A mis see teadmine mulle annab?

Ma ei teagi, kas tegelikult tohiksin sellel teemal kirjutada, sest võib juhtuda, et pärast süüdistatakse jälle mind soovis ära panna või kedagi halvustada, kuid  ühe postituse KOMMENTAARID, MITTE postitus ega tolle autor, panid mind sel teemal mõtlema. Nimelt kui vähe inimesed huvituvad (Eesti) poliitikast ja selle üle justkui uhkust tunnevad.  Kuna sel blogil on mustmiljon fänni ja jälgijat, siis on teinekord postitustest huvitavam lugeda hoopis inimeste kommentaare – see kommentaarium annab nagu väikese läbilõike Eesti inimestest.

Ma ei saa öelda, et ma poliitikast väga palju tean, kuid minu jaoks on kuidagi elementaarne teada, kes on ministrid, kes on peaminister, kes on president, mis erakonnad on koalitsioonis, millised opositsioonis ehk siis sellist laia pilti ja ülevaadet on minu meelest lihtsalt elementaarne teada. Vanusega olen ma muidugi hakanud poliitikast ka natuke rohkem huvituma ning püüan end kursis hoida uudistega. Ma ei arva sugugi, et poliitika peaks kõiki huvitama, aga uhkustamine, stiilis “ah, ma sain ka täna siit alles teada, et peaminister on vahetunud” või “suht lamp, et Ratas on peaminister” või “mind see klounikamp ei huvita ja ma ei käi valimaski” on minu jaoks piinlik. Mis puutub valimas käimisesse, siis see peaks olema iga täiskasvanud inimese kohus. “Aga midagi ju ei muutu!” ja “mind ei koti” kuulen ma tihti argumente, miks mitte valimas käia. Mu meelest on see vaat et ainus asi, mida üks väike minusugune tähtsusetu inimene üldse oma riigi ja inimeste jaoks teha saab. Aga inimesed valivad Delfis ja mujal kommenteerimise valimaminemise asemel. Ma ütleks popilt selle kohta “suht lamp”.

“Aga mis see mulle annab kui ma tean, kes on Riigikogus ja president?” oli teine küsimus/arutelu, mis mulle tollest kommentaariumist silma jäi. Ma jäin ka selle küsimuse peale mõtlema. Miks on elementaarne teada, kes meie riiki juhivad ja mida see teadmine meile annab? Mida see,et mina neid asju tean, mulle annab? Kas see annab mulle mingi eelise, et ma tean ka une pealt teatud aastaarve, ajaloosündmusi ja ajaloolisi isikuid. Ma tean, kuna oli esimene üldlaulupidu, kuna asutati Tartu ülikool, ma tean, kuna algas II Maailmasõda, ma tean, kuna oli Jüriöö ülestõus, ma tean veel asju, aga mis see mulle annab, sellele küsimusele jään ma vastuse võlgu. Võib olla see, mis minu jaoks tundub elementaarne ei ole tegelikult sugugi elementaarne? Mina tunnen ka, et iga eestlane peaks teadma, kuna on Eesti iseseisvumis- ja taasiseseisvumispäev, kuid ma olen näinud intervjuusid, kust noortelt küsitakse 20.augustil, mis päev täna on ja nad vastavad “vaba päev”. Minu jaoks on oluline ka meeles pidada küüditamise aastapäeva ja tähistada hingedepäeva, paljud vaatavad mulle selle peale otsa ja kehitavad ükskõikselt õlgu, sest “who cares”. Mina pean neid sisimas lollideks ja nemad peavad mind sisimaks lolliks, kes mingeid suvalisi päevi oluliseks peab. Mis olnud see olnud, eks.

Tulles tagasi selle kommentaariumi juurde, siis osake minust (nagu ikka) tahaks ärapanevalt öelda, et kui inimesed peavad iseenesestmõistetavaks, et ei ole oluline teada, kes on peaminister ja olla natukenegi kursis päevakajaliste teemadega, siis nad ongi madala haridustasemega “kanad”. Teine osa minust aga ütleb mulle, et aga võib olla nad teavad ja oskavad hoopis teisi asju. Võib- olla nad oskavad kududa, heegeldada, õmmelda, teha klimbisuppi, raamatupidamist ehk siis kõike seda, mida mina ei oska. Kumb meist nüüd loll on? Kas kõrgharidusega mina, kes peab elementaarseks, et kõik teavad, kes on Sigrid Undset ja kuna sündis A.H. Tammsaare, või need, keda ma halvustan,sest nad ei huvitu grammigi poliitikast ja ei vaata kunagi uudiseid?

