Aitäh, Perekool! Siiralt aitäh!// This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama kaugemalt. Läheme ajas tagasi nii umbes 17-18 aastat. See oli aeg kui popp oli olla pruun. Ja mitte saada pruuniks teiseks juuliks, vaid olla pruun. Kogu aeg. Päike oli mu parim sõber. Ma olin igal vabal hetkel päikse käes siruli. Päikesekaitsekreemi ei ole ma oma elus kunagi kasutanud. Tädi Helju (tark naine!) ütles mulle kogu aeg – Eveliis, ära päevita, see ei ole kasulik, nahk läheb vanaks ja kortsu. Kas ma kuulasin teda? Ei, muidugi mitte. Lisaks hakkasin ma hoopis solaariumis käima.

Umbes 18-aastaselt hakkasin ma suitsetama. Suitsetasin kuni ma rasedaks jäin. Lihtne matemaatika ütleb, see teeb 15 aastat. Ülikooli ajal olin ma kõva pidutseja. Kõik olid. Kolmapäeval, neljapäeval, laupäeval klubis. Nädalast nädalasse. Kõik käisid. Varahommikuni klubis. Natuke magada. Loengusse. Ja nii see trall kestis aastaid.

Tädi rääkis mulle, et oota kuni 35 saad, siis hakkad vananema ja nägema, mida päike ja vähene magamine teeb. Mis te arvate, mis ma talle vastasin? Pähh, suva, 35-aastaselt ma olen nii vana, et vahet enam pole, milline ma välja näen. Tunnistage ausalt, 20-aastaselt tundus teile ka, et 35-aastane on ikka jõhkralt vana.

Ootamatult sai 20-aastasest minust 37-aastane. Peegel on mul olemas ja kuigi ma enam ammu ei päevita, ei suitseta juba neli aastat, pidutsemisest ei tea ma suurt midagi, on mul nagu öeldud kodus peegel ja ma näen, et kõik see on oma jälje jätnud. Lisaks ilmselt ongi mul ka selline nahk, mis kiiremini kortsu läheb. Rasked silmalaud olen ma isapoolselt suguvõsalt pärinud. Just eile vaatasin isa pulmapilti ja kuigi ma leian, et mu isa on täiega kena mees, siis ma nägin ka oma silmalaugude tulevikku. Kortsudest ja silmalaugudest hoolimata ei ole mul enesekindlusega kunagi probleeme olnud ja nii ei ole ma end kordagi veel vanana või koledana tundnud. Muidugi olen ma mõelnud, et ühel hetkel ei välista ma ei süste ega võib olla isegi lõikusi, aga ma mõelnud selle peale veel väga. Ei lasknud end häirida. Avaliku blogijana, kelle mõnikord teravaid arvamusi loevad päevas tuhanded inimesed, kuulub minu ellu ka kriitika. Aastatega on mulle paks nahk (sõna otseses mõttes ka) selga kasvanud, suur osa asjadest läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid osa kriitikast paneb ikka mõtlema. Ja kui päevast päeva kuulda kommentaare oma välimuse kohta, siis see hakkab ikkagi mõjutama. Hakkadki mõtlema, et aga kui vana ma siis tegelikult teiste arvates välja näen?

Läksin ekstra õhtul Perekooli foorumisse, et mõned näited leida. Ei pidanud palju otsima, sest üks viimase aja populaarsemaid arutelusid Malluka autokooli kõrval oli just minu välimus:

  • Eks ta sellepärast on vanusest 15a vanem välja näebki, ma tõsimeeli arvasin, et tegu on 45+ inimesega, aga et 35a seda ei arvaks elus.
  • Pidev ving, irin, negativism, rahulolematus kõige ja kõigiga muudab ka inimese vanemaks.
  •  Tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada.
  • Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe.
  • Nii kaugelt näeb mu vanaema ka 35a välja
  • Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.
  • Kaldun arvama, et Seljakoti kiire visuaalne vananemine on tulnud sellest, et ta on oma näolihased “kandnud” selliseks. Hoidnud pidevalt nägu pinges, krimpsus, mossis ja üleüldine rahulolematus – selline näolihaste hoiak ongi nüüdseks jätnud püsiva jälje näkku. Ma teeks tema asemel kodus näkku kupumassaaži või tavalist massaaži, lõdvestab lihaspinget näos.

See on vaid üks lehekülg kommentaare. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma ütlen  aitäh kõikidele Perekooli kägudele, sest kui te poleks mu välimust järjepidevalt kommenteerinud, ei oleks ma Medemis Clinic´u poole pöördunud. Esialgu konsultatsiooni sooviga, aga kõik läks nii kiiresti, et juba esimesel kohtumisel üleeile panime me paika, mida minu näoga teha võiks ja juba eile käisin ma esimesel protseduuril – otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas. Teate, mis on naljakas? Kui ma konsultatsioonile läksin, anti mulle kätte peegel ja küsiti, et mis sind siis kõige rohkem häirib. Ma pidin ausalt vastama, et tegelikult ei häirigi mind otseselt midagi, aga kuna tänapäeval on olemas kõik võimalused, et parem välja näha, siis miks kannatada kommentaare ja näha (väidetavalt) vanem välja kui 37. Kokku sai konsultatsioonil lepitud, et teeme kolm protseduuri: botuliinisüstid, korrigeerime ülalaud ja protseduuride vahele teeme ka IPL fotonoorenduse kuuri, et eemaldada pigmendilaigud ja parandada naha üldist toonust. Ajaraamiselt peaksin ma saama teile enne ja pärast pilte näidata veebruaris.

