Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Miks ma vaid ühe kontserdipileti ostsin?

Aegajalt ma tunnen end nagu mingi wannabe-Knaustgård, kes  “oma võitlust” peab, kirjutab avalikult teemadel, millest normaalsed inimesed ei kirjuta ja nagu vihane puberteet mõtleb aegajalt, et nüüd kirjutan ma küll kohe kõigest, nii nagu arvan. Siis saan ma aga aru, et blogi ei ole mingi relv, millega justkui ähvardada, et kui mulle ei meeldi see või too, siis ma teile alles kirjutan. Uskuge või mitte, mul on päris tugev filter ja enesekontroll, mis puudutab väga isiklikke teemasid, muidugi ma teinekord ületan neid piire, kasvõi seksist kirjutades, aga laias laastus on teemasid, millest ma ei kirjuta. Kümnest võimalikust emotsioonipostitusest kirjutan ja avaldan ma  umbes kaks.

See on ilmselt üks neist emotsioonipostitustest, mis filtrist läbi trügis. Ma olen ümbritsetud inimestest, kel on kogu aeg kiire. Alustades ühest sõbrannast, kellega ma tänaseks ei ole poolteist aastat kohtunud, sest ma andsin alla. Tal oli kogu aeg kiire. Ja midagi oli juba ees. Lõpuks ütlesin ma talle eelmine aasta oma sünnipäeva ajal, et palun broneerida mulle aeg sellel ja sellel kuupäeval sellel ja sellel kellaajal. Kui see kuupäev lähenema hakkas, kirjutas ta mulle, et ei saa ikkagi tulla, sest tal olid juba plaanid. Ma andsin talle kuu aega ette teada! Minu maailmas kehtib reegel, et kui oled ühele üritusele end juba lubanud, siis teisele, isegi põnevamale ei lähe, kui see kutse tuleb hiljem. Ma sain aru, et ta ei taha minuga mingil põhjusel suhelda lihtsalt ja loobusin teda taga ajamast.

Siis on mul õde, kellel on kogu aeg kiire. Kui ta kutsuda aprillikuus reisile, aga et piletid oleks vaja nüüd ära osta, sest need on soodsad, siis vastab ta, et ei oska ette öelda, kuidas aprillis on, et andku ma talle nädalake otsustada. Nädalaga on piletihinnad muutunud. Jah, ma saan aru, et mõnele inimesele ongi töö nii oluline, et ei saa endale näpistada kaht-kolme päeva lühikese etteteatamise peale, aga ma julgen väita, et kui on soov, siis nii pika aja peale on võimalus oma töid planeerida. Ka siin on asi tahtmises. Jaa, oma elu on muidugi ka, aga vaadake, mu õel oli oma elu varem ka, minu meelest töötas ta siis veeeeeel rohkem, kuid oli 98% juhtudest ka olemas. Nüüd on ta olemas 2%. Ma mõistan teda, raske on end jagada töö, elukaaslase ja pere vahel, eriti kui võtta arvesse, et elukaaslane…ah olgu, see on teine teema, mida ma (veel) ei puuduta.

Mul on kodus seina peal silt “My house was clean last week, sorry, you missed it“. Mul on oma õega sama lugu. Iga kord kui ma mõtlen, et äkki saaks õde Idat vaadata, saan ma vastuseks, nähh eile oleks saanud ja tahtnud, aga homme küll ei saa.

Edasi on mul mees, kes on kogu aeg tööl. Ärkab enne kukke ja koitu ja läheb stressi kui peab ise Ida lasteaeda viima ja ta sealt tooma, sest siis ta ei jõua enne kaheksat tööle ja peab töölt kell viis ära tulema. “Tööpäevad jäävad lühikeseks,” ütleb ta. Ega ma ei heida talle seda ette, sest tänu temale on meil arved makstud õigeaegselt. Mina saan tasu arvete järgi, teate ju küll kuidas need hilinevad, üks neist on hilinenud lausa neli kuud. Ma ei saa oma mehe kallal näägutada, aga ta ajab mind närvi oma jutuga, et on stressis ja väsinud peale tööpäeva. Mina nägin eile hilisõhtuni vaeva, et mailchimpiga paari näpuliigutusega ühe korraga 500 meili välja saata, kui ma kolm tundi hiljem ikka selle kallal pusisin, sest mailchimp streikis, andsin ma alla ja hakkasin neid vanakooli-meetodil tavameiliga saatma. Sellest, kui palju mina ka tegelikult päristööd teen, ei saada aru, sest noh…kodune. Blogin ja tsätin ja tööst ei räägi. Oma viga ma tean, aga ma ei taha põhimõtteliselt oma tööst rääkida.