No vot ja nüüd ma istungi siin ja mõtlen, et miks me peame mingite faktide teadmist elementaarseks? Aga ei pea elementaarseks oskust sokki kududa?

Parempoolne Eesti ja kole astmeline tulumaks

Mul oli täna plaanis  Botoxist ja naise kehast kirjutada, aga kui ma hommikul uudised lahti tegin ja USA presidendivalimiste valguses Facebooki “pühaissand jumal” postitasin, kirjutasid mulle paar lugejat ning väga huvitavad arutelud viisid mind hoopiski poliitikalainele. Libe jää iseenesest, sest poliitika on viimaste aastate jooksul mind väga huvitama hakanud, kuid ma ei saa öelda, et ma poliitikas väga kodus oleks, aga ega siis arvamus on arvamus.

Vahemärkusena pean ma ütlema, et mulle nii õudselt meeldib kui paljud teist viitsivad mulle erinevatel teemadel sõnumeid saata ja arutleda, väidelda, mulle meeldib, et inimesed julgevad mitte nõustuda, muutumata sealjuures vastikuks. Tänu sellistele kommentaatoritele on minu silmaring paljugi suurenenud, aitäh teile!

Aga et siis sellest parempoolsest Eestist ja Reformierakonna sloganist, et nad on Eesti pärast mures ja püüavad teha omalt poolt kõik, et ära hoida vasakpööret. Mu meelest on see nii jabur hirmutamine nagu oleks maailmalõpp vaid loetud sekundite kaugusel juhul kui Taavi Rõivase valitsus peab tagasi astuma. Ma olin väga pikka aega Reformierakonna valija ja igipõline Keskerakonna vastane, Keskerakonna pooldaja ei ole ma siiani, olgugi, et teatud poliitikud selles seltskonnas mulle täitsa meeldivad, kuid Reformierakonda ei vali ma juba mitu aastat. Ma olen ka Sotsiaaldemokraate nagu tuld kartnud, sest noh astmeline tulumaks, mis on olnud minu suurim hirm, ja ka IRL-is olen ma olnud pettnud. Nüüd te arvate, et ju ma siis olen Helmede pooldaja,sest mis meil siin ikka veel järele jääb, eksju. Ei, Helmed ei ole kohe sugugi minu teetassike.

Endale üllatuseks olen ma aina rohkem hakanud toetama sotse. Põhjus? Astmeline tulumaks. Olles elanud Eestist eemal ja kuulanud erinevate poliitikute, sotsioloogide, teadurite ettekandeid arvan ma, et astmeline tulumaks võibki olla heaoluühiskonna üks alustalasid. Mulle tundub, et Eesti inimesed on liiga egoistlikud. Kas ma eksin kui ma ütlen, et klassikaline mõttemall on selline: “Aga miks mina pean rohkem makse maksma, kui ma olen rohkem end koolitanud ja rohkem tööd teinud, et saaksin parema töökoha ja parema palga, kui tahad ka rohkem teenida, siis see on sinu enda teha, leia endale tasuvam töökoht, mitte ära ole nõus väikesepalgalise töökohaga.”?  Mina mõtlesin nii. Täna vaatan ma veidike laiemat pilti. Paljud tööd saab inimese asemel ära teha masin, see olukord muutub veelgi ja nagu isegi näete on maailm muutumises, rikkaid selle klassikalises rahalises mõttes tuleb juurde, kuid on ka kaotajaid – keskklass. Ja selle asemel, et mõelda, et nii kaua kuni minul on hea, on kõik ilus, tasukski vaadata laiemalt, minul on hea ka siis kui minu naabril ja tema naabril ja tema naabril on hea. Meil on erinevad võimalused, kuid me kõik oleme kuulnud ütlust “nõrgemat tuleb aidata”. Mina ei taha elada ühiskonnas, kus mingi osa inimesi peab vaesuses virelema, sest meil pole mingeid sotsiaalseid garantiisid (töötutoetus on ca 130 eurot kuus, kas te kujutaks ette kui jääte tööst ilma ja peate sellise summaga kuus hakkama saama mingi aeg? ja uskuge mind uue töö leidmine ei ole ühele tavalisele inimesele enam sugugi enam nii iseenesestmõistetav nagu me üleolevalt tihti soovitame) ja ise hoida samal ajal kiivalt kinni igast teenitud sendist.

