Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

Mu lasteaiaõpetajast sõbranna saatis mulle lingi Granstubben lasteaia postitusest (LINK), kus ühes Nord-Trøndelagi lasteaias Norras said lapsed pealt näha ja osa võtta põhjapõtrade tapmisest. See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen  Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid. Täna võisime me lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks. Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb.  Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

15895233_1354285644615464_4489337795813977110_n (3).jpg15965538_1354285577948804_6788903689020148438_n.jpg

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline. Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad  nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib. Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest. Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õppivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad?  Ei ole ju! ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla. Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

15977731_1354285724615456_6033454733111624353_n.jpg

15965152_1354285647948797_1750155073795893733_n15977324_1354285567948805_6518863743363814375_n.jpg

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.

//My friend kindergaretn teacher sent me link of a post from Granstubben kindergarten where the kids could see and take part of reindeer slaugher. This topic has gone so big and of course got negative feedback from Estonian kindergarten groups. 

I am not pro animal killing and a small vegetarian is raising her head inside me, but I think this is just wonferful what this kindergarten has chosen to do. I mean I think the kids in Estonian kindergartens are absolutely talented in different crafts, but they lack the knowledge from real life. Estonian children nowadays are raised in a cotton bubble and they have no clue what is going on outside the classrooms. There are many advantages of Estonian kindergarten system, which I now have learned, but having a 1,5 years experience from Norwegian kindergarten, I am a fan of their system and attitude. Also the reindeer slaughter. 

I have a friend who´s 4 years old daughter barely goes out from the house, she will probably be one of them thinking that milk and meat magically appear on counters. Is it better than knowing where it actually comes from? No. It isn´t. Kids nowadays are even afraid of small wind and home cats, because parents are way too protective. The children are raised to like indoor activities and crafts, not knowing anything about the real life. 

Vegetarians don´t have to throw me to death with virtual stones, my point is not to protect killing animals because of our appetite, it may also be that the kids who are raised up seeing how some food comes to our plates, will turn out to be vegans and protectors of animal rights, because they have seen what that means. Otherwise they will just be a bunch of people without a clue. 

I think it is absolutelt fabulous that a kindergarten shows to ingage children in this learning process of life at early age. I would LOVE Ida´s Estonian kindergarten to have a friendship-kindergarten like this from Norway, but what would the parents say and the politics. 

We are used to be in this same safe frame for at least 30 years. How does one change something that has been believed to be right and the only way for so long? But Estonian kindergarten system need some fresh ideas and points of views in my mind. 

All photos from Grandstubben Barnehage FB page.

Kuidas Idast norrakas kasvas /How Ida became Norwegian

See ei ole lugu sellest, kuidas norrakas on nii kihvt olla, vaid pigem on see lugu integreerumisest teise ühiskonda ühe pisikese lapse näitel. See on näide sellest kui lihtne on tegelikult teise kultuuri, tavade ja keeltega harjumine ning nende omaks võtmine kui selleks vaid soovi on. Integreerumine ei võta aastaid, ei ole võimatu, vaid algab soovist ja perest.

Mina olen uhke selle üle, et olen eestlane. Ma kirun küll Eestis, aga lootuses, et midagi muutub, et ma saaksin olla uhke ka Eesti üle. Tänases Eestis on kahjuks liiga palju neid asju, mis mu meele mõruks teevad, kuid väikese ja tähtsusetu inimesena ei ole mul suurt võlujõudu midagi muuta, vähemalt mitte rohkem kui minu võimalused ja kohustus kodanikuna. Hetkel olen ma uhke eestlane välismaal. Juured on meiega kaasas, kuid me oleme siiski välismaal, kus on paljud asjad teisiti kui see, millega me harjunud. Meie asi on olla nii palju norrakas kui Norras elamiseks vajalik.

