Random loba, natuke reklaami ja EBA

Meie nädalavahetus möödus Tartumaal. Samal ajal kui Tallinnas toimus blogipidu, olime meie Tartumaa loodust ning sõprade-sugulaste seltsi nautimas. Ma saan aru, et “popid ilublogijad” on otsustanud blogipidu boikoteerida, sest nii on “popp” ja olgugi, et ka mina olin sel aastal otsustanud võib olla just isiklikel põhjustel mitte kohale minna, leian ma, et selline avalik boikoteerimine on ka nats lapsik. Eks ikka ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin oma kategoorias kolmandaks tulla, Ebapärlikarbi ja Vegani päevaraamatu järel ning kuigi õhtujuht tegi mingi haleda nalja/eksimuse ja mind seal ära mainis ning nii natuke segadust tekitada (vist), siis mul on väga hea meel, et vähemalt arvamusblogide kategoorias võitsid vinged tegijad.  Aga palun palun, ärge järgmisel aastal enam Zenja Fokinit tellige – ta on nii oma aja ära elanud. Ilumessil ja Buduaari turul käies mul ka käib luust ja lihast läbi kui ta “nalja” teeb. Ei ole naljakas. Fokin oli khuul selles muutumissaates, kust ta kuulsaks sai, nüüd ta on lihtsalt keigar. Sry, minu aus arvamus. See, kas üritus oli labane ja kelle mõõdupuu järgi ning kes selle labaseks muutis/muudab/muuta võib, see on ilmselt selline koht, kus inimesed jäävad eriarvamusele. Las ta olla.

Lugesin just, et Lipsuke kirjutas, et ei viitsi mu blogi väga lugeda, sest ma kirjutan liiga palju. Noh, sellisel juhul peaks see postitus olema just nende teetassike, keda suvalised pildipostitused huvitavad. Sest just see see siin on.

Ülikihvt nädalavahetus oli. Ja vedas, et suvi sattus ka olema.

20170610_140034

Mu tädipoeg oma mehega on Austraaliast Eestis sel suvel ja nii käisime me kõige pealt neile tere ütlemas. Käisime paadiga sõitmas ja ajasime loba maast ja ilmast.  Need nö välismaa inimesed on ikka hoopis teistsugused kui me, nad on rõõmsameelsed ja energilised, nendega koos veedetud aeg oli totaalne positiivse energia laeng. 

20170610_140107

Edasi liikusime me mu sõbranna lapse sünnipäevale. Veab ikka neil, kel suvel sünna. Mitte midagi rohkem ei ole vaja kui head ilma ja aeda ning  ongi juba edukas sünnipäev. Okei, batuut võiks ka olla, sest mu meelest oli see küll parim lapsehoidja. Ka meestele. Mingi hetk olid kõik seltskonnas olevad isad batuudil kilkamas. Lapsemeelsus on igati teretulnud nähtus!

20170610_210037

Täna käisime me läbi mu tädi juurest ja kas te kujutate ette, et ta on endale suutnud organiseerida täpselt sellise “peenramaa” nagu mina juba kaks aastat endale tahan. Nii ilus oli ja kui ma muidu ikka raiun siin, et ma ei ole kade, siis täna hommikul seda peenramaad nähes olin ma kadedusest sinine. Maaaaaaarrreeeeeeek, ma tahan kaaaaaaaaaaa!

 

20170611_09454520170611_094916

Ma ei tea, kas te mäletate kui ma kirjutasin lasteriietest ühe artikli “Pere ja kodusse”, et noh ikka nats imelik on kui laps Batmanina vanaema sünnipäevale läheb ning et kuidas mõned vanemad ei vaata, mis lapsel seljas on, kui nad kodust välja lähevad. Kaks aastat on mööda läinud ja minust on saanud ema, kes lubab lapsel ka tekikott seljas poodi minna. 

20170611_114025

Me ei olnud pikka aega surnuaias käinud ja nüüd oli kohe selline tunne, et peame läbi minema ja  üle vaatama, kuidas kadunud sugulaste “käsi käib”. Ma olen üks neist inimestest, kellele tegelikult surnuaiad väga meeldivad. Mu meelest on seal mingi müstiline rahu. Ja kuidas siis veel meie seast lahkunud perekonnaliikmeid meeles pidada kui mitte neile hauale lilli viies. Minu jaoks on perekond väga oluline ning mu jaoks on ka oluline, et Ida teaks, kes on tädi Helju ja onu Endel ja Andu.

20170611_11533020170611_11580620170611_12322720170611_123336

Vanaema juurest maalt hüppasime ka läbi. Ma kohe pidin ka vanaemast (jälle) siia pildi lisama, sest iga kord kui keegi räägib mu kehvadest geenidest, aga mina mõtlen näiteks oma vanaema peale, siis ma väga loodan, et mul on sama “kehvad geenid”. Nii sisemiselt kui välimiselt:)  

20170611_123329

Elistvere loomapargist pidime ka läbi käima, sest no see jäi peaaegu tee peale ja ilusat suveilma tuleb ju ära kasutada. Patt oleks lihtsalt niisama kodus vegeteerida. Elistvere on mu meelest ka igati külastamist väärt. Nii armas väike loomapark, kus on nii tore näiteks piknikku pidada. Järgmine kord võtame me piknikukorvi kindlasti kaasa.

