Lugu sellest, kuidas ma metsast pärli leidsin

Seekord oli mul Norra minekuga nii kiire et ma ei jõudnud endale isegi ööbimiskohta broneerida või kui üdini aus olla, siis ma isegi ei suutnud otsustada, kas ma sõidan koju Lillehammerisse või jään Oslosse. Küll vaatab siis jooksvalt, mõtlesin ma. Ida jäi vanaemaga Rootsi ja nii olin ma reaalselt liiga laisk, et 573km jooksul ühtegi peatust teha, sõitsin otse välja Skisse. Tegin vaid nii palju paar pausi, et hotell leida, sest korraga tundsin ma, et olen liiga väsinud Lillehammeri ja Oslo vahel uhamiseks.

Mina ei oleks ju mina kui mu telefon ei oleks „õigel” hetkel tühjaks saamas olnud. Mul OLI autolaadija kaasas, ekstra veel võtsin sellisteks olukordadeks, AGA ma ei suutnud seda leida. Ühesõnaga 10% akut ja missioon leida soodne ööbimine. Viimane osutus võimatuks, sest kõik hotellid olid üle 120 euro öö. Nii palju ma maksta ei tahtnud. Kui ma aga lõpuks Skisse jõudsin, telefoni aku täiesti tühi oli ja ainus hotell, mida ma teadsin, oli Thon hotell, siis pigistasin ma hambad kokku ja maksin toa eest soovitud hinna, liiga palju if you ask me.

Järgmise päeva suhtes olin ma sama dilemma ees – kas sõita edasi-tagasi Lillehammerisse või leida soodne ööbimiskoht Ski lähedal. Lappasin booking.com lehel ja korraga hüppas mulle ette selline koht nagu „Gjedsjø Gaard”. Pildid olid ilusad (udused, aga ilusad), keskmine hinne väga kõrge ja hind soodne. Pani natuke muretsema, et kas saab ikka nii olla, ent kõhutunnet usaldades tegin ma bookingu ära.

Päev venis pikaks ja ööbimiskohta hakkasin ma sõitma alles 9 paiku. Kitsal ja käänulisel ning pimedal külavaheteel sõites mõtlesin ma omaette, et see ikka meenutab liiga palju vale pööret. Viimased kümme kilomeetrit olin ma ainus auto teel. GPS näitas, et ööbimiskoht läheneb. Ma olin põnevil. Maja, kuhu GPS mind juhatas oli imekaunis. Keset pimedat välja nagu väikene tuledesäras jõulumuna, valge, helge, vana talukoht. Kõrge raudväravaga. „Be aware of the dogs” seisis väraval silt. Millegi pärast hakkas mul silme ees jooksma „Ristiisa”. Helistasin kella. „Tere tulemast, teretulemast, me oleme sind oodanud,” ütles hääl teisel pool. „Ole nii armas ja tee ise värav lahti, ära karda, koeri ei ole lahti.” Jällegi hakkasin ma korraga mõtlema „Valele pöördele”. Väga rumal minust muidugi.

Õues ootas mind juba 70+ härrasmees, kes mind nagu ammu kadunud sugulast ootas ja veelkord tervitas, juhatas mind majja ja siit, mu daamid ja härrad, sisenesin ma muinasjutumaailma. Jälle kord. Ärge unustage, et mul on Norras oma muinasjutt – Satu. Tundus nii sürreaalne kasutada sama võrdlust, aga kõik järgnev oli nagu muinasjutt. Või enne. Või märk. Või kokkusattmus. Või…Jumala eest, kutsuge mind hulluks, aga reis iseendasse, oma mõtetesse ja unistustesse.

Maja oli juba esimesest hetkest selline, millesse sa lihtsalt armud. Vana ja väärikas. Per Erik juhatas mind mu tuppa teisele korrusele ja kui ma olin oma imestamise lõpetanud, ütles ta, et neil pole traditsiooniline hotell ja veini nad kahjuks ei müü (mõtetelugeja? Ma olin just mõelnud, et issand kui hea oleks peale pikka päeva saada üks klaasike veini),kuid kõigile külalistele pakub ta allkorrusel hea meelega klaasi või paar veini. Tulgu ma vaid alla neile külla.