Ida oli 1,5-aastane kui me Norra kolisime. Kahe-aastaselt läks ta lasteaeda. Kuidas ta seal hakkama saab, keelt oskamata, oli mu suurim hirm. Ma kartsin, et võõrkeelses lasteaias käimine valmistab talle stressi. Ma ise olin ju keskkoolis läinud norrakeelsesse 11.klassi, kus ma esimesed kuud vaid aknast välja vaatasin, sest ma ei saanud keelest aru, mul oli aga üks eelis – ma oskasin inglise keelt. Tegelikult oli eelis ka Idal. Ta läks rühma, kus lapsed veel väga rääkida ei osanud ja nii oli vaja end selgeks teha käte-jalgade abil, esimesed norrakeelsed sõnad tulid koos teiste lastega, kes õppisid rääkima. Norra lasteaed osutus üldse kõige õigemaks sammuks ja ma olen natuke tänulik, et Idal see võimalus on. See on täpselt selline lasteaed, mis talle sobib. Kui üks laps armastab lasteaeda minekut, siis on see Ida.

Lasteaiast on ta koju kaasa toonud keele, ma olen siiani hämmingus, et üks kolme-aastane laps oskab võõras keeles mulle öelda kui midagi on “ødelagt” (katki) või muud sarnast, mis mu meelest ei ole sugugi lihtne sõnavara (nagu tavalised sõnad “mamma” ja “pappa”). Lasteaiast on ta kaasa toonud armastuse looduse ja värskes õhus viibimise vastu, iga ilmaga, see on nakatanud terve pere. “Ut på tur, aldri sur” (väljas olles ei ole kunagi tuju paha) , mis on ühe õige norraka lööklause on meiegi hinge pugenud ja võin ausalt öelda, et kui ma varem seda ei mõistnud, siis nüüd ütlen ma käsi südamel, et see on igati õige. Lasteaiast on ta koju kaasa toonud norra lastelaulud. Et lapsega kaasa laulda, olen ma veetnud tunde youtube´is. Ma oskan laulda kahte Ida lemmiklaulu “bjørnen sover” ja “jo mere vi er sammen, er sammen” – need kummitavad mul peas ja ma laulan neid teinekord ka üksi olles. Autosõidul kuulame me “Alf og Bett” tähestikulaule, “Kardemoni linna röövleid” ja armastame mõlemad Klatremus’i ja teisi Hakkebakkeskogen tegelasi. Fantorangenist, kes norra laste-tv´st tuttav, rääkimata.

Ida on lasteaiast toonud meile uued norra tuttavad. Ja norrakatega tuttavaks saada ei ole teab, mis lihtne.

Ida on lasteaiast koju toonud “meie Norra”. Kui küsida Idalt, mis on tema lemmik(hommiku)söögiks, siis selleks on “brødskiver” (võileivad), gjerne kaviaari ja brunost´iga. Kui see pole Norra näoga hommikusöök, siis ma ei tea, mis on. Matpakke (toidupakk) peab tal alati kaasas olema.

Ida on see, kes meist on teinud nii palju norrakad kui see eestlasena võimalik ja vajalik on. Ma olen selle üle paganama uhke. Ida on ehe näide sellest, kuidas üks väikene laps on terve pere suutnud teha osakeseks Norrast.

IMG_3023

This is not a post how it is so cool to be a Norwegian, or it is better to be a Norwegian than Estonian. I am very proud to be an Estonian, there are of course many things, especially in politics and welfare system that makes me complain, but there are also so many things I am proud of as Estonian. But at the moment I am an Estonian living abroad and this post is about integration on an example of a small child. Integration is possible, doesn´t take years and is not hard, it starts with will and wish.

Our daughter was 1,5 years old when we moved to Norway, at the age of two she started at a Norwegian kindergarten. I was afraid it will be hard for her, not knowing the language and everything: I had been in high school in Norway, where the first months I watched out of window, because I didn´t know a word, but I had an advantage – I could English. Actually also Ida had an advantage – she started in the group with children who could not speak that much, so a lot had to be explained with hands. Her first Norwegain words she learned in kindergarten. Going to a Norwegian kindergarten has been the best thing we´ve done. And if someone enjoys going to kindergarten, it sure is Ida. A big smile comes to her face when she can be together with her friends.