20170611_130711

Tagasi Tallinnasse on meil komme läbi Kehtna-Rapla-Kohila sõita. Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, mida sellises toidukohas nagu “Eastern Outback” pakutakse. Seekord õnnestus meil seal lõpuks söögipaus teha. Lihtne ja lühikese menüüga kohake Kehtnas, kuid IGATI väärt külastamist. Menüü ei paku midagi üllatavat – menüüs on kana-seenepasta, Caesari salat, kitsejuustusalat jms – kuid 1) toit oli äärmiselt maitsev ja 2) teenindus oli veel  meeldivam. Me Ida suutis natukene läbustada ja natuke piinlik oli, kuid keegi ei vaadanud meid imelikult, et issand, tulid siia lapsega ja kukkusid kohe läbustama, vaid meisse suhtuti nagu me oleks seal vanad tuttavad. Mind mõnes kohas häirib teeninduses liigne familiaarsus, aga siin oli seda täpselt õiges koguses. Mina tahan kindlasti tagasi minna. Vahva toidukoht. Julgen kindlasti soovitada ise järele proovida. Hästi lihtne ja nunnu! Ja üllatuslik (minu jaoks), et natuke sellises suvalises kohas nagu Kehtna midagi nii okeid leiab. Tartusse minnes proovisime me Põltsamaal todukohta leida, kuid pubi, kus kell 11 juba pead parandati, ei tundunud väga kutsuv. Kohvik O-d vist enam ei ole? 

20170611_155334

Saigi nädalavahetus läbi. Algab uus ja põnev töönädal, mis viib mind muuhulgas ka Hiiumaale ja Peipsi äärde.

Kaheksa suurt, kaks väikest ja sünnipäev

Nädalavahetus möödus meil täielikult sünnipäevade ja vanaemade tähe all. Ida on ikka õnnelik laps, tal on olemas kaks vanaema, vanavanaema ja teoreetiliselt ka kaks vanaisa. Minul ei ole vanaisa olnud, ma olen selle peale kade, aga noh need vanaisad on teoreetiliselt olemas. Mehed noh…Üks ütleb, et ei oska lastega tegeleda ja teine ei suhtle minuga, seega ka Idaga. Ida on õudne vanaemade fänn. Terve selle nädala valmistas ta vanaemadele kinke, ma ütleks, et vanavanaemal, kes “kootud” kinda sai, läks võrreldes vanaemadega, kellele Ida tahtis kaasa pakkida natuke keedetud spagette, ikka väga hästi. No ja see nädalavahetus oli Idale nagu tõeline pidupäev, kõik – onud, tädid, vanaemad, vanavanaema – olid platsis. Üle 1,5 aasta kohtus Ida ka oma vanaisaga.

Mis ma tahan öelda on see, et istun ma siin oma probleemide ja murede keskel, vingun ja virisen oma pere kallal, no ja nemad minu kallal ka (mu õde tahtis peale mu postitust kirjutada emale Facebooki sõnumitesse, et appike, Liisu on ikka täielik idikas, aga ajas kogemata vestlusakna sassi ja kirjutas selle mulle:D), kuid ma tunnen kui palju rikkam ma olen võrreldes nendega, kes perekonda ja perekondlikke väärtusi ei hinda. Ma ei pea siin silmas mingit mõttetut jura, et raha ei ole rikkus, vaid perekond, iga loll teab, et kui raha ikka üldse ei ole, siis on jube raske keskenduda muudele asjadele, ma pean silmas seda, et inimene, kellel on perekond, nad on hingelt rikkamad. Või midagi säärast. Diipi.

Marek küsis mult, et miks ma nii palju pilte klõpsin kogu aeg. Ma vastasin talle, et kunagi kui me 80aastaselt kiiktoolis istume ja vanu albumeid lappame, siis ta tänab mind.  See, kena noor poiss piltidel on mu onupoeg. Ta oli lapsena sama hull nagu Ida, nunnu aga hüperaktiivne ja suutis mind hulluks ajada oma jonniga, nüüd on ta megarahulik ja ultraviisakas. Me lohutame end sellega, et järelikult on lootust, et Ida rahuneb ka 20 aasta pärast maha:D

Laupäeval tähistasime me vanaema 85. sünnipäeva. Seda iganenud “kehvade geenide” nalja mäletate ju? Mina ütlen teile ausalt, et kui ma 85-aastaselt näeks nii äge välja nagu mu vanaema, siis ma oleksin uhke.

img_6898

IMG_6986.JPG
Minu laps. Vaatab selle õige ülikooli suunas;)
IMG_6992.JPG
Juuksed jäid jälle kammimata.

IMG_7018.JPGimg_7012IMG_7031.JPG

IMG_7040.JPG
Jaa, ma tean, et mu küüntelt mahakoorunud lakk on lausa kohutav, mul ei olnud aega käsi korda teha. Kodukontori miinused, et lased end käest ära. Olgu veel öeldud, et ma absoluutselt ei kannata maniküürimata käsi.

IMG_7048.JPGIMG_7037.JPGIMG_7064.JPG

IMG_7002.JPG
Ida kootud kingitus vanavanaemale

IMG_7068.JPGIMG_7072.JPGIMG_7082.JPGIMG_7093.JPGIMG_7098.JPG

Hotellist Antonius soovitan teil lugeda rohkem Hotelliveebi blogist SIIN. See on uskumatult ilus, luksuslik ja imelise teenindusega hotell, keset Tartu kesklinna.

IMG_6950.JPG

Nädalavahetusse mahtus ka teise vanaema – Tallinna vanaema – sünnipäev Mimosa restoranis. Sellest sai minu uus lemmikrestoran. Nii armas, hubane, suurepärase teeninduse ja väga hea toiduga restoran.