Mina ravin täna tasuta oma depressiooni tänu nendele inimestele, kes Norras rohkem makse maksid kui mina. Mul on sel aastal olemas frikort. “Innvilget frikort” on selline paberilipik, mis ütleb, et aasta jooksul oled sa arsti visiitidele kulutanud rohkem kui ette nähtud omaosa (2185 NOK), ülejäänu kantakse sulle pangakontole automaatselt tagasi ning edaspidi on arstiabi (sh psühholoog, psühhiaater) tasuta, sinise retseptiga ravimid (sh antidepressandid) tasuta. Mul on selline “frikort” nüüd olemas. Muidugi on Norra toetuste jagamine selline teema, millest võiks eraldi postituse kirjutada, sest ka seal on palju liiga absurdseid toetusi, kuid Norra on näide sellest, et kõrgemaid makse ei pea alati kartma. Mis jumala eest ei tähenda seda, et võtame nüüd üle kõik sealsed maksud, mida meil veel pole, nagu näiteks telekamaks, aga saate aru, mida ma mõtlen? Mina saan tasuta abi, olen rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, minu pere on sellevõrra rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, me anname endasi rohkem positiivset kui negatiivset.

Te ju teate, et ei võida see, kel on surres rohkem asju? Võib olla on minu mõte naiivne, ma ei ole piisavalt analüüsinud ja arutlenud ja uurinud, võib olla on mu mõte, et astmeline tulumaks võiks pigem edu tuua, ka vale, kuid ma ei usu, et see “vasakpööre” nii suur ja kole hunt on nagu parempoolne Reformierakond rahvast hirmutada tahab.

Ja lõpetuseks tsiteerin ma üht oma lemmikkommenteerijat: “Parempoolne Reformierakonna kohta öelda ei ole sugugi vale, parem-vasak skaalal nad ongi paremal. Kuid parempoolne on tänases immigratsioonikriisis siiski rohkem neonatsismi ja rahvuskonservatiivide iseloomustamiseks kasutatav sõna. Mina peaministrina vaataks väga hoolikalt kas ja kuidas ma seda sõna kasutan.”  See võtab ilmekalt kokku, mida ma meie peaministri intelligentsusest arvan. Väärikalt tagasiastumine oleks täiskasvanulik käitumine, lapsik jonniajamine jätab halva maitse suhu.

Miks tänased ja tuleviku vanavanemad lapselapsi ei hoia?

Sellele saab vastata lühidalt: nad käivad tööl. Ja veel vähem hakkavad nad lapselapsi hoidma, kui pensioniiga tõuseb 70-aastani nagu sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna eile uuest ettepanekust teada andis (LINK).

Ei, ma probleemi olemusest saan aru ja kui ikka raha ei ole, siis puu otsast seda püüdlustest hoolimata, ei korja ning midagi tuleb ette võtta.

Ebapärlikarp kirjutab ka sellest (LINK), ma olen tema mõtetega nõus. Isegi kui mujal maailmas on 70-aastased väga tegusad, siis Eestis on üheks suureks probleemiks see, et 65+ inimesi koheldakse Eestis vanuritena, kes niikuinii kohe ära surevad. Me ei kaasa neid ühiskonda, kui tööea tõstmine on katse eakamaid inimesi ühiskonda kaasata, siis mina ei ole kindel, et see just see kõige õigem meede on. Selles mõttes on ka tänane Eesti natuke koomiline – ühelt poolt on kõik üle 60-aastased praktiliselt maha kantud ja teiselt poolt peaksid nad justkui tööl käima hakkama.

Mina veetsin lapsena kõik suved vanavanemate juures, mõnikord ka nädalavahetused. Vanavanemad olid kogu aeg olemas, viitsisid tegeleda ja askeldada. Vanemad käisid tööl. Vanasti läksid inimesed pensionile 55-aastaselt. Kui lapsena tundus see muidugi hirmkõrge vanus, siis tegelikult on see ju alles puhta lapseiga. Pole siis ime, et vanavanemad viitsisid tegeleda. Aga 70-aastane? Mu 84-aastane vanaema on ka Idat hoidnud, kuid ei ole ju mõeldav, et 70-80-aastane Idasuguse marakratiga päev otsa madistada jaksaks.

photo.jpg

11161351_1613298305554037_3388756691925167159_n.jpg

Ja no kui “vanaaja” vanavanemad elasid tihti maal ja olid koduses 55-aastased, siis moodne vanaema elab üldjuhul juba linnas, käib tööl, tegeleb hobidega ja reisib ringi/käib teatris/kohvikus või lihtsalt puhkab töönädalast.

