Random loba, natuke reklaami ja EBA

Meie nädalavahetus möödus Tartumaal. Samal ajal kui Tallinnas toimus blogipidu, olime meie Tartumaa loodust ning sõprade-sugulaste seltsi nautimas. Ma saan aru, et “popid ilublogijad” on otsustanud blogipidu boikoteerida, sest nii on “popp” ja olgugi, et ka mina olin sel aastal otsustanud võib olla just isiklikel põhjustel mitte kohale minna, leian ma, et selline avalik boikoteerimine on ka nats lapsik. Eks ikka ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin oma kategoorias kolmandaks tulla, Ebapärlikarbi ja Vegani päevaraamatu järel ning kuigi õhtujuht tegi mingi haleda nalja/eksimuse ja mind seal ära mainis ning nii natuke segadust tekitada (vist), siis mul on väga hea meel, et vähemalt arvamusblogide kategoorias võitsid vinged tegijad.  Aga palun palun, ärge järgmisel aastal enam Zenja Fokinit tellige – ta on nii oma aja ära elanud. Ilumessil ja Buduaari turul käies mul ka käib luust ja lihast läbi kui ta “nalja” teeb. Ei ole naljakas. Fokin oli khuul selles muutumissaates, kust ta kuulsaks sai, nüüd ta on lihtsalt keigar. Sry, minu aus arvamus. See, kas üritus oli labane ja kelle mõõdupuu järgi ning kes selle labaseks muutis/muudab/muuta võib, see on ilmselt selline koht, kus inimesed jäävad eriarvamusele. Las ta olla.

Lugesin just, et Lipsuke kirjutas, et ei viitsi mu blogi väga lugeda, sest ma kirjutan liiga palju. Noh, sellisel juhul peaks see postitus olema just nende teetassike, keda suvalised pildipostitused huvitavad. Sest just see see siin on.

Ülikihvt nädalavahetus oli. Ja vedas, et suvi sattus ka olema.

20170610_140034

Mu tädipoeg oma mehega on Austraaliast Eestis sel suvel ja nii käisime me kõige pealt neile tere ütlemas. Käisime paadiga sõitmas ja ajasime loba maast ja ilmast.  Need nö välismaa inimesed on ikka hoopis teistsugused kui me, nad on rõõmsameelsed ja energilised, nendega koos veedetud aeg oli totaalne positiivse energia laeng. 

20170610_140107

Edasi liikusime me mu sõbranna lapse sünnipäevale. Veab ikka neil, kel suvel sünna. Mitte midagi rohkem ei ole vaja kui head ilma ja aeda ning  ongi juba edukas sünnipäev. Okei, batuut võiks ka olla, sest mu meelest oli see küll parim lapsehoidja. Ka meestele. Mingi hetk olid kõik seltskonnas olevad isad batuudil kilkamas. Lapsemeelsus on igati teretulnud nähtus!

20170610_210037

Täna käisime me läbi mu tädi juurest ja kas te kujutate ette, et ta on endale suutnud organiseerida täpselt sellise “peenramaa” nagu mina juba kaks aastat endale tahan. Nii ilus oli ja kui ma muidu ikka raiun siin, et ma ei ole kade, siis täna hommikul seda peenramaad nähes olin ma kadedusest sinine. Maaaaaaarrreeeeeeek, ma tahan kaaaaaaaaaaa!

 

20170611_09454520170611_094916

Ma ei tea, kas te mäletate kui ma kirjutasin lasteriietest ühe artikli “Pere ja kodusse”, et noh ikka nats imelik on kui laps Batmanina vanaema sünnipäevale läheb ning et kuidas mõned vanemad ei vaata, mis lapsel seljas on, kui nad kodust välja lähevad. Kaks aastat on mööda läinud ja minust on saanud ema, kes lubab lapsel ka tekikott seljas poodi minna. 

