Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas….

Satumainen

Ei saaks öelda, et ma olen peale Satu matuseid ta peale liiga palju mõelnud. Kohati on mul isegi süümekad olnud, et mis sõbranna ma selline olin, kui ei tule igatsust ja kurbust ja pisaraid peale. Samas olen sirvinud vanu postitusi ja mõelnud, et ikka megaäge naine oli. Eriline. Mulle tuli meelde, kuidas me kui me…

Üks kord alkohoolik, alati alkohoolik

Teate küll ju seda ütlust, et alkoholismist ei paraneta. Sama on ilmselt ka depressiooniga. Mina maadlen viimasega. Teate, neil, kel pole depressiooni olnud, on hea öelda, et jaluta, mediteeri, tee oma sisemus ise korda, aga ära söö tablette, aga depressioon ei ole midagi sellist nagu “halb tuju” või “niisama ärritus”, see on haigus, mis lööb…

Elukutse: unistaja

Ma olen terve elu olnud suur unistaja. Üks esimesi suuremaid unistusi, mida ma unistasin ja utoopiliseks pidasin, oli unistus raamatupood-kohvikust. Ma olin siis 16-aastane. Kujutasin vaimusilmas ette iga väiksemagi detaili, kuidas see poekene välja näeks, kuidas inimesed seal naudivad head kohvi, kunsti ja raamatuid ning mõtlesin siis edasi, aga kes ikka sellises poes käiks ja…

2019 aasta …

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud. parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga…

Natuke kurbus hinges

Huvitav, kas selles on süüdi ligihiiliv sügis, aga ma olen viimasel ajal olnud melanhoolne. Mitte kurb ega masendunud, aga just melanhoolne. Täna tuletas Facebook meelde aastatagust reisi hytta‘sse. See muutis mind veelgi melanhoolsemaks. Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et issand jumal, kas selline inimene oli tõesti olemas, kes meiega oma muinasjutumaailma niimoodi jagas. See on…

Ütlemata jäänud sõnad

Sa ei olnud meile vaid sõber. Sa olid meie suunamudija. Sa olid meile kui perekond. Perekond, kellega koos sai nii palju naerdud, aga ka nutetud ja tülitsetud. Mäletad seda taldrikut, mille me ära kaotasime? Kas see taldrik seal tegelikult ka kunagi olemas oli, seda me ei saagi teada, kuid sel ei ole tähtsust. See oli…

Satumainen Satu

2015 aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras.  Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust – sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid tuli mu ellu nii palju ja kõige juhuslikumalt. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja…

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli…

Satumainen living ehk kuhu kurat see taldrik sai!

“When I was 5 years old, my mother always told me that happiness was the key to life. When I went to school, they asked me what I wanted to be when I grew up. I wrote down ‘happy’. They told me I didn’t understand the assignment, and I told them they didn’t understand life.”…