Kirg

Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb.

Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu lemmiktunnid need kirjanduse tunnid, kui pidime kirjandeid kirjutama. Moodsa järjena tuli edasi kirg blogida. Ma olen siin ja seal öelnud, et minu blogi on võrreldes paljude teiste blogidega 89687 korda rohkem mainstream, kuid siiski olen ma lootnud, et aastate jooksul olen ma (lisaks kriitikale ja vingumisele ja negatiivsusele) inimestele pakkunud ka meelelahutust. See on omakorda ka põhjus, miks ma Delfis osaliselt töötan. Mulle meeldib kirjutada.

Kirg reisida. Oma võimaluste piires, aga nii palju kui võimalik. Sihtkohad ei pea isegi kauged olema, piisab kasvõi nädalavahetusest Haapsalus, Jurmalas või Oxelösundis. See aasta on mulle pakkunud palju reisimise võimalusi. Neid tuleb veelgi. Mulle on ikka etteheidetud, et ma olen nagu mustlane, kes paigal ei püsi. Ei püsi tõesti, ma muutunud kärsituks ja virilaks kui pean kaua ühe koha peal olema. Seepärast on ka mu tööd alati olnud seotud reisimisega. Isegi Hiiumaa kohvikupäevade korraldustiimis olemine tähendab reisimist. See mõnus siblimine siia sinna. Järgmisel nädalal läheme me Idaga korraks Hiiumaale, siis korraks Rootsi, siis korraks Norra, siis juba jälle Hiiumaale, Jurmalasse, Norra. Töö ja puhkus käsikäes. Kirg. Suure algustähega! Minu jaoks ei ole mingi probleem kasvõi lennujaamades aega veeta. Okei, kui seda korraga liiga paljuks läheb, siis tüütab tõesti ära, aga nii laias laastus.  Eile hilisõhtul uurisin ma, kuhu augustis üheks nädalavahetuseks Marekiga koos sõita. Meil on 10. pulma-aastapäev, pulmareisil me kusjuures ei käinudki, lükkasime muudkui aasta edasi. Mulle tundub, et üks selline hilinenud pulmareis/pulma-aastapäevareis kuluks ära. Kõige soodsamad olid hetkel reisid Pariisi, Rooma ja Pisasse. Milanost võiks samas auto võtta ja sõita Como äärde? Como on jumalikult kaunis ja ulmeromantiline, kas pole?

Kirg oma töö vastu. Ma teen oma tööd alati suure kirega ja seepärast võtan ma kõige enam südamesse tööga seotud apsakaid, kriitikat, läbikukkumist, eksimusi. Ma võtan neid isiklikult ja põen mõnda aega. Minu töö on müük, turundus ja kliendisuhtlus. Ma tean nii paljusid inimesi, kes suhtuvad müügitöösse põlastavalt või ütlevad, et see on liiga stressirohke, aga minule meeldib. Mulle meeldib see protsess, kuidas kliendini jõuda, mulle meeldivad läbirääkimised, mis viivad tulemusteni, mulle meeldib läbi mõelda, kuidas midagi kõige kavalamalt teha, nii et kõigil kasu oleks. Mulle meeldib müügitöö. Samas jällegi sõltub kõik ka sellest, mida müüa. Kõike ma müüa ei suudaks ega tahaks. On asju, mis minu silmi särama ei pane ja siis ma ei viitsi. Aga on asju, mis panevad särama. Ja ei, see ei pea olema luksuslik naistepesu või raamatud, see võib vabalt olla ka klaasist rõdupiire. Mul peab müüdava asjaga tekkima lihtsalt mingi suhe. Nii et ma julgen ja tahan seda müüa, usun, millesse ma räägin. Kui tahate mind kurvastada, siis kõige lihtsam on seda teha kui tõmbate mu tööalasele kirele pidurit.

Vot nii palju siis varahommikusest kirest:) On veel palju asju, mida ma kirega teen, aga point polegi selles, mida ma teen, vaid selles, et minu jaoks on kirg oluline. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen väga emotsionaalne ja noh kirg käib asja juurde:D

Sarikruiisijad

Ma ei suutnud kokku lugeda, mitu korda mina ja Ida sel aastal Tallinna ja Stockholmi vahet oleme sõitnud, aga ma ilmselt ei liialda, kui ma ütlen, et vähemalt korra või kaks kuus on seda juhtunud küll. Ida jõudis selle nädala jooksul näiteks kolm korda Tallinna ja Stockholmi vahet sõita. Lihtsalt juhtus nii, et samal ajal kui mina liikusin Norra ja Ida jäi vanaemaga Rootsi, tekkis vanaemal mõte korraks kruiisiga Eestis käia. Töötajad juba teavad täpselt, mida me ostame ja millised on meie eelistused. Me elame poolenisti Tallinki laevadel.