She has learned from kindergarten the love for nature and outdoor activities. It has infected the whole family and belive me – I was not an outdoor person. Now I know what Norwegians mean with “ut på tur aldri sur”.

From kindergarteb she has brought home another language, I sometimes still cannot believe she at the age of 3 can use complicated words like “ødelagt” (destroyed) and explain me things in two languages.

From kindergarten she has brought us Norwegian friends. And I tell you it is not easy to get close to Norwegians, but thanks to Ida we now know some people we will stay in touch  when we move back, so that country borders will not stop the kindergarten friendship.

From kindergarten Ida has brought to our house a piece of Norwegian culture. Children`s songs, traditions, plays. I have used many hours on you tube learning the texts of her favorite songs, like “bjørnen sover”, “edderkoppen”, “vil du være vennen min”. I am in love with Fantorangen and Bukkene Bruse, the robbers of Cardamom town, Klatremus and many others, Just like Ida.

If you ask Ida what is her favorite breakfast, it is “brødskiver”, gjerne with kaviar and brunost. She loves pølse i lompe. All very Norwegians.

She is the one that has made us Norwegians. As much as necessary and possible as an Estonian. In today`s society integration is a huge issue. I say start from the children. Ida is a perfect example on good integration (of the whole family).

Väike tüdruk suures linnas /Little girl+ big city

Meie reedesest päevast Oslos oleks saanud väga modernse näitemängu lavastada. “Oodates pappa´t”.  Oli tegelikult huvitav jälgida, kuidas üks väikene tüdruk suures linnas oma päeva veetis ja tunde luges issiga kohtumiseni. Mõni hetk muutus ta kurvaks, sest ilmselt oli tema arvutuse järgi juba kolm tundi täis; teine hetk läks ta nägu naeru täis, sest issi lennuk oli just maandunud, kolmandal hetkel muutus ta mõtlikuks, siis tuli väsimus,  siis muutus ta murelikuks ja see lõputu lõputu rõõm kui issi lõpuks kohale jõudis.

Our Friday waiting for pappa was like a modern play. Little girl in the big city waiiting and counting hours. It was actually interesting to see how see one moment was sad, because she obviously thought three hours is not that long time, and the next moment was happy, because she understood that daddy´s plane has landed, the next moment she was thoughtful, worried, anxious, tired, happy again and of course overwhelmed with feelings when daddy finally arrived.

Meie päeva viimased kolm tundi ootamist piltides / Our Last three hours of waiting in photos.

img_4024IMG_4029.JPGIMG_4034.JPGIMG_4037.JPGIMG_4052.JPGIMG_4066.JPGimg_4076

The easiest way to become a real Norwegain

Kui ma kunagi ammustel aegadel Norra sattusin ja keelegi selgeks sain, oli ikka üks väljend, millest ma kunagi täpselt aru ei saanud. Harry! Ma püüdsin aru saada, mida see tähendab, kus seda kasutatakse, millises kontekstis, aga ma ei saanud ikkagi targemaks. Nii riietusstiil, juukselõikus, autoreis Rootsi, laevareis Taani, teatud Syden-puhkus, suhtumine, lillevaasid – kõik nad võisid “harry” olla. Kasutama ma seda võib-olla norra kõige populaarsemat slängsõna ma kunagi kasutama ei hakanudki. Läks 20 aastat enne kui see sõna ka minu sõnavarasse imbus.

Kes või mis on siis see “Harry”? Ei, ta ei ole inimene, see on konseptsioon. Kuigi ilmselt päriselt tõlkida seda sõna ei annagi, siis laias laastus kirjeldatakse sellega midagi, mis on “maitsetu”, “vulgaarne” või “nõme”. “Harry” on oma päritolult maakas (Wikipedia selgitab sõna päritolu nii).  Ja kui ma 20 aastat tagasi ei saanud aru, kus seda sõna kasutada, siis tänaseks olen ma aru saanud, et see sobibki kirjeldama kõike, mis tundub labane või nõme. MacGyveri mullet on üks näide sellest, mis “Harry” võib olla. Samas, mulle MacGyver meeldis. Võib-olla see teeb ka minust “Harry”.

