Prangli puhkus 2014

Meil on traditsiooniks igal aastal Prangli saarel käia. Esiteks on Mareki juured poolenisti sealt pärit ja teiseks on see selline koht, kus aeg seisab. Hommikul pesed hambad ära ja heal juhul kammid juuksed ära ning lihtsalt kulged. Absoluutselt kõik muremõtted kaovad. Aju justkui lülituks välja ja hakkab uuesti toimima alles pühapäeval kui mandrile tagasi jõuad.

Kuna me Marekiga eelmisel aastal Harjumaa retke võitsime, millega kaasnes ka kohustus järgmisel aastal samale seltskonnale uus reis korraldada, ja meil niikuinii oli plaan Pranglisse minna, tirisime me sel korral endaga saarde kaasa Heily perekonna. Ja paar minu chilli sõbrannat.
Kui te teada tahate, siis noorte seas on hetkel kõige olulisem olla chill. Minu 14-aastase ristitütre arvates olid Ene ja Siiri täiega chillid. “Kas Eveliis on ka chill?” küsis Heily. Laureen kogeles ja vastas lõpuks, et nii ja naa. “Aga Marek?” uuris Heily edasi. “Ei,” tuli sealt kiire vastus. Mis osadest chilli ja osadest mitte-chilli teeb, selle saladuse jälile me ei saanudki. Hea on, et Siiri ja Ene kaasas olid, nii oli vähemalt pool meie seltskonnast chill...
Kuigi ma täpselt ei tea, mida noorte chill tähendab, võtakski ma meie minipuhkuse kokku sõnaga chill. Kui ma hakkaksin pikemalt seletama, peaksin ma romaani kirjutama. Osad hullud käisid paadiga Keri saarel, samal ajal kui teised (sh mina) püüdsime meeleheitlikult kartuleid keema saada. Hommikul olime me maja köögis üritanud pool tundi peekonit ja muna praadida, kuid üsna tulutult – vool oli liiga nõrk. Oli selge, et me peame ajas tagasi minema ja kasutama puudega köetavat pliiti. See oli minu jaoks uus kogemus. 34-kraadise palavusega pliiti kütta oli samuti kogemus. Esimesel õhtul läks veidike pikemalt aega, aga teise päeva lõunasöögi suutsime me samal pliidil lausa kolmekäiguliseks ajada. Vähe sellest – pannkookide kõrvale oli meil pakkuda isetehtud jäätis.  Mis saaks veel rohkem suve moodi maitsta kui isetehtud jäätis! Kukeseenekastmest, küpsetatud suvikõrvitsast ja värskest kartulist koos sibulasalatiga ei hakka ma rääkimagi. Ja värskelt suitsutatud lestast.
Marek oli suurema osa laupäevasest päevast merel. Tal kohe on selline mere ja Prangli pisik sees. Juba hommikul kell kuus kuulsin ma, kuidas ta kolistas, et saaks kell kaheksa paadiga merele minna. See on meie suurim erinevus. Ma armastan merd, aga ma kardan paadisõitu. Marek seevastu võiks ilmselt kas kaluri või laevakaptenina tööd teha ja oleks kõige õnnelikum inimene maailmas. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, ohkas ta: “Isver, kuidas ma tahaks siia pikemaks jääda!”
Kunagi, esimene kord kui me koos Pranglil käisime, hakkas see koht meile mõlemile nii meeldima, et me võiks vabalt saarele kolida. Kui meil oleks seal midagi teha, mis ka raha sisse tooks, sest paratamatult ei ole võimalik vaid õhust ja armastusest elada. Sel korral kerkis see mõte jälle päevakorda. Ja päris tõsiselt. Mulle tundub, et tõenäosus, et me elame järgmise aasta suvel (suvest?) päriselt ka seal saarel, on üsna suur. Suurem kui kunagi varem.
See on ka aeg, kui mu emapalk hakkab läbi saama ja ma peaks hakkama mõtlema tagasi tööle minemise peale, sest üüratu suur 45-eurone lastetoetus jääb mulle siiski väheks. Vana laristaja nagu ma olen! Endine töö mind justkui ei tõmba, ma tahaks elus teha kannapöörde. Mulle tundub, et see on õige aeg. Marek on Pranglile kolimise mõttest alati vaimustuses olnud. Niisiis…
Mina puhkasin end täielikult välja. Laisa inimesena julgen ma ju ikka öelda, et magamatus väsitab ja ma mõtlen väga palju lihtsalt magamisest. Ma magasingi. Nagu kott. Ärkasin hommikul kell üheksa ja oleks veelgi maganud, aga kahju oli päeva raisku lasta. Vaja oli ka ära teha iga-aastane ümber-saare jalgsimatk. Me arvutasime kokku, et see võis olla umbes kümme kilomeetrit. Saare kohta käivate küsimustega viktoriini võitsid Ene ja Siiri. Neil on nüüd (minu arvates tore) kohustus meile järgmise aasta reis korraldada (oma ööbimise jms maksab muidugi igaüks ise, muidu oleks see mitte just kõige vahvam auhind). Kahju, et nad Pranglit valida ei saa. Kuigi sel pole vahet, me elame ju järgmisel aastal juba seal. See kõlab ju hästi? Ja Tallinn on ka piisavalt lähedal, et kui ikka tuleb tahtmine kontsakingad jalga panna ja daam olla või kui tekib vastupandamatu soov ostukärudega mööda poode rallitada, siis ei pea kaugele minema. Sama pikk sõit kui Ussipesast, vaid teise sõiduvahendiga. Kuidas ma selle paadisõiduga küll ära harjun?
Hoolimata sellest, et kapitalismus on ka saarele jõudnud ning natuke mu jaoks ära rikkunud saare idülli, on seal veel piisavalt palju metsikut ja rikkumata saareilu. Seal, kuhu Gin´i-purk näpus, nokamütse kandvad, Power Hit raadiot kuulavad ja klaasistunud pilguga autojuhid veel ei ole jõunud…