Kui te olete mu blogi kauem lugenud, siis te teate ilmselt, et ma ei ole olnud suur laevasõidu fänn. Mitmel põhjusel – ma kartsin paaniliselt laevasõitu, ma jäin merehaigeks ja lisaks on mul olnud sadatuhat halba kogemust kajutitega (küll on need asunud otse ööklubi all või  lihtsalt on keegi ukse taga läbustanud poole hommikuni). Laevasõit on minu jaoks alati piin olnud. Okei, mõningate eranditega. Eks on pidutsetud ka. Näiteks tuleb mulle meelde üks reis 17 aastat tagasi kui emme ja onu mulle Norrasse järgi tulid ja tagasi sõites otsustasime mina ja onu varaste hommikutundideni klubis pidutseda. Eda Ines Etti “Once in A Lifetime” saatel. Kajutisse me magama ei jõudnudki. Olid ajad…

Mäletate neid aegu kui laevaga sai sõita veel nii, et kajutit ei pidanud võtma? Mingid istumissaalid olid. Mul on meeles üks reis “Estoniaga” koos tädi ja vanaemaga. Sellises istumisaalis. Sõime pakist viinereid ja kaasa valmistatud võileibu. Nii nagu teised reisijad. Kui ma hiljem üksinda reisisin, keeldusin ma kajutis magamast. Vanaema veel muretses, et kuidas ma niimoodi ilma kajutita reisin ja lubas ise maksta kui ma raha pärast kajutit ei raatsi võtta. Asi polnud selles. Ma lihtsalt kartsin laevasõitu ja pimedas kajutis olekut nii, et parem veetsin ma kogu laevsõidu kusagil baarinurgas vegeteerides, püüdes võimalikult silmatorkamatult reis üle elada. Teadagi olid baarid täis igasugu jobusid, kes külge tahtsid kleepuda, aga tol perioodil olin ma vaid õppimisest huvitatud. Mingid juhtututvused kõlasid mu jaoks õõvastavalt.

Ma ei tea, mis muutus, aga kuidagi Ida sünniga sain ma oma hirmust üle. Ma pean ausalt tunnistama, et laevasõit koos Idaga on kõike muud kui piin ja ma reisin suurima hea meelega niimoodi edasi-tagasi. Esimest korda sõitsime me laevaga Rootsi kui Ida oli kuuekuune. Siis oli veel õudne temaga reisida, sest ma kartsin ja Ida ei maganud ja nii olin ma kohale jõudes veel rohkem väsinud kui muidu. Edasi läks keerulisemaks kui ta jalad alla võttis, aga mõistus veel järgi ei jõudnud. Paras väljakutse. Ta ei kuulanud grammigi sõna. Nüüd aga näen ma, et kasvatamine ja pidev selgitamine ning seletamine on vilja kandnud. Ida oskab reisides käituda 89% ajast musterlapsena. Isegi poes teab ta, et kõike ei saa osta ning kui ta jonnima peaks hakkama, läheme me otsekohe kajutisse.

Meil on laevas tekkinud oma rutiinid – kus ja kuna me sööme, kus ja kuna mängime, kus ja kuna kajutiaknast vaadet imetleme. Muide, alles kolm aastat tagasi avastasin ma aknaga kajutid, ma isegi ei tea, miks me vanasti alati aknata kajutiga reisisime.

Pubid ja ööklubid jätavad mind ükskõikseks, kui välja arvata need ajad kui seal lastele meelelahutust pakutakse. Õhupalliloomad ja näomaalingud on vaieldamatud lemmikud, aga ka tsirkuse artistide õpitoad. Ida kipub küll häbelik olema, kuid samas on näha, kuidas ta naudib neid lastele mõeldud tegevusi. Lihtsalt mina pean kaasas olema. Ja no Lotte sulatab kõik jää.

thumbnail__MG_8967thumbnail__MG_8993

Ausalt, ma ei tea, kas muutunud olen mina või Tallinki reisid (hmm…ilmselt ikka mina, sest nii laev kui marsruut on ikka ju täpselt sama), aga lapsega on laevas jumalast lõbus. Vaid lastetuba – see pallimerega osa – võiks olla suurem (nii nagu Baltic Queenil). 50% reisist veedavad lastega vanemad niikuinii ju seal, aga aegajalt kisub seal liiga kitsaks ja umbseks.

Ühesõnaga. Kui te ei tea, mida suvepuhkusel teha (lastega või lasteta), siis minge lihtsalt kruiisile. Päevaga Stockholmis jõuab päris palju teha, aga samas on kõige mõnusam mitte midagi tegemine. Lihtsalt kusagil fika´mine. Jalutad vanalinnas, jood kohvi, lihtsalt naudid Stockholmi.

