eest lahti läinud ja kael on täiesti paljas olnud. Muidugi ei arva ma, et see nüüd õige oli või sellest peaks eeskuju võtma, aga ülestressata ka mitte.

Norras käisime me (ja teised) südatalvel peapaelaga. Ka siin on Ida peapaelaga käinud, nii et mind on juba hoiatatud, et kas keegi ei ole juba midagi ütlema tulnud, et mütsi peas ei ole. Mis siis juhtub kui see laps 5-10 minutit õues palja peaga on? Mina olen ju ka. Mis meiega juhtub mütsita?

Täiesti random postitus

Täiesti pekkis, kuidas mulle meeldib selline seljakottide ja kohvrite otsas elamine. Nii, et üks päev oled Eestis, siis juba Rootsis, Norras ja vups tagasi Eestis. Mulle meeldiks kui sinna vahele mahuks veel ka natuke Itaaliat ja Saksamaad ja of course ka kaugemaid paiku. Ma ei tea, miks, aga praegu unistan ma New Yorkist ja Tokyost ning teate, natuke nagu tahaks ka lihtsalt soojal liival lebada, aga see selleks. Norra on ka tore. Eriti kui see ikka natuke nagu su teine kodu on, kus pere sind ootab.

Jp, just nimelt. Me ostsime Klaudiaga endale ühesugused kleidid. Nagu vanasti sai täditütrega tehtud.  Reliving the 90´s:) Meile mõlemale lihtsalt meeldis üks ja sama kleit ning me ei suutnud otsustada, kumb meist selle endale saab. Pealegi, üks meist kannab seda Norras ja teine Eestis, tõenäosus, et me sama kleidiga ühele peole satume, on väike. Kui ma isegi käiks pidudel.

IMG_8616.JPG

Oslo ei olnud vanasti mu lemmiklinn, kuid nüüd on see kuidagi saanud osakeseks minust. Sellel linnal on lisaks tavapärastele vaatamisväärsustele nii palju pakkuda. Mul vedas ka ilmaga. Täielik kevad oli käes. Välikohvikud olid rahvast täis, rulatajad olid tänavatele tulnud, inimesed võtsid päikest, sh ka t-särgi väel. Kui ma järgmisel hommikul kell 5 rongile tõttasin oli kevad asendunud lumesajuga. Tüüpiline Norra ilm.

IMG_8665.JPGIMG_8669.JPGIMG_8689.JPGIMG_8690.JPGIMG_8718.JPGIMG_8724.JPG

IMG_8696.JPG

Laevasõidust ma juba rääkisin Facebookis. Et kui tundub,et ma olen just laevasõidu hirmu ületanud, tuleb torm ja ma saan aru, et päris rahulikult ma end selliste ilmadega laevas ikkagi ei tunne. Samas ei ole see väike hirm võrreldav selle hirmuga, mis mul oli laevasõidu ees veel paar aastat tagasi. Mulle tundub, et midagi muutus siis kui ma sain emaks. Kuidas ma näitan lapsele, et ma kardan? Ma olen ju ema. Ja kas mitte ema ei ole tugi ja ilmasammas, kes kunagi ei karda ja alati lahendused leiab? Nii et lapsel on turvaline?

IMG_8735.JPG

Muuseas on mul hea meel tõdeda, et vähemalt mõneks ajaks on Frozen ja Elsa ja Anna asendunud Trollide vaimustusega. Me oleme Trollide multikat vaadanud vähemalt 20 korda ja see on tõeliselt kihvt multikas. Kes vaadanud pole, vaadake! Peaks eestikeelse DVD ka endale muretsema.

Igatahes olime me eile õhtul Idaga poes, sest Ida tahtis issile kingitust leida. Leidsime siis paki küpsiseid, mis Ida arvas, et issile meeldiks kui ühtäkki avastas ta Trollide kommipaki. “Issi tegelikult ei tahagi kingitust,” arvas Ida, viis küpsised tagasi riiulisse ja asendas selle Trollide kommidega. Mul on hea meel, et ta on nii palju mõistlik (mitte küll iga kord), et on aru saanud, et poest saab ta endale valida vaid ühe asja. Nii palju tark ta siiski õnneks veel ei olnud, et oleks taibanud, et küpsised on issile ja kommid talle ehk siis et ta saigi vaid ühe asja;)

IMG_8747.JPG

Suvalisi pilte klõpsides ja natuke guugeldades avastasin ma, et mul on vist päris hea kaamera ja objektiiv(id). Kahjuks ei oska ma neid absoluutselt kasutada, mul pole reaalselt aimugi, mida erinevate nuppudega teha saab. Kahtlustan, et oleks mõistlik manuaal läbi lugeda, et natukenegi targemaks saada. Mitte et mu jaoks oleks väga oluline, millised mu kodualbumi pildid välja näevad, kuid siiski. Iga teadmine tuleb ju kasuks.