350c95ede03c57fcbd28039d04ea7f13

Omaette nähtus on aga Harrytur (otsetõlkes Harry reis). Harrytur tähendab seda, et laupäeva hommikul istub perekond Kari ja Ola Nordmann autosse ja põrutab ostureisile Rootsi. Võimalikult varakult, nii hiljemalt 8:30, tuleb kodust liikuma hakata, et järjekordi vältida. Järjekord ei tähenda ummikut liikluses vaid meenutab vana head nõukaaegset kaubasaba. Esimese hooga Systembolaget (Rootsi alkoholipood) ukse taga. Ja see on ikka korralik saba, enne kella kümmet kui uksed avatakse, on inimesed järjekorras. Just nagu saaks alkohol otsa. Ma mäletan üht oma “Harryturi” munapühade ajal 20 aastat tagasi. Kahju, et siis ei olnud pildistavaid telefone, sest rahvamass, mis Systembolaget ees ootas, oli MEELETU. Just nagu oleks alkoholi seal tasuta jagatud. Ei jagatud, vaatasin oma silmaga järgi. Hinnad on küll loomulikult palju soodsamad kui Norras, kuid ma ei tea, KUI palju need norrakad alkoholi tegelikult joovad, et iga nädalavahetus* on vaja ette võtta 2-4h harrytur piiri taha ja oma kvoot täis osta. Snus‘i ja sigarette ei tohi ka unustada.

Edasi liigutakse toidupoodi. Ilma liialdamata topitakse auto liha ja komme ja coca colat nii mulguni täis, nii et ise vaevu vaevu autosse mahutakse. Kuna selgub, et NATUKE siiski on veel autos vaba ruumi, siis see vaba ruum täidetakse spordipoest kokku krahmatud kaupadega (ei ole patust prii ka mina, kust need Ida valged Nike tossud ikka mujalt pärit on kui piiriäärsest spordipoest. 50 SEK pidin välja käima).

Vot. Selline kultuuriline eripära on “Harrytur”. Oot, aga kui pea kõik norrakad käivad niimoodi ostlemas ja Harry = vulgaarne, labane, nõme, kas see tähendab siis, et kõik norrakad on Harryd? Või on norrakad nii koonrid, et odava suitsu ja alkoholi järele neli tundi sõita (kasutades selleks kallist Norra kütust) tasub siiski ära? Samas vastab tõele, et norrakad armastavad allahindlusi, odavaid hindasid, hindade üle kauplemist ja siis hooplemist sellega, kui odavalt nad midagi said. Olgu selleks siis keraamiline konn või klaasist lill, millega nad tegelikkuses midagi peale ei oska hakata, kuid mis tuli kindlasti soetada, sest see oli “på salg” – 49.90 (enne 99.90)

AGA kui te tahate ikka päris norrakaks saada, siis “Harry” asjade/inimeste kohta võib nalja teha, kuid mitte “Harrytur” kohta. “Harrytur” on osake norraka identiteedist. Tahad saada “oma jopeks” – käi vähemalt kord kuus Rootsis odavat alkoholi ja liha ostmas. Nii integreerutakse ühiskonda siin maal.

PS. Mis te arvate, palju “Harry Potter” nalju Norras on? Potter = norra keeles “potid”, nii et sõnamänge nt ilusate lillede, aga “Harry” lillepottide kohta ringleb netis ikka PÄRIS palju

*kirjanduslik liialdus

//When I came to Norway the first time and had learnt Norwegian so that I could communicate with Norwegians, there was still one word that remained a mystery. Harry! I tried to understand where they use it and what are the things that are Harry, but it seemed to me that ecerything from a hairdo to a boattrip to Denmark can be Harry. I never used this word. 

20 years later I came back to Norway. And things are still Harry. And this probably the most known slangword is also part of my vocabulary. Harry is not a person, he has his roots in a lower social class (LINK), but it is not only a term, it is a concept. In Norwegian  when something or someone is “Harry” it means they are vulgar and tasteless. A haircut can be harry, as well as an attitude, or a type of holiday (to Syden ). Harry is the opposite of “cool”. 

