Kuidas ringiga Lillehammerisse minna? //Let the adventure begin. Again.

Jõudsime laevaga hommikul Stockholmi. “Mis masterplan on?” küsisin mina. Õde kehitas õlgu. Nagu meie perele kombeks, siis selgub masterplan tihti alles reisil olles. Näiteks läksime me aastaid tagasi perega Pariisi. St meil oli selline plaan, aga ega siis keegi meist kaarti ei vaadanud. Kui bussi istudes selgus, et kuidagi ei mahu 10 päeva sisse nii Veneetsia, Rooma, Pariis ja jumal teab, mis kohad veel, tegime me reisiplaani jooksvalt teel olles.

Nii ka seekord. Emme tuli meile sadamasse vastu. “Mis teeme?” küsis ta. Me kehitasime õlgu. “Lähme siis kohe Norras,” pakkus õde. Mõeldud-tehtud. Me hakkasime otse Lillehammerisse sõitma. Tee peal tuli aga emmele meelde, et ta tahaks meid ühte looduskaunisse kohta viia, mulle tuli meelde, et tahaks Vimmerbysse jõuda, õde arvas, et võiks ka Kolmårdenit külastada ja lõppude lõpuks mõtlesin mina, et kui juba minekuks läheb, et käiks siis aja kokkuhoiu mõttes ka paar mu klienti läbi. Niisiis panime me paika marsruudi, mis tähendab, et kaheksa tunni asemel sõidame me Lillehammerisse väikese ringiga. Kõigest 26 tundi autosõitu.

Kuidas see reis täpselt välja nägema hakkab, kes seda teab. Korraks vaatasime me, et Göteborgist saaks ehk laevaga mingi osa Stavangerile lähemale sõita, aga nii palju kui me Google´st aru saime, tähendas see ka peatust Taanis:D

Elu olgu seiklus! Näiteks külastasime me täna otse Lillehammeri poole sõitmise asemel imekaunist loodus-kunstiparki Artipelagi. Soovitan soojalt külastus sinna ette võtta! 

19620092_1437170459654827_1377352017_o

19688428_1437170572988149_1933679715_o

Poest käisime ka läbi. Nii et kui meie reis liiga metsa kisub, siis meil on vähemalt mõned pudelid odavat (Norraga võrreldes) šampust, cavat ja õlut kaasas. Tellijatele viime tühjad pudelid, sest mõte ju loeb 😂

It is typical for my family that we never plan a trip or take the easy/straight way to destination. Like this time. We are going to Lillehammer and actually planned on being there already today evening (it takes 8 hours by car from Stockholm), but then we remembered that there are some places we want to visit in Sweden and when planning I thought we could at the same time visit someof my customers in Arendal and Stavanger as well. It only means that instead og 8 hours of driving we will use 26 hours.

How the trip actually we´ll be, who knows. We will start early tomorrow. First stop Oxelösund. Then Vimmerby and Kolmården. Gothenburg. Fredrikstad, Arendal. Stavanger. When we will arrive in Lillehammer? Well. Perhaps on Monday evening? Depending on how many times we get lost:D

Elu nagu filmis

20. mail esines Stockholmi Eesti segakoor Eric Ericssonhallenis kavaga, mis kandis nime „Elu nagu filmis“. Ettekandmisele tuli nii Eesti, Rootsi kui Hollywoodi filmimuusika.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul on väga raske olla objektiivne. Esiteks laulab selles kooris mu ema, keda ma ekstra kuulama olin sõitnud, teiseks oli mängukavas ka Hedvig´s Theme „Harry Potterist“ ja ma olen teada-tuntud Harry Potteri austaja ning kolmadaks sulab iga inimese süda, kui koor esitab Frozen-filmist tuntud „Let it go“ lugu, mille saatel väikesed Elsad-Annad kaasa tantsisid.