Ja lõpuks pointini. Ma kinkisin Marekile jõuludeks ühe “Raud/Salleri” pileti. Kui Marek selle ümbrikust välja võttis, vaatas ta mulle natukene pettunult otsa, et miks vaid ühe. Kas ma siis ei tahagi koos temaga minna. Tahaksin küll, aga ma ei taha enam kedagi paluda, et nad Idat hoiaks. Mul on tunne nagu ma pean seda kogu aeg kerjama ja inimestele jääb mulje, et ma muidu ei suhtlekski kui vaid siis kui last vaja hoida. Ma ei taha ei sellist muljet ega kerjata, ma ei viitsi. Ja ma ei oska ka planeerida, et uurida kaks kuud ette, et kas keegi saaks Idat 14.02 hoida, ma ei oska nii. Ma oskan maksimaalselt nädal ette planeerida. Nii ma otsustasingi, et ma säästan oma närve ja hoian Idat ise. Marek on hull Smilersi fänn, nii et ma usun, et ta naudib kontserti ka üksinda.

Terve nädal on Ida oma kohvreid ja kotte pakkinud, sest ta tahab vanaema juurde. Teinud vanaemadele kingitusi ja laulnud “tahan minna maaaaale vanaema juuurde”. Ilmselgelt on see inspireeritud “Tõelise muinasjutu” CDst, aga ta tõesti on mulle nädal aega närvidele käinud, et tahab vanaema juurde. Aga ei saa. Üks vanaema on tööl ja teine on Rootsis. Tuleb küll homme, aga tal on palju teha. Õel oleks aga olnud aega last hoida eile, mitte homme.

Ma saan aru, et sellest postitusest saab välja lugeda, mida iganes. Kibestumist ja  etteheidet  ja mulle öelda, et “a oli sul vaja see laps saada kui ei suuda temaga ise hakkama saada”. Siin ei ole tegelikult ei kibestumist ega etteheidet, see on lihtsalt põhjendus, miks ma enam ei palu kellelgi Idat hoida. Minu ideaalmaailmas võiks teised seda ise tahta, siis kui neil ongi vabad hetked ja tahtmist, nii et mina ei peaks end pahasti tundma ja Ida saakski “maaaaale vanaema juuurde”.  Mitte meil jalust ära, vaid sellepärast, et ta ise tahab. Lõpuks ma ei jaksa talle enam selgitada, et kõigil on kiire. Peale emme, kes kodus mitte midagi ei tee.

Kui kõik kiskus viltu /When all started wrong

Me käisime nädalavahetusel Pärnus Kurgo Villas (LINK) ja see on üks selline nädalavahetus, kus kõik kiskus viltu, kuid lõppkokkuvõttes lõppes siiski hästi. Esiteks oli mul oma juuksedraama pärast paha tuju ja nii ma hommikotsa mossitasin, teiseks olin ma Marekil palunud 867 korda, et nad hakkaksid end riidesse panema, aga alles kui me pidime 20 minuti pärast majast väljuma avastas ta, et tal ei ole midagi selga panna, et ta peab minema duši alla ja üleüldse olen mina kõik oma paha tujuga pahasse tujusse ajanud, et tema ei taha kuhugi minna.

Kusjuures see on iga kord nii, et kui me kuhugi minema peame, siis ta avastab viimasel minutil, et pole midagi selga panna. See ajab mind hulluks. Selle asemel, et hommikul kell kaheksa kraamima hakata, oleks ta võinud proovida, kas tal on midagi selga panna. Igatahes, kui meil oli plaan end õhtusöögi puhul üles lüüa, siis suure stressiga unustasin ma maha pluusi ja kingad, nii et see plaan tuli meil kohale jõudes maha matta.

Kui me kohale jõudsime ja meid suurima sõbralikkusega vastu võeti suutsime me aga oma mossitamise ja paha tuju autosse maha jätta ning otsustasime ühisest perepuhkusest võtta maksimumi. Kehvasti alanud päev muutus 180 kraadi.

Meielikult alustasime me oma jõulupuhkust väljas istumise ja glögi joomisega. Ilm meenutas muidugi veidike rohkem kevadet, kuid sellegi poolest oli mõnus ja pärast oli hea sooja tuppa minna.