IMG_3875.JPG

Selle majutusasutuse eripära ja võlu seisnes nimelt selles, et Per Erik ja tema naine Mouchy (Ahhhh, milline võrratu nimi! Ja veelgi võrratum prantsuse aktsent!) elavad selles samas majas. Nad on avanud oma elutoauksed sõna otseses mõttes kõikidele külalistele. Ja see maja oli täis soojust ja elu. Selles oli midagi erilist. „Countryliving” ütlesid nemad ja kui ma alguses vaidlesin sellele iseloomustusele vastu, sest maakodu asemel on mu meelest tegu väiksemat sorti paleega, siis tegelikult ma hiljem mõistsin, mida nad selle väljendiga silmas pidasid. Nende kodu ja B&B on maalähedane, aga hoopis teistsugusel moel. See on täis ajalugu, antiiki, kunsti Van Eyjk (koolkonna) maalidest Versace diivaniteni, kuid kogu see luksus on maalähedane, hubane, kodune. Elutoas praksus kaminas tuli, kroonlühtri kristallid peegeldusid küünlavalges mõnusalt paksude kardinatega ääristatud akendel. Mind tulid tervitama kaks sõbralikku koera – üks ajas end püsti hinnaliselt diivanilt, teine (veelgi hinnalisemalt?) vaibalt. Me ei luba oma koeral tulla tuppa nõukaajast pärit vaibale, siin aga tundus tavaline, et koerad pikutavad Pärsia vaibal.

TÂPSELT selline on minu unistuste maja!

IMG_3803IMG_3814IMG_3821IMG_3872IMG_3842IMG_3865.JPG

Söögitoa suure laua taga istusid küünlavalgel kolm poola keelt kõnelevat ja Jack Danielsi joovat noormeest. Ei, nad ei olnud mingid kalevipojad, kes oleks purjuspäi 18. sajandist pärit mööbli keskel lällanud nii nagu stereotüüp ette näeb, nad olid sõbralikud, viisakad ja meeldivad. Mouchy vabandas, et peab minema lapselast magama panema, kallistas kõiki laua taga istuvaid inimesi ja mul oli tunne nagu oleksin ma sattunud perekondlikule koosviibimisele. Võhivõõrana, aga ikkagi oodatuna. Peremees valas mulle klaasi veini. Ma ühinesin perekondliku koosviibimisega.

IMG_3836.JPG

Poola noormehed pidid hommikul vara ärkama ja lahkusid meie seltsist üsna pea, kell oli ka siiski juba palju üle kümne ja Per Erik hõikas neile järele, et hommikul täpselt kell seitse ootab neid petite hommikusöök. Etteruttavalt võin ma öelda, et petit ei ole sugugi see sõna, mida ma selle hommikusöögi jaoks kasutaksin. Kui juba jutt toidu peale läks, siis uskuge või mitte, omanikud valmistavad oma külalistele ka gurmee õhtusöögid. Hirveliha, põhjapõder, põder, tursk, lõhe…kõik omanike enda lemmikud, mida kirglikult ka oma külalisteke valmistatakse. Mina jõudsin kohale liiga hilja, kuid ma sain aimu, millist toitu selles majas pakutakse. See teeb silmad ette paljudele pärisrestoranidele.

IMG_3893.JPG

Mina jäin Per Erikuga veel juttu rääkima. Ja SEE oli midagi eriskummalist. Täpselt nagu oleks ta päriselt ka mu mõtteid lugenud. Autoga nende poole sõites mõtlesin ma minevikus juhtunud asjade peale, ma arutlesin enda ja oma olemuse üle, kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu unistused ja paar tundi hiljem selles omamoodi maalähedases luksuslikus majakeses arutlesime me just nende samade teemade üle. Kui see pole nüüd mingi muinasjutt, siis kaotas see perekond aastaid tagasi terve varanduse, õigemini peteti see neilt välja, lisaks haigused, mis meespoolt pikalt haiglas hoidsid. „Aga see kõik muutis mind,” ütles ta. „Enne olin ma pealiskaudne, aga nüüd ma väärtustan ELU. See mis oli eile, oli eile. Pöörame uue lehe ja mõtleme homsele, sest homme on see, mis meid huvitama peab.” Jaa, ma tean, kõlab jälle imalalt, kuid mõnikord on need kõige imalamad ja mainstream teadmised just need, mis kohale jõuavad.Mõtlema panevad. Annavad energiat ja positiivsust. Ma nägin neid inimesi selles majas esimest korda oma elus, kuid mulle jäi tunne nagu nad teaksid mind läbi ja läbi, mina neid ka, aga nemad mind siiski rohkem.