Aga alustame algusest. Mulle meeldis jälgida, kuidas kirik täitus rahvaga. Siit ja sealt oli kuulda rootsi aktsendiga eesti keelt. „Två biljetter,“ palus üks daam ning järgmisel hetkel sai ta oma kaaslaselt noomida: „Siin saab eesti keeles ka rääkida.“ Selliseid paare oli veel. Loomulikult ei olnud nad ainsad, kes vaatamata südasuvisele ilmale olid leidnud tee kirikusse. Oli ka turiste, kes huvitava kontserdi pealkirja järgi uudistama tulid. Mulle tundus nende ilmete järgi, et nad jäid väga rahule.

Kontserdi esimene osa möödus eesti ja rootsi filmilugude saatel. Ma pean ka ausalt ära ütlema, et ma ei ole muusikainimene; elevant mulle otseselt kõrva peale astunud ei ole, kuid ega ma ikka mingeid peeneid nüansse tabada ei suuda, kuulasin kontseri nagu tavaline muusikanautleja. Mulle tundus siiski, et koor oli alguses veidikene krambis – lood, mis oleksid pidanud kõlama kuidagi eriliselt, jäid natuke lahjaks. Ma oleksin oodanud nt „Viimsest reliikviast“ tuntud „Põgene vaba laps“ loost veidike rohkem jõudu. Samas võib olla mängis rolli ka ruumi akustika.

Eraldi tahaksin ma kiita koori solisti Ella Estoniust (ja siin ei saa jätta mainimata, et milline võrratu nimi Stockholmi Eesti segakoori solistile), tema hääl ja esinemine mõjusid võrratult. Kohe jäid ta häält kuulama. Paari lauluga esines ka SweedEst Song, kes sobis kooriga koos esinema imehästi. Selline mõnus vahepala, kui nii võib öelda. Lugude vahele rääkisid õhtujuhid meeleolukaid ja informatiivseid jutukesi laulude kohta. Nii et kui mõni laul tundmatum oli (kuigi raske oli kavast selliseid leida), siis sai lisaks heale muusikale ka tarkust ammutada. Väga hästi kokku pandud kava!

Vahepaladest rääkides, siis kontserdi vaheajal võis nautida iseküpsetatud kooke ja muid hõrgutisi. Selline tunne oli, nagu oleks koor üks tore sõpruskond, kes aegajalt kokku saab selleks, et laulda ja küpsetada, küpsetada ja laulda ning pealtvaatajad olid justkui neile külla kutsutud sõbrad. Hästi mõnus ja hubane tunne tekkis tänu sellele. Lisaväärtus suure algustähega.

Kontserdi teine pool möödus rohkem Hollywoodi muusika saatel, muuhulgas tulid esitusele Raindrops, Since you´ve Been Gone ja muidugi Leti t go. Ütleme nii, et kui kontserdil oleks olnud ka kolmas osa, siis, „Mamma Mia!“, oleks koor küll kirikul katuse pealt rokkinud, sest teises pooles oli minu jaoks koor oma krambist lahti saanud ja andis endast pealtvaatajatele 110%. Beatbox on minu jaoks alati lisaboonus. Mulle lihtsalt nii meeldib.

Kokkuvõttes pean ma ütlema, et mul on natuke kahju, et ma selle koori esinemisi rohkem ei ole näinud. See on koor, keda kindlasti tasub kuulama minna. Nagu öeldud, ei ole ma muusikakriitik, kuid võib olla ei olegi see nii oluline. Oluline on see, et muusika haarab kaasa ja mind haaras see kaasa.

Eveliis Kund-Zujev
Keilast
Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes

 

Pipitu Rootsi

Ma tahtsin pikemalt kirjutada Stockholmis juhtunust, aga mõtlesin siis, et milleks. Muudab see midagi? Tuli see meile üllatusena? Oleme me šokeeritud? Ses mõttes šokeeritud ma muidugi olen natukene, sest alles nädal aega tagasi jalutasin ma ise täpselt samas kohas. Mina, õde, laps, ema ja vanaema – me kõik jalutasime täpselt samas kohas. Samamoodi oleks võinud mõni hull valida just selle päeva kaubanduskeskusesse sõitmiseks. Aga ma ei ole üllatunud, et see juhtus. Juba ammu tunnen ma Rootsis jalutades aegajalt veidi kõhedust ja mõtlen, et millal see siis juhtub. Ja kus see juhtub.