Kurgo Villa 3.jpgIMG_6168.JPGKurgo Villa 6.jpg

Idale oli tädi Mariani nimeline jõuluvana saatnud ka kingituse, nii et Ida kippus võimalikult ruttu tuppa, et saaks teada, mida head ja paremat kingipakk endas sisaldas.

Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual teeküünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega.  Sellised pisisasjad jäävad meelde!

img_6161Kurgo Villa 10.jpgKurgo Villa 14.jpgKurgo Villa 15.jpgKurgo Villa 16.jpg

Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt.  Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle.

Ida supp pidi samuti väga hea olema, sest enne õhtusööki kommikoti kallal korralikku tööd teinud laps, suutis väga isukalt üle poole supist ära süüa.

Kurgo Villa 17.jpgKurgo Villa 21.jpgIMG_6180.JPGIMG_6238.JPGIMG_6229.JPGIMG_6242.JPGIMG_6223.JPG

Õhtul käisime me veel natukene Pärnu peal kondamas ja kui me naiivselt lootsime, et Ida jääb magama, nii et me saame natuke veel ka omavahel rahulikult juttu ajada ja telekat vaadata, siis lõppes õhtu nii, et meie magasime mõlemad enne Idat.

PS: Alumisel pildil olevad puitu meenutavad (vahtkummist?) mänguklotsid on parim ost üle pika aja. Ida on nendega mitu päeva maju ja torne ehitanud.

IMG_6196.JPGIMG_6214.JPGIMG_6212.JPGIMG_6207.JPG

Selline meie jõulupuhkus, mis valesti algas, saigi. Kurgo Villasse läheme me kindlasti tagasi.  Uskumatult toredad on sellised perekondlikud minipuhkused.SUUR TÄNU KURGO VILLA HOTELLILE meid võõrustamast!

IMG_6233.JPG

This year we thought that we will celebrate Christmas a bit differently and so we decided to drive to Pärnu to have a Christmas vacation at Kurgo Villa Hotel & Restaurant. The morning started all wrong. I was disappointed with my new hairdo and was in a bad mood, when we were supposed to leave the house my husband realized he has nothing to wear and had to shower. I got angry, because he had all morning to do that, but decided to clean the house instead, Ida got angry, my husband got angry and we all felt that it is better to stay at home in separate rooms and not talk to each other. 

Leaving in hurry and stressed I forgot to take with me fancy clothes, or do be more spesific I had with me the skirt, but had forgotten the shoes and shirt, so planned fancy dinner was replaced with “normal” cozy yet romantic dinner. In jeans and sneakers. 

Luckily the saying “all well that ends well” is true and our day turned 180 degrees when we arrived to Kurgo Villa. It was such a romantic and cozy  little hotel and we felt most welcomed. Hot drinks were waiting for us outside, the candles were lit in our room, there was a personal greeting waiting for us plus Christmas lunch and dinner which both were divine. I know it is a cliché to use words like this to describe food, but really the food was absolutely fabulous. 

There was no sign of morning stress and quarells. It was a perfect little getaway to celebrate Christmas. 

Käime katuseid mööda…

Kui me abiellusime, siis meie pulmavalsiks oli Smilersi “Käime katuseid mööda”. Enne Marekiga tutvumist ei arvanud ma Smilersist midagi, aga kas te olete näiteks selle laulu sõnu kuulanud? Mina hakkasin siin kuulama ja ajal, mil paljude laulude sõnad on “boom-boom”, “oopa-oopa”, “pencil-apple”, pole ime, et selle laulu sõnad meile hinge on pugenud.

Käime katuseid mööda
Lähme kolame pööningute peal
Nad ei tea mida mõelda
Need kes pole iial käinud seal
Näitad meile suunda
Vana tuulelipp
Siia ülesse kuulda ei ole midagi
Käime katuseid mööda
Tule lähme turnime tornides
Lähme katsume pilvi
Lähme värvime taeva siniseks
Ühed tahavad palju, teised rohkem veel
Mõned tahavad kõike
Nad ei kõnni katustel

Eile olime me Marekiga kutsutud Barons hotelli (LINK) vanalinnas ja see meie jaoks tähendusega laul sai hoopis teise tähenduse. Kui ma meie sviidi aknal kardinad eest tõmbasin, siis mulle tunduski korraks, et me käime katuste peal ja kolame pööningute peal. Viiendalt korruselt avanes fantastiline vaade vanalinna katustele, kaugemal eemal paistmas suursugused kirikute tornid ja “vana tuulelipp”. Meil oli aga aega vaid teineteise jaoks.  Kui te olete väikelapse vanemad, siis te saate aru kui väärtuslik selline väikene luksulik põgenemine argipäevast tegelikult on.