Ja vaadates vanaema, siis raske uskuda, et ta ei ole 50aastane, kui tal poleks 43-aastast poega, siis te ju ka ei oskaks arvata, et ta võiks vanem olla.

IMG_7291.JPGIMG_7285.JPGIMG_7308.JPGIMG_7317.JPGIMG_7343.JPGIMG_7329.JPGIMG_7305.JPG

Miks ma vaid ühe kontserdipileti ostsin?

Aegajalt ma tunnen end nagu mingi wannabe-Knaustgård, kes  “oma võitlust” peab, kirjutab avalikult teemadel, millest normaalsed inimesed ei kirjuta ja nagu vihane puberteet mõtleb aegajalt, et nüüd kirjutan ma küll kohe kõigest, nii nagu arvan. Siis saan ma aga aru, et blogi ei ole mingi relv, millega justkui ähvardada, et kui mulle ei meeldi see või too, siis ma teile alles kirjutan. Uskuge või mitte, mul on päris tugev filter ja enesekontroll, mis puudutab väga isiklikke teemasid, muidugi ma teinekord ületan neid piire, kasvõi seksist kirjutades, aga laias laastus on teemasid, millest ma ei kirjuta. Kümnest võimalikust emotsioonipostitusest kirjutan ja avaldan ma  umbes kaks.

See on ilmselt üks neist emotsioonipostitustest, mis filtrist läbi trügis. Ma olen ümbritsetud inimestest, kel on kogu aeg kiire. Alustades ühest sõbrannast, kellega ma tänaseks ei ole poolteist aastat kohtunud, sest ma andsin alla. Tal oli kogu aeg kiire. Ja midagi oli juba ees. Lõpuks ütlesin ma talle eelmine aasta oma sünnipäeva ajal, et palun broneerida mulle aeg sellel ja sellel kuupäeval sellel ja sellel kellaajal. Kui see kuupäev lähenema hakkas, kirjutas ta mulle, et ei saa ikkagi tulla, sest tal olid juba plaanid. Ma andsin talle kuu aega ette teada! Minu maailmas kehtib reegel, et kui oled ühele üritusele end juba lubanud, siis teisele, isegi põnevamale ei lähe, kui see kutse tuleb hiljem. Ma sain aru, et ta ei taha minuga mingil põhjusel suhelda lihtsalt ja loobusin teda taga ajamast.

Siis on mul õde, kellel on kogu aeg kiire. Kui ta kutsuda aprillikuus reisile, aga et piletid oleks vaja nüüd ära osta, sest need on soodsad, siis vastab ta, et ei oska ette öelda, kuidas aprillis on, et andku ma talle nädalake otsustada. Nädalaga on piletihinnad muutunud. Jah, ma saan aru, et mõnele inimesele ongi töö nii oluline, et ei saa endale näpistada kaht-kolme päeva lühikese etteteatamise peale, aga ma julgen väita, et kui on soov, siis nii pika aja peale on võimalus oma töid planeerida. Ka siin on asi tahtmises. Jaa, oma elu on muidugi ka, aga vaadake, mu õel oli oma elu varem ka, minu meelest töötas ta siis veeeeeel rohkem, kuid oli 98% juhtudest ka olemas. Nüüd on ta olemas 2%. Ma mõistan teda, raske on end jagada töö, elukaaslase ja pere vahel, eriti kui võtta arvesse, et elukaaslane…ah olgu, see on teine teema, mida ma (veel) ei puuduta.

Mul on kodus seina peal silt “My house was clean last week, sorry, you missed it“. Mul on oma õega sama lugu. Iga kord kui ma mõtlen, et äkki saaks õde Idat vaadata, saan ma vastuseks, nähh eile oleks saanud ja tahtnud, aga homme küll ei saa.

Edasi on mul mees, kes on kogu aeg tööl. Ärkab enne kukke ja koitu ja läheb stressi kui peab ise Ida lasteaeda viima ja ta sealt tooma, sest siis ta ei jõua enne kaheksat tööle ja peab töölt kell viis ära tulema. “Tööpäevad jäävad lühikeseks,” ütleb ta. Ega ma ei heida talle seda ette, sest tänu temale on meil arved makstud õigeaegselt. Mina saan tasu arvete järgi, teate ju küll kuidas need hilinevad, üks neist on hilinenud lausa neli kuud. Ma ei saa oma mehe kallal näägutada, aga ta ajab mind närvi oma jutuga, et on stressis ja väsinud peale tööpäeva. Mina nägin eile hilisõhtuni vaeva, et mailchimpiga paari näpuliigutusega ühe korraga 500 meili välja saata, kui ma kolm tundi hiljem ikka selle kallal pusisin, sest mailchimp streikis, andsin ma alla ja hakkasin neid vanakooli-meetodil tavameiliga saatma. Sellest, kui palju mina ka tegelikult päristööd teen, ei saada aru, sest noh…kodune. Blogin ja tsätin ja tööst ei räägi. Oma viga ma tean, aga ma ei taha põhimõtteliselt oma tööst rääkida.