IMG_8757.JPGIMG_8796.JPGIMG_8801.JPG

Ja selle täiesti random postituse lõpetuseks – paganama hea on kodus olla! Men gleder meg nå til påsken, vi skal på hytta med tädi Satu. Som ekte normenn;) Det blir K-O-S-E-L-I-G!

IMG_8822.JPG

Üks eestlane. Üks seljakott. 24h /One backpack and 24h

Mul on üks kiiks  palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma aegajalt istusin suvalise t-bane peale ja püüdsin ajaviiteks “ära eksida”. Ära eksimise asemel õppisin ma linna tundma. Seiklemiseks ei pea ma üldse kaugele reisima, seiklus võib oodata mind koduses Tallinnas või Tartus, tundmatus Pärnus või Viljandis. Nagu te Facebookist lugeda võisite, siis ma suutsin isegi Balti jaamast lennujaama minemisest seikluse teha ja otsustasin tavapärase bussi asemel trammi kasutada. Püha issand jumal, kust mina pidin teadma, et Ülemiste ja Ülemiste jaam on kaks eri peatust. Aga ma ei vaevu endale kunagi selliseid asju ENNE selgeks tegema, sest mulle meeldib seigelda. Mõistlikuse piires. See tähendab ka seda, et kui me läheme reisile, siis ma uurin küll UMBES kus tänavas asub hotell, kuid EI tee endale selgeks täpset teekonda. See on nii igav. Marek seevastu on hoopis teistsugune – talle meeldiks kui kõik oleks planeeritud, kuid ometi ei ole ta kümne aasta jooksul midagi õppinud ja arvab, et MINA olen õppinud ning usaldab mind. Nii ta tahestahtata satub ka aegajalt seiklustesse.

Mulle meeldib ka reisida. Kui mu varasem töö eeldas tihti lennujaamas elamist, siis mulle see meeldis. Välja arvatud see aeg kui ma iga esmaspäev istusin lennukisse, et sõita Norra ja iga reede istusin uuesti lennukisse, et sõita Eesti ning lennukid alatihti hilinesid. Siis oli mul kopp ees, aga muidu olen ma tänulik, et mul on alati olnud selline töö nagu on. Üks mu kõige “hullemaid” reise oli kui pidime sõitma Göteborgi kohtumisele läbi Müncheni, lennud hilinesid, seetõttu muutus kogu meie sõidugraafik – tagasiteel jäime me maha Kopenhaagenis Tallinna lennust ja kokku venis meie reis nii pikaks, et ma ei olnud 24h maganud. Järgmine päev oli tööpäev. See oli kohutavalt väsitav, kuid nii põnev.

Ükskõik, kas ma tahan või ei taha viib saatus (?) tagasi mind sarnase elu juurde. 24 tunni sisse mahtus neli riiki, kaheksa linna, kaks kohtumist, emme külastamine  ja nüüd olengi ma teel tagasi Ussipessa. Mulle meeldib! Kui mul oleks korras auto, siis ma oleks AMMU Ida ja Mareki autosse pakkinud ja Euroopa poole põrutanud. Näiteks kaheksa tundi autosõitu Stockholmist Lillehammerisse on mu jaoks nohu (no kui just vahepeal auto katki ei lähe! või rong. või lennuk). Kahjuks või õnneks ei ole mul tervet autot, millega mööda Euroopat ringi kimada. Õnneks aga on mul võimalus reisida lennuki, rongi ja laevaga.  Nagu nüüd.

Ajaviiteks ja (enda) meele lahutamiseks tegin ma väikese reportaazi – “Üks eestlane, üks seljakott, 24h”

15046163_1208273325877876_1110764273_n.jpg
Tallinna lennujaam. Teel Riiga.

Kuna Air Balticu Tallinn-Riia lend hilines pool tundi, õnnestus mul Riia lennujaamas veeta tervelt seitse minutit. Ma ei kujuta ette, et ma näiteks Heathrow lennujaamas seitsme minutiga ühelt lennult teisele jõuaks, aga õnneks on Riia lennujaam väike. Ja lisaks “saldejumsile” tean ma nüüd, et Nõo Lihavürst on läti keeles “Noo cepeškungs”.

15049819_1208273309211211_1416457671_n.jpg
Rigas Lennujaams

Oslos oli mul Lillehammeri rongile jõudmiseks kolm minutit (tõe huvides küll sellest hetkest kui ma juba terminalist väljas olin). Jõuda osta pilet ja joosta rongile ning MITTE maha jääda on minu isiklik rekord.