Süstide mõju peaks avalduma näha olema kahe nädala jooksul, kuid teate, ma tundsin end juba eile kuidagi uuesti sündinuna. Mul oli hea meel, et ma selle sammu ette võtsin. Marek naeris kodus, et ju mul ikka kusagil mingi silmarõõm on, et no kelle nimel ma siis nüüd pingutan, et ega ju ometi oma mehe jaoks. Osaliselt on tal õigus, et jah, esimese asjana mõtlesin ma loomulikult enda peale. Oma enesekindluse tõstmise peale. Aga võimalikest silmarõõmudest on mul ükskõik ja teine osa minust mõtles just oma mehe peale. Küllalt on neid naisi, kes keskea saabudes oma välimuse käest ära lasevad ja siis pärast krokodillipisaraid valavad, et mees teisi vaatab. Ei, minu abikaasa ei ole selline, kes vaid inimese välimust hindab, tema esimene reaktsioon oli “aga mind ei ole ju sinu kortsud kunagi häirinud?”, kuid kui silmarõõmude ja muud naljad kõrvale jätta, siis sai temagi aru, miks ma Medemisse pöördusin.

Hoidke siis nüüd pilk peal blogil kui tahate samm-sammult näha, mis edasi toimuma hakkab. Kogu teekond saab teoks tänu koostööle Medemis nahakliinikuga.

*Pealkiri on siiski kerge sarkasminoodiga öeldud. Ega see välimuse kallal tänitamine midagi tänuväärset just pole.

//

To be completely honest with you, I have to go back in time, about 17-18 years. That was the time when being tanned was pop. And not being tanned only in summer time, but to be proper dark. ALL the time. The sun was my friend. I used to sunbathe whenever I could. I was never using sun lotion. Aunty Helju (a wise woman may I add) told me all the time – Eveliis, don’t sunbathe, it’s not good for you. Your skin will get old and wrinkly. Did I listen to her? No, of course not. Instead, I started to visit sun beds more often.

At the age of about 18 I started smoking and I was doing that until becoming pregnant. Simple calculation says that was 15 years all together. In uni I was also a party animal. Everyone was. Wednesday, Thursday and Saturday night was about clubing. From week to week. Everyone was. Dancing in nightclubs until early morning. You had a couple of hours nap, then rushed into lecture. And like that for years.

Aunty warned me to wait until I turn 35, when I will start getting older and see the results of what sun and lack of sleep can do. What do you think I replied to her? Heh, I don’t care, at 35 I’m so old that it doesn’t matter how I look. Be honest, even you felt at the age of 20 that 35 is seriously old.

Before I realized, 20-year old me had turned 37. I do own mirrors and though I haven’t sunbathed for a long time, have lived smoke-free life for four years, and don’t know the meaning of the word partying, like I said I have mirrors at home and I can see the outcome of all the above. Probably I also have the sort of skin that wrinkles quicker and easier. Heavy eyelids are inheritance from my dad’s side of the family. I was actually looking at his wedding picture recently and I must admit, though my dad is a gorgeous looking man, I could see the future of my eyelids. Despite the wrinkles and the heavy eyelids, I have never had problems with self-confidence and I have never felt old or ugly. Of course I have had thoughts about injections or operations, but never too deep or serious. I wasn’t bothered. Being a public blogger, whose sometimes very sharp opinions are read by thousands of people a day, criticism has become a part of my life. Over the years I have become thick skinned (literally), so majority of it all just comes and goes. But there are some sayings that make me think and if you hear comments about your looks on a daily basis, it will start to effect. And you start to think HOW old do I look then?

I extra went to internet forum to find some examples, which wasn’t really that hard as one of most popular discussion was actually about my looks:

  • This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35.
  • Constant whining, negativism, dissatisfaction with everything and everyone makes people look older as well.
  • She is definitely one of those, who appears older than she really is. She knows it and that’s why she is usually wearing sun glasses on photos.
  • I am the same age as her, but don’t look an oldie as she does.
  • From a distance even my grandmother looks 35.
  • Tough. Life is so un-fare to some people. Or maybe she has done everything she can to look so bad. I don’t believe the latter, so it must be total lack of luck.
  • I think that the visual quick aging of Backpack is because she “has worn” her facial muscles like that. Having her face constantly tensed up, wrinkling, sulking and general resentment – the facial muscles remember this position and have now stayed like this. If I was her, I would give my face cup massage at home. Or even normal massage would help to ease the tensions in face.