 Ja vahelduseks ärge tulge tagasi otse kruiisiga – sõitke läbi Helsingi. Silja Symphony on minu arvates siiani kuidagi selline luksuslik laev.

// Taking boats to Stockholm from Tallinn has always been part of my life. Since I was a small girl and every summer we got to visit our Swedish relatives. It was somhow magical to take the big boat somewhere abroad. Sounds so basic today, but 25 years ago it was really special. 

When I grew older and had to take the boat I started to be scared of the sea. Probably it has something to do with the “Estonia” accident. A year before we had taken the trip with “Estonia”, it was that time when passangers didn´t need cabins, but could sleep in a common sitting area. Eating sausages and sandwiches we had taken with us. It was too expensive to eat on the boat then. I have some photos of that trip with my grandma, grandaunt and uncle, one of them infront of “Estonia”.  True history.  

Later when we started traveling like normal people and had cabins, I  was terrified when I had to sleep in the cabin and felt seasick. Taking boats was everything else than fun. Of course with some exeption. I have also had some parties on the boat´s nightclubs – in 2000 when I came back from Norway, me and my uncle decided to dance in the night club the whole night. Totally crazy.

I do not know what happened after my daughter was born, but somehow I just got rid of the fear. Of course when it is stormy I still do not feel comfortable, but I am not terrified like I used to be. Perhaps it has something to with the fact that I am a mom and  cannot show that I am scared to her. Taking the cruise to Stockholm is now so much fun. There is so much to do with children. Balloon animals, face painting and of course saying hello do Lotte. Everyone just loves Lotte!

We have our traditions already with my 3,5 years old daughter on the boat – what we do, when and where we eat and how do we travel. Sometimes, when the prices are especially nice we take a trip home from Stockholm via Helsingi. Just to have some change. 

It is funny that probably my daughter has been on boats more than me. And I am 33 years older than her:) 

 

 

Comfort Xpress

Mind ootab homme ees üsna pikk päev autosõiduga ja selleks, et end natukene säästa, otsustasin ma täna poolele teele ära tulla. See tähendas omakorda sobiva hinnaga hotelli leidimist Oslos. Kui natukene uurida ja otsida ja planeerida, siis leiab Oslos väga mõistliku hinnaga hotelle, kuid võib ka juhtuda (eriti suveperioodil) et midagi mõistlikku lihtsalt enam pole.

Tavaliselt ööbin ma Oslos ühes Bekkestuas asuvas airbnb korteris (hind ca 35 eur öö), kuid loomulikult oli see välja üüritud Õnneks leidsin ma hea pakkumise Comfort Hotel Xpress Youngstorget (https://www.choicehotels.com/norway/oslo/comfort-inn-hotels/no104) lehelt. Hind ca 70 eur/öö.

Hotell on suurepärase asukohaga. 10 minutit Oslo raudteejaamast jalutada, Oslo kesklinnas, nii et nii parlamendihoone, toomkirik, Karl Johan, ooperimaja ja kuningaloss on käe-jala juures.  Tuba on ruumikas ja korralik, lihtsa sisustusega, kuid kõik vajalik on olemas.  Kuna hotellis ei ole restorani, siis ainus miinus on see, et ei pakuta hommikusööki, samas on keldrikorrusel olemas mikrolaineahi ja veekeetja, et endale midagi ise süüa teha.  Hotellis on olemas ka jõusaal, kuid nagu piltidelt näha, on erajõusaal olemas ka igas numbritoas;)

Samuti on keldrikorrusel olemas võimalused pesu pesemiseks ja triikimiseks. Lisaks lihtsalt ka mõnusad lebonurgad, kus raamatut lugeda. 9.korrusel asuv katuseterass on ilusa ilmaga vägagi ahvatlev. Ideaalne koht niisama chillimiseks.

Hotell on pigem suunatud nooremale reisijale, kes võib olla tahab ka õhtul teiste hotellikülastajatega koos aega veeta, aga keegi ei sunni sotsialiseeruma. Vanainimene saab vaikselt oma toas telekat vaadata. Lärmi pärast kartma ei pea.

Plusspunktid hotellile keskkonnasõbralikkuse ja teadlikkuse tõstmise eest.

IMG_0253

IMG_0255

2017-06-04 17.08.06

IMG_0257IMG_0258IMG_0261IMG_0276.JPG

75146178.jpg

If you are looking for a cool but affordable accommodation in Oslo I suggest you to check out Comfort Hotel Xpress Youngstorget. The prices start from ca 70 euros per night. Of course there is possible to get cheaper accommodations in dormitory, but if you are not the backpacker type and need some privacy, this may be the best price you get in Oslo center.

The location of the hotel is perfect – just 10 minutes walk from Oslo S and all the main toursit attractions in Oslo city are nearby. Karl Johan, parliament building, opera house, the Royal Castle. 