Pipi ja Karlsson katuselt ja Vimmerby  ei ole enam esimesed, mis meile niikuinii Rootsist mõeldes meelde tulevad. See Rootsi on ammu kadunud. Kõik on muutunud. Nagu on muutunud ka kogu ülejäänud Euroopa. Ohutu on vist vaid oma kodus diivanil. Reisimist ma sellegi poolest ära ei jätaks. Ei saa ju vaid hirmu tunda. Mõelda, et ma oleks võinud seal olla. Minu tuttavad oleks võinud seal olla. Mis siis kui…

Kuigi olgem ausad, eks ma ikka valiks küll, kuhu reisida. Egiptusesse väga ei tõmba ja Türgisse. Ka rahvarikkad üritused tekitavad natuke kõhedust ja mõtleks enne mõne poppstaari kontserdi pileteid ostes. Minult küsiti hiljuti, kas ma Rootsi messile tahaksin minna. Nii nagu ma ikka nendel toidumessidel olen käinud. Muidugi, vastasin ma kõhklemata. Aga see on Malmös, vastati mulle. Ma hakkasin naerma ja jäin mõtlema. Naersin küll, mõtlesin meedias kuuldu-nähtu peale ja jõudsin järeldusele, et ilmselt ma siiski lähen. Mis sellest, et Malmös.

Täiesti random postitus

Täiesti pekkis, kuidas mulle meeldib selline seljakottide ja kohvrite otsas elamine. Nii, et üks päev oled Eestis, siis juba Rootsis, Norras ja vups tagasi Eestis. Mulle meeldiks kui sinna vahele mahuks veel ka natuke Itaaliat ja Saksamaad ja of course ka kaugemaid paiku. Ma ei tea, miks, aga praegu unistan ma New Yorkist ja Tokyost ning teate, natuke nagu tahaks ka lihtsalt soojal liival lebada, aga see selleks. Norra on ka tore. Eriti kui see ikka natuke nagu su teine kodu on, kus pere sind ootab.

Jp, just nimelt. Me ostsime Klaudiaga endale ühesugused kleidid. Nagu vanasti sai täditütrega tehtud.  Reliving the 90´s:) Meile mõlemale lihtsalt meeldis üks ja sama kleit ning me ei suutnud otsustada, kumb meist selle endale saab. Pealegi, üks meist kannab seda Norras ja teine Eestis, tõenäosus, et me sama kleidiga ühele peole satume, on väike. Kui ma isegi käiks pidudel.

IMG_8616.JPG

Oslo ei olnud vanasti mu lemmiklinn, kuid nüüd on see kuidagi saanud osakeseks minust. Sellel linnal on lisaks tavapärastele vaatamisväärsustele nii palju pakkuda. Mul vedas ka ilmaga. Täielik kevad oli käes. Välikohvikud olid rahvast täis, rulatajad olid tänavatele tulnud, inimesed võtsid päikest, sh ka t-särgi väel. Kui ma järgmisel hommikul kell 5 rongile tõttasin oli kevad asendunud lumesajuga. Tüüpiline Norra ilm.

IMG_8665.JPGIMG_8669.JPGIMG_8689.JPGIMG_8690.JPGIMG_8718.JPGIMG_8724.JPG

IMG_8696.JPG

Laevasõidust ma juba rääkisin Facebookis. Et kui tundub,et ma olen just laevasõidu hirmu ületanud, tuleb torm ja ma saan aru, et päris rahulikult ma end selliste ilmadega laevas ikkagi ei tunne. Samas ei ole see väike hirm võrreldav selle hirmuga, mis mul oli laevasõidu ees veel paar aastat tagasi. Mulle tundub, et midagi muutus siis kui ma sain emaks. Kuidas ma näitan lapsele, et ma kardan? Ma olen ju ema. Ja kas mitte ema ei ole tugi ja ilmasammas, kes kunagi ei karda ja alati lahendused leiab? Nii et lapsel on turvaline?