20170611_114025

Me ei olnud pikka aega surnuaias käinud ja nüüd oli kohe selline tunne, et peame läbi minema ja  üle vaatama, kuidas kadunud sugulaste “käsi käib”. Ma olen üks neist inimestest, kellele tegelikult surnuaiad väga meeldivad. Mu meelest on seal mingi müstiline rahu. Ja kuidas siis veel meie seast lahkunud perekonnaliikmeid meeles pidada kui mitte neile hauale lilli viies. Minu jaoks on perekond väga oluline ning mu jaoks on ka oluline, et Ida teaks, kes on tädi Helju ja onu Endel ja Andu.

20170611_11533020170611_11580620170611_12322720170611_123336

Vanaema juurest maalt hüppasime ka läbi. Ma kohe pidin ka vanaemast (jälle) siia pildi lisama, sest iga kord kui keegi räägib mu kehvadest geenidest, aga mina mõtlen näiteks oma vanaema peale, siis ma väga loodan, et mul on sama “kehvad geenid”. Nii sisemiselt kui välimiselt:)  

20170611_123329

Elistvere loomapargist pidime ka läbi käima, sest no see jäi peaaegu tee peale ja ilusat suveilma tuleb ju ära kasutada. Patt oleks lihtsalt niisama kodus vegeteerida. Elistvere on mu meelest ka igati külastamist väärt. Nii armas väike loomapark, kus on nii tore näiteks piknikku pidada. Järgmine kord võtame me piknikukorvi kindlasti kaasa.

20170611_130711

Tagasi Tallinnasse on meil komme läbi Kehtna-Rapla-Kohila sõita. Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, mida sellises toidukohas nagu “Eastern Outback” pakutakse. Seekord õnnestus meil seal lõpuks söögipaus teha. Lihtne ja lühikese menüüga kohake Kehtnas, kuid IGATI väärt külastamist. Menüü ei paku midagi üllatavat – menüüs on kana-seenepasta, Caesari salat, kitsejuustusalat jms – kuid 1) toit oli äärmiselt maitsev ja 2) teenindus oli veel  meeldivam. Me Ida suutis natukene läbustada ja natuke piinlik oli, kuid keegi ei vaadanud meid imelikult, et issand, tulid siia lapsega ja kukkusid kohe läbustama, vaid meisse suhtuti nagu me oleks seal vanad tuttavad. Mind mõnes kohas häirib teeninduses liigne familiaarsus, aga siin oli seda täpselt õiges koguses. Mina tahan kindlasti tagasi minna. Vahva toidukoht. Julgen kindlasti soovitada ise järele proovida. Hästi lihtne ja nunnu! Ja üllatuslik (minu jaoks), et natuke sellises suvalises kohas nagu Kehtna midagi nii okeid leiab. Tartusse minnes proovisime me Põltsamaal todukohta leida, kuid pubi, kus kell 11 juba pead parandati, ei tundunud väga kutsuv. Kohvik O-d vist enam ei ole? 

20170611_155334

Saigi nädalavahetus läbi. Algab uus ja põnev töönädal, mis viib mind muuhulgas ka Hiiumaale ja Peipsi äärde.

Pom pom bon bon

Surfasin netis ja otsisin, kust Idale saaks soodsalt õue ronimispuu, liumäe ja muud sellist hädavajalikku lapsega perele. Kõik see lõppes sellega, et panin kokku hoopis teistsugust wishlisti.

Random wishlist

  1. Kaelakee “Just spike me” New vintage by Kriss (LINK)
  2. Pom pom sneakers (LINK)
  3. Topp “Suvi” by August (LINK)
  4. “Wildlife” kollektsioon Perit Muuga (LINK)
  5.  ” I got something to say”  New vintage by Kriss (LINK)
  6. Jakk, Zara (LINK)
  7. Nude Sunshine BonBon Lingerie (LINK)
  8. Märss (LINK)
  9. Sapatos by Polliani (LINK)
  10. Mint Passion BonBon Lingerie (LINK)

Vestlused kolmepoolesega

Ma ei tea, miks ma ikka üllatun selle üle kui intelligentsed on tegelikult väikesed inimesed ja miks ma ikka aegajalt kipun Idat alahindama, sest tegelikult tean ma juba ammu, et nii mõneski vaidluses jään ma alla, sest mina ei ole nii kiire taibuga. Aga ma üllatun. Ja mõnikord ma üllatan ka selle üle kui kiiresti on arenenud tema sõnavara.