Kõik, mida ma tol päeval olin mõelnud, tuli meil selle põgusa pooleteise tunni jooksul jutuks. „Meie jaoks on kõige olulisem, et majas oleks elu, et siin oleks õige tunne, asjad on asjad, mille me oleme küll kindlustanud, kuid inimesed on need, kes on olulised. Elu on oluline. Elamine on oluline,” viskas Per Erik muretult õhku järgmise „klišee”. See õhtu poolteist tundi oli täis klišeesid, kuid nii mõtlemapanevaid, silmiavavaid. Ma pidin end paar korda näpistama, et olla kindel, et kogu see müstiline villa ja see vestlus ei ole minu fantaasia vili. Ei olnud. Per Erik rääkis oma tööst, mitte otse, kuid põnevate vihjete ja seikadena, ja ma leidsin end ikka ja jälle mõttelt, et mille paganaga see inimene siis tegelenud on kogu oma elu. Hiljem guugeldasin välja, et tegu oli muuhulgas Saint Lucia aukonsuli ja ärikonsultandiga.

IMG_3807.JPG

Kokkusattumus ehh, et ta oskas mulle anda vihjeid, mida Norra turul tegema peaks ja teha võiks. Ja ausalt, te ei kujuta ette, kuidas mul hakkasid peas pildid jooksma erinevatest kampaaniatest. (PS: Norras tegutsevad fotograafid, jumestajad, stilistid jne palun andke endast märku!) Peaosas võrratult naiselik Mouchy Rosmarie.

„Mis kell ma hommikusööki serveerin?” küsis Per Erik kui ma end magama sättisin. Ma kuulsin ju et ta teeb Poola poistele hommikusööki kella seitsmeks, nii et ma arvasin, et ajan end samaks ajaks ülesse. „Ei, ei, see ei tule kõne allagi, et sa nii vara ärkaks, sul oli pikk päev ja sul tuleb uus pikk päev, teeme sulle hommikusöögi kell pool üheksa,” keelas ta mind. Ega ma vastu ei puigelnud. Mul oli hea meel veeta selles majas veel nii palju aega kui võimalik. Oleks ma teadnud millises kohas ma ööbin, oleks ma paar viimast klienti kiiremini külastanud, ja ma tundsin korraks end halva emana, et Ida ei saanud minuga seal kaasas olla. Ta oleks seda kohta ja neid inimesi nii nautinud! Ehk on see märk, et me PEAME sinna uuesti tagasi minema?

Hommikul ärkasin ma siiski üles kell seitse. Mul oli plaanis veidike tööd teha, sest oli ilmselge, et päeval mul selleks aega ei ole, liiga palju oli vaja korda saata (miks ma muidu vaid neli minutit enne laeva väljumist pileti ostsin), aga tegelikkus oli see, et ma veetsin kaks tundi lihtsalt heas seltskonnas FANTASTILIST hommikusööki süües ja aluspesust, ärist ja juhuste kokkulangemisest rääkides. Ma olin ikka veel lummatud sellest, et ma ööbimiseks sellise pärli olin leidnud pooljuhuslikult, ja natuke pahane, et ma seda päev varem ei olnud avastanud. Thin hotel versus see kogemus. Ma vist ei pea kirjutama, kumma ma iga kell uuesti valiks. Kuigi, Thon hotellile peab samuti au andma väga hea hommikusöögivaliku eest. Üks parimaid, mida ma suurtes hotellides saanud olen. Lihtsalt olles ööbinud hotellides nii palju, olen ma hakanud hindama hoopis teistuguseid ööbimiskohti ja kogemusi. Personaalsemaid. Suured kohad üllatavad harva.