Prangli puhkus 2013

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Prangli puhkus 2012

 

Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.

Järgmine hommik pidi nagu ikka algama Janeki ema poolt korraldatava matkaga, mis toimub ükskōik, mis ilmaga, ja lōpeb väsinud jalgadel viimaseid jōupingutusi tehes Musta luugi juures. Kōik oli nii nagu alati. Ootasime majaukse vahelt piiludes, et kas vihm lōpuks ka järgi jääb, et saaksime alustada. Nii nagu igal aastal. Ja siis toimus kōrvalekalle tavapärasest. Midagi sellist, mida on raske unustada.
“Kas keegi Keri saarele minekust ka huvitatud on?” hüüdis ühtäkki üle ukse Iivari tuttav hääl. “Jaa!”  vastasime me kōik ühest suust. Teadmata, mis see endaga kaasa toob. Aga mida muud oleks see pidanud kaasa tooma kui lōbusa väljasōidu saarele, kus asub Eesti vanim majakas, väidetavalt kasvab kaks puud ja aeg-ajalt satub sinna pikemaks ajaks elama mōni hulljulge majakavaht. Nii me siis kōik lōbusalt Iivari paati ronisimegi.

Taevas oli hall ja paat loksus vaikselt lainetel. “Merel on tuul,” kuulsin ma kedagi ütlemas. Ja mis siis, mõtlesin ma omaette ja kobisin koos teistega laeva ninasse. Saare varjust välja sōites muutusid lained suuremaks ja tuul kōvemaks, laev loksus lainete meelevallas küljelt küljele. Meil oli lõbus. “Kõik on mõtlemises kinni,” lausus Janeki ema. Jajah, vastasin ma naerdes, kuid naeratus läks iga lainetusega aina väiksemaks. Saar, mis sadamas oli tundunud nii lähedal, oli ikka veel liiga kaugel. Ja tundus, et kaugeneb iga hetkega. Mulle tundus, et me olime juba tund aega paadis loksunud. “Mis sa kardad,” itsitasid teised, “käisid ju stressikoolitusel. No vot, siis oli teooria, aga nüüd on praktika.”