This is only one page worth of commentaries. I would have never thought this, but I sincerely have to say THANK YOU to you all in the forum. If you hadn’t constantly criticized my looks, I would never have gone to Medemis Clinic. At first I went there only to have a simple consultation. But everything moved so fast, that on the first appointment on Wednesday we came up with the plan on what to do with my face and already on Thursday I went for my first procedure – botulinum injections into forehead. You know what is funny? When I went for my consultation, they gave me a mirror with a question – what is bothering me the most? I had to be honest and say that nothing is really bothering, but as now days we have the possibility to look better, then why put up with the comments and (supposedly) look older than 37. We agreed on the consultation to do three procedures – botulinum injections, correcting eyelids and in between these two procedures also carry out IPL photorejuvenation cure to remove pigmented spots and improve the general health of my facial skin. In theory I should be able to show you before and after pictures in February.

The effect from injections should be visible in two weeks, but I felt like a new born already on the same day. I was so glad to have decided and do this. Marek was laughing at home that I must have feast for eyes somewhere, because of whom I am doing all this as obviously I am not doing this for my husband. He is right, partially, as first and foremost I was thinking about myself to raise the level of my self-confidence. And of course I was thinking about my husband. I don’t care about any feasts for eyes. There is far to many women, who stop taking care of themselves when mid-life arrives and cry later, because the partner/husband is looking at other women. No, my husband is not one of those, who only appreciates the look. His first reaction was “but I have never been bothered by your wrinkles”. In the end though, if we leave out all these jokes about feasts for eyes, then even he understood why I went to Medemis.

Keep an eye on the blog now if you want to see step-by-step what is going to happen. All this journey will be happening thanks to the co-operation with Medemis.

* The title is written with sarcastic tone in it. In the end of the day, it is not nice to hear criticism about you and your looks.

JOIK lõõgastav näohooldus massaažiga

Aasta algusest saati olen ma püüdnud leida võimalust kingitus.ee poolt saadetud kinkekaardi kasutamist. Kõige pealt püüdsin ma leida midagi aktiivsete elamuste valikust ja tahtsin minna kelgukoertega sõitma, aga mu meilboks tegi nalja ja nii jõudis pakkumine minuni siis kui lumi juba läinud oli. Edasi valisin välja veinikoolituse, aga toimumiste ajad ei sobinud mulle ja uued koolitused olid tulemas alles sügisel. Nii jäi ka see kingitus sinna paika. Öeldakse, et kolm on kohtuseadus ja kolmandal korral valisin ma JOIK lõõgastava näohoolduse Eesti ainukeses looduskosmeetika ilusalongis Siluett.

Sain oma kinkekaardi kätte just enne puhkuse algust ja täpselt kaks tundi enne Riia bussile minekut seadsin ma oma sammud Roosikrantsi tänaval asuva salongi poole, et oma näonahka veidike turgutada. Ütleme nii, et ma olen väga kehv kosmeetikus käia, mitte et see mulle ei meeldiks, ma jumaldan igasugu keha- ja näohoolitsusi ning massaaže, aga iga kord kui end selliselt mõttelt taban lükkan ma seda edasi, sest ah küll jõuab ja midagi olulisemat on ees. Ja iga jumala kord kui ma hoolitsuses käin, luban ma endale, et võtan selle aja ja raha, et kuus korra kosmeetikus käia, aga iga jumala kord toimub see “kord kuus” vähemalt poole aasta pärast.

Nüüd oligi raudselt jälle üks pooleaastane paus olnud. Klassika.

Miks just see hoolitsus? Kingitus.ee pakub Silueti tootevalikust teisigi põnevaid hoolitsusi, aga ma tahtsin seekord katsetada just Joiki. Jällegi, mitte sellepärast, et ma ei oleks Joiki toodetega varem kokku puutunud, palun näidake mulle üht naist, kes ei ole ühtegi selle märgi toodet kasutanud, vaid sellepärast, et 1) värskendav  (suvel vajab mu nahk tohutult värskendust, et jume tunduks suviselt särav, mitte vana ja väsinud) 2) näohooldus ja 3) massaaž. Kui ma ei oleks kodus alles lõpetanud Turblissi 24K kullaga maski kuuri, siis oleks ma 100% selle valinud, teine variant oleks olnud Domina Elegans hooldus (isegi kui selle toote kohta olen ka kriitikat kuulnud, siis mina ütlen oma kogemusest, et nende 5D Golden Beauty Mask näomask on imeline), aga ma tahtsin Joiki näohooldust.

Ma ei hakka teile ajama mingit suurte sõnadega vahtu, sest ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole ekspert, ma oskan vaid öelda, et ma nautisin iga sekundit sellest kuuekümnest minutist, mil kosmeetik minuga tegeles. Mind ei häirinud isegi see, et Ida teises ruumis samal ajal mu telefonist järjest inimestele helistas. Ma lihtsalt nautisin ja lõõgastusin. See on muide selles salongis äärmiselt lihtne, sest salong on nii hubane ja armas ning kosmeetik (ma ei tea, kas neid on seal üks või mitu, aga see naisterahvas, kes minuga tegeles, on vaid kiidusõnu väärt) nii vahetu ja meeldiv. Selline tunne oli nagu oleksin ma seal juba aastaid käinud ja tunneksin teda ammusest ajast. Ei – “vahetu ja meeldiv” ei tähenda, et tegu oleks olnud lobamokaga (appike, kus mulle ei meeldi kui ma pean võõra inimesega massaazi või mõne muu hoolitsuse ajal rääkima lastest ja telesaadetest), vaid see tähendaski seda, et ta justkui teadis kui palju ma suhelda tahtsin. Naersime natuke koos Ida tegevuste üle ja arutasime selle üle, kuidas lapsega koos oma aega nautida, aga mitte mõtteult padrates. Mulle meeldis. Niiiiiii meeldis. Salong, suhtlus ja hoolitsus.