15057906_1208273362544539_1328104291_n.jpg
Teel Lillehammerisse
15046239_1208273342544541_826452540_n.jpg
Lillehammeris

Kui ma hommikul kell viis edasi Kongsvingeri suunas hakkasin liikuma näitas kraadiklaas – 20 kraadi. No nii krõbe oli, et ninakarvad külmusid ka ära, kuid nii ilusat talveilma ei ole ma veel kogenud. Ühelt poolt mägede tagant hakkas tõusma päike, teine pool magas veel pimeduses ning siis tuli välja ere-ere vikerkaar. See sõitis koos minuga mööda metsa kaasa. Kui öeldakse, et teisel pool vikerkaart on rahapada, siis mulle tundus, et ma saingi justkui selle teise poole kätte. Nüüd tuleb vaid rahapada ootama jääda.

15045754_1208273545877854_83426876_n.jpg
Varahommik

Peale kohtumisi Kongsvingeris istusin ma rongile, et võtta suund Stockholmi suunas. Ilm oli juba soojem. Kraadiklaas näitas kõigest – 15kraadi.

15057981_1208275029211039_1190359371_n.jpg
Kongsvinger

Õhtul kella neljaks. 24h peale seda kui ma olin Tallinnas lennuki peale istunud jõudsin ma emme juurde Nynäshamni. Ei, ma ei ole aru kaotanud, et ma nukk käekotis ringi liigun. Aga kui sa oled ema ja su laps igatseb oma nukut ning see ei mahu enam kohvrisse, siis sind ei huvita, mida teised arvavad, sa paned nuku oma kotti ja kõnnid pea püsti edasi nagu see oleks maailma kõige tavapärasem aksessuaar.

15050481_1208273579211184_1348936736_n.jpg
Nynäshamn

48 tundi peale reisi algust istun ma lõpuks laeva peal ja olen teel Tallinnasse. Väsinud, aga rahulolev. Ja teate, ma kohe pean oma uut seljakotti kiitma, see on täpselt nii suur, et sinna mahub sisse ka mu sülearvuti. iPadis kirjutamine on küll okei, kuid peale seda kui Ida suutis klaviatuuri ära lõhkuda, eelistan ma pikemaid asju kirjutada arvutis. Toksida on lihtsam. Ja mu rüperaal mahub TÄPSELT seljakotti. See teeb mind ERILISELT õnnelikuks. Komplimente olen ma oma koti kohta ka saanud ja kuna ma olen siiski edev inimene, siis ei ole mul nende vastu midagi.

15057897_1208273769211165_144111320_n.jpg
Aksessuaarid

There is nothing more I like than travelling and small adventures. Of course I dream of destinations a bit further away than just Sweden and Norway, but to be quite frank for me going to another city can also be fun and an adventure, the reason is that I never plan things exactly. I know almost how to get from one place to another, but that´s it. I like it that way. My husband on the other hand is the opposite, he would like everything  to be planned, but somewhy he thinks that I have learned to plan and trusts me. I haven´t  and I never will so whether he likes it or not also he sometimes is involved in my adventure. He doesn´t show it, he is not the smartest to show his feelings and often seems to be angry, but I am pretty sure he enjoys my “non-planning” and impulsity. I swear if I would have less debts and a good car I would pack my husband and Ida to car and drive somewhere to Europe. In five years I should be quit all the debts (bank wood!) and then  we´ll drive. Not far. Or maybe. I don´t know. Thanks to my Polish friend I know want to visit Poland more than ever. I have been there several times, but only driving through (and the Auschwitz), but now I have this crazy urge to get to know Poland better.

Before Ida and my life as a houswife my work was 70% of living at airports, running from meeting to meeting. I was complaining and tired, but always actually loved it. I am now also so thankful that I have found a part time job which lets me travel like in the “old times”. In the last 24 hours me and my new backpack have been in Estonia, Latvia, Norway and Sweden, driving cars, buses, trains, planes and now 48h later a boat back to home. I love this kind of “gypsy life” and am so grateful that I have a husband at home who doesn´t make a problem of it. 

In a week me and Ida will back our suitcases and travel to Lillehammer. I am so happy that she also likes travelling, which is no wonder because she has been travelling since she was 6 months old. Do you know what her favorite game at the moment is? Packing suitcases to take the plane to tädi Satu and tädi Klaudia. I think it is adorable. 

Norrasse tööle – mis saab valesti minna?

Selles loos ei ole nimesid, põhjuseid selleks on mitmeid. Tööandja poolt olen ma kuulnud läbi mulle edastatud kirjavahetuse, mille põhjal ma oma arvamuse tööandjast olen kujundanud, võib-olla ma ei tea kõike fakte. Inimesed kipuvad igasugu “avalikke ülespoomisi” suurima hea meelega jagama ja ma tean, mida ma räägin, mida see endaga kaasa võib tuua. Faktid või kus on tegelik tõde ei huvita selliste lugude jagajaid, neid huvitab poomine. See ei ole ka minu võitlus, et ma tahaksin end tõmmata mingitesse kohtujamadesse või anda põhjust enda ähvardamiseks. Nii kohtu- kui ähvardamise lugusid on mul olnud piisavalt, et teada, et ma rohkem ei jaksa. Samuti ei taha ma tekitada otseseid probleeme perekonnale, kes selle murega minu poole pöördus, seda enam, et peres on kasvamas kolm last.