Also the staff is very friendly and make you feel like at home at once you enter the hotel. I have once before stayed in this hotel 5 years ago and everything was the same then also. Very welcoming staff waiting for you. The check in is from 15, but I arrived an hour earlier. Without a problem I was allowed to check in. I guess this hotel is more meant for younger travelers – there are common chillaxing areas on rooftop terrace and ground floor, but also older travelers (like me) do not need to fear that it is too noisy or one needs to socialize with other guests. No one is forced to do anything. One can peacefully stay in own room and watch tv. And the double room is specious.

The only negative thing is perhaps the lack of restaurant and no breakfast, but a light breakfast bag can be bought in the reception. Also snacks and beverages. On the ground floor there is a micro wave, iron and washing machine. So basically everything you need for a successful stay is at your service.

Appi kui palju ma jõuan!

See on üks neist tegin-käisin postitustest, aga mõnikord ma ausalt imestan kui palju mahub mõnda päeva, et lihtsalt tuleb tahtmine see ka kirja panna. Mitte et tänane päev oleks kuidagi erakordne olnud ja ma juba kujutan ette, kuidas mõni inimene muigab omaette, et issand see ju täiesti tavaline tööpäve, kuhu lisandub veel see ja see ja see, kuid…

Kaua ma keerutan. Ida ärkas nagu ikka enne kukke ja koitu, täpsemini 5.56 kui Marek meie magamistoast lahkus ja Ida ukse kriiksumise peale ärkas (the usual!), see tähendab ühtlasi ka seda, et mina pean end hiljemalt 6.40, siis kui Marek ära läheb, püsti ajama. Ida oli veidike tõbine eile ja jäi veel magama. Magas diivanil poole kümneni (meie majas on selline magamine kindel märk sellest, et laps on haiglane või haige). Mina tegelesin sel ajal kiiremate tööasjadega mängisin Candy Crushi ja vaatasin Dr. Martinit (see on nii äge sari, et mul on kahju, et mul pole seda aega olnud vaadata rohkem). Ma molutasin hommikust KAKS tundi ära, et siis avastada, et kell on juba nii palju, et kibekiirelt on vaja pakkida ja takso kutsuda, et esimesele tänasele koosolekule jõuda. Viimasel hetkel pakkides jäigi maha kogu mu kosmeetikakott ja pesuvahendid, hea on, et Ida hambaharjad ja hambapasta oma kotti pani, saame vähemalt kaks nädalat hambaid pesta.

Esimesele koosolekule me jõudsime. Ida oli viril ja käitus nagu beebi, kisendades ja röökides, mis omakorda tähendas seda, et minus vallandus monster-ema, kes oma lapse peale vihastas. Aga veekindla markeriga laua sodimine on üsna minu taluvuspiiri ületamine. Olgu veel öeldud, et Ida ei ole väga sodija ja mökerdaja tüüp. Talle on titest peale (nagu sõjakoolis nagu Marek ütleb mu kohta) selgeks tehtud, mida ei tohi ja mida tohib.

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen üldse üsna emotsionaalne ning nagu ma olen öelnud, siis ainsad asjad, mida ma üldse isiklikult kipun võtma, on tööga seotud teemad. Viimased paar koosolekut selle koostööpartneriga on olnud üsna emotsionaalsed. Mina ei ole see, kes salaja või anonüümselt kommenteerib, ma ütlen välja kui mind miski häirib, ka oma nime ja näoga. Emotsionaalsed koosolekud, sõnakad vestlused, närviline õhkkond lahtus siiski lõpuks ning loodetavasti läheb plaan nii, et kõigil sellest kasu.

Teise koosoleku pidasin ma autos, sõites Idaga arstile, et igaks juhuks lasta üle vaadata, kas tegu on tavalise külmetusega või on midagi tõsisemat viga. Ei tahaks mitte Rootsis/Norras arstile minna. Selgus, et lihtsalt külmetus.

Kolmas koosolek oli seoses minu kõige uuema, mõnes mõttes kõige põnevama ja ka kõige hirmuäratavama projektiga. Nüüd oli Ida juba musterlaps, kes istus laua otsas ja juhatas koosolekut, vaikselt ja rahulikult, nii nagu ta tavaliselt end ülal peab kui minuga kusagil kaasas on. Mul on hea meel, et kõige viimane koosolek oli metsikult inspireeriv ja uut jõudu andev. Ma olen üsna väsinud olnud ning natuke on mott ka maas olnud.

