Peipsi-eri vol4 ehk müüa maja!

Kes oleks võinud uskuda, et me Peipsi äärde nii ruttu tagasi jõuame. Seekord viis tee meid Alatskivi lossi, mis meil eelmisel Peipsi tripil kõigest nädal tagasi külastamata jäi.  Alatskivi loss on tõesti imekaunis. Eriti väljast. Nagu tõeline muinasjutuloss.

IMG_0555.JPG

IMG_0550.JPG

 

Me jõudsime lossi päris hilja, nii et lossi restoran oli tegelikult juba kinni, kuid saime siiski endale tuppa söögi tellida. Söök ei olnud kehv, aga lossi restoranist oleksin ma oodanud siiski natuke rohkemat oodanud. Võib olla ma olen ka natukene ära hellitatud selle koha pealt, sest võrdlusmomente teiste mõisarestoranidega on päris palju. Ja ma ausalt saan aru, et lastemenüüs peavad olema friikartulid ja viinerid, kuid ma tõesti tahaks seal näha ka mingeid huvitavamaid alternatiive.

Peale õhtusööki läksime me lossi pargiga tutvuma ja vesiratastega sõitma. Ma sõitsin viimati vesirattaga kui ma olin ikka päris väike laps. Anne kanalil sai vesirattaid laenutada. Maksis lapse jaoks päris kopsaka summa, aga kuidagi sai tädilt-vanaemalt-emmelt ikka aegajalt raha välja lunitud. Selline nostalgialaks oli vesiratastega sõita!

IMG_0514IMG_0531IMG_0538

Mõisaaias oleksin ma oodanud natuke lillepeenraid ja põõsaid ehk veidike rohkem silmailu, kuid mõisapark selle eest oli IMELINE. No nii ilus ja romantiline! Loojuv päike ja loss paistsid eemalt, täielik vaikus ja vaid meie kolm jalutamas. Ida jooksi ringi nagu väikene printsess oma kübarakesega. Ta on selline vahva lillelaps, et ühel hetkel on ta täielik väike printsess, kellele pakub kõige rohkem elevust lossides ja mõisates ringi jooksmine, järgmisel hetkel muutub ta aga Ronja ja Pipi ja Lärmisepa täna Lotta sarnaseks marakratiks, kes ei taha juukseid kammida ning turnib mööda aedasid ja treppe.

IMG_0534.JPG

Hommikusöök oli lossis väga maitsev, samuti ka teenindus. Peale meie ööbis lossis veel üks paar, aga nemad olid juba varem lahkunud, nii oli kogu suur söögisaal vaid meie päralt. Äärmiselt kuninglik tunne olla lossis üksinda ja kujutada ette, et see kõik on meie oma:)

19239561_1429031933802013_1043065417_n.jpg

Kui te arvate, et me läksime Alatskivilt Vasulasse vanaema juurde otse, lihtsalt niisama, siis te eksite. Otseloomulikult pidime me sõitma läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Mida ma nägin esimesena? Üks maja oli müüa! Nüüd ma pean lotot päriselt hakkama mängima, sest ma tahan seda vana puulobudikku. See oleks täpselt selline koht, kus ma veedaks oma suved ja miks mitte ka talved. Selline “diipkunstiinimeselik” koht otse Peipsiääre külastuskeskusest ja Sigurimuuseumist üle tee.  Ma täiega naudiks selle puulobudiku üles putitamist.

Muidugi ei ole ma nii naiivne, et mõtles päriselt, et oh kohe ostaks ja teeks, aru saamata KUI palju raha sellesse majasse vaja oleks investeerida, kuid unistada ju võib. Äge oleks!

19458239_1429032017135338_516845687_n.jpg

Sigurimuuseumist ja Peipsimaa külastuskeskusest ei saanud me kuidagi minema. Mind võlusid indigo trüki õpitoad ja kohalik käsitöö, Marekit sigurimuuseum ja Ida ei saanud üle ega ümber õues olevast mängumajast, kus oli lastele väga nutikaid tegevusi. Meil on ka koju sellist maja vaja!