IMG_4397.JPGIMG_4394.JPGIMG_4335.JPG

Mis puutub hotelli, siis hotell on tõeliselt väärikas. Suursugune ja pika ajalooga. Te ju teate, et mulle meeldivad vanad asjad ja ajalugu? Nii et pole ime, et see hotell võitis mu südame. Siiani oli mu vaieldamatu lemmik CRU, kuid peale eilset minipuhkust olen ma kahevahel.  Mulle vist meeldis Barons grammike rohkem.

Kinnistul, kus asub praegu Barons Hotell, oli algselt kaks ristuvas asendis keskaegset hoonet – üks neist ait. Üle-eelmisel sajandil paiknes siin tuntud ajaloouurija Heino Gustavsoni andmetel  Revalia- nimeline õllevabrik.

12. mail 1911. aastal tegi Riia – Vene Kommertspank ettepaneku  ehitada  4-korruseline kivimaja mansardiga Suure- ja Väikese Mihhailovskaja nurgale. Projekti autoriks oli poola päritolu vene arhitekt Aleksander Jaron. Tema lahendus oli historitsismi ja juugendi piirimail nn. uusklassitsism. Esialgselt asusid esimesel korrusel kauplused, teisel pangaruumid, ülemistel korrustel olid suured elukorterid. Poolkaarne tammepuust käsipuudega trepp ning seda kaunistav puidust palja ülakehaga naisefiguur valmisid baltisaksa arhitekti Ernst Kühnerti ning inglase Paul Meyeri jooniste alusel 1922. aasta ümberehituse käigus, mil majas asus Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse pank. Samal ajal rajati keldrisse suur soomusuksega varahoidla ning paigaldati ka messingvõrgust piirdekonstruktsioonidega lift, mis esialgu sõitis esimeselt korruselt kolmandale.

Pöördukse sai maja 1932. aastal, mil hoones tegutses Tallinna Linnapank. Kokku on hoones aastate jooksul tegutsenud 13 erinevat panka.

70-ndatel aastatel leidis majas aset ka üks väike „häving“ – nimelt tassisid poisikesed 4. ja 5. korruse elanikele mõeldud väikese lifti maast laeni pappkaste täis ning süütasid need põlema, lift sõitis keldrisse. Kuna suits tõusis liftišahti kaudu pööningule, ronisid tuletõrjujad kogu oma varustusega esmalt sinna. Nende askelduste tõttu kaotatud aja tulemusena hävis väike lift. Praegu on vana väikse lifti asemel kaasaegne klaasist lift mis sõidab esimeselt korruselt viiendale. Et edaspidi huligaanid sisehoovi pahandust tegema ei pääseks, paigaldati kangialuse ette metallist värav, mis tol ajal maksis väikeauto Zaporozhetsi hinna.

Huvi korral saate maja ajaloost lähemalt lugeda SIIT

img_4356img_4364img_4372img_4373IMG_4430.JPG

Meie ööbisime Barons sviidis, mille esimeseks suureks plussiks oli nagu te aru saite imeline vaade. Teiseks suureks eeliseks saun. Kuna Marek oli tööl, kasutasin mina linna saamiseks ühistransporti, kõige pealt jalutasin ma Ussipesast Tuula bussipeatusse ja sealt liikusin ma edasi rongiga, aga ilm oli isegi minu jaoks jäiselt tuuline. Nii oli mul veel õhtulgi külm kontides ja ei olnud midagi paremat soojast saunast.

img_4424

IMG_4403.JPGimg_4427

Hommikul ärkasime me enda kohta hilja – pool kaheksa- väljapuhanud ja värsked, kaks lapsevaba hommikut inimestele, kes on harjunud kell seitse ärkama üsna intensiivse “äratuskella” peale, kes “älka üles, älka üles” hüüab, oli see väikene minipuhkus nagu puhkus paradiisis. Luksuslik ja vaid meile kahele.

IMG_4346.JPG

IMG_4409.JPG

//This Friday me and my husband were invited to a hotel in old town of Tallinn – Barons hotel (LINK). When I moved to Tallinn in 2004 I worked in Old Town and every day I walked by this hotel, dreaming of staying there. But it looked so fancy. Yesterday, 12 years later I finally got to stay there. With my husband. And the hotel was fancy, like from old movies, the moment I walked in the doors I felt like I went back in time – everything was so elegant, so charming. so stylish. I love history and old buidlings, so no wonder Barons hotel got to my heart.