Hoidsin vapralt end paadis paigal ja püüdsin naeratada. Saar ei olnud ikka lähemale jōudnud. Ma ei olnudki enam kindel, kas ma kartsin või oli mul süda paha, või mõlemat. Ja mida ma rohkem kartsin? Kas märjaks saamist, vette kukkumist, uppumist, oksendama hakkamist või kõike korraga. Igatahes taipas Janek mind ühel hetkel paadi ninna päästma tulla. Ju ma siis olin juba näost valge ja kõikusin tuule ja lainete käes nagu oleksin sigalakku täis olnud!
“Hull oled või?” kisendasin ma. “Ma ei saa ju siit ära tulla, sealt äärest ma küll ei tule,” jõudsin ma lisada kui paat järjekordse laine käes küljelt küljele loksus. Kuid juba sekund hiljem, kui paat jälle justkui ümber minemas oli, roomasin ma kesk paati ja üle inimeste paadi teise otsa, kus mulle mingil põhjusel tundus ohutum olema. Jõudsin põlvede värisedes vaid mõelda, et kui nüüd peaks korralikum laine tulema lendan ma nagu pudrukuul üle parda.

Paadi vähemloksuvasse osasse ma siiski jõudsin, klammerdusin millegi külge ja jälgisin üksisilmi enda ees olevat roostes kruvi. Saar oli ikka veel liiga kaugel.
“Mina tagasi küll enam ei tule! Ma jään vabatahtlikult pigem asustamata saarele kui uuesti siia oaati tulen,” suutsin ma mõne aja pärast isegi nalja teha.
“Sa ei pea sugugi üksinda sinna jääma,” vastati mulle. “Seal on üks mees ka.”
“No vot, seda enam. Ma lähen talle naiseks.”
“Aga miks sa arvad, et sa ainuke kandidaat oled.” küsis keegi naistest. “Ega me ka väga tagasi sõita ei taha!”
“Siis ei jää meil muud üle kui teha oma reality – Saarevaht otsib naist. Ja mul jääb vaid loota!” vastasin ja piilusin silmanurgast saarel poole, mis lõpuks ometi oli lähemale jõudmas. Nii lähedale, et mulle tundus, et kohe-kohe oleme me elusalt ja tervelt saarele jõudnud.

“Edasi tuleb meil nüüd tillukese paadiga minna, ega me sellega kaldasse saa!” kuulsin ma Iivari häält.
“Julmad naljad,” piiksatasin. Kuid liiga vara. Nagu halb unenägu ilmus nähtavale pisike nukupaat.
“Mis sa muidu arvasid, et miks see paat teise paadi sabasse seoti?” küsis Janek.
“Kullakene, usu mind, KUI ma oleks seda juba sadamas näinud ja taibanud, MIKS see sappa seoti, ma poleks siia paati tulnudki!”
Ikka veel lootsin ma salaja, et nukupaat on vaid minu narritamiseks mängu toodud ja me ei pea ju ometi keset lainetavat merd nukupaati ronima. Kahjuks sai üsna kiiresti selgeks, et mul oli vaid kaks valikut: jääda üksinda veidike suuremasse paati ja seal lihtsalt loksuda, kuni teised saarelt tagasi tulevad või siiski nukupaati ronida ja vähemalt korraks kindlat maad enda jalge all tunda.

Tuleb siiski tunnistada, et “väike” loksumine õigustas end. Keri saar pakkus tõelise elamuse. Nii et ma korraks isegi unustasin ära, et kardan paate, vett, linde ja kõrgust – kõike seda, mida saar pakkus. Nagu tõeline ekstreemturism. Paljud hullud maksaksid sellise elamuse eest peale. Mina olin lihtsalt rumal ja ei teadnud, kuhu ronin. Mul on hea meel. Kui ma oleks seda teadnud, poleks ma paati roninud.