Miks ma seda lugu siin jagan? Esiteks hoiatuseks, mis saab Norras tööle minnes viltu minna ja mida peaks töövõtja teadma. Kuid võib olla rohkemgi veel selle pärast, et mind pani hämmastama LO (Ametiühingu) vastus. Norras on hetkel nii palju musta raha, maksmata palkade, pettuste ja inimkaubanduse juhtumeid, et ametid ei jõua lihtsalt kõiki lahendada, nendega tegeleda, uusi juhtumeid peale võtta ja kuigi petturitest tööandjad teavad, et nende tegevus on kuritegelik ja rängalt karistatavad, kasutavad nad ära olukorda, kus juhtumeid on liiga palju (et neil tekibki reaalne võimalus puhtalt pääseda) ja töövõtja ei orienteeru ei Norra seadustes ega oska ka keelt, et teada, kuidas asjad tegelikult käivad. Heausklikud saavad peksa.

Aga jõuame siis pika sissejuhatusega ka meie “peksasaanu” juurde. Suvel otsustas härra X, kelle perre on sündimas kaksikud, võtta oma Eesti töökohast palgata puhkas ja küsida luba  (NB! Ka see fakt on oluline selles loos) minna ajutisele tööle Norrasse . Maalriks. Norra ettevõte, mille eestotsas eestlasest juhatuse liige, lubas tasuda lennupiletid, majutuse ja palga 165NOK tunnis. Lisainfoks nii palju, et Norras on kehtestatud miinimumtunnitasu, mis antud valdkonnas on sõltuvalt kogemusest ja vanusest 113,20- 187,80NOK/h. NB! Kui kuulete Norras sõna “tasuta”, siis olge ettevaatlik, siin ei ole midagi tasuta.

Härra X läks kolmeks nädalaks tööle. Lubatud summa ja töö maht erines sellest, mis kokku lepitud – objektilt lahkudes sai töötaja pool kokkulepitud töötasust. Kuu aega hiljem kutsuti härra X uuesti sama tööandja juurde tööle, ta võttis uuesti puhkuse ja sõitis Norrasse. Nüüd aga läksid asjad kehvemaks. Pange tähele, et tal oli ikka veel saamata ka eelmisest töötasust osa, kuid nüüd hakkas tasu veelgi rohkem kokku kuivama. Põhjuseks palju ootamist ja sõitmist erinevate objektide vahel, mis tööaja sisse ei minevat. 70 töötunnist jäi alles 35 tundi, mille eest lubati tasu maksta. Ühtäkki selgus, et tasuline olevat olnud juba ka eelmisel korral elamine ja tegelikult ei jää tööandja ka tööga rahule ja juba selle tõttu saab vähem palka maksta. Mina tööandjana kehva töömeest uuesti tööle ei kutsuks, aga las see hetkel olla. Objektilt objektile sõit läheb tööaja – ja palgaarvestuse sisse, kui selle on põhjustanud tööandja ja tellija vahelised arusaamatused/möödarääkivused. *

Härra X ei näinud kordagi objektil tööandjat, kellega 1) rääkida maksukaardist ja 2) palkades. Edasi läks lugu klassikaks. Tööandja lubas palga maksta ühel ja teisel päeval, siis laeval, siis Eesti jõudes jne. Lõpuks tõepoolest mingi summa härra X kontole saabus. Hoopis Eesti ettevõttelt ja selgitusega “laen”. See on selle loo kõige traagilisem osa, sest kahjuks näitavad kogemused, et olgugi, et olemas pole laenulepingut, siis sõna “laen” ülekannetes on piisav põhjus, et tööandja kohtust võitjana väljuks kui ta peaks otsustama seda tagasi nõuda.

Härra X ja tema abikaasa pöördusidki siis oma murega minu poole, sest saamata 1700-eurone töötasu on ühele peagi viielapselisele perekonnale siiski väga suur summa. Kõige kurvem loo juures on aga see, et Härra X oli tööl mustalt. Mustalt töötamisel on tagajärjed nii tööandjale kui töötajale, kuid me otsustasime ühiselt tööandjale teada anda, et kui töötasud makstud ei saa, tuleb kõigest sellest teavitada NAVi ja Skatteetateni (Maksuametit), olla valmis ka ise trahvi maksma, lisaks maksmata maksudele, kuid vähemalt ei jää Härra X tasuta. Samuti lubasime me loo avalikustada. Tööandja enam Härra X-iga ei suhelnud, suhtluse võttis nüüd üle keegi nõuandja, kes teab väga hästi, kuidas nö ähvardustele vastata.