The lot of the present Barons hotel was initially occupied by two medieval buildings, one of which was a warehouse. According to the renowned historian Heino Gustavson here was a brewery called “Revalia”. Gustavson wrote in 1995: “A brewery of the Pfaff family, later known as “Revalia” brewery was started in 1832 on the corner of Suur-Karja and Väike-Karja streets. Now it is a bank. The owner of the brewery G. W. Pfaff was a local merchant. In 1858 the production was moved across the street to a former small brewery which was rebuilt and extended. A design plan from the beginning of the 19th century, which is drawn on a tracing cloth containing fine cotton threads, has on the upper left corner a text in Russian (rough translation): “We ask for the permission to build on the basis of this design plan a 4-storey stone building with a mansard roof into the plot of land belonging to the Riga Commercial Bank, portals No 2/7 and plot No 476 on the corner of Suur-Mihhailovskaja and Väike-Mihhailovskaja streets in the 4th part of the city of Revel”.” Thus, on 12 May 1911 the Russian Commercial Bank commissioned the construction of a 4-storey stone building with a mansard roof on the corner of Suur-Mihhailovskaja and Väike-Mihhailovskaja streets. The building was designed by a Russian architect of Polish origin Aleksander Jaron. The building was designed in the neoclassical style – in between the historical and Jugend styles. A. Jaron won the first prize in the 1912 competition of the design of the city hall. Unfortunately the project was never materialised. His other works of the beginning of the 20th century include the buildings at 15 Estonia Avenue and 50 Narva Road. The ground floor of the building was occupied by shops; the bank’s premises were on the first floor and large flats on the upper floors. A semi-spiral staircase with an oak rail decorated by a wooden sculpture of a woman were designed by a Baltic German architect Ernst Kühnert and an Englishman Paul Meyer and built during the renovation works of 1922. At that time, the building belonged to the Estonian Bank of Industry and Commerce. At the same time a large vault with armoured door was built in the basement and a lift with brass net boarding was installed. The lift took passengers from the ground floor to the second floor. A revolving door was installed in 1932 when the building was occupied by Tallinn City Bank. A total of 13 banks have operated in the building over years. The building suffered a slight damage in the 1970ies – some boys filled the lift with cardboard boxes, lit the boxes and sent the lift to the basement. Smoke from burning boxes rose through the lift shaft to the attic and the fire fighters who had hurried to the scene climbed first upstairs, losing a lot of valuable time. Luckily, only the lift was destroyed. To prevent delinquents from getting in the inner yard the gateway was closed with a metal gate that cost the price of the smallest Russian car of the time – Zaporozhets. In the mid-1970ies there was a tobacco shop in the Väike-Karja Street side of the building. In 1977-78 the renovating works started in the buildings. The residents of the 4th and 5th floors were forced to move out with strong backing of the government. The moving out revealed many odd facts – a former bank employee had painted the oak parquet with red ship paint. One of the residents, a son of the then first deputy chairman of the council of ministers tried to dismantle two Art Nouveau style fireplaces and “deposit” them in his home. Sometime after the 2nd World War the oak rail of the staircase was covered with black oven varnish. In order to avoid such things, the building and most of its interior details are today protected under heritage conservation.In the course of roof repair works in 1982 interesting documents were found under the wind shelter. Fortunately the workers did not throw them away and delivered the documents to the author. These were banking records from the period from 1897 to 1910. Rumour has it that secret documents were hidden in the walls and that the safe in the wall between the restaurant and the office of the last bank manager also contains secret documents. The key to the safe has not been found by today. The last owner of the building before Barons Hotel was Eesti Ühispank and the building was unoccupied for more than four years. In 2001 the building was bought by the operator of Barons Hotel. The owner company is of Estonian and British origin. After a year, the renovation of the building commenced. Barons Hotel was opened for customers in May 2003 and the official opening festivities were held on 1 October 2003.

We got to stay in the Barons suite on 5th floor. The view that we had from our apartments windows was something to die for. The romantic old roofs of Old Town of Tallinn. majestetic towers of churches…I think I spent half of the time sitting on the window admiring the view. When you visit Tallinn and want to experience the old town from a different angle (and if you like old buildings) Barons hotel is definately the place to stay. I loved it and would like to move in.

The suite also has a sauna, which was a big plus yesterday. It was freezing cold outside and I was freezing as hell when I got to the hotel, so sauna was the perfect way to get some warmth in me. And me and my husband both are crazy about sauna, but don´t have one in our house.