Tagasisõit loksus veelgi kõvemini. Tuul oli tõusnud. “Iga üheksas laine peaks suur olema,” arutasid poisid ja lugesid laineid: “üks, kaks..seitse, kaheksa..”. Tundis kuidas “kaheksa” peal südame alt õõnsaks läks ja ma ei saanud jälle aru, kas ma kartsin, et üheksas laine paiskab mind vette või paneb mind oksendama. Igatahes kartsin, palusin mõttes, et me võimalikult kiiresti maale saaks ja nuputasin, kuidas päästepaadid lahti käivad ja kas ma pean häda puhul kellegagi päästerõngast jagama või saan seda egoistlikult vaid ise kasutada. Maa paistis. Ma olin pääsenud! Meie seiklusrikas merereis oli lõpule jõudnud!

“Ma vaatasin, et Iivar oli ka näost kaame,” narris mind Moonika kui olime kindlalt maa peal. Ma küll ei uskunud teda, kuid mul on hea meel, et ta seda merel ei öelnud:)
Igatahes kaks asja on kindlad. Mul on hea meel, et ma “valel ajal vales kohas” olin ja ei osanud liiga palju küsimusi esitada enne kui oli juba hilja. Ja rohkem ma seda merereisi ette ei võta. Keri on nähtud. Las ta jääb selleks üheks ainsaks kustumatuks mälestuseks.

IMG_20120805_105457

Prangli puhkus 2010

Täna tuleb vist selline Prangli eri, sest ma mõtlesin blogspotist vanad Prangli lood ka siia ümber tõsta. Ärge laske end võõrastest nimedest segadusse ajada, 2010.aastal pidasin ma veel anonüümset blogi.

Ma olen 30-aastane mutt, ma olen abielus, mul on kaks kassi ja üks koer. Viimase 13 aasta jooksul ei ole keegi kahelnud mu vanuses, sest kortsud ja voldikesed keha ümber räägivad enda eest. Aga Prangli saarel olin ma korraga 17-aastane. Poes suitsu ostes küsiti mult dokumenti. “Minult?” küsisin ma kohkunult ja kordasin oma küsimust veel vähemalt kolm korda, sest ei suutnud oma kõrvu uskuda ega sedagi, et küsimus ikka mulle suunatud oli. Kui müügidaam ikka noogutas, võtsin ma suurima hea meelega välja isikukaardi, mis näitas, et olen sündinud 1981. aastal. Müüja andis suitsupaki ja ütles, et tänapäeva noortest ei saa enam aru, kas on 15- või 30-aastane – ma olin äärmiselt liigutatud ja lahkusin poest nina püsti. Mind peeti niiiiiiii nooreks! Selliseid asju saab juhtuda vaid Prangli saarel:)

Mul on äärmiselt kahju, et puhkus saarel nii kiiresti otsa sai, sest viimasel päeval lisandus veel nii palju elamusi, et neid pole võimalik isegi sõnadesse panna. Olgu siis ära mainitud veel värsked suitsulestad, sõit Tiki treileri kastis (kus tilluke Delisa suutis oma selja ära lõhkuda ja emme ei muretsenud esmajoones mitte Delisa selja pärast muretseda, vaid sellepärast kas tema pluus ikka terveks jäi:)) ja kapten Prangeli (= Onupoeg) esimene meresõit kaptenina.

Võib-olla on aga hea, et puhkus nii kiiresti otsa sai, nii kiiresti, et südamesse jäi kripeldama, et tahaks tagasi, sest juba enne kui suvi läbi plaanime me teha veel ühe reisi sellele müstilisele saarele, mis tundub nii kaugel aga on siiski nii lähedal. Me Janekiga (ja tagasiteel tuli välja et teisedki) oleme Prangli saarest nii nakatunud, et tahaks saarele lausa päriseks kolida. Eemale igasugust mürast ja veidrustest, kus me ei peaks kuulma uudiseid sellest, et ka Tõnu Trubetsky astus Keskerakonda või et heategevuse eest tahetakse peredelt raha küsida. Saarel võiksin mina kirjutada, Janek püüaks kala, emme ja Delisa tegeleks kodumajutusega, Svenist saaks laevakapten jne jne…Ulme? Kes teab? Võib-olla kunagi saab sellest reaalsus?