Mul oli lausa kahju oma asju kokku pakkida ja lahkuda, ma oleksin nii väga tahtnud kauemaks jääda. „Meil oleks hea meel kui sa oleksid lihtsalt meie külaline olnud, meil on nii huvitav olnud,” ütles Per Erik kui ma lahkuma hakkasin. Ma ei saanud sellest lausest täpselt aru, alles siis kui ma lahkumisel hakkasin rahakotti otsima, et ööbimise eest maksta, kordas Mouchy, et sa ju olid meie külaline, sa ei pea maksma. Veidike kohmetult ja natuke hämmingus panin ma oma rahakoti ära. „Kui meie külalised lahkuvad õnnelikult, oleme meie õnnelikud,” lisas Per Erik.

Väljas sadas paksu valget lund, Per Erik ja Mouchy lehvitasid mulle ukse pealt. „Pööra uus leht ja ära anna alla, sa saad sellega hakkama!” hõikas ta mulle järele. Ma lahkusin sellest muinasjutumajast täis enesekindlust ja energiat. Õhtul sain ma tööalaselt väga hea uudise.

IMG_3861

PS: “See on mu perekonnapilt,” tutvustas Per Erik mulle oma diivanipatju, “koerad ja veinipudelid.”

Oslo hotellid

Minult küsitakse ikka soodsaid hotelle Norras ööbimiseks, panin seepärast mõned oma lemmikud kirja.

1. Citybox hotell. Tagasihoidlik, kuid äärmiselt korralik hotell otse Oslo südalinnas, viie minuti kaugusel raudteejaamast. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid seda saab juurde osta samas majas asuvast kohvikust. Ideaalse asukohaga, kui reisite autota. Auto parkimine Oslo kesklinnas ei ole just kõige lihtsam.  Paljud tuntumad vaatamisväärsused – ooperimaja, kuningaloss, parlament ja peatänav Karl Johan – on sõna otseses mõttes kohe ukse taga.

Olen selles hotellis paar korda ööbinud kui olen pidanud varahommikuse rongiga Stockholmi edasi sõitma ja selles mõttes on see hotell lausa geniaalse asukohaga. Ei pea poole öö ajal ärkama või unise peaga ühest linnaotsast teise seiklema.

2. Comfort Hotel Xpress Youngstorget. Samuti kesklinnas, raudteejaamast ja keskusest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid lihtsa hommikusöögipaki saab koha pealt osta. Esimesel korrusel on olemas ka avatud lounge, kus on lubatud kaasa võetud toitu süüa ja mõnusalt aega veeta. Suvisel ajal on eriti mõnus veeta aega katusel asuval terrassil, kust avaneb suurepärane vaade Oslole. Hotelli plussiks on pesu-ja triikimisruumi olemasolu.

Ka selles hotellis olen ma mitmeid kordi ööbinud. Põhjuseks väga hea hinna ja kvaliteedi suhe. Kui hommikusöök ka veel hinna sees oleks, oleks üks mu kindlaid valikuid alati. Aga autota reisides. Autoga reisides ma väldin kesklinna hotelle ja ühistranspordisüsteem on nii hea, et tunduvalt lihtsam on ühistransporti kasutada linna tulemiseks. Linnaäärsetes hotellides on parkimine tihti ka tasuta.

Edasi loe Hotelliveebi blogist.

19h autosõitu ja 1321 km + 2 x 505 km*

Me käisime väikesel autoreisil. Mina ja Ida istusime autos ca 1800km. Ma ei tee nalja. Kui me Rysstadi hotellist hakkasime liikuma Stavangeri poole, näitas GPS vahemaaks 200 km. Kokku sõitsime me seda teed 4,5 tundi. Kui me olime otsapidi jõudnud Kristiansandi, kuhu me jõudma ei pidanud, vähemalt Stavangeri minnes, ütlesin ma emale, et kõik, keerame ringi ja ma saadan kliendile postiga näidised. Mul ei olnud mitte mingit soovi kaheksa tundi edasi-tagasi sõita, et jõuda tagasi siia, kust me alustasime ning kust veel 13 tundi Lillehammerisse sõita oli. Kui te arvate, et ema lubas meil reisi lõpetada, siis te eksite. Jumal tänatud, sest 1) kihvt klient oli ja 2) tagasi sõitsime me teid pidi, kuhu ma arvan, et me rohkem enam ei satu, aga see oli vaatamist ja kogemist väärt. Preikestolen jäi meie teelt vaid 20km kaugusele ja tegelikult mul oli küll kiusatus öelda, et teeme selle väikese (TUNNI AJASE kõrvalpõike ka juba), aga meil oli naiivselt plaan enne ööpimedust mägedest välja saada. Kui aga teed on nii käänulised ja kitsad ning üles ja alla mägedest ning orgudest, siis oli see juba eos VÄGA naiivne plaan.