Ametiühingut ta loomulikult ei kartnud, sest selleks, et ametiühingust reaalset abi saada, peab selle liige olema (küll aga annavad nad telefoni teel nõu ka teistele), samuti ei kartnud ta ähvardusi puuduliku tööohutuse  kohta, kaebuse peale minnakse objekti kontrollima ja antakse aeg puudused likvideerida enne kui sel mingeid tõsisemaid tagajärgi on. Maksuamet oli ilmselt siiski nii palju punane rätik, et nõuandja hakkas vastu ähvardama. Teatada Eesti tööandjale, et tegu on halva töölise, joodiku, kasiinos raha maha mängiva halvasti majandava pereisaga, kes talle usaldatud elupaiga täis lagastas ja ära rikkus, lisaks jagas sentsitiivset infot Eesti tööandja kohta ning Eesti tööandja teadmata Norras tööl käis. Kõik see osa ei ole antud loos isegi oluline, kui vaid nii palju, et sellega üritati Härra X hirmutada,  ja rohkem ma sellele osale tähelepanu ei pööra.

Härra X vastas omalt poolt, et tal on Norra firmaga Y tööleping, kuid mille peale nõudandja Härra X välja naeris. Tegu oli UDI ansettelsesbevis’iga, millel küll nii tööandja kui töövõtja allkirjad, kuid mis kuhugi edasi registreerimisele ei jõunud.** Härra X pidas seda töölepinguks, olles keeleoskamatu, ootas ta, et tööandja aitab tal Skatteetatenis maksukaardi taotluse esitada ja tegi oma rumalusest mustalt tööd. Kui ta nõuandjale andis teada, et tal on ju leping olemas, naerdi ta välja. Tegu ei ole lepinguga***, vaid lihtsalt paberiga, mis kuhugi edasi ei läinud, sest tööandja muutis oma meelt ja ei võtnud Härra X tööle. Härra X ei seo Norra firmaga Y mitte miski. Seob vaid Eesti firmaga, kust ta on “laenu” saanud.

Härra X ei ole ainus, kes sellises olukorras on olnud. Selleks, et selliseid juhtumeid vältida, mõned nõuanded järgimiseks:

1)Seaduse (ja keele) mitte tundmine ei vabasta vastutusest! Ärge riskige sellega, et ei maksa Norras makse. Te võite arvata, et need on kõrged ja kaotate palgas, mille pärast te siia tulitegi, kuid tegelikkuses on maksude maksmisel hoopis palju suuremad hüved (alates puhkuserahadest lapsetoetuseni, isegi kui teie laps elab Eestis ja pole kunagi Norras käinud).

2)Ehitusvaldkonnas töötades peab teil olemas olema roheline byggekort. ISEGI kui te olete tööd tegemas lühiajaliselt Eesti ettevõtte alt. Selle saamiseks tuleb Eesti tööandjal esitada andmed Skattetaten for utenlandskesaker’ile blanketil RF1199. Byggekort saamine võtab aega, kuid kui te olete RF1199 ära saatnud ja teil on nt meili teel kinnitus, et seda on tehtud, siis RF199 koopia taskus, võite te tööle asuda ka ilma byggekortita.

3) Norra saabudes peate te kohalikus politseis (interneti teel) broneerima aja, et saada “oppholdstillatelse” (Norras viibimise luba). See ei maksa midagi, kuid ilma selleta ei saa te taotleda maksukaarti ega D-numbrit (norra isikukoodi, mis iga asjaajamise A ja O)

4) Selleks et taotleda maksukaarti ja D-numbrit peab teil olema oppholdstillatelse ja TÖÖLEPING. Töötaja kohus on nendega kohalikku Skatteetaten’isse minna. Kui tööandja on lubanud teiega kaasa, et keeleliselt aidata, kuid viivitab, siis tehke dokumentidest koopia ja saatke kasvõi postiga. Nii jääb märge maha, et olete vähemalt omalt poolt teinud kõik vajaliku.

5) Kui te ei jaga keelt, et seadustes orienteeruda (olulised lehed Arbeidstilsynet.no, NAV.no, Skattetaten.no), siis liituge eestlaste gruppidega Facebookis. Näiteks “eestlased Norras” – saate kaasmaalastelt nõu küsida.

6) Ärge kartke end rumalana näidata, küsige kasvõi sada korda kuni aru saate. Norra seadused võivad olla esimese hooga hirmutavad ja arusaamatud, kuid nagu punkt 1 öeldud, siis “seaduse mitte tundmine ei vabasta vastutusest”.

7)Lõpetuseks üks link, kus “Social dumping’u”  kohta täpsemalt kirjas – https://www.regjeringen.no/en/topics/labour/the-working-environment-and-safety/innsikt/social-dumping/id9381/. Ma tean olukordi, kus poola töötajad on pidanud elama konteineris, kuid lootsin, et sellised töömeeste ära kasutamised on lõppenud. Kui teile tundub, et teid kasutatakse ära, võtke nendega ühendust.