I would like to thank Barons hotel from the bottom of my heart for this wonderful minivacation. Some time for only me and my husband was exactly what we needed. I feel fresh and ready for a new work week.

IMG_4344.JPG

 

Prangli puhkus 2014

Meil on traditsiooniks igal aastal Prangli saarel käia. Esiteks on Mareki juured poolenisti sealt pärit ja teiseks on see selline koht, kus aeg seisab. Hommikul pesed hambad ära ja heal juhul kammid juuksed ära ning lihtsalt kulged. Absoluutselt kõik muremõtted kaovad. Aju justkui lülituks välja ja hakkab uuesti toimima alles pühapäeval kui mandrile tagasi jõuad.

Kuna me Marekiga eelmisel aastal Harjumaa retke võitsime, millega kaasnes ka kohustus järgmisel aastal samale seltskonnale uus reis korraldada, ja meil niikuinii oli plaan Pranglisse minna, tirisime me sel korral endaga saarde kaasa Heily perekonna. Ja paar minu chilli sõbrannat.
Kui te teada tahate, siis noorte seas on hetkel kõige olulisem olla chill. Minu 14-aastase ristitütre arvates olid Ene ja Siiri täiega chillid. “Kas Eveliis on ka chill?” küsis Heily. Laureen kogeles ja vastas lõpuks, et nii ja naa. “Aga Marek?” uuris Heily edasi. “Ei,” tuli sealt kiire vastus. Mis osadest chilli ja osadest mitte-chilli teeb, selle saladuse jälile me ei saanudki. Hea on, et Siiri ja Ene kaasas olid, nii oli vähemalt pool meie seltskonnast chill...
Kuigi ma täpselt ei tea, mida noorte chill tähendab, võtakski ma meie minipuhkuse kokku sõnaga chill. Kui ma hakkaksin pikemalt seletama, peaksin ma romaani kirjutama. Osad hullud käisid paadiga Keri saarel, samal ajal kui teised (sh mina) püüdsime meeleheitlikult kartuleid keema saada. Hommikul olime me maja köögis üritanud pool tundi peekonit ja muna praadida, kuid üsna tulutult – vool oli liiga nõrk. Oli selge, et me peame ajas tagasi minema ja kasutama puudega köetavat pliiti. See oli minu jaoks uus kogemus. 34-kraadise palavusega pliiti kütta oli samuti kogemus. Esimesel õhtul läks veidike pikemalt aega, aga teise päeva lõunasöögi suutsime me samal pliidil lausa kolmekäiguliseks ajada. Vähe sellest – pannkookide kõrvale oli meil pakkuda isetehtud jäätis.  Mis saaks veel rohkem suve moodi maitsta kui isetehtud jäätis! Kukeseenekastmest, küpsetatud suvikõrvitsast ja värskest kartulist koos sibulasalatiga ei hakka ma rääkimagi. Ja värskelt suitsutatud lestast.
Marek oli suurema osa laupäevasest päevast merel. Tal kohe on selline mere ja Prangli pisik sees. Juba hommikul kell kuus kuulsin ma, kuidas ta kolistas, et saaks kell kaheksa paadiga merele minna. See on meie suurim erinevus. Ma armastan merd, aga ma kardan paadisõitu. Marek seevastu võiks ilmselt kas kaluri või laevakaptenina tööd teha ja oleks kõige õnnelikum inimene maailmas. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, ohkas ta: “Isver, kuidas ma tahaks siia pikemaks jääda!”
Kunagi, esimene kord kui me koos Pranglil käisime, hakkas see koht meile mõlemile nii meeldima, et me võiks vabalt saarele kolida. Kui meil oleks seal midagi teha, mis ka raha sisse tooks, sest paratamatult ei ole võimalik vaid õhust ja armastusest elada. Sel korral kerkis see mõte jälle päevakorda. Ja päris tõsiselt. Mulle tundub, et tõenäosus, et me elame järgmise aasta suvel (suvest?) päriselt ka seal saarel, on üsna suur. Suurem kui kunagi varem.
See on ka aeg, kui mu emapalk hakkab läbi saama ja ma peaks hakkama mõtlema tagasi tööle minemise peale, sest üüratu suur 45-eurone lastetoetus jääb mulle siiski väheks. Vana laristaja nagu ma olen! Endine töö mind justkui ei tõmba, ma tahaks elus teha kannapöörde. Mulle tundub, et see on õige aeg. Marek on Pranglile kolimise mõttest alati vaimustuses olnud. Niisiis…
Mina puhkasin end täielikult välja. Laisa inimesena julgen ma ju ikka öelda, et magamatus väsitab ja ma mõtlen väga palju lihtsalt magamisest. Ma magasingi. Nagu kott. Ärkasin hommikul kell üheksa ja oleks veelgi maganud, aga kahju oli päeva raisku lasta. Vaja oli ka ära teha iga-aastane ümber-saare jalgsimatk. Me arvutasime kokku, et see võis olla umbes kümme kilomeetrit. Saare kohta käivate küsimustega viktoriini võitsid Ene ja Siiri. Neil on nüüd (minu arvates tore) kohustus meile järgmise aasta reis korraldada (oma ööbimise jms maksab muidugi igaüks ise, muidu oleks see mitte just kõige vahvam auhind). Kahju, et nad Pranglit valida ei saa. Kuigi sel pole vahet, me elame ju järgmisel aastal juba seal. See kõlab ju hästi? Ja Tallinn on ka piisavalt lähedal, et kui ikka tuleb tahtmine kontsakingad jalga panna ja daam olla või kui tekib vastupandamatu soov ostukärudega mööda poode rallitada, siis ei pea kaugele minema. Sama pikk sõit kui Ussipesast, vaid teise sõiduvahendiga. Kuidas ma selle paadisõiduga küll ära harjun?
Hoolimata sellest, et kapitalismus on ka saarele jõudnud ning natuke mu jaoks ära rikkunud saare idülli, on seal veel piisavalt palju metsikut ja rikkumata saareilu. Seal, kuhu Gin´i-purk näpus, nokamütse kandvad, Power Hit raadiot kuulavad ja klaasistunud pilguga autojuhid veel ei ole jõunud…