IMG_8735.JPG

Muuseas on mul hea meel tõdeda, et vähemalt mõneks ajaks on Frozen ja Elsa ja Anna asendunud Trollide vaimustusega. Me oleme Trollide multikat vaadanud vähemalt 20 korda ja see on tõeliselt kihvt multikas. Kes vaadanud pole, vaadake! Peaks eestikeelse DVD ka endale muretsema.

Igatahes olime me eile õhtul Idaga poes, sest Ida tahtis issile kingitust leida. Leidsime siis paki küpsiseid, mis Ida arvas, et issile meeldiks kui ühtäkki avastas ta Trollide kommipaki. “Issi tegelikult ei tahagi kingitust,” arvas Ida, viis küpsised tagasi riiulisse ja asendas selle Trollide kommidega. Mul on hea meel, et ta on nii palju mõistlik (mitte küll iga kord), et on aru saanud, et poest saab ta endale valida vaid ühe asja. Nii palju tark ta siiski õnneks veel ei olnud, et oleks taibanud, et küpsised on issile ja kommid talle ehk siis et ta saigi vaid ühe asja;)

IMG_8747.JPG

Suvalisi pilte klõpsides ja natuke guugeldades avastasin ma, et mul on vist päris hea kaamera ja objektiiv(id). Kahjuks ei oska ma neid absoluutselt kasutada, mul pole reaalselt aimugi, mida erinevate nuppudega teha saab. Kahtlustan, et oleks mõistlik manuaal läbi lugeda, et natukenegi targemaks saada. Mitte et mu jaoks oleks väga oluline, millised mu kodualbumi pildid välja näevad, kuid siiski. Iga teadmine tuleb ju kasuks.

IMG_8757.JPGIMG_8796.JPGIMG_8801.JPG

Ja selle täiesti random postituse lõpetuseks – paganama hea on kodus olla! Men gleder meg nå til påsken, vi skal på hytta med tädi Satu. Som ekte normenn;) Det blir K-O-S-E-L-I-G!

IMG_8822.JPG

Üks eestlane. Üks seljakott. 24h /One backpack and 24h

Mul on üks kiiks  palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma aegajalt istusin suvalise t-bane peale ja püüdsin ajaviiteks “ära eksida”. Ära eksimise asemel õppisin ma linna tundma. Seiklemiseks ei pea ma üldse kaugele reisima, seiklus võib oodata mind koduses Tallinnas või Tartus, tundmatus Pärnus või Viljandis. Nagu te Facebookist lugeda võisite, siis ma suutsin isegi Balti jaamast lennujaama minemisest seikluse teha ja otsustasin tavapärase bussi asemel trammi kasutada. Püha issand jumal, kust mina pidin teadma, et Ülemiste ja Ülemiste jaam on kaks eri peatust. Aga ma ei vaevu endale kunagi selliseid asju ENNE selgeks tegema, sest mulle meeldib seigelda. Mõistlikuse piires. See tähendab ka seda, et kui me läheme reisile, siis ma uurin küll UMBES kus tänavas asub hotell, kuid EI tee endale selgeks täpset teekonda. See on nii igav. Marek seevastu on hoopis teistsugune – talle meeldiks kui kõik oleks planeeritud, kuid ometi ei ole ta kümne aasta jooksul midagi õppinud ja arvab, et MINA olen õppinud ning usaldab mind. Nii ta tahestahtata satub ka aegajalt seiklustesse.