Näiteid ühest eilsest jonnist.

Ida hakkas nutma, sest me olime ta ratta autost välja tõstnud. “Minu ratas!” kiunus ta väikeste vahepausidega terve kodutee. Me püüdsime selgeks teha, et jah, ratast ei ole autos, aga jonn ei too seda ka kuidagi autosse tagasi. Ida jätkas: “Minu ratas!”

Me otsustasime Marekiga sama teha. Iga kord kui Ida kiunus “minu ratas”, ütles Marek “minu auto viidi eile ära, ma tahan oma autot” ja mina nutsin taga oma kümme aastat tagasi kadunud jopet. Niisiis.

Ida: “Minu ratas.”

Marek: “Minu auto.”

Mina: “Minu jope”

Marek andis neljanda ringiga alla, mina jätkasin. Selle peale ütles Ida mulle, et ma ei tohi jonnida.

“Aga miks sina tohid jonnida ja mina ei tohi?” küsisin mina.

“Sellepärast, et mina tahan üksinda jonnida,” vastas Ida ausalt. Esiteks üllatusin ma selle üle, kust ta üldse teab sõna “sellepärast”, see tundus mulle nii edasijõudnute-tase. Ma jäin mõneks ajaks vait ja lasin Idal “minu ratas” kiunuda, kuid jätkasin juba mõne aja pärast suvaliste asjade loetlemist kiunuval äärel. Iga kord kui Ida ütles “minu ratas”, ütlesin mina “minu kiisu”, “minu koer”, “minu puu”, “minu issi” ja “minu päike”.

“Emme, lõpeta, sulle ei ole nii palju asju vaja!” läks Ida lõpuks mu loetelu peale pahaseks. Ootamatult oli ratas meelest läinud. “See siin ei ole sinu issi,” vaatas ta mulle kurjalt otsa. Ma vastasin, et ei ole tõesti. “Sinu issi on kusagil…kusagil…teises kohas,” vastas ta mulle ja lisas “Tartus”.

Ma olin jällegi üllatunud. Ma ei tea, miks, sest miks ta ei peaks Tartut teadma, aga ma olin. Enne kui ma olin oma üllatusest üle saanud, jätkas Ida edasi arutelu. “Ja tegelikult (kust ta seda sõna teadis?) päikest ei tohi puudutada, päike teeb ai-ai, nii et käsi saab veriseks.”

Muidugi ei taha ma selle suvalise näitega öelda, et minu laps on geenius, ilmselt on ta kõige tavalisem kolmepoolene, kes on RÄÄKIMA õppinud, aga mina, kes ma ei tea ju lastest midagi, olen pidevalt pahviks löödud sellest, et ta ju TEGELIKULT JA PÄRISELT RÄÄGIB. See on nii müstiline. Veel aasta tagasi oli kõik ju hoopis teisiti. Ja ka siis ma arvasin, et ta räägib, aga nüüd ta räägib…nagu päris inimene.

Lõpetuseks veel üks väikene õhtune vestlus.  Söögilaua taga tegi Ida avalduse, et tema tahaks koju sellist päris väikest beebit. Me küsisime, kas ta teab, kust neid beebisid siis saab. “Poest!” vastas Ida kindlalt. Kuna Ida läheb täna onu Tarmoga Tartusse, aga tal on mingi kummaline faas/iga, kus ta ei taha kellegagi kuhugi minna, siis ma otsustasin seda Ida lauset ära kasutada. Nimelt iga kord kui Ida onu Tarmoga kuhugi sõidab, räägib ta mulle, et onu Tarmo viib ta burgeripoodi (=tankla, kust saab hot dog´i). Ehk siis POODI. Aga poes müüakse ju ka beebisid. Nii ma siis küsisin Idalt, kas ta tahab onu Tarmoga Tartusse minna, kui onu Tarmo viib ta poodi ja nad saavad vaadata, kas seal müüakse hot doge või beebisid. Raha lubasin ka kaasa anda, et laps saaks siis valida kumba ta osta tahab (juhul kui poes tõesti ka beebisid on! milles ma natuke julgesin kahelda). Ida oli nõus. Nii sai ta meelitatud Tartusse sõitma. Sorry, onu Tarmo. Aga siis sa vähemalt tead, kui Ida Statoilis beebisid riiulist otsib.