Ilmselt on liialdus öelda, et ma tahaks tagasi. Juba täna. Eriti täna. Ma sain eile (vist mesilaselt) sutsata ja kuigi mu otsaesine muhk, mis sinna selle tagajärjel tekkis on kadunud, siis mu silmaalused on sellised nagu oleks ma tsüklis olnud terve puhkuse. Igatahes. Ma ei tea kui palju mu blogilugejate seas on mehi, aga mul on teile üks saladus. Mitte see, et vaid südamega näete hästi, vaid see, et kui tahate oma naist rõõmustada/üllatada, siis minu sõna selle peale, et Siluett kosmeetikasalongi kinkekaart teeb ta tuju heaks.

Mood loomingulistele, kõrge mõttelennuga inimestele.

Mult on palju küsitud, et kust mu laupäevane must kostüüm pärit oli. Tegu on minu ühe vaieldamatu lemmiku Eesti brändi – Studio Augusti imelise loominguga. Ma olen Äli loomingut imetlenud aastaid. Need on nii minu teetassike kui veel saaks olla. Ma kannaks vaid tema riideid kui vähegi võimalik oleks. Need on naturaalsed, funktsionaalsed ja skandinaaviapäraselt lihtsad.

Ühes intervjuus on  Äli öelnud, et tema loomingut võiksid kanda loomingulised, kõrge mõttelennuga inimesed, kes raamivad oma unistavat võlumaailma rahuliku vaikse kestaga. Ja küsimusele, mis võiks olla iga naise garderoobis, vastab ta, et “tegelikult pole vahet, mis seal garderoobis on, riided muudab ilusaks nende kandja. Seega paras annus enesekindlust ja -armastust, heatahtlikkust ning malbust. Naiselikud omadused, mis muudavad ilusa naise veel ilusamaks ja kiirgavamaks.” Mulle nii meeldivad need mõtted ja kuigi ma olen Äliga kohtunud vaid ühe korra, siis võin öelda, et tema enda malbe ja heatahtlik loomus peegeldub 100% tema loomingus.

Nagu te arvata võite siis otsus, mida valida, ei olnud lihtne. Ma olin tegelikult välja valinud ühed püksid ja ühe pluusi, kuid valged püksid ei tundunud kuigi praktilised ning varrukateta pluus ei sobi minu hetke käsivartega. See kleit aga oli perfektne. Sobib kanda nii pidulikumal puhul kui igapäevaselt, mulle meeldib kui riided on funktsionaalsed. Sama lugu ka jakiga. Saab kanda nii kleidi kui teksadega.

Selline valik. Lihtne, mugav ja ei jää garderoobi seisma.

 

IMG_7262_filteredIMG_7119

IMG_6642

IMG_6859

IMG_6730_filtered

Üks blogija on minu kohta kirjutanud niimoodi: “Absoluutne vau effekt oli, kui Eveliisi nägin. Ten point – kõik, soeng, huulevärv, riietus. Kriss Sooniku kingad oleks võinud number suuremad võinud olla, aga kui ta neis ennast hästi tundis, siis kena kooslus oli. Naisterahavas, kes oskab hästi kirjutada, teab oma kohta elus, on enesekindel ja tark. Kui ma aga mõtlesin, milline koorem tal võlgade naol kanda on, siis oli mul temast õige pisut kahju. Aga tore, et ta on kõik need aastad blogis oma raskeid aegu kajastanud ja suudab pea püsti oma eluga edasi minna. Imetlusväärne:)

Esiteks muidugi aitäh talle, sest vahelduseks on tõesti tore ka komplimente saada, aga…vaatasin hommikul kingi jalga tõmmates, et kurat, oleks jah võinud kingad number suuremad osta. Täitsa naljakas, et ma ise seda ei varem märganud. Nüüd nats häirib. Aga kuna kingad on tõesti mugavad ja mulle niiiiiii meeldivad, siis käin ikka, niikaua kuni ära kuluvad või katki lähevad. Aga tokud vist väga kiiresti katki ei lähe, eks siis kannan nii kaua kuni moest lähevad:D

Kuidas te suvega toime tulete?