Mulle meeldib ka reisida. Kui mu varasem töö eeldas tihti lennujaamas elamist, siis mulle see meeldis. Välja arvatud see aeg kui ma iga esmaspäev istusin lennukisse, et sõita Norra ja iga reede istusin uuesti lennukisse, et sõita Eesti ning lennukid alatihti hilinesid. Siis oli mul kopp ees, aga muidu olen ma tänulik, et mul on alati olnud selline töö nagu on. Üks mu kõige “hullemaid” reise oli kui pidime sõitma Göteborgi kohtumisele läbi Müncheni, lennud hilinesid, seetõttu muutus kogu meie sõidugraafik – tagasiteel jäime me maha Kopenhaagenis Tallinna lennust ja kokku venis meie reis nii pikaks, et ma ei olnud 24h maganud. Järgmine päev oli tööpäev. See oli kohutavalt väsitav, kuid nii põnev.

Ükskõik, kas ma tahan või ei taha viib saatus (?) tagasi mind sarnase elu juurde. 24 tunni sisse mahtus neli riiki, kaheksa linna, kaks kohtumist, emme külastamine  ja nüüd olengi ma teel tagasi Ussipessa. Mulle meeldib! Kui mul oleks korras auto, siis ma oleks AMMU Ida ja Mareki autosse pakkinud ja Euroopa poole põrutanud. Näiteks kaheksa tundi autosõitu Stockholmist Lillehammerisse on mu jaoks nohu (no kui just vahepeal auto katki ei lähe! või rong. või lennuk). Kahjuks või õnneks ei ole mul tervet autot, millega mööda Euroopat ringi kimada. Õnneks aga on mul võimalus reisida lennuki, rongi ja laevaga.  Nagu nüüd.

Ajaviiteks ja (enda) meele lahutamiseks tegin ma väikese reportaazi – “Üks eestlane, üks seljakott, 24h”

15046163_1208273325877876_1110764273_n.jpg
Tallinna lennujaam. Teel Riiga.

Kuna Air Balticu Tallinn-Riia lend hilines pool tundi, õnnestus mul Riia lennujaamas veeta tervelt seitse minutit. Ma ei kujuta ette, et ma näiteks Heathrow lennujaamas seitsme minutiga ühelt lennult teisele jõuaks, aga õnneks on Riia lennujaam väike. Ja lisaks “saldejumsile” tean ma nüüd, et Nõo Lihavürst on läti keeles “Noo cepeškungs”.

15049819_1208273309211211_1416457671_n.jpg
Rigas Lennujaams

Oslos oli mul Lillehammeri rongile jõudmiseks kolm minutit (tõe huvides küll sellest hetkest kui ma juba terminalist väljas olin). Jõuda osta pilet ja joosta rongile ning MITTE maha jääda on minu isiklik rekord.

15057906_1208273362544539_1328104291_n.jpg
Teel Lillehammerisse
15046239_1208273342544541_826452540_n.jpg
Lillehammeris

Kui ma hommikul kell viis edasi Kongsvingeri suunas hakkasin liikuma näitas kraadiklaas – 20 kraadi. No nii krõbe oli, et ninakarvad külmusid ka ära, kuid nii ilusat talveilma ei ole ma veel kogenud. Ühelt poolt mägede tagant hakkas tõusma päike, teine pool magas veel pimeduses ning siis tuli välja ere-ere vikerkaar. See sõitis koos minuga mööda metsa kaasa. Kui öeldakse, et teisel pool vikerkaart on rahapada, siis mulle tundus, et ma saingi justkui selle teise poole kätte. Nüüd tuleb vaid rahapada ootama jääda.

15045754_1208273545877854_83426876_n.jpg
Varahommik

Peale kohtumisi Kongsvingeris istusin ma rongile, et võtta suund Stockholmi suunas. Ilm oli juba soojem. Kraadiklaas näitas kõigest – 15kraadi.

15057981_1208275029211039_1190359371_n.jpg
Kongsvinger

Õhtul kella neljaks. 24h peale seda kui ma olin Tallinnas lennuki peale istunud jõudsin ma emme juurde Nynäshamni. Ei, ma ei ole aru kaotanud, et ma nukk käekotis ringi liigun. Aga kui sa oled ema ja su laps igatseb oma nukut ning see ei mahu enam kohvrisse, siis sind ei huvita, mida teised arvavad, sa paned nuku oma kotti ja kõnnid pea püsti edasi nagu see oleks maailma kõige tavapärasem aksessuaar.