Ahjaa, ja Hugo jaoks oleks see lausa maapealne paradiis. Kui ta vaid teaks, et nii lähedal asub täielik koerte paradiis, kus terve saar ja kõik majapidamised kuuluvad sulle – mitte keegi ei käse sul vaid oma hoovis istuda, vaid koerad võivad vabalt joosta, kuhu tahavad ja kauaks tahavad. Keegi ei pahanda:)Hugo oleks arvatavasti maailma kõige õnnelikum koer!


Ja lõpuks aitäh kapten Iivarile, Janeki emale ja kogu reisiseltskonnale kustumatu mälestuse eest!

Pranglisse tagasi. Kuues kord.

IMG_3317Kuus aastat oleme me peaaegu järjest igal suvel Prangli saarel puhkamas käinud. Eelmine aasta jäi minul vahele. Ega enne kui sel aastal uuesti saarele sain, eu saanudki aru, et eelmine aasta midagi nagu puudu jäi. Palju jäi puudu. Prangli on selline isemoodi paik, kus elu käib hoopis teisiti, see on paik, kus tuleb lahti lasta oma tavarutiinist ja harjumustest, koht, kus tuleb osata “kastist väljapoole vaadata”. Isegi minu megapedantne Härra Abikaasa, kes mu meelest ei oskagi õigesti lõõgastuda, on sel saarel hoopis teine inimene. Kohe selline, et ei tunne äragi.

Ööbimiskohaks on meil alati saanud üks ja sama koht. Praaga talu (LINK). Aastatega on see nii koduseks muutunud, et mujal ei oskakski olla. Ega tahaks ka. Pererahvas on imeline ja asukoht meile mokkamööda. Julgen soojalt soovitada. Nt seekord oli puhkemaja täis (kui tahate suvel puhkama minna, siis broneerida tuleks juba veebr-märts), kuid pererahvas leidis meile ikka koha. Ühes ajahamba poolt puretud talus. See oli nagu reis ajas tagasi. Väga chill.

//For six years we have once every summer had a small vacation on Prangli island. It is a strange place, things are totally different there, time stays still, everyday problems disappear (for the time being on the island). It is a place where you need to forget your everyday “luxury” and think outside the box a bit, open your eyes and mind to something different. Island life. Chill.  Even my husband who in my mind doesn`t know how to chill, is kind of chill there. Nothing bothers him. Only me complaining about missing some luxury:D

We have always stayed at one place – Praaga puhkemaja(LINK). It has become like a sommerhouse in a way. I truly recommend this place. Warm people will welcome you and even if everything is fully booked, they will find a place for you to stay. Like with us this time. We got to stay at an old house, which is only partly renovated. It was like travelling back in time. Fantastic experience!

IMG_3131.JPGIMG_3133IMG_3136.JPGIMG_3145IMG_3148IMG_3155IMG_3158.JPGIMG_3161.JPGIMG_3170IMG_3186IMG_3210IMG_3215.JPGIMG_3220IMG_3218IMG_3192IMG_3252IMG_3277IMG_3341IMG_3351

Prangli puhkus 2011

Prangelite kogunemine Pranglis on muutumas igaastaseks traditsiooniks. Kaks aastat järjest on ju juba traditsioon? Muutunud ei olnud midagi. Kõik oli ikka sama kaunis. Maja oli oma kohapeal. Ootas meid aknad-uksed avali.


Liikumisvahendiks oli ikka sama kõigi mugavuste reisibuss.


Vanad sõbrad ootasid ees ja olid ikka sama näljased (loe: oskasid imehästi meiega manipuleerida).