Another cultural speciality is Harry’s trip (Harrytur) in Norway. Typically a harrytur or harryhandel is a trip Norwegians take to Sweden,  to buy cheap(er) alcohol, cigarettes, meat and a a lot of other things one needs in everyday life – candy, coca cola, sportshoes. I cannot make fun of bying cheap sportshoes in those border shops, because Ida’s favorite Nike’s are from one those shops. Cost 50 SEK. It WAS worth a 4 hours drive (using expensive Norwegian fuel) by car, right?  And I did buy some Swedish meatballs and a bottle of wine as well. A bottle. While others are making sure they have bought  the authorised quota. I wonder how much Norwegians really drink if they drive to harrytur at least once a month to buy cheap(er) booze. And is it really worth it? 

Go to “harrytur” during Easter and I am not exxagarating that the queue outside the Systembolaget is dozens of meters. They even have a security guard in the shops then, who makes sure not too many people are entering the shop once. 

But now I have a question. If Harry is tastless and vulgar, are ALL Norwegians Harry, because I don’t know a single Norwegian who doesn’t take a “harryhandel” once in a while.  Cheap alcohol and snus at a 2-4hours drive is too tempting to see that “harrytur” is also “Harry”. 

Want to become a REAL Norwegian? Make fun of “harry potter” (potter = pots, f ex flower pots), but not the “harrytur” You go on a “harrytur”, fill car with cheap meat, candy and sportshoes and feel proud of finally have integrated to Norwegian society.

I died (of jealousy) and went to heaven

IMG_3603.JPG

See on nüüd üks selliseid postitusi, kus ma ütlen ausalt, et ma tunnen iga keharakuga kadedust. Ja mul ei ole seda isegi häbi tunnistada, sest no mis ma ikka teen kui sellised tunded mind valdasid peale “historisk hage” (ajalooline aed) külastust Sveinhaug Gård’ is (LINK). See on minu absoluutne uus lemmikkoht Lillehammeri kandis. Oligi juba aeg, sest kuigi Maihaugen on ikka kindlalt top 3-s, siis natuke “värsket verd” kulus ära. Godværskafè (Hea ilma kohvik) on lausa geniaalne ja toit hellitab köhtu nii minusugusel kui taimetoitlasel. Koht ise asub Moelvist ca 2 km, nii et kui siia kanti satute SUVEL (sest aed ja pansionaat olid sel nädalavahetusel viimast korda sel aastal avatud; talveperioodil saab majas ööbida kui koos viieliikmeline grupp vöi broneerida seda üritusteks), siis see on koht, KUHU PEAB MINEMA. Miks? Ma ei oska seda sönadesse panna. Vaadake parem pilte. Mina olen armunud! Ja kade! Kade, sest sellest ajast kui kunagi “ökovanaema ja Martin” sai kirjutatud, olen ma alati salamisi millestki sellisest unistanud. Küll tagasihoidlikumast versioonist, kuid siiski. Laiem pilt on unistusele üsna sarnane.

PS. Galeriis oli parasjagu ka Elena Engelsen skulptuuride näitus. Tema köige tuntum teos seisab aga ilmselt Oslos. See sama “Tiigrilinna” tiiger, kes talupoegi suurlinna eest hoiatab Oslo S ees.

IMG_3605.JPGIMG_3604.JPGIMG_3607.JPGIMG_3606.JPGIMG_3620.JPGIMG_3609.JPGIMG_3631.JPGIMG_3625.JPGIMG_3640.JPGIMG_3639.JPGIMG_3645.JPGIMG_3653.JPGIMG_3650.JPGIMG_3661.JPGIMG_3659.JPGIMG_3675.JPGIMG_3670.JPGIMG_3685.JPGIMG_3680.JPGIMG_3685IMG_3689IMG_3696IMG_3707.JPGIMG_3704.JPGIMG_3717.JPGIMG_3715.JPGIMG_3727.JPGIMG_3723.JPGIMG_3734.JPGIMG_3729.JPGIMG_3744.JPGIMG_3743.JPGIMG_3747.JPGIMG_3745.JPGIMG_3751.JPGIMG_3749.JPGIMG_3750.JPGIMG_3753.JPG