IMG_0600.JPGIMG_0622IMG_062119458074_1429031997135340_1642914894_n

19441243_1429031980468675_1661656854_n19458187_1429032067135333_449265786_n

IMG_0611IMG_0615

“Kuhu me kohvikusse läheme?” küsis Ida kui me Varnja poole sõitsime. Ma jäin vastuse võlgu, sest no kus siin pühade ajal midagi avatud on, mõtlesin ma ja tegime esimese hooga väikese tiiru võõral hoovil. Mul oli ju Idale ja Marekile ka vaja Mesi tutvustada. Ja pehmete mänguasjade seina. Päris omamoodi pull asi ju tegelikult!

19458285_1429031710468702_967435651_n

19433602_1429031640468709_1351805399_n

19433795_1429031437135396_363910007_n19478006_1429030517135488_830068615_n

Kuigi ma olin 99% veendunud, et Voronja galerii on pühade ajal suletud, siis meie üllatuseks olid seal uksed-aknad lahti, rõõmus perenaine võttis meid vastu ning perenaine küpsetas parasjagi köögis vahvleid. Voronja on vist tõesti üks selline koht, kus korra käid ja jäädki käima. Armud lihtsalt nii ära.

19244376_1429030750468798_259705912_n19265128_1429030743802132_2087943482_n19433806_1429030900468783_89786313_n19433852_1429030550468818_619589072_n19433858_1429031363802070_1958239279_n19458156_1429030630468810_63596487_n

Eelmine kord jäid mul kahe silma vahele Voronja perenaise võrratud käsitöönukud. Nii rändaski üks Rudolf meiege Voronjast kaasa (ja Peipimaa külastuskeskusest head õnne toov rätinaine + kohanahast tehtud käevõru).

19441056_1429030587135481_1543248720_n

IMG_0633.JPG

Postitus on niikuii jälle kilomeetri pikkune, läheb siis jaanipäev ka siia otsa. Pole just Peipsiääre eri, aga mis see 30-40 kilomeetrit siia-sinna ikka on. Vahva Vasula jaanituli oli pere keskel.

19239435_1429030467135493_1890588072_n

IMG_0644IMG_0647IMG_0662IMG_0675IMG_0701IMG_0711IMG_0734IMG_0738IMG_0745

 

 

Stockholm, Stockholm, Stockholm vol 2

Kõrgused ei ole väga minu teetassike ja vabatahtlikult ma igasugu kõrgetele atraktsioonidele enam ei roni peale seda kui ma kunagi Õllesummeril vaaterattal pea alaspidi poollahtises toolis rippuma jäin ja elu eest karjusin. Ometigi leidsin ma end sel nädalavahetusel Stockholmis ronimas Skyview klaaskuuli, mis meid Globeni katusele vedas. Ja see on üks paganama kõrge katus! 130 meetrit. Ma ise ei oleks sinna roninud, kuid mulle lihtsalt osteti pilet ära ja siis nagu ei jäänud midagi üle. Tegelikult ei olnudki nii hirmus. Natukene aiult. Aga vaade oli tõesti kihvt. Julgen soovitada. Kuigi ma ei ole kindel, kas ma ise enam teist korda tahan sinna minna. Lihtsalt oma kõrgusekartuse pärast.

IMG_9638.JPGIMG_9645.JPGIMG_9653.JPGIMG_9654.JPGIMG_9662IMG_9663

Stockholmi reisi viimaseks peatuseks sai sel korral ABBA muuseum (pilet 215 SEK) Selle muuseumi kohta ei ole ilmselt vaja palju öelda, sest kellele ei meeldiks ABBA, eksju. Väga äge muuseum, kus lisaks ABBA ajaloole saab salvestada oma laule, muusikavideosid, astuda koos ABBAga üles laval, tantsida… Lahkud muuseumist ja ümised aga Dancing Queen, young and sweet, only seventeen… Lapsel oli täpselt sama põnev kui meil.