Poole kuueks jõudsime me sadamasse. Ida läheb vanaema juurde Rootsi nädalaks (jeebus, mis ma selle ajaga peale hakkan kui ma ei pea Idaga tegelema? Kas kellelgi on mulle nädalaks lisatööd pakkuda, mul on liiga palju vaba aega muidu?), mina edasi Norra. Norras on mind ees ootamas natuke puhkust, meeletult autoga uhamist ning mõned põnevad, aga ka pingelised koosolekud.  Aga ma ei kurda, mulle meeldib selline mitme asja kallal samaaegselt töötamine. Kui oskad aega planeerida, siis ei ole see sugugi kurnav ega tüütu, vaid lõbus. Üheksatunnine töüpäev, mille sisse mahtus ka KAKS tundi niisama Candy Crushi ja internetis kolamist. Aga pool päeva on veel ees.

*Jäime Idaga mõlemad laevas kell seitse magama ja magasime järgmisel hommikul kella seitsmeni (okei, ma ärkasin vahepeal kell neli ka üles ja vahtisin lakke, sest ilmselgelt oli minu unevajadus selleks kellaks juba täis), nii et see postitus saab üles viivitusega. Me oleme juba jõudnud terve päev Stockholmis ringi tuuseldada. Homme enne kukke ja koitu liigun mina Norra. 5:40 läheb Stockholmist rong.

Maakas maailmas

Kas te olete end kunagi tundnud nagu kuu pealt kukkunud, nagu maakas, nagu inimene, kes ei tea, millestki mitte midagi? Mina olen. Terve seekordse Oslo reisi. Kõigepealt ei osanud ma rendiautot tööle saada, kangutasin kangi siia ja sinna ning avastasin lõpuks, et tegu polnud käigukangi vaid käsipiduriga. Kust mina, vana romudega sõitja, pidin teadma, et uute autode käike vahetatakse nuppudest. Sellest ei hakka ma isegi rääkima, kuidas ma sada korda suutsin ära eksida, sest usaldasin pimesi gps-i, aga see otsustas villast visata. Parkimine Oslo südalinnas on ooper omaette. Seal ei ole niikuinii ruumi edasi liikumiseks ja kui siis avastada, et kohtumispaik on kusagil kõige kitsamas tänavas, kus ei ole ruumi isegi jalgratta parkimiseks, algab ooperi esimene vaatus. Targad inimesed liiguvad kesklinnas autota, aga kuna mul oli kaasas kanda ka sajakilone kohver toodetega, siis ei motiveerinud ka soov suveks saledaks saada mind seda mööda linna enda järel vedama. Ma sõitsin siinpool ja sealpool trammiliine, tekitasin ummikuid ja külvasin kaost. Vist. Loomulikult pidin ma ka kliendile kolm korda üle helistama, et ta saaks seletada, millisest majast, mille lähedal ma seisvat, ta räägib. Kui ma lõpuks maja ja ukse üles leidsin, ei suutnud me kuidagi ust avada. Vajutasime uksekella, robot vastas, et kell heliseb ja kukkus siis kisendama, et „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti. Uks ei olnud lahti! Me vajutasime uuesti uksekella. Kell helises ja robot kordas jälle „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti”. Uks EI OLNUD lahti. Kas te olete näinud filmi „Dude, where is my car?”? Kui olete siis te saate aru, miks see situatsioon meenutas mulle stseeni, kus burgerit tellides hääl automaadist aina „and then” korrutab. Kolmandal korral saime me majja sisse.

Parkimismajades suutsin ma pidevalt ära unustada, millisele levelile me auto parkisime. Mina ei tea, kas jumal hoiab lolle või olime me siiski alateadlikult nii intelligentsed, et igal sellisel korral leidsime me ootamatult auto üles.

Lennujaama jõudes tundsime me end nagu kaks tõelist maakat, kes pole kunagi reisinud. Me olime testostuna soetanud endale päikeseprillid ja otsustasime nende eest ka tax free eeliseid kasuatada. Pimestatuna sülle kukkuvast tasuta rahast ei osanud me loomulikult õigeid dokumente esitada ja vaatasime ametnikku nagu kuu pealt kukkunud kui ta meie lennupileteid küsis. Oodatud paarikümneeurose tagastuse asemel saime me kumbki tagasi seitse eurot. Kui te ei tea, siis alates 350-kroonisest ostust saab tagasi 12-19% makstud summast, mida suurem on summa, seda rohkem raha tagasi saate. Ehk siis selle asemel, et osta eraldi kaks paari prille, oleks me need pidanud ostma koos – ühe tšekiga ja oleksime tibake rohkem tasuta raha saanud.