Härra X lugu ei ole veel lõppu saanud ja ma ei tea veel, millise lahenduseni me jõuame. Ühes meilivahetuses pakkus tööandja nõuandja sõnade läbi kompromissiks 1700 eurost poolt.

Kui teil on tuttavaid, kes samamoodi tahavad kiiruga Norra tulla raha teenima, siis palun pange neile südamele, et muru ei ole siin alati rohelisem ja selleks, et see muru siiski rohelisem oleks, tuleb enne uurida nii seadusi, õigusi, kui ka ettevõtte tausta. Küsige kasvõi Facebooki gruppidest, kas kellelgi on kokkupuuteid ühe või teise firmaga.

*Kahjuks on aga ka siin kõige aluseks kirjalikud kokkulepped, sõitude algus-ja lõpp-punktide kirjapanek ja tööleping. 

**Nii palju kui mina olen Norra ehitusvaldkonnaga tegelenud, siis UDI ei puutu üldse asjasse, kuid olles nüüd suhelnud nii LO kui Arbeidstilsynet’ga, oli nende soovitus oodadata ära, mida arvab sellisest käitumisest UDI ja kas tööandjat saab ähvardada “inimkaubandusega”. 

***LO väitel on tegu siiski siduva lepinguga, mille alusel palka maksma peab. 

 

The easiest way to become a real Norwegain

Kui ma kunagi ammustel aegadel Norra sattusin ja keelegi selgeks sain, oli ikka üks väljend, millest ma kunagi täpselt aru ei saanud. Harry! Ma püüdsin aru saada, mida see tähendab, kus seda kasutatakse, millises kontekstis, aga ma ei saanud ikkagi targemaks. Nii riietusstiil, juukselõikus, autoreis Rootsi, laevareis Taani, teatud Syden-puhkus, suhtumine, lillevaasid – kõik nad võisid “harry” olla. Kasutama ma seda võib-olla norra kõige populaarsemat slängsõna ma kunagi kasutama ei hakanudki. Läks 20 aastat enne kui see sõna ka minu sõnavarasse imbus.

Kes või mis on siis see “Harry”? Ei, ta ei ole inimene, see on konseptsioon. Kuigi ilmselt päriselt tõlkida seda sõna ei annagi, siis laias laastus kirjeldatakse sellega midagi, mis on “maitsetu”, “vulgaarne” või “nõme”. “Harry” on oma päritolult maakas (Wikipedia selgitab sõna päritolu nii).  Ja kui ma 20 aastat tagasi ei saanud aru, kus seda sõna kasutada, siis tänaseks olen ma aru saanud, et see sobibki kirjeldama kõike, mis tundub labane või nõme. MacGyveri mullet on üks näide sellest, mis “Harry” võib olla. Samas, mulle MacGyver meeldis. Võib-olla see teeb ka minust “Harry”.

350c95ede03c57fcbd28039d04ea7f13

Omaette nähtus on aga Harrytur (otsetõlkes Harry reis). Harrytur tähendab seda, et laupäeva hommikul istub perekond Kari ja Ola Nordmann autosse ja põrutab ostureisile Rootsi. Võimalikult varakult, nii hiljemalt 8:30, tuleb kodust liikuma hakata, et järjekordi vältida. Järjekord ei tähenda ummikut liikluses vaid meenutab vana head nõukaaegset kaubasaba. Esimese hooga Systembolaget (Rootsi alkoholipood) ukse taga. Ja see on ikka korralik saba, enne kella kümmet kui uksed avatakse, on inimesed järjekorras. Just nagu saaks alkohol otsa. Ma mäletan üht oma “Harryturi” munapühade ajal 20 aastat tagasi. Kahju, et siis ei olnud pildistavaid telefone, sest rahvamass, mis Systembolaget ees ootas, oli MEELETU. Just nagu oleks alkoholi seal tasuta jagatud. Ei jagatud, vaatasin oma silmaga järgi. Hinnad on küll loomulikult palju soodsamad kui Norras, kuid ma ei tea, KUI palju need norrakad alkoholi tegelikult joovad, et iga nädalavahetus* on vaja ette võtta 2-4h harrytur piiri taha ja oma kvoot täis osta. Snus‘i ja sigarette ei tohi ka unustada.

Edasi liigutakse toidupoodi. Ilma liialdamata topitakse auto liha ja komme ja coca colat nii mulguni täis, nii et ise vaevu vaevu autosse mahutakse. Kuna selgub, et NATUKE siiski on veel autos vaba ruumi, siis see vaba ruum täidetakse spordipoest kokku krahmatud kaupadega (ei ole patust prii ka mina, kust need Ida valged Nike tossud ikka mujalt pärit on kui piiriäärsest spordipoest. 50 SEK pidin välja käima).