Ma ei saa öelda, et ma muidu ka väga rahulikku elu elan – ikka on siin ja seal käimist, aga kohe kui tulevad suvekuud läheb asi õige hulluks kätte. Maikuu on üdljuhul veel selline soojenduskuu, kuid juunist augustini on reaalselt võimatu leida nädalavahetust, päevagi, kui midagi ei toimu. Kes tuleb külla, kes kustub külla, kus on kontsert, kus on etendus, kus on midagi… Olen Facebookis pannud järjest “huvitatud” erinevatele üritustele ja järjest muudkui võtan seda linnukest sealt maha. Mitte et ei oleks huvitatud, aga lihtsalt ei jõua igale poole. Näiteks see nädalavahetus. Liisa 5. sünnipäev Tallinnas ja Liise 5. sünnipäev Tartus, EBA, Voronja galerii avamine koos Mari Kalkuni kontserdiga Peipsi ääres ja Viis isamaalist laulu Tartus. Kuidas ja kuhu jõuda? Meil oli plaan, et Marek ja Ida sõidavad peale Liisa sünnipäeva Liise sünnipäevale, mina lähen EBAle ja sõidan järgi, pühapäeva päeval lähen mina Voronjasse ja õhtul läheme lauluväljakule ning sõidame öösel tagasi Tallinnasse. Hommikul tööle. Tegelikult täiesti teostatav. Aga siis vaatasime kalendrit ja avastasime, et see on SELLE SUVE ÜKS VÄHESEID nädalavahetusi kui me saaksime ühe päeva lihtsalt kodus olla.Saate aru TERVE SUVI on juba erinevaid üritusi täis. Ja mõte lihtsalt kodus olla tundus liiga ahvatlev. Jätsime Tartu oma plaanidest välja.

See nädalavahetus ei ole erand. Kõik nädalavahetused on sellised. Dilemma, dilemma, dilemma! Mäletate, Triin kirjutas, et ma olen see mutt, kes alati leiab aega kokkusaamiseks? Hahh, suvel ei leia. Me oleme püüdnud maeiteakuikaua kokku saada. Ei ole aega. Midagi tuleb vahele. Midagi on meelest läinud. Midagi on samale päevale sattunud. Õnneks ei ole vaid mina süüdi;)  Tundub, et ka teiste suvi on kaootiline.

Üks tuttav on mind pikalt kutsunud ratsutama. Päevasel ajal. Aga ma käin PÄRIStööl. Täna pidin olema kodukontoris, sest paar saadetist oli vaja vastu võtta. Ma olin niigi neid juba nädala jagu edasi lükanud. Kuna ratsutamine on praktiliselt meie maja taga, okei kümne kilomeetri kaugusel, sättisin kodukontori seal üles. Lapsed ratsutasid. Ma olen alati hobuseid kartnud, Ida pole selles suhtes üldse minu laps. “Kuule, kui ma hobust kinni hoian, kas me siis võime üle nende asjade hüpata?” küsis ta ja näitas mulle mingeid tõkkeid, mis olid kõrgemad kui mu auto. Ja ta ei kartnud tõesti üldse. Nii tore oli vaadata, kuidas lapsed hobuste ja ponidega suhtlesid, ühtäkki ei olnud hobused ka minu jaoks enam hirmuäratavad, vaid ma sain aru, miks inimesed ratsutamas käivad. See tundus nii rahustav ja vabastav. Imeilus koht ja toredad inimesed olid ka. Mul on tunne, et meie külastus sinna ei jää viimaseks.

12346

“Kuna uuesti läheme?” küsis mu tuttav. Vaatasin kalendrisse. Ma ei tea, ma tõesti ei tea… Sest no suvi. Aga ma ei kurda. Mulle nii meeldib Eestimaa suvi. Ja see kaootiline plaanide tegemine.

Kuidas teie suvega hakkama saate? Kui palju te jõuate? Kas töö kõrvalt või kodukontorist? 

Inimene õpib kogu elu, sureb ikka lollina

Ma õpin hetkel natuke sotsiaalmeediaturundust. Tundub, et mis seal ikka õppida, sest kes ei oskaks Facebooki, Instagrami, Linkedin´i postitusi teha, onju. Aga kui siia lisada veel Facebook´i Pixel, Event Code seadistamine, sõnumite planeerimine, sihtrühmade paikapanemine, kampaaniate analüüs siis on nagu natuke juba keerulisem. Ei, minust ei ole saamas blogi-sotsiaalmeedia guru ja hull sisulooja, lihtsalt tööalaselt tekkis võimalus ja kui mina, kelle jaoks sotsiaalmeedia on  ju vaat et elu, poleks sellest huvitatud, siis kes veel?

Naljakas on see, et ma omaarust tean turundusest üht koma teist, kunagi kui veel noor ja ilus olin, olen seda isegi õppinud, aga praegu vaatan, et ega ma ikka muhvigi ei tea küll. Kusjuures kui ma peale lapsehoolduspuhkust uuesti aktiivse(ma)lt tööle hakkasin, olid mõned asjad nii palju muutunud, et ma tundsin end nagu dinosaurus. Isegi Exceli oskused olid roostes, rääkimata siis muudest asjadest. Kolme aastaga tuli roostekiht mulle peale. Kusjuures, ma olen täiesti Exceli usku ja pidin südari saama kui üks noorem kolleeg mulle ütles, et Excel on “so yesterday“.

Kui keegi oleks mulle veel paar aastat tagasi öelnud, et aastal 2018. on sotsiaalmeedia “the thing” oleks ma naernud. Täpselt nii nagu ma naersin 1998.aastal kui Norrasse minnes kassetid kaasa võtsin ja isa ütles mulle, et varsti on kõik asjad CD-de peal. On nad jaa, vastasin ma talle.