Prangli puhkus 2013

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Prangli puhkus 2012

 

Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.

Järgmine hommik pidi nagu ikka algama Janeki ema poolt korraldatava matkaga, mis toimub ükskōik, mis ilmaga, ja lōpeb väsinud jalgadel viimaseid jōupingutusi tehes Musta luugi juures. Kōik oli nii nagu alati. Ootasime majaukse vahelt piiludes, et kas vihm lōpuks ka järgi jääb, et saaksime alustada. Nii nagu igal aastal. Ja siis toimus kōrvalekalle tavapärasest. Midagi sellist, mida on raske unustada.
“Kas keegi Keri saarele minekust ka huvitatud on?” hüüdis ühtäkki üle ukse Iivari tuttav hääl. “Jaa!”  vastasime me kōik ühest suust. Teadmata, mis see endaga kaasa toob. Aga mida muud oleks see pidanud kaasa tooma kui lōbusa väljasōidu saarele, kus asub Eesti vanim majakas, väidetavalt kasvab kaks puud ja aeg-ajalt satub sinna pikemaks ajaks elama mōni hulljulge majakavaht. Nii me siis kōik lōbusalt Iivari paati ronisimegi.

Taevas oli hall ja paat loksus vaikselt lainetel. “Merel on tuul,” kuulsin ma kedagi ütlemas. Ja mis siis, mõtlesin ma omaette ja kobisin koos teistega laeva ninasse. Saare varjust välja sōites muutusid lained suuremaks ja tuul kōvemaks, laev loksus lainete meelevallas küljelt küljele. Meil oli lõbus. “Kõik on mõtlemises kinni,” lausus Janeki ema. Jajah, vastasin ma naerdes, kuid naeratus läks iga lainetusega aina väiksemaks. Saar, mis sadamas oli tundunud nii lähedal, oli ikka veel liiga kaugel. Ja tundus, et kaugeneb iga hetkega. Mulle tundus, et me olime juba tund aega paadis loksunud. “Mis sa kardad,” itsitasid teised, “käisid ju stressikoolitusel. No vot, siis oli teooria, aga nüüd on praktika.”

Hoidsin vapralt end paadis paigal ja püüdsin naeratada. Saar ei olnud ikka lähemale jōudnud. Ma ei olnudki enam kindel, kas ma kartsin või oli mul süda paha, või mõlemat. Ja mida ma rohkem kartsin? Kas märjaks saamist, vette kukkumist, uppumist, oksendama hakkamist või kõike korraga. Igatahes taipas Janek mind ühel hetkel paadi ninna päästma tulla. Ju ma siis olin juba näost valge ja kõikusin tuule ja lainete käes nagu oleksin sigalakku täis olnud!
“Hull oled või?” kisendasin ma. “Ma ei saa ju siit ära tulla, sealt äärest ma küll ei tule,” jõudsin ma lisada kui paat järjekordse laine käes küljelt küljele loksus. Kuid juba sekund hiljem, kui paat jälle justkui ümber minemas oli, roomasin ma kesk paati ja üle inimeste paadi teise otsa, kus mulle mingil põhjusel tundus ohutum olema. Jõudsin põlvede värisedes vaid mõelda, et kui nüüd peaks korralikum laine tulema lendan ma nagu pudrukuul üle parda.