Ja lõpuks pointini. Ma kinkisin Marekile jõuludeks ühe “Raud/Salleri” pileti. Kui Marek selle ümbrikust välja võttis, vaatas ta mulle natukene pettunult otsa, et miks vaid ühe. Kas ma siis ei tahagi koos temaga minna. Tahaksin küll, aga ma ei taha enam kedagi paluda, et nad Idat hoiaks. Mul on tunne nagu ma pean seda kogu aeg kerjama ja inimestele jääb mulje, et ma muidu ei suhtlekski kui vaid siis kui last vaja hoida. Ma ei taha ei sellist muljet ega kerjata, ma ei viitsi. Ja ma ei oska ka planeerida, et uurida kaks kuud ette, et kas keegi saaks Idat 14.02 hoida, ma ei oska nii. Ma oskan maksimaalselt nädal ette planeerida. Nii ma otsustasingi, et ma säästan oma närve ja hoian Idat ise. Marek on hull Smilersi fänn, nii et ma usun, et ta naudib kontserti ka üksinda.

Terve nädal on Ida oma kohvreid ja kotte pakkinud, sest ta tahab vanaema juurde. Teinud vanaemadele kingitusi ja laulnud “tahan minna maaaaale vanaema juuurde”. Ilmselgelt on see inspireeritud “Tõelise muinasjutu” CDst, aga ta tõesti on mulle nädal aega närvidele käinud, et tahab vanaema juurde. Aga ei saa. Üks vanaema on tööl ja teine on Rootsis. Tuleb küll homme, aga tal on palju teha. Õel oleks aga olnud aega last hoida eile, mitte homme.

Ma saan aru, et sellest postitusest saab välja lugeda, mida iganes. Kibestumist ja  etteheidet  ja mulle öelda, et “a oli sul vaja see laps saada kui ei suuda temaga ise hakkama saada”. Siin ei ole tegelikult ei kibestumist ega etteheidet, see on lihtsalt põhjendus, miks ma enam ei palu kellelgi Idat hoida. Minu ideaalmaailmas võiks teised seda ise tahta, siis kui neil ongi vabad hetked ja tahtmist, nii et mina ei peaks end pahasti tundma ja Ida saakski “maaaaale vanaema juuurde”.  Mitte meil jalust ära, vaid sellepärast, et ta ise tahab. Lõpuks ma ei jaksa talle enam selgitada, et kõigil on kiire. Peale emme, kes kodus mitte midagi ei tee.

Koonerdamine ja kokkuhoid

Ma olen natuke napakas inimene (aga seda te juba ju teate), megapaljude kiiksudega, üks neist on see, et ma olen täielik kooner. Mingite asjade koha pealt. See on mulle vist mu vanatädi Heljust sisse kodeeritud. Tema oli selline naine, kes oskas põhimõtteliselt mitte millestki teha valmis pidusöögi, mis viis keele alla. Kui ta oleks veel elus, siis ma teeks temaga koos kodurestorani, paneks tema peakokaks ja me oleks täielik hitt. Tema söögitegemise oskused olid fenomenaalsed. Mul on natuke kahju, et ma arvasin, et tädi elab igavesti ja ei õppinud tema saladusi selgeks. Mul on alles küll tema retseptivihikud, kuid see pole päris see.

Tädi oli hästi lahke ja oleks vist mulle ära andnud kõik, mis tal oli ja mida ma oleks tahtnud. Puberteedina ja hiljem “laenas” ta mulle pidevalt raha, kirjutas selle oma märkmikusse üles ja kui laen sai tagasi makstud, siis tegelikult teadsin ma, et pea igal tähtpäeval nagu sünnipäevad ja jõulud ja tõnisepäev ja mardipäev ja karjalaskepäev, tegi ta kingitusi ja kinkis mulle sama suured summad kui ma laenanud ja tagasi maksnud olin. Või siis teinekord juhtus lausa nii, et ta “laenas” millegi jaoks raha, ütles, et las see jääda sünnipäevakingiks, aga kuna sünnipäevani oli näiteks kolm kuud aega, siis kinkis ta sünnipäevaks ikka sama suure summa uuesti.  Tädi oli tavaline pensionär. Kust tal siis alati nii palju raha oli? Ta reaalselt koonerdas ja kogus sukasäärde (hommikumantli taskusse). Kui ta suri, siis leidis onu Endel selle rahataskuga hommikumantli üles ja natuke liialdades ning võllanalja tehes oli ta tol hetkel nagu Ervin Abel “Siin me oleme” filmist. Palus meil poest lausa õlut tuua. Ja endale likööri. Maasika oma.  Muidugi tundis ta tädist puudust, ma mäletan tema kõne tädi peielauas kui ta palus tädi käest vabandust, et oli teinekord halb mees olnud, aga too rahakoti leidmine oli mingi hetkeline rõõmutunne. Tädi oli tugeva iseloomuga kange naine. Kui tema koonerdas, siis tähendas see, et ka onu pidi koonerdama.

Tädi ja onu olid kihvt paar. Tädi oli pikk ja peenike, onu lühike ja paksuke, terve elu kutsus tädi oma meest Nunnuks. Kõik kutsusid teda tädi järgi  Nunnuks. Tädi aga oli Daam. Suure algustähega.

tü26.JPG

Ta õpetas mulle palju. Sealhulgas ka koonerdamist. Ma ei arva, et see on paha. Muidugi hetkel olen ma olukorras, kus ma paratamatult peangi koonerdama, et oma väljaminekute ja laenude ja võlgadega hakkama saada, kuid laias laastus olen ma nagu tädi Helju. Aastaid kogusin ma raha reaalselt “sukasäärde”, mitte pangakontole. Mul oli kodus peidus mitmeid tuhandeid kroone ja hiljem eurosid. Minu “säästukonto”.  Keegi ei teadnud sellest, ma võib olla polegi sellest kellelegi rääkinud. Kui mingi summa oli koos, siis ma lubasin endale mõne suurema väljamineku, mõne asja, mida ma olin tahtnud. Kõige viimaseks “säästukonto ostuks” sai Itaalia reis enne Ida sündi. Mulle meeldis mu väike saladus. Ma loodan, et ma saan varsti tagasi järjele ja uue konto “avada”.