IMG_9712.JPGIMG_9708.JPGIMG_9697.JPGIMG_9694.JPGIMG_9683IMG_9677.JPG

Stockholm, Stockholm, Stockholm

Ei tule vist üllatusena, et Stockholm on üks minu lemmiklinnasid. Mul ei saa sellest kunagi kõrini, nii et kui õde ütles, et läheb vanaema Rootsi viima ja ema meid Idaga kaasa kutsus, ütlesin ma loomulikult jah. Ma ei teagi, mis põhjusel me seekord Stockholmis ööbisime, kuid  kuna edasi-tagasi rongisõit jäi ära, oli meil kolm päeva aega linnas ringi jalutada. Stockholm ON imeline! Päike paistis ja inimesed lihtsalt nautisid, kellelgi polnud kuhugi kiiret. Mu meelest on meil Skandinaavia hygge´st ja fika´st nii palju õppida. Oskus aeg maha võtta ja mitte kiirustada.  Nii jalutasime meiegi mööda linna teosammul ringi, ühest muuseumist ja kohvikust teise.

IMG_9721.JPG

IMG_9469.JPG
Neli põlvkonda naisi jalutuskäigul
IMG_9475.JPG
Moekalt fikamas:D
IMG_9480.JPG
Pendelpaati ootamas. Kui SL ühistranspordikaart olemas, siis on paadisõit sama hinnaga nagu bussid, trammid ja metroo, aga hoopis huvitavam vahelduseks

Esimeseks muuseumiks, mida me külastasime, oli Junibacken, me olime seal Idaga ühe korra juba käinud ning kuna tegu on laste ja lapsemeelsete paradiisiga, siis loomulikult ei olnud minul selle külastuse vastu mitte kui midagi. Rahvast oli laupäeval seal muidugi palju, kuid õnneks on ruumi piisavalt, et ei pea küünarnukitunnet tundma. Muinasjuturong (mida saab kuulata ka eestikeelsena) on muidugi selle muuseumi parim pala.  Mina olen Astrid Lingdreni suuuuuuur fänn ja loodetavasti kasvab ka Idast samasugune fänn. Emil ja väike Ida on hetkel tema lemmikud.

Idavanusel on seal küll metsikult lõbus, kuid ma usun, et lõbus on ka noorematel ja vanematel. Nooremate puhul peavad lihtsalt vanemad rohkem kaasa turnima, vanemad lapsed (sellised Idasugused ja vanemad) lustisid täiesti omapäi juba.

Pilet on mu meelest küll natukene kallis (159 SEK täiskasvanud ja 139 lapsed alates 2. eluaastast), kuid ka seda raha väärt.

IMG_9482.JPG

IMG_9487
Emil on väikese Ida lipumasti tõmmanud
IMG_9488
Emil on kogemata sahvrisse magama jäänud
IMG_9490.JPG
Karlssoni katusekorter
IMG_9495.JPG
Alfons Åbergil külas
IMG_9498.JPG
Tõeline Segasummasuvila kohvik
IMG_9513.JPG
Karlssonil külas
IMG_9526.JPG
Kellele ei meeldiks täpiline Pipi hobune? 
IMG_9533.JPG
Juveelipood
IMG_9556.JPG
Tõeline draakon, aga mitte selline kuri nagu Katla, pigem ikka vist sõbraliku loomuga

Edasi liikusime me kuningalossis asuvasse Skattkammaren´i, kus on tasuta näitus kuninglikest tõldadest, juveelidest ja riietest. Väga vahva muuseum, kust kindlasti soovitan läbi astuda. Endal lõbus ja lastel ka.

IMG_9561IMG_9562IMG_9563.JPG

IMG_9566
Lapsed saavad end muuseumis riietada rüütliteks ja printsessideks, sõita tõllal ja katsuda kui raske oli üks kuningakroon. 1719 grammi kaalus üks neist. Paras pirakas peas kandmiseks.

Kuus tundi jalutamist läks niikui niuhti. Uni tuli magus kõigil. Ida jäi lausa süles magama. Ja see on harukordne nähtus, et see laps ütleb ise vabatahtlikult, et on unine ja tahab magama!

IMG_9580.JPG

IMG_9594.JPG

PS: Kui teie minu Stockholmi vaimustust ei jaga, siis peate vist siit blogist paar päeva eemale hoidma, mu vaimustus jätkub veel;)

Kuidas me kuningannal külas käisime/ How we visited the queen

Mina, Ida ja kohtumised käivad ilmselgelt käsikäes. Juba esimestest elukuudest on ta meiega kohtumistel ja koosolekutel kaasas olnud ja nii ei ole ju midagi uut ka selles, et ma koos temaga Trööstiplaastrite koosolekul käisin. Meiega rändasid koosolekult kaasa jänkukoer Sinna ja palju huvitavaid mõtteid. Soovitan teil nende Facebooki lehel (link) silm peal hoida, sest palju on teoksil. Ida, kes käitus nagu juhatuse liige, kiitis ka uued tooted heaks.