15050481_1208273579211184_1348936736_n.jpg
Nynäshamn

48 tundi peale reisi algust istun ma lõpuks laeva peal ja olen teel Tallinnasse. Väsinud, aga rahulolev. Ja teate, ma kohe pean oma uut seljakotti kiitma, see on täpselt nii suur, et sinna mahub sisse ka mu sülearvuti. iPadis kirjutamine on küll okei, kuid peale seda kui Ida suutis klaviatuuri ära lõhkuda, eelistan ma pikemaid asju kirjutada arvutis. Toksida on lihtsam. Ja mu rüperaal mahub TÄPSELT seljakotti. See teeb mind ERILISELT õnnelikuks. Komplimente olen ma oma koti kohta ka saanud ja kuna ma olen siiski edev inimene, siis ei ole mul nende vastu midagi.

15057897_1208273769211165_144111320_n.jpg
Aksessuaarid

There is nothing more I like than travelling and small adventures. Of course I dream of destinations a bit further away than just Sweden and Norway, but to be quite frank for me going to another city can also be fun and an adventure, the reason is that I never plan things exactly. I know almost how to get from one place to another, but that´s it. I like it that way. My husband on the other hand is the opposite, he would like everything  to be planned, but somewhy he thinks that I have learned to plan and trusts me. I haven´t  and I never will so whether he likes it or not also he sometimes is involved in my adventure. He doesn´t show it, he is not the smartest to show his feelings and often seems to be angry, but I am pretty sure he enjoys my “non-planning” and impulsity. I swear if I would have less debts and a good car I would pack my husband and Ida to car and drive somewhere to Europe. In five years I should be quit all the debts (bank wood!) and then  we´ll drive. Not far. Or maybe. I don´t know. Thanks to my Polish friend I know want to visit Poland more than ever. I have been there several times, but only driving through (and the Auschwitz), but now I have this crazy urge to get to know Poland better.

Before Ida and my life as a houswife my work was 70% of living at airports, running from meeting to meeting. I was complaining and tired, but always actually loved it. I am now also so thankful that I have found a part time job which lets me travel like in the “old times”. In the last 24 hours me and my new backpack have been in Estonia, Latvia, Norway and Sweden, driving cars, buses, trains, planes and now 48h later a boat back to home. I love this kind of “gypsy life” and am so grateful that I have a husband at home who doesn´t make a problem of it. 

In a week me and Ida will back our suitcases and travel to Lillehammer. I am so happy that she also likes travelling, which is no wonder because she has been travelling since she was 6 months old. Do you know what her favorite game at the moment is? Packing suitcases to take the plane to tädi Satu and tädi Klaudia. I think it is adorable. 