All my body is full of jelousy right now and I am not even ashamed of it. After visiting the most wonderful farm yard these are the feelings. Cannot help it. I will probably dream of of owning this place tonight, because I must confess that a place like this has been a dream of mine since I published “Eco granny & Martin” children’s book. A more modest version of course, but the wider picture is exactly something like this. I AM IN LOVE. And I tell you that this is my new favorite place in Lillehammer region. Maihaugen still is in top3, but a bit of “fresh blood” was needed. Sveihaug gård (LINK) approximately 2 km from Moelv is a PLACE YOU MUST VISIT. It’s like dieing and going to heaven. If you of course like this historical romantic places. If not, well then it’s not for you. It is opened in summertime (this weekend was unfortunately the last this year) and there is also a pensjonat for accomdation. Definately a place where I wish to stay now. In winter period it is opend for groups (min 5 people). Can I please have my 40th birthday there, dear God? Or Santa?

The “Godværskafè” (Good weather Cafè) is such a cool concept and the food is local and different from what you usually are served in Norway (at least I have been).

I am pretty much dieing of envy, it is hard to describe in words how AMAZING it is, just take a look at the photos and you`ll understand what I mean.

PS: In the gallery there was an exhibition of Elenea Engelsen sculptures. Her most famost piece of work is in Oslo S – the Tiger of “Tiger City” saying “Watch out for big city, farmer!” Do you know the poem by Bjørnstjerne Bjørnson? You can read a bit about it for example here.

 

Second hand shopping ehk isetut heategu pole olemas

Ma olen suuuuuuuur taaskasutuse ja second hand poodide sõber. Viimased paar aastat ei ole ma põhimõtteliselt isegi kaubanduskeskustes käinud (noh nii et kohe shoppamas või nii), vaid soetan suurema osa asjadest mõnest taaskasutuspoest. Põhjuseid on rohkem kui üks, nt 1) hinnad on kordades soodsamad, 2) leida võib tõeliselt uskumatuid pärleid, 3) võid kindel olla, et sama asi ei ole igal teisel samal ajal seljas 4) heategevus.

Eile sattusin ma Moelvis juhuslikult Storgatal mööda sõitma sellisest poest nagu Ting og Tøy. Lillehammeri samas poes on suurepärane valik cd-sid ja dvd-sid (hinnad ca 2 eur/tk) ja ma tahtsin näha, kas ma ehk leian Idale mõned norra keelsed filmid. Läks nii hästi, et ma sain lisaks muule ka Kardemoni linna röövlite ja Vahtramäe Emili cd. Ja “øisteini pliiatsi”. See viimane on selline khuul lastesaade, kus mees nimega øistein õpetab joonistama, nii et natuke pingutades oskab ka minusugune täielik võhik mingeid naljakaid kasse ja trolle joonistada. Dvd kaanel on näha C tähte, mis kassiks muutus. Geniaalsed ja kihvtid ideed. IMG_3061.JPG

Endale sain ma linase Noa Noa kleidi (50nok) ja kaelaeehte (20nok) ja siis leidsin ma SELLE, mida ma juba eraldi postituses näitasin. Pluus on küll kahjuks väike (komplekt oli ilmselt valesti kokku pandud), nii et kui kellelgi on vaja rahvariidelikku pluusi suuruses 86, mul on. Kingad sain ka Idale. Praktiliselt kandmata. Täpselt parajad. 20 nokIMG_3005.JPGIMG_3065.JPGIMG_3063.JPG

Kui ma siis maksma läksin, selgus et minu kaart selles poes ei toimi. Mul oli rahakotis sularaha vaid pool sellest summast, mis vaja läks ja teate mis…ma sain täpselt 50% allahindlust. Ei mingit “mine otsi sularahaautomaat” või muud sellist, lihtsalt äärmiselt sümpaatne suhtumine.