Isegi ilm oli samasugune kui eelmisel korral. “Erna retke” ajal hakkas vihma sadama. Aga me ei ole suhkrust. Retk oleks toimunud ka siis kui taevast oleks pussnuge sadanud Õnneks sadas vaid vihma.1161

Ma sain isegi esimest korda sel aastal merre. Kuigi tuleb tunnistada, et vesi oli KÜLM ja ilmselt oleks ma otsa ringi keeranud, kui üks hull poleks mind sunniviisiliselt vette hirmutanud. Janek oli liiga kaugel, et mind kaitsta. Nii ei jäänudki mul muud üle kui end laintesse heita.
Hiljem – kui mehed omapäi “linna peale” jäid – tuli Janek poest tagasi üllatusega. Ma sain kohalikust Stockmannist uued uhked päevitusriided. Nüüd ei saa ma enam öelda, et mees kingitusi ei tee. Nii uhket ja sädelevat kinki pole ma saanudki:) Esmaspäeval lugesin Delfi uudistest, et Tallinnas või kusagil märgati tundmatut sädelevat objekti. Ärge kartke, see ei olnud UFO, vaid minu uued päevitusriided, mis Prangli saarelt Tallinnani helkisid!

Seekord sai saarel isegi pidus käidud. Lausa kaks korda. Kõigepealt peeti suveköögi (tundub et suveköökide ehitamine on sel suvel õige populaarne!) sarikapidu.Hilisõhtul läksime kõik rahvamajja pidusse. Nagu oleks klassipeole sattunud.

Järgmisel päeval paistis lauspäike. Liivased rannad ja vaikne merekohin mõjus üheaegselt uinutavalt ja romantiliselt. Täiuslik lõõgastus.
Kell kolm ootas kapten Iivar juba sadamas. Nädalavahetus paradiisis sai otsa kiiremini kui me oleksime tahtnud.

Vaid üks asi oli võrreldes eelmise korraga muutunud. Ma tundsin veelgi tugevamat soovi sel saarel elada. Nagu päriselt. Mitte ainult suviti. Kirjutaks. Maaliks. Tegeleks peenema näputööga. See tähendab õpiks kannatlikkust, et peenemat näputööd kõigepealt õppida. Ja aeg seisaks.                                   

Aga millest me seal saarel elaks?

Loodustundlik inimene ja nutisõltlane

Tol “Eesti ja Põhjamaad” konverentsil, kus ma eelmisel nädalal käisin esines politikute ja teadurite seas ka kirjanik ja mõtterändur Valdur Mikita, kelle ettekanne keskendus eestlaste loodustunnetusele. Põneva ettekande lõpuks jõudis ta järeldusele, et eestlane on ikka metsapoole, sest kui juba vaadata rahvuseepost, kus Kalevipoja emapoolne liin sai alguse tedremunast, mille haudus välja kana, siis ega muud loogilist seletust olla saa. Aga kui nüüd nali kõrvale jätta, siis ta tõesti jõudis sinnani, et eestlast kisub metsa poole. Nõustute, eksju? Kes sel aastal on seenel käinud? Marjul? 

Veidike teemast kõrvale, aga omaette huvitav küsimus on, et kui eestlased kipuvad armastama männimetsa, siis miks rahvapärimustes, muinaslugudes toimub enamus tegevust ikkagi tumedas tihedas kuusikus? “Nukitsamees” ei oleks pooltki nii hirmus kui Mõhk ja Tölpa oleks männikus elanud, onju? Aga kuusik on alati kuidagi selline maagiline, nõiduslik, samas natuke kutsuv oma müstilisuses. Põnevam kui turvaline männik. 

No hea küll. See selleks. Meid kisub metsa poole väidan mina ka. Mulle meeldib loodus, ma võin tundide kaupa jalutada, kuulata mõnusat vaikust, saada klišeelikult loodusega üheks, mured ununevad ja kõik saab teise mõõtme. Loodus annab energiat. 