Paadi vähemloksuvasse osasse ma siiski jõudsin, klammerdusin millegi külge ja jälgisin üksisilmi enda ees olevat roostes kruvi. Saar oli ikka veel liiga kaugel.
“Mina tagasi küll enam ei tule! Ma jään vabatahtlikult pigem asustamata saarele kui uuesti siia oaati tulen,” suutsin ma mõne aja pärast isegi nalja teha.
“Sa ei pea sugugi üksinda sinna jääma,” vastati mulle. “Seal on üks mees ka.”
“No vot, seda enam. Ma lähen talle naiseks.”
“Aga miks sa arvad, et sa ainuke kandidaat oled.” küsis keegi naistest. “Ega me ka väga tagasi sõita ei taha!”
“Siis ei jää meil muud üle kui teha oma reality – Saarevaht otsib naist. Ja mul jääb vaid loota!” vastasin ja piilusin silmanurgast saarel poole, mis lõpuks ometi oli lähemale jõudmas. Nii lähedale, et mulle tundus, et kohe-kohe oleme me elusalt ja tervelt saarele jõudnud.

“Edasi tuleb meil nüüd tillukese paadiga minna, ega me sellega kaldasse saa!” kuulsin ma Iivari häält.
“Julmad naljad,” piiksatasin. Kuid liiga vara. Nagu halb unenägu ilmus nähtavale pisike nukupaat.
“Mis sa muidu arvasid, et miks see paat teise paadi sabasse seoti?” küsis Janek.
“Kullakene, usu mind, KUI ma oleks seda juba sadamas näinud ja taibanud, MIKS see sappa seoti, ma poleks siia paati tulnudki!”
Ikka veel lootsin ma salaja, et nukupaat on vaid minu narritamiseks mängu toodud ja me ei pea ju ometi keset lainetavat merd nukupaati ronima. Kahjuks sai üsna kiiresti selgeks, et mul oli vaid kaks valikut: jääda üksinda veidike suuremasse paati ja seal lihtsalt loksuda, kuni teised saarelt tagasi tulevad või siiski nukupaati ronida ja vähemalt korraks kindlat maad enda jalge all tunda.

Tuleb siiski tunnistada, et “väike” loksumine õigustas end. Keri saar pakkus tõelise elamuse. Nii et ma korraks isegi unustasin ära, et kardan paate, vett, linde ja kõrgust – kõike seda, mida saar pakkus. Nagu tõeline ekstreemturism. Paljud hullud maksaksid sellise elamuse eest peale. Mina olin lihtsalt rumal ja ei teadnud, kuhu ronin. Mul on hea meel. Kui ma oleks seda teadnud, poleks ma paati roninud.

Tagasisõit loksus veelgi kõvemini. Tuul oli tõusnud. “Iga üheksas laine peaks suur olema,” arutasid poisid ja lugesid laineid: “üks, kaks..seitse, kaheksa..”. Tundis kuidas “kaheksa” peal südame alt õõnsaks läks ja ma ei saanud jälle aru, kas ma kartsin, et üheksas laine paiskab mind vette või paneb mind oksendama. Igatahes kartsin, palusin mõttes, et me võimalikult kiiresti maale saaks ja nuputasin, kuidas päästepaadid lahti käivad ja kas ma pean häda puhul kellegagi päästerõngast jagama või saan seda egoistlikult vaid ise kasutada. Maa paistis. Ma olin pääsenud! Meie seiklusrikas merereis oli lõpule jõudnud!

“Ma vaatasin, et Iivar oli ka näost kaame,” narris mind Moonika kui olime kindlalt maa peal. Ma küll ei uskunud teda, kuid mul on hea meel, et ta seda merel ei öelnud:)
Igatahes kaks asja on kindlad. Mul on hea meel, et ma “valel ajal vales kohas” olin ja ei osanud liiga palju küsimusi esitada enne kui oli juba hilja. Ja rohkem ma seda merereisi ette ei võta. Keri on nähtud. Las ta jääb selleks üheks ainsaks kustumatuks mälestuseks.

IMG_20120805_105457