Check ini tehes saime me teada, et Air Balticu lennul tasub check in netis teha. Mingil põhjusel arvasin mina, et seda saab teha ka self-check-inis ja kui me õiget kohta ei leidnud läksin ma abi küsima. „Excuse me, kuidas me saame Air Balticu lennule online check in teha?” küsisin ma. „Noh,” vastas töötaja, „avad telefonis interneti, toksid sisse aadressi www.airbaltic.com” ja otsid koha, kuhu sa saad lennuinfo panna.” Ma tahtsin piinlikusest maa alla vajuda. Kas ma tõesti küsisin abi, kuidas netis pileteid registreerida? Et mu alandus aga piisav ei oleks, siis jalutasin ma peale check in´i tegemist ka Air Balticu leti ette ja virutasin ka oma pardakaardi lauale. „Kas teil on ära antavat pagasi?” küsiti minult. Ma raputasin pead. „Siis te võite kohe väravasse minna!” Ma ei saanud sellest aru. Miks nad midagi nii elementaarset mulle ütlevad? Kas ma näen nii maakas välja, et ei tea, et peale check in´i pean ma väravasse minema. Ma vaatasin neile rumalalt otsa, näidates oma põlgust nende rumaluse vastu ja sain siis aru, et olen ise idioot. Mul OLI ju check in tehtud ja ma näitasin töötajatele oma pardakaarti selleks, et saada pardakaarti! Ma punastasin ja palusin, et me lahkuksime enne kui ma end veel lollimaks saan teha.

Minu päeva parim hetk oli aga see, kui ma jooksin korraks tagasi kaubamajja, et saada tax free jaoks vajalikud allkirjad. Ma jooksin sinna läbi lõhnapoe. Mind peatas naisterahvas, kes pakkus nuusutada üht lõhna. Selle asemel, et võtta ta käest tester, ulatasin ma talle oma käe ja lubasin lõhna oma käele lasta. Ei midagi erilist eksju. Ainult et kui ma autosse tagasi jõudsin, tundsin ma KUI VÄNGE JA IMAL see lõhn oli. Püha jeesus! Mida kauem me autos istusime, tundsin ma, et mu enda pea käib vängest lõhnapilvest ringi ja pilt tahab tasku visata, mu kaaslane, kel oli metsik köha, oli aga haisu kätte lämbumas. Me tegime aknad lahti. See ei aidanud. Tanklas pesin ma käsi, kuid ka see ei eemaldanud lõhna. Mu meelest oli see lõhn mulle KEHA SISSE imbunud. Mul on tunne, et see kavatseb mind üldse surmani nüüd saata, sest ma ei tunne enam midagi muud kui seda kohutavat lõhna. Miks? Palun öelge mulle, miks laseb üks 36-aastane inimene, et lihtsalt lambist tundmatu lõhnaga üle piserdada? Sest tasuta sai?

Lennukis sattusin ma istuma kellegi lähedusse, kes oli kas 1) samas poes käinud ja end lasknud üledoseerida 2) tax free poes ise lõhnadega liigselt hullanud või 3) oli kohutavalt kehva lõhnatunnetusega. Selles propellerlennukis, mis põrisedes Riia poole suundus, ei olnud niigi õhku.

Kui mulle tundus, et minu väikesed veidrad vahejuhtumid olid juba otsa saanud, siis Riias püüdsin ma end registreerida valele lennule. Ise veel mõtlesin, et miks selline hunnik soomlasi hilisõhtul Riiast Tallinna sõidab. No ei sõitnud. Nemad tahtsid Tampere sõita. Mina tahtsin nende lennule trügida. Home Alone2 live.

Täiesti random postitus

Täiesti pekkis, kuidas mulle meeldib selline seljakottide ja kohvrite otsas elamine. Nii, et üks päev oled Eestis, siis juba Rootsis, Norras ja vups tagasi Eestis. Mulle meeldiks kui sinna vahele mahuks veel ka natuke Itaaliat ja Saksamaad ja of course ka kaugemaid paiku. Ma ei tea, miks, aga praegu unistan ma New Yorkist ja Tokyost ning teate, natuke nagu tahaks ka lihtsalt soojal liival lebada, aga see selleks. Norra on ka tore. Eriti kui see ikka natuke nagu su teine kodu on, kus pere sind ootab.

Jp, just nimelt. Me ostsime Klaudiaga endale ühesugused kleidid. Nagu vanasti sai täditütrega tehtud.  Reliving the 90´s:) Meile mõlemale lihtsalt meeldis üks ja sama kleit ning me ei suutnud otsustada, kumb meist selle endale saab. Pealegi, üks meist kannab seda Norras ja teine Eestis, tõenäosus, et me sama kleidiga ühele peole satume, on väike. Kui ma isegi käiks pidudel.

IMG_8616.JPG

Oslo ei olnud vanasti mu lemmiklinn, kuid nüüd on see kuidagi saanud osakeseks minust. Sellel linnal on lisaks tavapärastele vaatamisväärsustele nii palju pakkuda. Mul vedas ka ilmaga. Täielik kevad oli käes. Välikohvikud olid rahvast täis, rulatajad olid tänavatele tulnud, inimesed võtsid päikest, sh ka t-särgi väel. Kui ma järgmisel hommikul kell 5 rongile tõttasin oli kevad asendunud lumesajuga. Tüüpiline Norra ilm.