Never loose your childish innosence

Ma olen viimased paar päeva olnud üsna melanhoolne. Põhjuseid on mitmeid. Üks neist kindlasti võimalikud muudatused ja teine ilmselt psühholoogi juures käimine ja lapsepõlve analüüsimine. Nüüd võtsin ma ette “ringkäigu” lapsepõlvemaadel. Vaatasin pilte ja mõtlesin ja jõudsin ikka ühele järeldusele  – ilus oli. Oma valude. Aga ka võludega.
Last couple of days I have been quite melancholic. There are many reasons for that. One of course the possible changes in life and the other probably going to therapy and analyzing my childhood. Today I took a “tour” on childhood playgrounds I came to conclusion that with it was wonderful. Had its downsides. But also had its charm.
Suurema osa lapsepõlvest elasime me ühel väikesel kesklinna lähedal asuvas tänavas, pisikeste puumajadega, nii et kesklinna lähedusest hoolimata oli see nagu tilluke maakoht. Tänav tolmas, mõnedes majades polnud vettki, kaev tänava otsas. Sellel tänaval elas palju lapsi, terve tänav oli kogu aeg kilkeid ja jooksimist ja mängu täis. Kõik tundsid kõiki. Igal perel olid oma saladused, kuid välimus oli kõigil eeskujulik.
Kui nüüd mõelda, siis see oli nagu nõukaaegne segu Bullerby lastest ja Meeleheitel koduperenaistest.
Meie maja esimesel korrusel elas vanem proua – proua Koch. Millegi pärast mõjus ta nii suursuguselt ja tema kodu oli nii teistsugune, nagu teisest sajandist. Antiikmööbel, vana klaver ja ta ise oli nii tore. Ainult kohutavalt koledate varbaküüntega. Mul on varbaküüntega mingi värk, need ei meeldi mulle. Ma ei läinud kunagi proua Kochile külla uksest, ma ronisin sisse ta aknast. Alati.
Teisel pool maja, proua Kochiga ühist kööki jagades, elasid joodikud. Nad ei olnud pahad, aga ma kartsin neid. Eriti vanamutti, kes purjuspäi akna peal kõõlus ja juttu ajada tahtis. Kui ma maja tagant pidin koju minema, tekitas see minus hirmu. Ma läksin alati jooksuga ja omaette lauldes.
Most of my childhood we lived in this small street with small wooden houses and a lot of children, there was a lot of playing and running. Everybody knew everybody, every family had its secrets, but the appearances were like in a perfect little suburbia. Kind of a Soviet mix of children of Bullerby and Desperate housewifes.
On the ground floor in our house there lived an old lady – Mrs Koch, I used to love sitting in her living room. It’s was so fancy and different from what others had. An old piano and antique furniture. Fancy. And she was so nice, ladylike, like from old times. But she had ugly toe nails ( I have this thing with toes, I don’t like toes).
On the other side of the house, sharing a kitchen with Mrs Koch, lived Alcholics. I was scared of them, they were actually harmless, but they just acted weird and the Old Lady who wanted to chat was the scariest. Reminded me of witch from an Estonian children movie. When I had to use the back door to get home, I always went running and singing to myself.
Hommikuti (enne kooli? suvevaheajal?) saatis ema mind poodi piima- ja saiajärjekorda, kus ma seisin koos naabermaja memmedega, kellest osad olid veel hommikumantlis, osadel lokirullid peas, et värsket saia ja piima saada. Enne kui need otsa saavad. Piim oli siis klaaspudelis, hõbedase korgiga, millele mulle meeldis küüntega mustrit joonistada. Mõnikord tegin kogemata kaane katki. Selle eet sai pahandada.
Teises klassis aitas emme mul eesti keele tunniks luuletuse kirjutada. Seal olid read “lippa ruttu piimapoodi, sinna värsket piima toodi”. Need on mul siiani meeles. Ilmselt on piimasabas seismine oma jälje jätnud.
I was born in 1981, which means I have experiences some funny s**t. Like before school, and even on summer holidays early in the mornings it was my job to wait in a queue in front of the shop to get fresh milk and bread. You had to be there early before the shop opened because the shops usually were empty. Milk was in a glass bottle, with a silver paper stopper, it was fun to make scratces or holes in the paper. Mom was not happy when I did that.
In second grade my mom helped me to write a poem. It had lines “Run to the milk shop to get fresh milk”. I remember the lines so well. Apparently waiting in the queue for milk has left its mark on me;)
Annelinna kolimine oli suurem kui lotovõit. Kõigi mugavustega kolmetoalises korteris tuli kraanist sooja vett, meil oli täitsa oma wc ja kuuendale korrusele sai sõita liftiga. Lift oli tihti katki. Hiljem hakkas lift ka haisema. Aga ikka oli Annelinn maapealne paradiis. Kõik ei saanud sellise luksusega uhkustada. Turnikas oli mu arvates üks tänuväärne leiutis. Seal sai vaipu kloppida. Pimesikku mängida. Hiljem naabripoistega niisama juttu ajada. Vanematele turnikad ei meeldinud. Nad ei näinud meid aknast.
Moving to Annelinn was bigger than winning on lottery. Three rooms apartment and warm water in the bathroom. Or wait, the warm water was not the biggest thing. The biggest thing was that we had a bathroom. And toilet IN the apartment, not in cold hall.
And we had elevator. I took my friends for a ride to sixth floor. They were very much impressed. Later the elevator was often broken and started to smell funny. Someone mistook it for a toilet sometimes.
But still it was a heaven on Earth. Even more children to play with. And we played a lot!
Vanaema juurde maale sai bussiga. Mööda kõige ilusamat alleed. See on siiamaani ilus. Poest sai jäätist. Kommi. Limonaadi. Emme ostsis sealt raamatuid. Mujal ei olnud nii head valikut. “Kangelane tiigrinahas” on nüüd minu raamaturiiulis. Poe kõrval oli söökla. Kandikud lõhnasid märja pesuräti järele. Poe taga jõid mehed õlut. Kui vanaisa kadunud oli, võis teda sealt leida.
Buss viis küla keskusesse. Mäest üles vanaema majani tuli minna jala. See oli üks kõrge mägi. Ära väsitas. Vanaema ootas alati värava peal. Telefone siis ei olnud. Ta teadis bussiaegade järgi oodata.Vanaisa jaoks on alati lilled kõige tähtsamad olnud. Et oleks silmailu. Umbrohi on ka lill.
Lapsena meeldis mulle Vasulas olla. Seal ei pidanud kogu aeg käsi pesema nagu tädi juures. Puberteedina ma enam ei viitsinud maal käia. Seal oli igav.
I was often with grandma in the country house. We took a bus there. It drove through the most beautiful alley. It took us to the village center, our house was up on a hill, I didn’t like that hill – it was toooooo long to walk.
I always got ice and candy and lemonade from the shop (when they had it of course. Sometimes the queue was so long that I had to eat the ice cream before we could pay, because it started melting). Mom bought books from the shop. Funny that a village shop had books and the shops in the city didn’t.
Men were always drinking beer behind the shop. When grandpa was missing, we could easily located him there. Next to the shop was a local canteen. The trays smelled of wet cloth. I hate the smell of wet cloth.
Grandma was always waiting in front of the house. We had no phones back then, but she knew when the bus arrived. The house was shabby, but the garden was huge and pretty. With a lot of flowers everywhere. Nobody mowed the lawn back then. And my grandpa considered even weed to be flowers.