Täna kui meie kohvreid pakkisin, sorteerisin ma ka natuke riideid ning mänguasju. Neid on ikka kogunenud. Ma otsustasin need sinna poodi viia. Mitte et ma oleks ainus või teinud midagi nii üllast, kuid mind võeti vastu nagu heategijat, keda ette ja taha tänati, nii et mul paratamatult tekkis selline hea tunne sisse. Et olen päeva õigesti alustanud või nii. Ma lubasin järgmine kord kui kohvreid pakin, jälle kriitilise pilguga asjad üle vaadata. Kellelgi on neid asju kindlasti rohkem vaja. Kusjuures osa tulust selles poes läheb Eesti, Läti , Leedu, Rumeenia abivajajatele. 2x kohe hea tunne oli. Kunagi jäi mulle kõrvu üks selline lause, et isetut heategu ei ole olemas. Ei ole jah vist. Sest mina sain vastutasuks sellele kotitäiele asjadele hea enesetunde. See hea tunne.

Kui satute siia kanti (Moelv on 20-25 km Lillehammerist), siis külastage kindlasti seda Storgatal asuvat poodi.

// I am ahuge fan of reuse and second hand/vintage clothes. I think it happened when I was preagnant with Ida that I suddenly almost stopped shopping in “real” stores. Of course I’ve been to shopping centres and regular shops, but I find second hand shops with much more soul. The prices are good, the choices are better, you don’t have to be worried that everyone else is wearing the same thing and then there’s of course the part of charity. It’s important to help others. I hope one day I can do more than I do now.

But back to the topic. Yesterday I by accident drove by a Ting & Tøy second hand store in Moelv. Right on Storgata. Of course I stopped, because in Ting & Tøy Lillehammer there are wonderful things to find. And they have dvd-s and cd-s. Last I bought “Once we were warriors” ( a new zealand movie, which Faylyn introduced me) and “Men of Honour”. For 40 Nok. Today I hoped to find some movies and cds to Ida. In Norwegian, so that perhaps she will keep a bit of Norwegian language when we move back to Estonia. I found more than I could expect. Two fairy tale cd-s and some movies she likes. 20nok/pc. 

For myself I found a linen Noa Noa dress for 50 nok and a necklace for 20 nok and then the festdrakt for Ida, which I showed in last post. 

IMG_3047

When I wanted to pay we found out that my credit card is not working in this shop and I only had a bit of cash in my wallet. To little to pay for everything. And you know what -. I got a discount. “It’s enough with what you have” the lovely lady in the shop told me. I was so surprised of her kindness. 

Today when I was packing our suitcases I thought we have too many clothes and toyes. I decided to take them to this shop. As a thank you for yesterday. I didn’t do anything special, but the lady who was working there thanked my like i was some kind of a saint. And it was such a good feeling to start the day so positively. I promised to come back with more things later in September or October. I especially liked that one of the purposes of the shop is to help people in need in Estonia, Latvia, Lithuania and Romania. Life in Estonia looks pink and bubbly on magazines, but the reality is somewhat different. Especially in small places. 

Anyway when you are in Moelv (it’s 20-25 km) from Lillehammer, between Hamar and Lillehammer, make sure to visit the shop on Storgata. It’s filled with kindness, warmth and good prices and nice things. 

 

Norra spetsialiteet /Funny things in Norway

Mõnikord kui ma ikka Norra asjaajamise või üldse selle peale, kuidas siin mingid asjad käivad  mõtlen, siis paneb see mind muigama.

Näiteks avastasin ma selle aasta alguses, et mulle ei laeku Eestist lasteraha. See jooksis mulle kontole, mida ma aktiivselt ei kasuta, vaid kasutan seda laenu maksmiseks. Ühel päeval siis pank helistas ja teatas, et teate teil on laen maksmata. Mina muidugi ei saanud aru, sest lasteraha pidi katma osa makstavast summast. No selgus, et Eesti mulle lasteraha ei maksa, et seda peab tegema Norra. Kui Eesti Sotsiaalkindlustusametist sain ma kohe ja väga põhjalikud ning selged vastused, mida ja miks ja kuidas, siis Norras ajan ma nüüd asju korda märtsikuust alates. Kui lähen kohale, ei tea keegi midagi, kui kirjutan kirja, saan vastuseks, et taotlus on läbi vaatamisel ja menetlusaeg on kuus (KUUS!!!) kuud, kuid Eestile on nad vastanud, et ma pole esitanud piisavalt dokumente. Ma ise muidugi tunnen, et ma olen juba enda vanavanaema sünnitunnistuse koopia ka neile saatnud koos muude andmetega, aga kui ma siis jälle küsin, et mis siis puudu on, saan vastuseks “taotlus on läbi vaatamisel”. Püha issand jumal, anna kannatust, eks.