Lõpetuseks vaadake seda ülilahedat Lexuse kataloogi. Vaatad peale, tundub tavaline kõvade kaantega kataloog, teed lahti – hoopis midagi muud. Võib olla natuke “over the top“, aga mulle meeldib ja öelge, et ei eristu ja ei tekita soovi Lexust osta.

Oluline on eristuda ja silma paista. Ma tean ettevõtet, kes on kogu oma ettevõtte ja toode konseptsiooni üles ehitanud nö õnne valemile. Kõik taandub küsimusele – miks õnnelikkus. Erineb. Toimib.

There is no such thing as work happiness, there is just happiness and work affects it.

Ehh, kes oleks osanud arvata, et sotsiaalmeediast saab äri ja töö?

(Ma ei tea, miks see video valetpidi jäi.)

Harilik eestlane

Jõudsin õhtul koju. Marek oli muru niitnud. Mis sellest, et muru ei kasva ja on kuiv mis kuiv. Vaatas süüdlaslikult mulle otsa ja ütles, et ta ei saanud kuidagi olla rahulikult, sest mingid koledad tutid olid püsti. Mulle tuli meelde see raamat, mida ma töö juures laual nägin. Harilik eestlaneLustakas lühilugudega fotoraamat  on jäädvustanud põnevalt tänapäeva eestlase igapäevaelu, hinge- ja mõttemaailma. Selle raamatu on loonud eesti rahvas iseendast kasutades selleks modernset sotsiaalmeediat. Raamat katab kõik olulised eestlast iseloomustavad teemad ära, alates eestlase iseloomust kuni söögikommeteni, just need asjad, mille kohta välismaalased kõige sagedamini küsivad või mis ühte rahvast iseloomustades olulised on. Raamatus on kasutatud lühikesi rahvalugusid, vanasõnu, huvitavad fakte ja humoorikaid fotosid ning koostoimes loovad nad mõnusa terviku nüüdisaja eestlasest. 

Harilik eestlane Marek oma muruniitmisega oli ka sisse pandud.

img_0112

Soovitan see raamat endale soetada. Need on vaid mõned humoorikad ja tõesed näited sellest, kuidas “harilik eestlane” on sõnadesse pandud.

The hardest thing to accept as a parent is that you cannot apply the bandage before the bruise

Suvel on väikesed kriipsud ja kraapsud kerged tulema ja kuigi lapsevanemana tahaks, et oskaks igasuguseid kukkumisi, komistamisi ja muid haiget saamisi ennetada, siis kahjuks õnnestub see harva. Igati mõistlik on hoida mõned trööstijad igaks sajaks juhuks käekotis või taskus;) Uskuge mind, need päästavad teinekord päeva, kohe-kohe viieseks saava “röövlitütar Ronja” emana ma tean, millest räägin.

Ole vunts, jaga infot Trööstiplaastrite kohta ka oma sõpradega, kutsu nemadki trööstijate lehel silma peal hoidma! Lastekaitsepäeval loositakse kõikide uute ja vanade sõprade vahel välja ka üks vahva Trööstiplaastrite kinkepaki.

Trööstiplaastrid.jpg

Üsna pea on tooted saadaval ka Apotheka apteekides üle Eesti. 

STOP!

Oma kogemusest Placent Activ toodetega olen ma mitmeid kordi rääkinud ja ei hakka seepärast üle korrutama, et tegu on ühe mu lemmikuga. Olen kuulnud, et osadele ei sobi, et jätab juuksed kuivaks, kui aus olla siis minu ka, kui liiga pikka aega järjest kasutan, aga seepärast kasutangi ma seda kuurina ning lisaks kasutan juuste niisutamiseks juukseõli ja Turbliss juuksemaski. Mu juuste olukord on silmnähtavalt paranenud.

Mul on täiega hea meel, et Aravon maailma vallutab oma toodetega, mina omalt poolt teen kõik, et toode ka Skandinaaviasse jõuaks. Hoian pöidlad pihus, et järgnevad koosolekud edukad oleks.

img_20170828_134837_492

 

STOP THE HAIR FALLING OUT

Are you afraid of combing your hair in the morning, because it feels that more hair gets stuck in the brush than is left in your head? Don’t worry – using the right care products and consistency will make your hair look perfect again.

I am sure that you already know that living the right way (good nutrition, being active, getting good rest) is also benefiting your curls. But what if that is not enough? It is time to get help from trustworthy and suitable care products, to ensure healthy and beautiful hair. Have you already heard of the placenta extract that can also strengthen your hair? Placenta Activ Milano haircare products, which are the most sold products in pharmacies, include this powerful component. And not only in their shampoo and conditioner, but also in a special hair growth encouraging serum. 100% natural placenta extract gives back the shine and glory your hair is missing.

28661446_2091100141121879_2241706736513741121_n.jpg

Your hair deserves the best!

Enriched with placenta extract, the product will help to protect your curls from external environmental effects. We believe in effective and high quality components – that is why no Placent Activ Milano product contain paraben, silicon, dye or mineral oils. Are you worried about dry head skin instead? Placenta extract improves also the level of moisture and elasticity on your head skin, the silk protein makes the hair soft and gives a healthy look.

Do you wish to have long and thick hair? The secret to healthy hair is here.