Mis saab aga siis kui noor linnainimene satub loodusesse? 

Ta kannatab jalgu järel vedades ära jalutuskäigu, kuhu teda veetakse, kuid ta jalad valutavad. Olgu öeldud, et vanuselt on ta nii 14-15-aastane poissrahvas, kelle argipäev (kui parasjagu koolis ei sunnita käima) möödub virtuaalmaailmas. Pokemoni äpp on lähim, mis ta loodusega dialoogis on olnud. Aga saarel, kuhu ta pere ta vedanud on, on kehv internetiühendus, Pokemonid jäävad püüdmata. “Miks me siin oleme!”küsib ta tüdinenult kui teised vaimustunult seeni korjavad, mustikaid suhu ajavad, pilvi ja puid uurivaid. “Kui kaua me siin oleme? Kuna me tuppa läheme? Mul on iiiiiiiigaaaaav!”nutab ta. Internetiühenduse järele. “Miks siin kakahais on?”küsib ta kui me loomalaudast möödume. “Väkk, kui rõve!”lisab ta. Kakahais levib üle saare ja seenelkäik on dead boring. Õnneks on saarel ka pood. “Kuna me shoppingule läheme?” Niisama metsas käimine on tema meelest täielik piin. 12 kilomeetrit lihtsalt jalutada. Ebainimlik! 

Koju jõudes irdub ta koheselt seltskonnast. Paneb pähe kõrvaklapid ja võtab kätte nutiseadme(d). Järgmised kaks tundi me temaga kontakti ei saa. Me naerame ta üle. “Tänapäeva noored ei oska ilma arvutita elada,” jõuame me järeldusele. “Kurb, et nad päris elu ei oska nautida, kasvõi nädalavahetuseks,” lisan mina ja postitan Facebooki video, mille olen metsas filminud. “Tee mu’st instagrami jaoks ka paar pilti!” nõuan ma abikaasalt ja poseerin võimalikult loomulikult, et keegi aru ei saaks, et see pole “suvaline klõps, kuhu ma kogemata peale jäin”. Mu telefoniaku saab tühjaks ja ma olen pahane, et ei saa suhelda. Teised istvad aias ja nosivad värskelt suitsutatud lesta. Väljas puhub tugev tuul, haavapuud kohisevad, taamal paistab meri ja vahujänkud lainetel, päike paistab. “Ah, loodus on ikka imeline!” õhkan ma ja panen telefoni laadima.

Hommikul leian ma meie nutisõltlase enne kukke ja koitu virtuaalmaailm sukeldununa. Kontakti saamine on välistatud. Ma vaatan oma telefoni. Sõnum. “Teie kõneaeg on alla 0,32 sendi” seisab seal. Pagan! See tähendab päeva ilma internetita. Saarel kõneaega ei müüda ja ma ei julge teistelt paluda, et nad hotspoti teeks. Mina ei ole mingi nutisõltlane. Erinevalt meie noorest kaaslasest. Paar tundi hiljem liigume me sadamasse, et vana postipaat meid mandrile tagasi viiks. “Tsivilistatsiooni!” rõõmustab me noor sõber ja kurvastab, kui saab teada, et me läheme vana postipaadiga. Seal pole wifit.
Viimasel hetkel selgub, et me liigume mandrile siiski liinilaevaga. “SEAL ON WIFI!” hüüatan ma rõõmust. Minu õnnetuseks ei hüüa ma seda sisemiselt oma mõtteis. Oma külalisi praamile saatev saarerahvas prahvatab naerma. “Linnainimene käis looduses,” muigavad nad mulle lehvitades. Ma lehvitan vastu. Ühe käega. Teise käega olen ma juba telefoni settingutes wifi võrku otsimas. Ma saan aru, et ma olen  sama palju metsa poole/metsa poolt ära kui me noor reisiseltsiline. 

Minu kolmeaastane tütar wifist ei huvitu. Veel. Tema oskab loodusega üheks saada ja sellest rõõmu tunda. Veel?