Pildid on kehvakesed, sest noh…mu telefon ei kannata enam kriitikat, aga ma ei viitsinud kaamerat hakata välja otsima ühest neist sajast kohvrist. Me nimelt ei tea sellist väljendit nagu “travel light”. Siin on teile tõestus. Kaks ja pool naist ning neli kohvrit.

16237200_1276611845710690_871934_n.jpg

16216415_1276615052377036_86891269_n.jpg16244158_1276611825710692_353263582_n.jpg16237879_1276615059043702_28916917_n.jpg

Peale koosolekut oli meil Idaga Oslo rongini kolm ja pool tundi aega. Mida me ikka niisama passime, mõtlesime meie ja ma tegin Idale ettepaneku minna kuninganna elamist vaatama. Ida tõlgendas seda nii, et me läheme kuningannale külla ja korjas talle tee pealt kive kaasa külakostiks. Kui me lossini jõudsime, selgus et kuningannat ei ole vist kodus, et ta vist oli ka maale vanaema juurde sõitnud. “Pole hullu,” ütles Ida nagu väike vanainimene, “kõik on hästi”. Ma lubasin järgmine kord kuningannale helistada, et äkki ta oleks kodus kui me ikkagi külla tuleme. Ja veel külakostiga. Ida noogutas ja ütles, et kuninganna vanaema tuleb ka kaasa siis.

16295472_1276612055710669_1469699890_n.jpg16295760_1276612042377337_855628150_n.jpg

Meil püsis veel väike lootus, et ehk on kuninganna kirikus ja püüdsime teda sealt leida, aga no seal teda ka ei olnud. Ida sattus vaimustusse vanadest haudadest ja ma püüdsin talle seletada, kes seal on ja miks. Kuidas sa seletad kolme-aastasele, et seal on surnud onud ja tädid. “Mis kuninganna tegi neil?” küsis Ida kui ma püüdsin selgitada, et nad olid vanad ja siis nad maeti sinna kastidesse, et nad puhata saaks. Ida oli natuke pettunud, et me neid välja ei saanud aidata ja teatas lõpuks, et kuninganna viskas nad vette, sellepärast nad suridki ära. Ma ei osanud talle ka vastu vaielda, sest ma ei tunne Rootsi ajalugu eriti üldse.

16237819_1276612059044002_842546434_n.jpg16295258_1276612102377331_1567189036_n.jpg

Kuna kuninganna külaskäiguga läks meil natuke nihu, siis otsustasime me mööda vanalinna jalutada. Mul ei saa sellest kunagi küllalt. Stockholmi Gamla Stan on nii armas ja ilus. Ja mu meelest lausa müstika kui äge on kolmeaastasega ringi käimine, ta tajub asju hoopis teisti ja nii äge on ta küsimusi kuulata ja püüda talle vastata.

16215994_1276612332377308_2102342628_n.jpg16237182_1276612319043976_2133280431_n.jpg16237310_1276612272377314_2026703239_n.jpg16237980_1276612335710641_1300043775_n.jpg16295622_1276612369043971_973542990_n.jpg16296005_1276612309043977_1654033000_n.jpg

Mu pulsikell näitas peale jalutuskäiku päeva aktiivsuseks 76% ja 10481 sammu. Kui te arvate, et kogu selle aktiivse aja jooksul Ida kordagi jonnis, väsis või sülle nõudis, siis te eksite. Kogu 4h ja 38 minutit kõndis ta mu kõrval ISE. Peab vist tema sinna Scoutsrännakule saatma;)  Oma burgeri ja suhkrujoogi oli ta mu meelest igati välja teeninud.

16237139_1276612039044004_282282568_n.jpg

Nüüd muidugi põõnab mu kõrval rongis. Me oleme poolel teel Oslosse. Meid ootavad ees kohtumised Lillehammeris ja Oslos.