26165493_2001805466703317_6796990254605660404_n.jpg

The process of hair falling is usual to everyone, it is normal to loose between 50-100 hair strands in a day. Of course loosing hair is related to the change of seasons. Usually, people start loosing more hair in autumn, why not try to prevent this from happening and start using the right products already in summer time.

Full of amino acids, Placent Activ Milano products stop your hair from falling and stimulate their growth. You never have to worry again for the hairballs in your brush or in the sink. When you notice that your hair have become extremely thin and fragile, try also using the serum together with the shampoo and conditioner. Regular use of the serum strengthens and nourishes your hair, helps to prevent them from falling and stimulates their growth. As a result, you will have fuller, silkier and longer hair.

Taking care the right way – shampoo on your head skin and conditioner on the ends of your hair!

 In addition to using the right products, you also have to use them the right way. Your hair is most fragile when they are wet, therefore you should comb and untangle them before washing. This way you can prevent split ends occur.

 Apply small amount of shampoo on the top of your head, massage gently until foam appears and then rinse. After rinsing off the shampoo, you should apply the conditioner only on the half length of your hair. Attention! Don’t use too much conditioner as overdosing is more likely to strain your hair rather than moisturizing.

To finish off, open the Placent Activ Milano ampoule and apply to your moist head. Massage gently and do your hair like you normally would as you don’t need to rinse them again. How easy is that!

NEW! Vitamins to encourage the growth of your hair.

29101338_2093105504254676_6435417668764827648_n.jpg

Photos: Placent Activ and Myphotodotpage.

Jänkukoerad, trööstijad ja väikene loos

Kas te teadsite, et trööstiplaastrite kangelased ei ole niisama rõõmsavärvilised tegelased. Kõikidel  trööstijatel on oma supervõimed ja iseloom.

Siin&Seal on jänkukoerad. Nad otsivad kogu aeg midagi, mille on ära kaotanud. Neil on maailma kõige suurem ÜHE asja kogu, sest nad unustavad kogu aeg ära, mida nad koguvad. Nad armastavad kõiki loomi ja lohutavad last kui laps  kardab mõnd looma, kolli või  suurt asja nagu näiteks tolmuimeja. 

Sinibert on panter, kuid tema suurim soov olla kala. Ta on pehme ja julge ja alati valmis lapsele oma abikäe ulatama. Ta ei karda süsti, hambaarsti ega ka haige olla, kuid ta teab, et lapsed teinekord kardavad. Seepärast on ta alati valmis last  lohutama ja julgustama. 

Lilly on roosa, ümar ja imekaunis. Tema arvates on maailma kõige kihvtimad ehted breketid ja prillid. Tema jaoks on kõik teistsugune põnev ja ta ei karda erineda. Kui laps kardab või tunneb end kõrvale jäetuna, sest on teistsugune, siis Lilly toetab. 

AhviPahvi on pärdik, kel on raskusi paigal püsimisega. Ta armastab päikest ja pimedust, sest siis on päikesel midagi valgemaks muuta. AhviPahvi teab, et pimedus on soe ja sõbralik, kuid ta teab, et lapsed võivad pimedust hirmutavaks pidada. AhviPahvi aitab lastel pimedusega sõbraks saada. 

Mamsile meeldib lilli istutada, küpsetada ja tal on maagiline süli. Lapsed võivad alati ta süles istuda ja rääkida oma suurimatest hirmudest ja muredest. Mamsi ei karda kedagi. 

Uue tootena on lisandunud valikusse muhu-pulgakad.

IMG_4755

Mis on muhupulgakas?

Jääkott, pehme kaisukas ja mahlajäätis ühes tootes. Vala jääkotti lapse lemmikmahl ja pane see sügavkülma. Kui laps on end ära löönud, võta pulgakas sügavkülmast välja, pane pehme ümbrise sisse ja aseta muhule. Paari minuti pärast eemalda pehme ümbris, ava pulgakas ja lase lapsel nautida mahlajäätist. Nii kaob valu kiiresti.

Muhupulgakas on saadaval kõikide trööstijate nägudega. Valida on Lilly Adoria Roosa, Siniberti, Siin ja Seal, Ahvipahvi ja Mamsi vahel. Hind 14,95.

 

IMG_4790.JPG

Hetkel on Trööstiplaastrite  Facebooki lehel ka väike kampaania. Minge vaadake järgi ja ärge unustage ka Trööstiplaastrite sõber olla.

Samuti loosime siin kommenteerijate vahel välja ühe Trööstiplaastrite kinkepaki – pakis on plaastrid ja minu enda lemmik – kaisukas jänkukoer. Sest jänkukoerad kaotavad koguaeg midagi;) Jäta postitusse kommentaar, milline on sinu lemmik trööstija ja miks ning 3.05 loosin õnneliku võitja välja. 