Vanasti oli meest vaja selleks, et ta mammuti koju tooks

Ma veedan pooled oma päevad naiste seltskonnas.  Pole siis ime, et mõnikord kui töö üle pea kasvab ja juhe kokku jookseb, tuleb appi loll loba. Nii ka täna kui olime silm krõllis peas erinevaid tabeleid vahtinud ja aju kärssas, läks jutt ära lobaks. Ja kui ma ütlen lobaks, siis ma mõtlen, et jutt läks meestele.

Selles seltskonnas, kus ma viibin, on nii noori  naisi ja veidike vanemaid naisi (sellised minu vanuseklassis, eksju), kõiki iseloomustab kolm sõna – kenad, intelligentsed ja iseseisvad. Vaesed meie mehed (jah, te lugesite õigesti, ma arvasin ka end kenade, intelligentsete ja iseseisvate naiste hulka) mõtlesime me.  Vaesed mehed üleüldse. Nende funktsioon on kahanenud miinimumini. Tänapäeva naine on nii hakkaja, et saab ise pea kõigega hakkama. Meeste lisaväärtus naiste ees on vaid ühe varuosa olemasolu. Kuigi moodasm naine teab, et ka selle varuosa saab vajadusel asendada mõne patareidel töötava vidinaga. Aga tegelikult ka? Milleks meile mehi vaja? Vanasti oli neid vaja selleks, et nad mammuti metsast koju tooks. Tänapäeval on mammut poeletil vaakumpakendis olemas. Kui ise ei viitsi teda koju tarida, saab tellida kullerteenuse. Mammutit serveeritakse ka restoranis. Veel vähem vaeva.

Kas meest on vaja selleks, et ta hoolitseks auto eest, peseks ja vahataks seda ning vahetaks õli? Olemas on automaatpesulad ja õli oskab ilmselt juba iga teine naine ise vahetada, vajadusel. Haamrit ja saagi oskavad (Prooviabielu näitel) ka mõnikord naised paremini käsitseda. Kas mehi on vaja lumerookimiseks? Kas mehi on vaja, et nad puud tuppa tooks? Kui naine nende töödega ise hakkama ei saa, siis on selle nimi õpitud abitus ja mugavus, mitte reaalne vajadus abi järgi.

Võib olla on siis mehi vaja selleks, et nad raha teeniks ja pere üleval peaks? Nooh, nii palju kui ma oma tuttavate naiste pealt järeldada võin, siis keegi neist ei ole nii rumal, et vaid mehe rahakotile panustaks. Ka kõige lillelisemat abielu võib tabada ootamatu krahh ja siis on naine see, kes oma lapse või lastega tühjade pihkudega jääb. Minu tuttavad teavad, et igal õigel naisel on ka oma sissetulek või tagavara. Igaks sajaks juhuks.

Aga kes meile siis klubis jooke välja käristab? Tunnistage ausalt, kuna te viimati lasite endale mõnel suvalisel mehel klubis joogi välja teha? Mina küll ei mäleta. Ma ostan oma joogid endale ise.

Muidugi ei ole ma üks neist uhketest isenditest, kes ei luba endale uksi lahti teha või käest kinni hoida, kuid hakkama saaks ma ilmselt ka meheta. Kui ei oleks seda ühte varuosa. Just selle pärast püüabki iga heteronaine ühe meesisendi kodustada. Nii on käepärane.

Totaalselt elitaarne sünnipäeva tähistamine

Mõtlesin siis mina, et kuidagi peab ikka vananemist tähistama, sest ikkagi ainulaadne ja kordumatu päev, eksju.  Ja kuidas sa ikka seda tähistad kui mitte oma uute parimate sõpradega. Vanad parimad sõbrad lasin üle, ütlesin et ei pea sünnipäeva, aga tegelikult läksin tähistama uute parimate sõpradega. Hea asi blogimise juures on see, et sõpru tuleb uksest ja aknast juurde.  Järgmisel aastal on loodetavasti uued parimad sõbrad olemas, muidu oleks nats feil – kaks aastat järjest samade parimate sõpradega tähistada.