Teiseks veidruseks on pangakonto avamine. Ei ole nii, et lähed panka ja avad konto. Pead tõestama, kellele ja mille jaoks. Mis otstarbel hakkate pangakontot kasutama? Ma ei teadnudki, mida vastata, sest noh…pangakonto lihtsalt on selline asi, mis igal inimesel olemas on. Ei ole piisav argument. Mina oma kontot vist avasingi paar kuud. Jooksin ühest ametist teise ja muudkui viisin uusi dokumente kuni vanavanaema sünnitunnistuseni välja.

Ja kolmandaks väga veidraks, väga positiivselt veidraks asjaks on “innvilget frikort” ehk siis selline paberilipik, mis ütleb, et aasta jooksul oled sa arsti visiitidele kulutanud rohkem kui ette nähtud omaosa (2185 NOK), ülejäänu kantakse sulle pangakontole automaatselt tagasi ning edaspidi on arstiabi (sh psühholoog, psühhiaater) tasuta, sinise retseptiga ravimid (sh antidepressandid) tasuta. Mul on selline “frikort” nüüd olemas.

Mitte et neid imelikke asju vaid kolm oleks, aga üheks postituseks piisab küll.

Ahjaa, siiski üks asi veel. Lillehammeris, mida külastab kogu aeg turistidevoor, ei ole valuutavahetust. Mis te arvate kui paljud pettunud turistid poes küsimas käivad, kas see tõesti vastab tõele?

IMG_0992.JPG

Sometimes when I think about how things are in Norway, it makes me laugh a bit. Strange things. The most known strange thing is that everything happens “soon”, “in a while” and no one knows exactly when it is. In a day, week, month or six months.

Like at the moment I am trying to get my “barnetrygd” (child benefit) documents and application under control. I have tried to do so since March. When I ask what is the status, I get the answer “we are working with it”, when I ask how long does it take, they send me a link, where it says it can take up to six (!!!) months, and when things in Norway can take up to six months, you will never get the answer in 5,5 months or earlier, you get it in six months. I renewed my application in July, I guess I will things under control in January 2017. The weird part is that the authorities in Norway have told the authorities in Estonia that I am missing some documents, although I feel like I have send in even birth certificate of my great grandmother. When I ask, what kind of documents are missing, I get no answer. Give me strenght to hold on, right.

The other weird thing is opening a bank account. You cannot walk into the bank office and just say you need an account. What is the purpose of this they ask you? I didn’t know what to answer. A 9-years old can have a bank account. It’s not like that in Norway.

I think it took me 2 months to open an account + 2 more to get a debit card and it’s actually a wrong one, it’s like for babies or old people, just to be used in shop, but to pay for plane tickets or other things over internet…oh no! I didn’t have patience to go back and get a normal debit/credit card. These four months to get any kind of account and card were enough for me.

Then there’s this positive weird thing – “innvilget frikort”, which is a piece of paper saying that you have paid more for doctor’s visits and medicine that own share is (2185 NOK). The amount you have paid over this, will be returned to your bank account automatically within 3 weeks (lets see if it actually takes 3 weeks or more) and rest of the year doctor’s visits (inc psychologist) and some medicine (incl antidepressants) are free of charge. I now have one of this “frikorts” for 2016. Funny stuff!

There’s of course many more weird things, but three is enough for one post.

Oh wait. One more. There is no money exchange in Lillehammer. In a town which is visited by loads of tourists. That’s smart! Really smart!