Mulle meeldib hästi süüa, aga mul on (ilmselt tädi Heljust) üks tõsine kiiks. Ma ei armasta raha raisata koduse toidu peale. Ma ei suuda toidu peale raha raisata. Restoranis ja reisil söömine on midagi muud, aga koju ei osta ma põhimõtteliselt kunagi uhkeid toite. Argipäevadeks. Hiljuti tegin ma kodus söögiks liharulle ja mu 10 aastat noorem sõbranna küsis mult, et mis imelikke vanaaegseid toite ma teen ometi, et kas mul piinlik ei ole. Ei ole piinlik, mulle meeldib kodus süüa tavalist ja soodsat toitu ning “hullata” restoranis. Restoranis süües ei vali ma näiteks kunagi kana, see on nii igav. Ma valin pigem midagi huvitavat. Mu teine sõbranna postitas hiljuti pildi, kus ta Poolas “duck blood soup´i” sõi. Kõlab õõvastavalt, aga ma restoranis ma prooviksin pigem sellist rooga kuu läheksin kindla peale. Lammast ei ole ma kodus kunagi teinud, kuigi (hästi tehtud) lambakarree on üks mu lemmikuid toite, ma ei raatsi. Toidu kohapealt ma koonerdan täielikult.

Ma olen nõus ühe oma teise sõbrannaga, et raha on kulutamiseks, vahend elamiseks, kuid me jäime eriarvamusele selle koha pealt, kus ja millele seda kulutada. Mul on kapis üks ainus must kleit – DKNY oma, temal on kapis 8093 musta kleiti H&Mist ja Reservedist, jumal tänatud et mitte Sheinsidest.  Tema teeb õhtusöögiks vähemalt parti ja hiidkrevette, minna kartulit ja kastet. “Ära sa seda kusagil kõva häälega küll räägi,” ütles ta, “inimesed arvavad, et sa oled vaene.”

Ma ei ole vaene. Ma olen lihtsalt teatud asjade pealt kooner. Hoian kokku asjade jaoks, mis mulle korda lähevad. Näiteks reisimine. Ja kodusisutsus. Te ei kujuta ette, kuidas ma tahaksin hetkel minna Itaaliasse. Ja nii ongi, et (kui laenud ja võlad makstud) ma pigem koonerdan kodus ning siis lähen ja reisin. Ei lähe reisile oma võileivakotike seljas, vaid lähen restorani ja tellin seda, mida tahan.

Uut kümnekohalist söögilauda tahaksin ka.

14030800_1129407030431173_1735696564_n-1

Liiklushuligaan & jõul(ustress)

Lille julaftenil ehk reedel tuli Taanist koju tädi Pepe ja kuna Ida oli mulle 9887 korda pinda käinud, et tema tahab OMA tädi Pepe juurde, siis me otsustasime talle vastu minna. Autoga. Olgugi et ma tean, et auto õhkpadjad võivad aegajalt alt vedada. No ja tundes minu õnne autodega, siis täpselt nii ka juhtus. Tädi Pepe oli kenasti kätte saadud ja me liikusime vooluga kaasa otse liiklusummikusse, mis ei liikunud grammigi. Ja just seal samas, keset seda kaost, läksid autol õhkpadjad tühjaks. See tähendab vaid seda, et mul tuleb leida korraks koht, kus peatuda ja lasta autol taastuda. Aga kus? Keset seda kaost, kus närvilised inimesed niikuinii tuututasid? Panna üks rida kinni? Teha olukord veel hullemaks? Ma otsustasin vastassuunas natuke edasi “trügida” ja ma ei imesta, kui keegi mind selle eest YouTube’i üles riputas.

Loomulikult ei lasknud mind keegi vahele, sest noh olgugi, et minu auto ei ole mingi luksusliikur, saab teda siiski nimetada maasturiks ja maasturi roolis blond saab tähendada vaid kahte asja. Idioot või paadunud liiklushuligaan. Või kolmanda variandina idioodist paadunud liiklushuligaan. Ma panin ohutuled põlema, et ehk see aitab aru saada, et ma ei trügi niisama, kuid no ei aitanud see ka – vihased pilgud ja rusikaviibutused saatsid mu püüet vahele trügida. Lõpuks ma lihtsalt pidin tugevama õigusega vahele trügima ja mind ei tahetud ikka sinna lasta, ma mõtlesin, et noh järgmine hetk ma olengi risti kahe sõidusuuna vahel ja panen liikluse kinni, mida ma ei tahtnud, ning trügisin edasi. Üks vend tuli isegi autost välja, et mind sõimata ja kui ma oleks mees olnud võib olla ka pasunasse anda. Kui ma siis talle samamoodi seletasin, et mu auto on katki, et ma ei ole idioot, siis vastas ta lihtsalt rahulikult “aa okei” ja lasi mind vahele, aga enne oli vaja lärmata. Muidugi käitusin ma valesti ja liiklusreegleid rikkuv maastur käivitab inimestes mingid refleksid, kuid enne ausalt, teinekord võiks enne hinnangute andmist mõelda, et ehk on mingi põhjus selliseks ülbuseks. Sest olgem ausad isegi ükski idioodist liiklushuligaan ei oleks nii nagalt trüginud, aga oh well…kui te mind YouTube´is näete, siis teate, miks ma seal trügisin.