Okei. Saite ilmselt ise ka aru, et ma ajasin hetkel puhast möga. Lihtsalt on selline tuju, sest noh…üle saja aasta on mul pohmakas. Need uued sõbrad on mul nimelt parajad alkohoolikud. Ütlevad, et lähme sööma ja enne kui arugi saan, oleme tellinud veini. Avastasime ülihea Merlot ka – Solpost Fresc. Soovitan! See ongi põhjus, miks mul pohmakas on. See lihtsalt oli nii hea, et me pidime lisaks pudelile veel “tuisuklaasi” tegema enne laiali minemist. Vot selline alkohoolik olen mina ja sellised alkohoolikud on mu sõbrad.  Täna õhtul on mul kutse ühele iluüritusele. Sinna lähen teadlikult autoga, et vältida isegi võimalust ahvatluse lõksu langeda. Kaks õhtut veinitamist oleks isegi minu jaoks liig.

Jube tore on kui on sellised lahedad inimesed olemas, kellega koos sa võid olla see, kes sa oled. Ajad lolli juttu ja lihtsalt teed pulli. Ma muidugi võiks ka teistmoodi reageerida, sest kui te arvate, et nad ei leia pidevalt võimalusi mu “mõnitamiseks” – ma olen neist ikkagi TUNDUVALT vanem, eriti ühest, kes väidab küll, et on 30, aga me oleme veendnud, et tal on passis vale sünniaeg, sest ta ei saa välimuse järgi olla rohkem kui 22 –  siis te eksite. Rängalt.  Mu halvad geenid ja see ja teine ja kolmas asi mu välimuses on neil ikka pidevalt hambus. Jõhkrad musta huumoriga sõbrad. Aga ilmselgelt just selle omaduse pärast nad mulle sobivadki. Mina saan nendest aru ja nemad minust. Ühisel meelel ei ole me siiski päris paljus. Neile ei meeldi näiteks “Tuulest viidud”. Halloooo, kellele ei meeldiks “Tuulest viidud”?

Reedel saab uuesti sünnipäeva tähistada. Paari vana parima sõbraga.

Random mõtted ja pildid

Mul on esmaspäeval sünnipäev. Ma saan 36-aastaseks. Ma ei tea, kas seda on palju või vähe. Ma ei taha sünnipäevaks mitte midagi. Välja arvatud auto, uued valged Nike´id, breketid, kaheksa kilo kaalukaotust, uus diivan, mõned kardinapuud ja kardinad. Okei, ma tegin nalja. Ma tahan küll kõiki neid asju, kuid mitte sünnipäevaks. Sünnipäevaks on raske midagi tahta peale eelmise aasta sünnipäeva Maaemos (LINK). Mõnikord ma vaatan Maaemo pilte ja mõtlen, et kas see tõesti on tõsi, et ma seal käisin. See oli ELAMUS. Ja ehe näide sellest, et unistada tuleb suurelt, sest unistustel on kombeks täituda.

IMG_0997IMG_0981

Sünnipäevaks tahan ma lilli. Kevad on see aeg, kus ma tahan, et kodus oleks värsked lilled.  Rimis oli eile tulbikimp 0,99 senti. Ma ostsin mitu pakki.

IMG_9272

Täna läksin kardinaid ostma, põikasin Humanast ka läbi. 1,50 päev oli. Sain kolmed kardinad 9 euro eest. Kokkuhoid missugune. Lillepoest ostsin kokkuhoiu tähistamiseks nartsisse. Kevad tuli tuppa.  Olin sunnitud isegi põranda ära pesema, sest suutsin piimapaki maha kukutada ja loomulikult ujus köök piimast. Kamandasin kassid-koera appi puhastustööle, kuid lõppviimistlus tuli ikka mopiga mul endal teha. Küll on hea, et ma siiski moppi kasutada oskan. Tihti mul seda vaja ei lähe, sest mul on ju isepuhastuv kodu. Vähemalt esimene korrus.