IMG_8665.JPGIMG_8669.JPGIMG_8689.JPGIMG_8690.JPGIMG_8718.JPGIMG_8724.JPG

IMG_8696.JPG

Laevasõidust ma juba rääkisin Facebookis. Et kui tundub,et ma olen just laevasõidu hirmu ületanud, tuleb torm ja ma saan aru, et päris rahulikult ma end selliste ilmadega laevas ikkagi ei tunne. Samas ei ole see väike hirm võrreldav selle hirmuga, mis mul oli laevasõidu ees veel paar aastat tagasi. Mulle tundub, et midagi muutus siis kui ma sain emaks. Kuidas ma näitan lapsele, et ma kardan? Ma olen ju ema. Ja kas mitte ema ei ole tugi ja ilmasammas, kes kunagi ei karda ja alati lahendused leiab? Nii et lapsel on turvaline?

IMG_8735.JPG

Muuseas on mul hea meel tõdeda, et vähemalt mõneks ajaks on Frozen ja Elsa ja Anna asendunud Trollide vaimustusega. Me oleme Trollide multikat vaadanud vähemalt 20 korda ja see on tõeliselt kihvt multikas. Kes vaadanud pole, vaadake! Peaks eestikeelse DVD ka endale muretsema.

Igatahes olime me eile õhtul Idaga poes, sest Ida tahtis issile kingitust leida. Leidsime siis paki küpsiseid, mis Ida arvas, et issile meeldiks kui ühtäkki avastas ta Trollide kommipaki. “Issi tegelikult ei tahagi kingitust,” arvas Ida, viis küpsised tagasi riiulisse ja asendas selle Trollide kommidega. Mul on hea meel, et ta on nii palju mõistlik (mitte küll iga kord), et on aru saanud, et poest saab ta endale valida vaid ühe asja. Nii palju tark ta siiski õnneks veel ei olnud, et oleks taibanud, et küpsised on issile ja kommid talle ehk siis et ta saigi vaid ühe asja;)

IMG_8747.JPG

Suvalisi pilte klõpsides ja natuke guugeldades avastasin ma, et mul on vist päris hea kaamera ja objektiiv(id). Kahjuks ei oska ma neid absoluutselt kasutada, mul pole reaalselt aimugi, mida erinevate nuppudega teha saab. Kahtlustan, et oleks mõistlik manuaal läbi lugeda, et natukenegi targemaks saada. Mitte et mu jaoks oleks väga oluline, millised mu kodualbumi pildid välja näevad, kuid siiski. Iga teadmine tuleb ju kasuks.

IMG_8757.JPGIMG_8796.JPGIMG_8801.JPG

Ja selle täiesti random postituse lõpetuseks – paganama hea on kodus olla! Men gleder meg nå til påsken, vi skal på hytta med tädi Satu. Som ekte normenn;) Det blir K-O-S-E-L-I-G!

IMG_8822.JPG

Kuidas me kuningannal külas käisime/ How we visited the queen

Mina, Ida ja kohtumised käivad ilmselgelt käsikäes. Juba esimestest elukuudest on ta meiega kohtumistel ja koosolekutel kaasas olnud ja nii ei ole ju midagi uut ka selles, et ma koos temaga Trööstiplaastrite koosolekul käisin. Meiega rändasid koosolekult kaasa jänkukoer Sinna ja palju huvitavaid mõtteid. Soovitan teil nende Facebooki lehel (link) silm peal hoida, sest palju on teoksil. Ida, kes käitus nagu juhatuse liige, kiitis ka uued tooted heaks.

Pildid on kehvakesed, sest noh…mu telefon ei kannata enam kriitikat, aga ma ei viitsinud kaamerat hakata välja otsima ühest neist sajast kohvrist. Me nimelt ei tea sellist väljendit nagu “travel light”. Siin on teile tõestus. Kaks ja pool naist ning neli kohvrit.

16237200_1276611845710690_871934_n.jpg

16216415_1276615052377036_86891269_n.jpg16244158_1276611825710692_353263582_n.jpg16237879_1276615059043702_28916917_n.jpg

Peale koosolekut oli meil Idaga Oslo rongini kolm ja pool tundi aega. Mida me ikka niisama passime, mõtlesime meie ja ma tegin Idale ettepaneku minna kuninganna elamist vaatama. Ida tõlgendas seda nii, et me läheme kuningannale külla ja korjas talle tee pealt kive kaasa külakostiks. Kui me lossini jõudsime, selgus et kuningannat ei ole vist kodus, et ta vist oli ka maale vanaema juurde sõitnud. “Pole hullu,” ütles Ida nagu väike vanainimene, “kõik on hästi”. Ma lubasin järgmine kord kuningannale helistada, et äkki ta oleks kodus kui me ikkagi külla tuleme. Ja veel külakostiga. Ida noogutas ja ütles, et kuninganna vanaema tuleb ka kaasa siis.