Lõpuks jõudsime me läbi selle liikluskaose bussijaama. Kell oli alles 12, kuid te ei kujuta ette KUI suur kaos kesklinnas valitses ja KUI närvis ja stressis inimesed olid, ma pole nii palju signaalitamist pikka aega näinud ja kuulnud. Tuttavad, kellele helistasime, närvitsesid, et “issand jumal, mul on vaja õhtul seda ja seda teha, aga kõik kingid veel ostmata ja ma olen nii närvis“. Pooled tuututajatest tundusid olevat samasugused viimase hetke ostlejad olevat. Ma ei suuda neid jõulustressis inimesi mõista. Esiteks, no kui sa ikka kinkide ostmisest nii närvi lähed, siis ära jäta seda viimasele minutile ning kui sa oled teel maale/poodi/koju, siis kas see tuututamine ja närvitsemine aitab kuidagi liikluskaost leevendada. Pool tundi siia-sinna ei mängi ju mingit rolli? Aga inimesed tõmblesid närviliselt. Kas jõulud ei peaks olema rahulik aeg? Ometi lähevad inimesed just jõulude ajal ilgelt stressi. Jube naljakas. Ja veider.

Tädi Pepe bussi peale pandud, hakkasime me Idaga kodu poole liikuma. Ja otseloomulikult juhtus maanteel, mitte kaugel kodust, see sama, et õhkpadi tahtis puhata. Ma tõmbasin end tee äärde,et paar minutit oodata ning kui ma siis otsutasin edasi liikuda ei teinud auto ÜHTEGI häält, mingil müstilisel moel oli auto aku tühjaks saanud. Äge! Seal ma siis seisin maanteel ja mõtlesin, et kurat, mida ma nüüd teen. Marekile ei tahtnud ka nagu helistada, sest ta oleks pahandama hakanud, et mida ma üldse linna ronisin, kui ma teadsin, et see viga VÕIB juhtuda. Ma oleks muidugi vastanud, et just nimelt VÕIB, aga EI PEA, kuid kammooon, me kõik teame, et kui minu ja autodega saab midagi juhtuda, siis see juhtub. Mul ei jäänud muud üle kui hääletama hakata, et keegi mu autole voolu annaks. Loomulikult ei peatunud jälle keegi, sest kõigil oli kiire, kes viibutas rusikat, kes lehvitas ja kes lasi signaali, kui lõpuks üks tore ja rahulik mees pidama jäi, ütles ta, et ta aitaks küll, kuid tal pole krokodille. Aga NEED OLID AUTOS OLEMAS MUL! Ja nii, kallid lugejad, õppisin ma seal samas ära, kuidas kasutada krokodille! Tuli välja, et see on lihtsam kui ma arvasin:)  Me soovisime üksteisele häid jõule ja suundusime uuesti liiklusesse. Viis minutit hiljem olime me õnnelikult kodus. Nii vähe ongi vaja, et ellu särtsu tuua. Aga liiklusummikute ajal ma enam selle autoga linna ei lähe, sest nüüd ma tean, et kui saab juhtuda, siis juhtub. Samas tean ma autodest tänu nendele seiklustele juba sama palju kui kehvemapoolne automehaanik.

Jõuludest ma kirjutada ei viitsi, sest noh… mis seal muud oli kui traditsiooniline “söön end paksuks, et 1.jaanuarist dieeti alustada”. Sheerin parem paar pilti, muuhulgas ka vanaemast,et näidata, kust mu kehvad geenid alguse on saanud. See viimane oli muidugi nali, sest mu meelest on mul üliarmas ja kena vanaema, ma oleks hea meelega vanana tema moodi. Mulle meeldivad kortsud.

IMG_6413.JPGIMG_6422.JPGIMG_6431.JPGIMG_6433.JPGIMG_6440.JPGIMG_6447.JPGIMG_6392.JPG

Kui kõik kiskus viltu /When all started wrong

Me käisime nädalavahetusel Pärnus Kurgo Villas (LINK) ja see on üks selline nädalavahetus, kus kõik kiskus viltu, kuid lõppkokkuvõttes lõppes siiski hästi. Esiteks oli mul oma juuksedraama pärast paha tuju ja nii ma hommikotsa mossitasin, teiseks olin ma Marekil palunud 867 korda, et nad hakkaksid end riidesse panema, aga alles kui me pidime 20 minuti pärast majast väljuma avastas ta, et tal ei ole midagi selga panna, et ta peab minema duši alla ja üleüldse olen mina kõik oma paha tujuga pahasse tujusse ajanud, et tema ei taha kuhugi minna.

Kusjuures see on iga kord nii, et kui me kuhugi minema peame, siis ta avastab viimasel minutil, et pole midagi selga panna. See ajab mind hulluks. Selle asemel, et hommikul kell kaheksa kraamima hakata, oleks ta võinud proovida, kas tal on midagi selga panna. Igatahes, kui meil oli plaan end õhtusöögi puhul üles lüüa, siis suure stressiga unustasin ma maha pluusi ja kingad, nii et see plaan tuli meil kohale jõudes maha matta.

Kui me kohale jõudsime ja meid suurima sõbralikkusega vastu võeti suutsime me aga oma mossitamise ja paha tuju autosse maha jätta ning otsustasime ühisest perepuhkusest võtta maksimumi. Kehvasti alanud päev muutus 180 kraadi.