IMG_9278.JPG

Üleüldse on väljas nii mõnusalt soe juba, et kevadet on tunda. Ma ei tea kui palju aastaid, aga juba väga pikalt on meie majas kevadekuulutajaks valged Ikea kardinad. Ma ei suuda leida ühtegi teist kardinat, mis mulle sama palju meeldiks (ja ei maksaks väikest varandust).  Ma olen tohutu pitsiliste kardinate ja laudlinade armastaja. Samas tahaks ma ilusaid linaseid kardinaid vahelduseks. Magamistuppa täna sain. Kaks komplekti. Ühed kusjuures pimendavad. Nüüd on vaja Marekil vaid sinna kardinapuu panna, mis nendega sobiks. Meil peaks üks sobiv kolaruumis olema.

IMG_9271IMG_9264.JPG

Kuna kassid tulid mulle appi kööki piimast puhtaks koristama, lubasin ma nad ka nädalavahetuse puhul tuppa. Varsti niikuinii enam ei saa lasta. Puugiaeg on kätte jõudmas. Nad on küll alati igasugu rohtudega üle käidud, kuid ikka suudavad nad mõned puugid igal aastal tuppa tuua. Puugid on vastikud. Aga seniks kuni veel ohutu on, las naudivad kassid ka toaelu.  Skype ronis ahjuotsa ja Orkut Ida kõrvale magama. Sellele diivanile, mis mulle nii tohutult närvidele käib. Ma ei jõua ära vanduda, et ma kuu aega tagasi Sõbralt sõbrale poest üht 80 eurost diivanit ära ei ostnud. Kas keegi ei taha meie diivanit ära osta? Tegu on mingi megakvaliteetse ja korraliku diivaniga, kole ka ei ole, lihtsalt meie koju ei sobi. Siis me oleks sunnitud uue ostma.

IMG_9292.JPGIMG_9289.JPG

Eile tegime Idaga sushit. Täiesti uskumatu, kuidas see laps naudib söögitegemist. Sellistel hetkedel on mul natukene kahju, et meil enam restorani pole, nii kihvt oleks vaadata, kuidas üks laps restoranis ja toidutegemise keskel üles kasvab. Aga asju ei tohi taga nutta.

Iga kord kui ma hakkan süüa tegema, tahab Ida kaasa lüüa. Alati ei ole mul talle tegevust pakkuda ja siis ta muutub kurvaks. Eile siis sähvatas, et sushi tegemine võiks ju olla selline asi, mida koos teha. Jp, toimis hästi. Natuke pontsakad said Ida omad, kuid soovitan teil järgi proovida oma lastega. Lõbus ja kasulik reedeõhtune tegevus. Täna hakkame kikerherneid paneerima. See on minu uus lemmikroog.

IMG_9220.JPGIMG_9232IMG_9233IMG_9239IMG_9240IMG_9249.JPGIMG_9256.JPG

Ma ei saa aru, kuidas Marek viitsis laupäeval ka tööle minna. Niisama kodus olla on ka nii paganama hea. Mitte et ta oskaks ka kodus niisama olla. Kohe kui kevad saabub, hakkab ta igal võimalikul vabal hetkel väljas toimetama. Ma praktiliselt ei näegi teda. Kui tubased tööd enne kevadet tehtud ei saa, siis pole lootust, et need enne sügist tehtud saaks. Kuidas ma saaks ta siiski magamistoa remonti tegema panna? See karjub makeoveri järgi. Ja magamistoa rõdu peaks olema prioriteet nr 1. See on lausa rõve. Aga see on ju välitöö? Sellest võiks küll alustada!

 

 

 

Täiesti random postitus

Täiesti pekkis, kuidas mulle meeldib selline seljakottide ja kohvrite otsas elamine. Nii, et üks päev oled Eestis, siis juba Rootsis, Norras ja vups tagasi Eestis. Mulle meeldiks kui sinna vahele mahuks veel ka natuke Itaaliat ja Saksamaad ja of course ka kaugemaid paiku. Ma ei tea, miks, aga praegu unistan ma New Yorkist ja Tokyost ning teate, natuke nagu tahaks ka lihtsalt soojal liival lebada, aga see selleks. Norra on ka tore. Eriti kui see ikka natuke nagu su teine kodu on, kus pere sind ootab.