Käisin-olin-tegin-nägin-tundsin-sainteada

Ma käisin täna üle pika aja trennis. Trenniks on seda võib olla natukene liig nimetada, sest 50 minutit pikutasin ma roosa pleedi all, aga siiski. Mu EMS treenigutes käimist mäletate? Sügisel jätsin ma selle pooleli, sest ma olin rohkem ajast Norras ja absoluutselt ei tundunud mõtekas käia kord kolme nädala tagan trennis. Nüüd aga tuli soov mul uuesti alustada. Mõtlesin ja kaalusin diivanil, et kuna oma suur tagumik trenni vedada kui Enely ilmselt luges mu mõtteid ja kutsus mind katsetama nende uut salendavat lihastoonusprogrammi.

Väga lihtsalt selgitades on see nagu EMS trenn, kui välja arvata see, et sa ei tee ise MITTE MIDAGI. Lebad pleedi all ja lased programmil toimetada. Väidetavalt on võimalik keskkohast kaotada tervelt neli (kuni kümme) sentimeetrit pekki. Ma ennast seekord ei mõõtnud, aga esmaspäeval kui uuesti minek, kavatsen ma end enne ja pärast ka üle mõõta.  Muidugi ei usu ma, et tegu on mingi imeriistaga, et laman vaid ja salenen, küll aga usun ma, et kui seda teha 1-2 korda nädalas, kombineerida EMS-i või jumpinguga (või jumala eest üks kõik millise trenniga) ning jälgida toitumist, on tulemused ilmselt üsna kiired tulema. Kui ma EMS trennis käisin, siis ma ei jälginud absoluutselt toitumist ja ajasin endale sisse ka veini ja antidepressante (tean, tean, ei tohi, aga palju asju ei tohi), ometigi tekkisid mulle kõhulihased.  Nüüd ma olen talvega need kenasti jälle peitu söönud, aga mul on uus eesmärk sel aastal – tervislikum ja tervem mina, nii et vaatame, kas ja kui kiiresti need kõhulihased tagasi tulevad.

Mis puudutab veel uut salendavat programmi, siis “surakaid” kartma ei pea, impulsid keeratakse peale nii tugevad kui ise tunned, et tahad. Mina lasin alguses üsna nõrgad impulsid keerata, ent peale 10 minuti möödumist, keerasime impulsse julgelt juurde.  Eks see ongi natuke katsetamise asi, et oma keha tunnetada. Praegu on programmil ka soodushind – 29 eurot (lisaks klubiga liitumine tasuta). Teate ju küll, suvi on tulekul, aeg on end peenikeseks saada. Nii nagu igal kevadel. Aga ok, nali naljaks, minge proovige järele. Nii põnev oleks teada, kas ja kuidas teil programm toimib?

Veider samas. Pool oma elu olen ma unistanud trennist, mida saaks teha diivanil pikali olles. Nüüd on see võimalus olemas.

Trennis käidud suundusin ma Kriss Sooniku stuudiosse. Oli asja. Minu kirg pesu vastu ilmselt ei üllata kedagi, aga Kriss Sooniku stuudios läksin ma hulluks. Mida jätta, mida võtta. Nii palju ilusaid musti asju. Ometigi juhtus nii, et koju tulid minuga kaasa värvilised asjad. Kimonot olin ma piltidelt vaadanud ja mõelnud, et nii cool, enda seljas samas ma seda ette ei kujutanud. Mingil põhjusel proovisin siiski selga ja rohkem polnudki sõnu vaja. Wings pusa tuli ka koju kaasa. Kuna ma kiirustasin töövestlusele, siis unustasin ma maha oma täieliku lemmiku – Jo glitter seeliku. Ma nägin seda nende blogis Lilit Kirsil seljas ja teadsin kohe, et täpselt see asi peab ka minu garderoobi saama. Et ma saaksin seda samamoodi kanda.

IMG_6300IMG_6309IMG_6315IMG_6323

Pesumaailm ja Eesti käsitöö on minu täielik kirg! Ja kui see on öeldud, sukeldusin ma tööintervjuusse hoopis teises valdkonnas. Valdkonnas, mis veidral kombel samamoodi on mulle hästi südamelähedane. Istusin vestlusel ja sain kaasa noogutada, et jah, sellega olen ma koos töötanud, seda tean ma hästi, see probleem on mulle tuttav, seda tean ka. Üldiselt olen ma iga töökohaga pea ees tundmatusse vette hüpanud ja seepärast oligi see vestlus nii veider. Ma tundsin end nii kogenuna. Sõelale ongi jäänud minusugused kogemusega ja noored entusiastlikud. Naljakas oli see, et kuigi inimene, kellega ma vestlesin, tunnistas ausalt, et ta kutsus mind vestlusele eelarvamusega, sest naine, ent ometi lähen ma teisipäeval uuesti nendega vestlema. Mis mulle meeldis oli (minu jaoks Eestis) ennekuulmatu töökorraldus – ületunde ei tee, keskendu töövälisel ajal perele ja üldse reedel mine kell 12 kontorist ära, leia aega iseendale. See oli nii värskendav. Isegi kui see töökoht ei saa minu omaks, siis oli tore kuulda ja näha, et selliseid ettevõtteid, kes Skandinaavia töökultuuri hakkavad üle võtma, ikka on.

Ma pole umbes viis aastat “päristööl” käinud. Rongiga koju sõites mõtlesin, et aga tegelikult täitsa tahaks tööl käia. Ja tegeleda selle valdkonnaga, et teadmised rooste ei läheks.