Meielikult alustasime me oma jõulupuhkust väljas istumise ja glögi joomisega. Ilm meenutas muidugi veidike rohkem kevadet, kuid sellegi poolest oli mõnus ja pärast oli hea sooja tuppa minna.

Kurgo Villa 3.jpgIMG_6168.JPGKurgo Villa 6.jpg

Idale oli tädi Mariani nimeline jõuluvana saatnud ka kingituse, nii et Ida kippus võimalikult ruttu tuppa, et saaks teada, mida head ja paremat kingipakk endas sisaldas.

Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual teeküünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega.  Sellised pisisasjad jäävad meelde!

img_6161Kurgo Villa 10.jpgKurgo Villa 14.jpgKurgo Villa 15.jpgKurgo Villa 16.jpg

Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt.  Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle.

Ida supp pidi samuti väga hea olema, sest enne õhtusööki kommikoti kallal korralikku tööd teinud laps, suutis väga isukalt üle poole supist ära süüa.

Kurgo Villa 17.jpgKurgo Villa 21.jpgIMG_6180.JPGIMG_6238.JPGIMG_6229.JPGIMG_6242.JPGIMG_6223.JPG

Õhtul käisime me veel natukene Pärnu peal kondamas ja kui me naiivselt lootsime, et Ida jääb magama, nii et me saame natuke veel ka omavahel rahulikult juttu ajada ja telekat vaadata, siis lõppes õhtu nii, et meie magasime mõlemad enne Idat.

PS: Alumisel pildil olevad puitu meenutavad (vahtkummist?) mänguklotsid on parim ost üle pika aja. Ida on nendega mitu päeva maju ja torne ehitanud.

IMG_6196.JPGIMG_6214.JPGIMG_6212.JPGIMG_6207.JPG

Selline meie jõulupuhkus, mis valesti algas, saigi. Kurgo Villasse läheme me kindlasti tagasi.  Uskumatult toredad on sellised perekondlikud minipuhkused.SUUR TÄNU KURGO VILLA HOTELLILE meid võõrustamast!

IMG_6233.JPG

This year we thought that we will celebrate Christmas a bit differently and so we decided to drive to Pärnu to have a Christmas vacation at Kurgo Villa Hotel & Restaurant. The morning started all wrong. I was disappointed with my new hairdo and was in a bad mood, when we were supposed to leave the house my husband realized he has nothing to wear and had to shower. I got angry, because he had all morning to do that, but decided to clean the house instead, Ida got angry, my husband got angry and we all felt that it is better to stay at home in separate rooms and not talk to each other. 

Leaving in hurry and stressed I forgot to take with me fancy clothes, or do be more spesific I had with me the skirt, but had forgotten the shoes and shirt, so planned fancy dinner was replaced with “normal” cozy yet romantic dinner. In jeans and sneakers. 

Luckily the saying “all well that ends well” is true and our day turned 180 degrees when we arrived to Kurgo Villa. It was such a romantic and cozy  little hotel and we felt most welcomed. Hot drinks were waiting for us outside, the candles were lit in our room, there was a personal greeting waiting for us plus Christmas lunch and dinner which both were divine. I know it is a cliché to use words like this to describe food, but really the food was absolutely fabulous. 

There was no sign of morning stress and quarells. It was a perfect little getaway to celebrate Christmas. 

Miks me Eestisse kolisime?

Nagu te aru olete saanud, siis me oleme nüüd mõneks ajaks vähemalt Eestis Ussipesas tagasi, ma olen kuulnud nii palju naljakaid kuulujutte, viimane neist näiteks see, et Marek elab praegu üldse kusagil välismaal, et ma mõtlesin siis ka oma versiooni, mida ma ise julgen lausa tõeks kutsuda, ära rääkida.

Mida paljud ilmselt ei tea on see, et mingil hetkel kolis meie juurde Norra ka Marek. Me otseselt ei varjanud seda, kuid hoidsime seda rohkem enda teada. Seda juba põhjusel, et Ussipesa oli niiöelda omapäi ja et hoida eemale mitteoodatud külalisi, siis me seda teemat väga ei puudutanud. Mõnikord oli küll tahtmine mõnele kommentaatorile, kes jälle torkas, et miks see mees tööl ei käi, mis ema see lapse isa juurest minema viib jne jne jne, midagi otse lajatada, kuid näete, isegi mina oskan keelt hammaste taga hoida. Marek sai omale töö ja mina tegelesin poega. Poel ei läinud kehvasti, kuid ei saa ka kuidagi öelda, et see oleks midagi sisse toonud, naljaga pooleks ütlesime me, et see on mu kallis hobi. Kallis hobi aga leiba lauale ei too ja nii leidsin ma endale kõrvale lisatööd, mida väga kenasti andis poepidamise kõrvalt teha. Ma pakun turundusteenust paarile Eesti ettevõttele ja veidral kombel olen ma tagasi jõudnud ühe oma esimese tööandja juurde ehitusvaldkonda, tänu kellele ma tegelikult Norra ehitusmaastiku ja -seadused ning reeglid endale selgeks tegingi (ja mis veel hullem kus see mehelik valdkond  mind ka huvitama hakkas) ja teen neile lisaks turundusele ka Norra objektidele vajaminevaid dokumente.