Kui vanavanemad alles 70-aastaselt pensionile saavad, siis jääb neil oma lastelaste jaoks veelgi vähem aega ja see on kurb, sest ühe terve ühiskonna alustalaks on perekond ja väärtused-oskused, mida põlvest põlve edastatakse.

Ma usun, et tuleviku pensionärid on tegelikult palju tervemad kui “vanaaja” pensionärid nagu minu vanaema, kelle elu on olnud vaid töö ja vaev, et ära elada (ma tegelikult ei suuda päris täpselt isegi mõista, mida Siberisse saatmine inimestega teha võis, selle aja inimesed ei kipu väga tihti kaebama, et oli ikka kole küll, vaid pigem meenutavad positiivseid seiku), aga ühe 70-aastase tervis ei ole enam nii raudne kui 35-aastasel.

Kõik eakad inimesed ei ole Reet Linnad, kes kõbusalt mööda Eestit kaamera ja mikrofoniga  ringi jooksevad. Kõik ei näe nii nooruslikud välja ja kõigi tervis ei ole enam nii hea, et hommikust õhtuni ringi kepsutada. Televisioonis või Selveris või postiljonina või lasteaiaõpetaja. Üks mu tuttav on 65-aastane lasteaiaõpetaja – teeb tööd, sest pension on väike, kuid tunnistas, et tema vanuses on see ikka juba kurnav ja see aasta jääb tal siiski viimaseks. Enam ei jaksa. No aga näed, mõnekümne aasta pärast ta PEAKS tööl käima. Mis sellest, et ei jaksa.

Ma ei ole küll täpselt uurinud, aga kas meeste eluiiga ei ole üldse nii päris madal, et peale pensionile saamist on suht ruttu minek Nangijaalasse?

Alloleval pildil on vanaema 65-aastane (ei-ei, see eespool on emme*), kümme aastat pensionil olnud. Tulevikus peaks ta lennujaama nutma tulemiseks töölt vaba päeva võtma.

IMAG0089.jpg

*Kui mu matemaatika ei lonka, siis sellel pildil on emme 36-aastane. Põhimõtteliselt SAMA vana kui mina praegu, aga ta oli siis ju nii vana. Ema, noh. Selle loogika järgi ongi ju õigus kõigil neil, kes mind vanaks peavad?

 

 

Sallivuse ajastu on saabunud. Maha kõik, kes nii ei arva!

Ma päris siiralt kohe küsin, mida peab selleks tegema, et saaks ettevõtlusministriks. Reisida mulle meeldib, raha raiskamise vastu ei oleks mul ka midagi ja kui ma saan ise otsustada, mida teen ja kus käin, kas oli otstarbekas või mitte, kellelegi aru andma ei pea, siis no kõlab ju nagu ideaalne töökoht.

Ma räägin muidugi ettevõtlusministri Liisa Oviiri “tööreisidest” ja meie imetarga peaministri Taavi Rõivase kommentaarist: “On selge, et ilma välislähetusteta ei ole ettevõtlusministri töö tegemine võimalik. Konkreetsete sihtkohtade või kohtumiste prioriteetsuse üle otsustab minister.”

Ma ei saa öelda, et ma poliitikaga väga kursis oleks, aga ma ei ole ettevõtlusministri tegevustest kuigi palju kuulnud. Välja arvatud see, et ta esitas eelnõu “rahvusvaheliselt huvipakkuvate turismiatraktsioonide” rajamist, kus toetust ei saa nt spordirajatised, küll aga toetatakse personali koolituskulusid ja turundust välisriikides. Rohkem pole ma temast midagi väga kuulnud. Võib olla selle pärast, et on rohkem puhkusel kui tööl? *

Ma tahaks kõige enam elada rantjee elu, kuid selline töökoht sobiks mulle nii hästi. Teed lihtsalt midagi. Kedagi ei koti, mida täpselt ja kus. Saad reisida ja palka ka. Kuidas selline töökoht endale sebida?

Ma oleks sama äge nagu Riigimehed.

*Ma ei ole mingi sinisilm, kes arvaks, et keegi ei sahmerda üldse kusagil kunagi oma isiklikke asju tööasjade varjus, aga aru ma ei suuda saada, miks nii lollilt vahele jäädakse alati. Võtad altkäemaksu, no piirdu mingi summaga, ära mine ahneks. Liisid kallima auto kui vaja. ei pea viimane mudel olema. Käid valijatega kohtumisel Tchaikovsky restoranis, no ära tee seda üle päeva. Kasutad tööreisi ka isiklikuks puhkuseks, jumala eest, jäta siis mulje, et tegid tööd ka, ime mõni paganama raport välja pastakast, kui rohkem ei oska.