Vot. Selline kultuuriline eripära on “Harrytur”. Oot, aga kui pea kõik norrakad käivad niimoodi ostlemas ja Harry = vulgaarne, labane, nõme, kas see tähendab siis, et kõik norrakad on Harryd? Või on norrakad nii koonrid, et odava suitsu ja alkoholi järele neli tundi sõita (kasutades selleks kallist Norra kütust) tasub siiski ära? Samas vastab tõele, et norrakad armastavad allahindlusi, odavaid hindasid, hindade üle kauplemist ja siis hooplemist sellega, kui odavalt nad midagi said. Olgu selleks siis keraamiline konn või klaasist lill, millega nad tegelikkuses midagi peale ei oska hakata, kuid mis tuli kindlasti soetada, sest see oli “på salg” – 49.90 (enne 99.90)

AGA kui te tahate ikka päris norrakaks saada, siis “Harry” asjade/inimeste kohta võib nalja teha, kuid mitte “Harrytur” kohta. “Harrytur” on osake norraka identiteedist. Tahad saada “oma jopeks” – käi vähemalt kord kuus Rootsis odavat alkoholi ja liha ostmas. Nii integreerutakse ühiskonda siin maal.

PS. Mis te arvate, palju “Harry Potter” nalju Norras on? Potter = norra keeles “potid”, nii et sõnamänge nt ilusate lillede, aga “Harry” lillepottide kohta ringleb netis ikka PÄRIS palju

*kirjanduslik liialdus

//When I came to Norway the first time and had learnt Norwegian so that I could communicate with Norwegians, there was still one word that remained a mystery. Harry! I tried to understand where they use it and what are the things that are Harry, but it seemed to me that ecerything from a hairdo to a boattrip to Denmark can be Harry. I never used this word. 

20 years later I came back to Norway. And things are still Harry. And this probably the most known slangword is also part of my vocabulary. Harry is not a person, he has his roots in a lower social class (LINK), but it is not only a term, it is a concept. In Norwegian  when something or someone is “Harry” it means they are vulgar and tasteless. A haircut can be harry, as well as an attitude, or a type of holiday (to Syden ). Harry is the opposite of “cool”. 

Another cultural speciality is Harry’s trip (Harrytur) in Norway. Typically a harrytur or harryhandel is a trip Norwegians take to Sweden,  to buy cheap(er) alcohol, cigarettes, meat and a a lot of other things one needs in everyday life – candy, coca cola, sportshoes. I cannot make fun of bying cheap sportshoes in those border shops, because Ida’s favorite Nike’s are from one those shops. Cost 50 SEK. It WAS worth a 4 hours drive (using expensive Norwegian fuel) by car, right?  And I did buy some Swedish meatballs and a bottle of wine as well. A bottle. While others are making sure they have bought  the authorised quota. I wonder how much Norwegians really drink if they drive to harrytur at least once a month to buy cheap(er) booze. And is it really worth it? 

Go to “harrytur” during Easter and I am not exxagarating that the queue outside the Systembolaget is dozens of meters. They even have a security guard in the shops then, who makes sure not too many people are entering the shop once. 

But now I have a question. If Harry is tastless and vulgar, are ALL Norwegians Harry, because I don’t know a single Norwegian who doesn’t take a “harryhandel” once in a while.  Cheap alcohol and snus at a 2-4hours drive is too tempting to see that “harrytur” is also “Harry”. 

Want to become a REAL Norwegian? Make fun of “harry potter” (potter = pots, f ex flower pots), but not the “harrytur” You go on a “harrytur”, fill car with cheap meat, candy and sportshoes and feel proud of finally have integrated to Norwegian society.

Me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast

16-aastasena, kui ma 20 aastat tagasi vahetusõpilasena Norra sattusin, oli mul häbi kui mind ida-eurooplaseks nimetati ning ma püüdsin iga ihurakuga näidata välja oma põlgust Ida-Euroopa vastu, rõhutades, et me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast. See ei olnud minu enda nägemus ega arvamus, ma olin tol ajal veel võrdlemisi piiratud silmaringiga. See oli suhtumine, mille ma olin Eestist kaasa võtnud.

Ma olen südames alati kerget torget tundnud, kui norrakad on rääkinud erinevast kultuuriruumist, kahe riigi erinevustest; ilmselt on aus öelda, et ma olen olnud solvunud. Täna olen ma Eestist eemal, uuesti Norras, elanud üle aasta. Mind ei ole toonud siia niinimetatud mugavuspagulus, vaid hullumeelne idee tutvustada siin Eesti käsitööd. Rikkust ja õnne ma siin „tõotatud maal” leidnud pole, kuid huvitaval kombel olen ma leidnud iseennast. Ma olen leidnud iseennast uhke eestlasena, kes siit poolt vaadatuna ongi pärit Ida-Euroopast ega häbene seda. Ma ei solvu enam ammu, olgugi et aeg-ajalt leian ma ka täna, 2016.aastal, end vastamas küsimustele, kas Eestis on WIFI, kas me oleme kuulnud Skype’ist, kas meil saab ka mobiilselt parkida ning ilma pangakontorisse minemata ülekandeid teha. Ma vastan, et isegi ID-kaardi lugeja on tänaseks päevaks juba minevik, järgmisel hetkel otsin ma rahakotist ID-kaarti ning selgitan, millega tegu on. Selles mõttes on norrakad ja eestlased väga sarnased – me mõlemad peame end kõige uuenduslikuma meele ning tehnoloogia viimaste sõnadega kursis olevaks rahvuseks ja mul on hea meel, et mulle on antud võimalus Eestit ning meie saavutusi siin tutvustada. Kuid ma ei näe enam põhjust rusikatega vastu rinda tagudes selgitada, et meie leiutasime Skype’i ja meie oleme ka üks Põhjamaadest. Me oleme pisike ja tubli Eesti, norrakeelseØstersjøen” (ehk Idameri) kaldalt.