Jp, just nimelt. Me ostsime Klaudiaga endale ühesugused kleidid. Nagu vanasti sai täditütrega tehtud.  Reliving the 90´s:) Meile mõlemale lihtsalt meeldis üks ja sama kleit ning me ei suutnud otsustada, kumb meist selle endale saab. Pealegi, üks meist kannab seda Norras ja teine Eestis, tõenäosus, et me sama kleidiga ühele peole satume, on väike. Kui ma isegi käiks pidudel.

IMG_8616.JPG

Oslo ei olnud vanasti mu lemmiklinn, kuid nüüd on see kuidagi saanud osakeseks minust. Sellel linnal on lisaks tavapärastele vaatamisväärsustele nii palju pakkuda. Mul vedas ka ilmaga. Täielik kevad oli käes. Välikohvikud olid rahvast täis, rulatajad olid tänavatele tulnud, inimesed võtsid päikest, sh ka t-särgi väel. Kui ma järgmisel hommikul kell 5 rongile tõttasin oli kevad asendunud lumesajuga. Tüüpiline Norra ilm.

IMG_8665.JPGIMG_8669.JPGIMG_8689.JPGIMG_8690.JPGIMG_8718.JPGIMG_8724.JPG

IMG_8696.JPG

Laevasõidust ma juba rääkisin Facebookis. Et kui tundub,et ma olen just laevasõidu hirmu ületanud, tuleb torm ja ma saan aru, et päris rahulikult ma end selliste ilmadega laevas ikkagi ei tunne. Samas ei ole see väike hirm võrreldav selle hirmuga, mis mul oli laevasõidu ees veel paar aastat tagasi. Mulle tundub, et midagi muutus siis kui ma sain emaks. Kuidas ma näitan lapsele, et ma kardan? Ma olen ju ema. Ja kas mitte ema ei ole tugi ja ilmasammas, kes kunagi ei karda ja alati lahendused leiab? Nii et lapsel on turvaline?

IMG_8735.JPG

Muuseas on mul hea meel tõdeda, et vähemalt mõneks ajaks on Frozen ja Elsa ja Anna asendunud Trollide vaimustusega. Me oleme Trollide multikat vaadanud vähemalt 20 korda ja see on tõeliselt kihvt multikas. Kes vaadanud pole, vaadake! Peaks eestikeelse DVD ka endale muretsema.

Igatahes olime me eile õhtul Idaga poes, sest Ida tahtis issile kingitust leida. Leidsime siis paki küpsiseid, mis Ida arvas, et issile meeldiks kui ühtäkki avastas ta Trollide kommipaki. “Issi tegelikult ei tahagi kingitust,” arvas Ida, viis küpsised tagasi riiulisse ja asendas selle Trollide kommidega. Mul on hea meel, et ta on nii palju mõistlik (mitte küll iga kord), et on aru saanud, et poest saab ta endale valida vaid ühe asja. Nii palju tark ta siiski õnneks veel ei olnud, et oleks taibanud, et küpsised on issile ja kommid talle ehk siis et ta saigi vaid ühe asja;)

IMG_8747.JPG

Suvalisi pilte klõpsides ja natuke guugeldades avastasin ma, et mul on vist päris hea kaamera ja objektiiv(id). Kahjuks ei oska ma neid absoluutselt kasutada, mul pole reaalselt aimugi, mida erinevate nuppudega teha saab. Kahtlustan, et oleks mõistlik manuaal läbi lugeda, et natukenegi targemaks saada. Mitte et mu jaoks oleks väga oluline, millised mu kodualbumi pildid välja näevad, kuid siiski. Iga teadmine tuleb ju kasuks.

IMG_8757.JPGIMG_8796.JPGIMG_8801.JPG

Ja selle täiesti random postituse lõpetuseks – paganama hea on kodus olla! Men gleder meg nå til påsken, vi skal på hytta med tädi Satu. Som ekte normenn;) Det blir K-O-S-E-L-I-G!

IMG_8822.JPG