 

Estonian politicians have done it again. Now it is the Minister of Entrepreneurship who has been on holidays more than she has been on duty. Supposedly she has been on meetings to put Estonia on the map for potential investors etc, but the journalists have found out that she seem to have mixed bussiness with pleasure a bit too much, no reports have followed her meetings. Of course our prime minister political joke Taavi Rõivas said “that travelling is part of her job and she decides herself which destinations and meetings are her priorities.” Is it shopping in Paris or meeting with investors in Washington, is up to her.

Pretty please, give me this job. I LOVE travelling, I can be extreamly good in spending money and deciding myself what to do with my workdays, nobody cares what I do and where I do it, as long as I seem to do something. Seriously. I NEED THIS JOB! I will be as good in it. And I promise to give as much topics for the media to comment and investigate. I can even have my own reality of my hectic work days travelling. Win win for everyone!

I am not that blue-eyed that I think she is the only one mixing bussiness with pleasure a bit too much and using taxpayers money for that, I am pretty sure everyone who has the oppertunity will take it. There was an Estonian news representer who went to politics “with a mission” to “stop the insane waste of money politicians do”. He was of course elected. Was he the first one to lease a fancy car or not?

So. Okay you have the chance and you use it. But why the f**k do you have to get that greedy that you get caught in a humiliating way?

Fuck this, I am going to Wonderland

I just read an article where one of our canditates for becoming a president, said she would like to take a holiday with her children, but it’s not gonna happen any time soon, because she just does not have money for that.

There is a chance the sentence is taken out of context, because you know drama sells and this is a tabloid nespaper, but somehow I don’t even think journalists in Estonia have to make stuff up, because our politicians have come out with a lot of extreamly stupid statements. One of the firsts, that comes to my mind is Marianne Mikko who said there should be a pet- daycare for the members of the Parliament, because it’s unfair that her dog (or cat?) has to stay alone at home while she is working the whole day.

Do I need to comment that? I don’t think there is enough sarcasm in me to do so. And now Mailis Reps with her statement how she cannot go on holiday with her family and five kids.

The Avarage Monthly Gross Wage is 1091,12 EUR/Month. Minimum Monthly Gross Wage is 430 EUR/Month. The Wage of members of Riigikogu is  EUR 3437,46 + work related expenses + housing costs. I am not saying that a lot of responsibility comes with the work, but please, think before you say something. Or wait – I am looking for a job and I am good in saying out childish statements. Vote me to Riigikogu!

fuck_this_world__i_m_going_to_wonderland__by_villepainting-d81enak

Ma sattusin just lugema poolikut  artiklit, kus viie lapse ema Mailis Reps kurdab, et ei saa lastega puhkusele minna, sest raha ei jagu, kogu aeg jääb puudu (LINK). On muidugi võimalus, et see lause on kusagilt kontekstist välja rebitud ja tegelikult tšikk ei rääkinudki endast, sest ma ju tervet artiklit ei näinud. Samas kui vaadata poliitikute väljaütlemisi, siis mul on isegi tunne, et ajakirjanikud ei pea midagi välja mõtlema.

Esimesena tuleb mulle meelde kui Marianne Mikko nõudis Riigikokku lemmikute hoiud, sest see on ju nii kohutav, et tema kutsa (kiisu?) peab kurvalt kodus olema sel ajal kui “emme” tööl on. Ma arvasin tookord, et see on nali. Vist ei olnud. Kas ma pean seda kommenteerima üldse? Kas üldse nii palju sarkasmi on leiutatud, et seda kommenteerida?

Ja nüüd siis Reps. Eesti keskmine brutopalk on 1091,12 EUR/kuus, miinimumpalk 430EUR. Riigikogu liikme palk on 3437,46 + hüvitised. Ma ei ütle, et nende tööga ei kaasne vastutust, aga päriselt natuke võiks ju enne mõelda? Ma olen tuntud oma lapsesuu ja väljaütluste poolest (alles paar minutit tagasi tegin vea ja julgesin veganite koduõuel FBs kakelda ning sai ka selle eest teada, et olen pleekinud juustega ajutegevuseta “veel üks staar”blogija). Palun võtke mind ka Riigikokku! Ma sobiks oma väljaütluste (ja nagu selgus ka ajutegevusetuse poolest) teie seltsi!