Aga miks sa siis Eesti kuvandist ja mainest rääkides ei paranda inimeste eksliku arvamust, et Eesti pole Põhjala?” on mul mitmeid kordi ette heidetud, hõõrudes mulle nina alla, et „juba Tacticus kirjutas aestlaste kohta, kes Põhja Konna seljas Hüperboreast siia lendasid”. Ma mõistan, et enamiku eestlaste jaoks sobitume me Põhjamaadega ühte kultuuriruumi ja jagame ühiseid väärtusi, kuid teate, ka sõimusõnana kõlavas Ida-Euroopas väärtustatakse sama. Ei ole olemas must-valget Põhjamaad ega must-valget Ida-Euroopat, alati mahub sinna vahele mitukümmend varjundit halli. Põhjamaad ei ole „tõotatud maa”. Meil on üksteiselt õppida, kuid me ei pea püüdma samastuda.

Lapsena oli mu lemmikmarjaks aroonia. Nii palju kui ma mäletan olen ma alati arooniapõõsastest möödudes neid omapärase maitsega marju põske pistnud. Sel aastal „Rõngu Mahlaga” Stockholmis „Gastronord” messil osaledes pakkusin ma uhkustundega inimestele arooniamahla. Kui ma seletasin inimestele, et tegu on arooniaga (ka norra ja rootsi keeles „aronia”), vastati mulle, et see on tore küll, aga mis marjaga tegu on. Rootsi ei tundnud arooniat. 17.mail, mil tähistatakse Norra konstitutsioonipäeva, pakkus üks innovaatiline kokk arooniajäätist. Inimesed olid sellisest kooslusest üllatunud, nad olid küll arooniast kuulnud, kuid polnud julgenud seda proovida.

Väikesed erinevused, mille peale ma ei oleks veel aasta tagasi osanud tulla. Suurematest erinevustest tooksin ma välja lasteaiad. Norra lasteaiad keskenduvad mängule, Eesti omad õpetamisele, siin on oluline, et laps saaks olla laps. Seda lauset kuuleme ka Eestis, kuid tihti jääb see vaid sõnakõlksuks, mille taga vanemad üksteisega võistlevad. Me süstime maast madalast lastele sisse, et kõiges peab olema parim. See jätkub teismeeas ning täiskasvanuna. Kui me korraks ärkaks ibsenlikust eluvalest, siis märkaks me kui palju on meie seas haavatud metsparte, kuid meil ei ole selleks aega – me oleme liiga hõivatud sellega, et olla parim, igas olukorras ja alati, sünnist surmani. Edulugu on Eestis kõige olulisem.

Ärge nähke minu kriitikas kibestunud eestlast, kes tahab Eestit ja kaasmaalasi halvustada. Heaoluühiskonnas elades mõistan ma aegajalt, et muru võib siin rohelisem tunduda, kuid Eestimaa päike ja heinamaa panevad siiski koduigatsust tundma. Uhkusega ütlen ma alati, et ma olen Eestist eemal ajutiselt, ma lähen kindlasti tagasi. Võtan kohvriga kaasa laiema silmaringi, kogemused ja teadmise, et heaks enesetundeks ning enesekindluseks ei pea ma püüdma olla kellegi teise nägu. Ma olen eestlase nägu ning pole oluline, kas norrakas näeb selles näos ida-eurooplast või eestlane põhjamaalast.

Distantsilt vaadatuna meenutavad kaasmaalased mulle aeg-ajalt seda 17-aastast vahetusõpilast, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast, mina olen selle aastaga hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna.

Okupatsiooniaeg oli Eestile raske, kuid oleks viimane aeg hakata selles õnnetus saatuses nägema hoopis meie eelist – kohanemisvõimelisust. Just kohanemisvõimet võib nimetada ka meie iduettevõtete eduteguriks. Ja miks me ei võiks püüda oma mõttemustrit muutes tegeleda hoopis Ida-Euroopa maine parandamisega, selmet suruda, et ühte gruppi Põhjamaadega, kellele selline tegevus võrdlemisi meelevaldsena näib?

IMG_7717