3467

Kella üheteist paiku õhtul kui meil oli selge, et me mägedest välja ei saa, hakkasime me otsima ööbimiskohta. Enamik kohti oli välja müüdud või oli netis broneerimine juba suletud, kuid õnneks leidsime me täpselt tee peale jääva pisikese suvemaja. Kui me kohale hakkasime jõudma, tekkis meil korraks hirm, et jumal teab, mis koht see siis nüüd on, sest keset metsa ja mingit suvalist autolammutust ei tundunud ühtegi hotelli olema. Tegelikkuses sõitsime me mööda ja kui me lõpuks õige maja üles leidsime, siis see oli üks igati vahva, kõige ehtsam Norra külalistemaja (kellegi koduhoovis).  Ma ei tea kui paljudel võiks selles mägikülas ööbimist vaja minna, aga kui olete samal roadtripil nagu meie, siis Suigard Holiday Home on hea valik. Hea hinnaga ka. 87 eurot öö. Vs 167 eurot järgmises linnas, mis meile teele oleks jäänud.  Ainult kaardiga ei saa maksta. Õnneks sai ülekande teha, mulle sularahas tasumine ei oleks sobinud.

98

Hommikul alustasime me tagasiteed Lillehammerisse, et auto tagasi viia. Kuna teekond oli 764378 km pikk hakkasin ma uueks nädalaks laevapileteid koju broneerima. Püha püss, mis hinnad! Ma reaalselt hakkasin juba vaatama pileteid Gdanski, Vilniusse ja Kaunasesse, et teisele poole merdki saada. Aga seda te juba teate Facebooki vahendusel. Täiesti ootamatult saime me aga lennupiletid Oslost Tallinna samal õhtul. Mõeldud-mõeldud! Meie Idaga läksime Gardermoenis maha ja emme jätkas seiklust Lillehammer- Stockholm suunal. Nagu ma hiljem aru sain, suutis ta KAKS korda ära eksida. Teel, mida ta on 7685 korda sõitnud. Nojah, klassika.

10.jpg

Lennujaamas sain ma tuttavaks ühe vahva noormehega, kes oli peale 1,5 kuud kokana töötamist koju Eestisse teel. Tema oli oma päeva alustanud kell 3 varahommikul ja enne lennu väljumist oli ta KORRAKS lennujaamas silma kinni pannud ning ärganud 5 minutit peale seda kui värav suletud oli. Nagu te aru saate, siis lennukisse teda enam ei lastud. AGA talle toodi lennukist ta pagas ära! See on mu meelest juba omaette tase. Istud terminalis ja vaatad aknast lennukit, millelt sa maha jäid, kust ometi su pagas ära tagasi tuuakse. “Elu kõige kallim uni,” ütles ta, sest ofcourse tuli tal osta uus lennupilet.

Tallinna lennujaamas saime me korraks pagasilindi juures veel kokku. “Issand, ma ei ole kümmet minutitki lennukist maas, aga juba tuleb stress kallale. Vanematel on ühed plaanid, mu sõbrannal ja poiss-sõbral teised plaanid. STRESS! Kohe nagu Eesti saabud, on stress tagasi. Norras oli ainus stressiallikas kui keegi peedikrõpsud valesti küpsetas,” ütles ta mulle ja me jätsime hüvasti.

Kihvt kutt oli. Ja tõestus, et ma pole ainus, kelle reisid seiklusteks kipuvad.

*Meil jäi tänu ootamatutele lennupiletitele üks 505km ots tegemata;)