Poepidamine on äärmiselt kihvt, kuid ma pean ka ausalt tunnistama, et väikse lapse ja pereelu kõrvalt oli väga raske IGA PÄEV KOGU AEG KELLAST KELLANI poodi üksi pidada. Nii jäid mul paljud olulised üritused ja käigud vahele, kuid abilise palkamiseks mul vahendeid ei olnud. Siis tekkis võimalus kolida pood naaberpoe teisele korrusele, mis andis meile mõlemale poepidajale natuke hingamisruumi. Tema asendas mind ja mina teda, minu poe käive kukkus muidugi, sest inimesi teisele korrusele meelitada oli keerulisem kui ma oleksin arvanud, kuid sellest hoolimata kõik toimis, uniselt ja Lillehammerile omaselt. Kulud kontrolli all ja vaba aega ka pere jaoks. Mulle see sobis. Selle aasta suve alguses sain ma pakkumise kolida paremasse (et mitte öelda lausa ideaalsesse) asukohta, riskija minus tahtis seda pakkumist nii vastu võtta, kuid midagi hoidis mind tagasi. Mingi sisetunne ja ma ütlesin pakkumisele “ei”.

Ma tänan siiani jumalat või ma ei tea keda, et seda pakkumist vastu ei võtnud, sest kolm päeva hiljem sai Marek tööpakkumise Eestisse. Töö, mis talle meeldib, töö, mida ta oskab ja töö, mis tähendab kodus elamist. Oma kodus elamist. Meil oli aega otsustada, kas see pakkumine vastu võtta, täpselt üks päev. Mis te arvate, kas see oli minu jaoks lihtne. Üks, mis oli kindel, oli see, et pere peab koos olema. Kas koos Norras või koos Eestis, aga selline mööda ilma laiali ja vaid heal juhul kuus korra kokku saamine ei sobinud meile kellelegi, peale selle on Ida ja Mareki suhe nii eriliselt tugev, et neid lahus hoida oleks juba lapse suhtes patt. Mina olin just psühholoogi juures käies jõudnud “sisemise rahuni”, et nüüd on meie elu Norras. Ja siis tuli selline ootamatu pakkumine, mis kõik peapeale keeras. Aga mis me siis teeme? Mis saab poest? Perest? Kas jääda Norra või minna Eesti?

Ma ütlen täiesti ausalt, et mina oleksin tahtnud jääda Norra ja mingil määral tahtnud, et Marek tööpakkumisest loobub, kuid abielu tähendab kompromisse ja teinekord ka oma soovide ja ego alla surumist. Ma nägin, kuidas Marek tegelikult tahtis nii seda tööd kui ka koju Eestisse tulla. Me võtsime vastu ühise otsuse, et kolime Eestisse. Perekonnana.

Poega otsustasime me vaadata, kas see suudab üksinda ilma minuta toimida. No ütleme nii, et see toimis, aga mitte nii, et sel oleks mingit mõtet. Poe eesmärk on siiski kasumit teenida. Jah, ma oleks võinud Idaga edasi jääda Norra ja Eesti vahele seiklema, mulle see oleks sobinud, sest esiteks mulle meeldib selline natuke kohvrite otsas elamine ja teiseks oleks Ida saanud käia edasi Norra lasteaias, kuid…maksta kahe lasteaia eest ja kanda erinevaid kulusid, mida kahe riigi vahel reisimine kaasa toob, ei tundunud kuigi mõistlik. Olime jälle otsustamise kohas.

Enne kui ma suutsin üldse midagi otsustada ja mõelda, juhtus aga minu naaberpoe omanikuga õnnetus ning ta sattus haiglasse, haiguse tõttu võttis ka tema paar nädalat tagasi vastu otsuse oma poe uksed sulgeda. Ehk siis kui ei ole poodi esimesel korrusel, siis ei ole poodi ka teisel korrusel ning esimesele korrusele ma kolida ei saaks, sest 1) see on niiiiiiiiii üüratu suur ruum ja 2) siis oleks ma jälle üksinda ja pere lahus. Seega panid mõlemad poed oma uksed kinni.

Mul on ääretult kahju, et mu naaber haiglasse sattus, kuid mul on natukene hea meel, et asjad kõik nii läksid, et meie Lillehammeri-periood otsa sai. Juba selle aasta sügisest (eriti peale Oslos messidel käimist) olen ma otsinud mooduseid, kuidas pood Oslosse üle kolida. Ma ei taha seda teha uisapäisa, ma ei taha seda teha üksinda. Ma tahan, et see oleks hea asukohaga, mitte röögatult kallis ja mida me saaksime pidada mitmekesi. Selleks, et see plaan toimima saada, on nii palju pisiasju, mis on vaja klappima ja tööle saada, ma ei tea, kaua see aega võtab ja kas me sellega hakkama saame, kuid olles poodi pidanud 1,5aastat, siis ma tean kindlalt väita, et sellisel poel on väga suur potentsiaal, mul on väga selge pilt silme ees, mis Norras müüb ja millega sinna turule minna tasub.

Vot. Nii lihtne meie lugu ongi. Ei mingeid skeeme, ei mingeid põrumisi, ei mingit salapära, loomulikult sai tehtud vigu ja võib-olla ka valesid otsuseid, loomulikult jagus ka probleeme kuhjaga, kuid kui ma mõtlen kui minimaalsete vahenditega alustatud ja hakkama sai saadud, siis kõik on võimalik. Hetkel aga oleme me koos Ussipesas. Ja kuigi ma tunnen Norrast puudust, siis mul on hea meel OMA KODUS olla. KOOS OMA PEREGA. Kõigel muul ei ole tähtsust. Ma ei tea, kas me suudame Oslos poe käima panna ja kuna, kuid isegi kui ei suuda, siis poe pidamine on igal juhul minu elu kõige õpetlikum ja põnevam kogemus. Siiani.

img_1680