16295472_1276612055710669_1469699890_n.jpg16295760_1276612042377337_855628150_n.jpg

Meil püsis veel väike lootus, et ehk on kuninganna kirikus ja püüdsime teda sealt leida, aga no seal teda ka ei olnud. Ida sattus vaimustusse vanadest haudadest ja ma püüdsin talle seletada, kes seal on ja miks. Kuidas sa seletad kolme-aastasele, et seal on surnud onud ja tädid. “Mis kuninganna tegi neil?” küsis Ida kui ma püüdsin selgitada, et nad olid vanad ja siis nad maeti sinna kastidesse, et nad puhata saaks. Ida oli natuke pettunud, et me neid välja ei saanud aidata ja teatas lõpuks, et kuninganna viskas nad vette, sellepärast nad suridki ära. Ma ei osanud talle ka vastu vaielda, sest ma ei tunne Rootsi ajalugu eriti üldse.

16237819_1276612059044002_842546434_n.jpg16295258_1276612102377331_1567189036_n.jpg

Kuna kuninganna külaskäiguga läks meil natuke nihu, siis otsustasime me mööda vanalinna jalutada. Mul ei saa sellest kunagi küllalt. Stockholmi Gamla Stan on nii armas ja ilus. Ja mu meelest lausa müstika kui äge on kolmeaastasega ringi käimine, ta tajub asju hoopis teisti ja nii äge on ta küsimusi kuulata ja püüda talle vastata.

16215994_1276612332377308_2102342628_n.jpg16237182_1276612319043976_2133280431_n.jpg16237310_1276612272377314_2026703239_n.jpg16237980_1276612335710641_1300043775_n.jpg16295622_1276612369043971_973542990_n.jpg16296005_1276612309043977_1654033000_n.jpg

Mu pulsikell näitas peale jalutuskäiku päeva aktiivsuseks 76% ja 10481 sammu. Kui te arvate, et kogu selle aktiivse aja jooksul Ida kordagi jonnis, väsis või sülle nõudis, siis te eksite. Kogu 4h ja 38 minutit kõndis ta mu kõrval ISE. Peab vist tema sinna Scoutsrännakule saatma;)  Oma burgeri ja suhkrujoogi oli ta mu meelest igati välja teeninud.

16237139_1276612039044004_282282568_n.jpg

Nüüd muidugi põõnab mu kõrval rongis. Me oleme poolel teel Oslosse. Meid ootavad ees kohtumised Lillehammeris ja Oslos.

// Me and Ida and bussiness meetings go together like…like, I don´t know what goes together that well..like a horse or carriage or something, so there is nothing strange that she was with me to Cuddlings meeting today. She as a CEO approved the new products and we left the meeting with a Rabbitdog and head full of ideas. To keep yourself updated on everything I suggested you to follow our Cuddlings Facebook page here

After the meeting we had three hours until our train to Oslo and that is why I suggested to Ida that we can go and see where the queen lives. Ida understood that we will actually visit the queen and took some stones with her to give to the queen. Perhaps she thought these were diamonds? Apparently the queen dind´t know we were coming because she didn´t answer the door when we knocked. She probably is with her grandma I comforted Ida and she answered like a little old lady “no worries, that is okay, next time we will call in advance”. I nodded and Ida added that also the queens grandma will then be with us.  We also tried to find the queen in the church next to the royal palace, but she wasn´t there either. 

As we didn´t manage to see the queen (how thoughtless of her to go to her grandma´s!) we decided to walk in Gamla Stan. It is one of my absolute favorite places and I never get enough. My Polar watch shows for todats activity 76% and 10481 steps. Can you believe that all these steps Ida walked on her own, without complaining or crying. I think it is just amazing. I can feel my legs are tired, but she said she was not tired at all. Tough girl this one;) 

It is such a pleasure to walk around with a three years old, they understand the world so differently from us adults and it is so interesting to try to explain things to her. Like why the dead people are buried in the church. What is “dead” and what is “buried”. How do you explain things like that. I did my best trying, I am sure we will quite soon see if I managed to give an okay explanation or failed.

Now the little traveller is sleeping next to me in the train. We are on our way to Oslo. Heading towards Lillehammer. 

PS: Sorry for the crappy quality of photos, my phone is way too old to function as a camera, but I didn´t want to start looking for my camera in one of the thousand suitcases. Obviosuly the term “travelling light” is unknown to us.

16237200_1276611845710690_871934_n