When I was a child I loved going to Vasula. I didn’t have to wash my hands so much as when I was in town and especially when I was with great aunt. When I got older I didn’t like to be in the country. It was boring there. I wanted to go to concerts with my friends.




.

Paljud suved möödusid mul Rootsis vanaema vennal külas käies. Mind võeti alati kaasa. Mulle meeldis nii väga see tilluke Oxelösundi-nimeline Rootsi linnake. Ma olin lapsena uhke, et mul on vanaonu, kes sõja ajal Rootsi põgenes. Ajalugu oli ka huvitav, aga mulle meeldis, et see andis meile võimaluse Rootsis käia. Vanatädi ostis mulle alati asju, millest ma ei olnud undki näinud, mille olemasolust ma isegi ei teadnud. Ja need kohad mida me külastasime…Näiteks Femöre on minu jaoks siiani üks maailma ilusaim paik.
Many of my summers I was in Sweden, in a little town called Oxelösund visiting my grandma’s brother. He escaped to Sweden during WWII in a little fishing boat over the Baltic Sea. Insane.
I loved going there, because my great oncle’s wife always bought me the coolest things, things I didn’t know even existed. And the places we visited…Femöre is still one of the prettiest places in my mind.
blogger-image-1613810376
blogger-image--1374305117
Õssukülast ja Rõngust tuleb eraldi kirjutada. Muidu läheks pikaks.
About plays with my cousins and visits to dad’s mother I have to write a seprate post, otherwise this post would be too long.