// Me and Ida and bussiness meetings go together like…like, I don´t know what goes together that well..like a horse or carriage or something, so there is nothing strange that she was with me to Cuddlings meeting today. She as a CEO approved the new products and we left the meeting with a Rabbitdog and head full of ideas. To keep yourself updated on everything I suggested you to follow our Cuddlings Facebook page here

After the meeting we had three hours until our train to Oslo and that is why I suggested to Ida that we can go and see where the queen lives. Ida understood that we will actually visit the queen and took some stones with her to give to the queen. Perhaps she thought these were diamonds? Apparently the queen dind´t know we were coming because she didn´t answer the door when we knocked. She probably is with her grandma I comforted Ida and she answered like a little old lady “no worries, that is okay, next time we will call in advance”. I nodded and Ida added that also the queens grandma will then be with us.  We also tried to find the queen in the church next to the royal palace, but she wasn´t there either. 

As we didn´t manage to see the queen (how thoughtless of her to go to her grandma´s!) we decided to walk in Gamla Stan. It is one of my absolute favorite places and I never get enough. My Polar watch shows for todats activity 76% and 10481 steps. Can you believe that all these steps Ida walked on her own, without complaining or crying. I think it is just amazing. I can feel my legs are tired, but she said she was not tired at all. Tough girl this one;) 

It is such a pleasure to walk around with a three years old, they understand the world so differently from us adults and it is so interesting to try to explain things to her. Like why the dead people are buried in the church. What is “dead” and what is “buried”. How do you explain things like that. I did my best trying, I am sure we will quite soon see if I managed to give an okay explanation or failed.

Now the little traveller is sleeping next to me in the train. We are on our way to Oslo. Heading towards Lillehammer. 

PS: Sorry for the crappy quality of photos, my phone is way too old to function as a camera, but I didn´t want to start looking for my camera in one of the thousand suitcases. Obviosuly the term “travelling light” is unknown to us.

16237200_1276611845710690_871934_n

 

I died (of jealousy) and went to heaven

IMG_3603.JPG

See on nüüd üks selliseid postitusi, kus ma ütlen ausalt, et ma tunnen iga keharakuga kadedust. Ja mul ei ole seda isegi häbi tunnistada, sest no mis ma ikka teen kui sellised tunded mind valdasid peale “historisk hage” (ajalooline aed) külastust Sveinhaug Gård’ is (LINK). See on minu absoluutne uus lemmikkoht Lillehammeri kandis. Oligi juba aeg, sest kuigi Maihaugen on ikka kindlalt top 3-s, siis natuke “värsket verd” kulus ära. Godværskafè (Hea ilma kohvik) on lausa geniaalne ja toit hellitab köhtu nii minusugusel kui taimetoitlasel. Koht ise asub Moelvist ca 2 km, nii et kui siia kanti satute SUVEL (sest aed ja pansionaat olid sel nädalavahetusel viimast korda sel aastal avatud; talveperioodil saab majas ööbida kui koos viieliikmeline grupp vöi broneerida seda üritusteks), siis see on koht, KUHU PEAB MINEMA. Miks? Ma ei oska seda sönadesse panna. Vaadake parem pilte. Mina olen armunud! Ja kade! Kade, sest sellest ajast kui kunagi “ökovanaema ja Martin” sai kirjutatud, olen ma alati salamisi millestki sellisest unistanud. Küll tagasihoidlikumast versioonist, kuid siiski. Laiem pilt on unistusele üsna sarnane.

PS. Galeriis oli parasjagu ka Elena Engelsen skulptuuride näitus. Tema köige tuntum teos seisab aga ilmselt Oslos. See sama “Tiigrilinna” tiiger, kes talupoegi suurlinna eest hoiatab Oslo S ees.

IMG_3605.JPGIMG_3604.JPGIMG_3607.JPGIMG_3606.JPGIMG_3620.JPGIMG_3609.JPGIMG_3631.JPGIMG_3625.JPGIMG_3640.JPGIMG_3639.JPGIMG_3645.JPGIMG_3653.JPGIMG_3650.JPGIMG_3661.JPGIMG_3659.JPGIMG_3675.JPGIMG_3670.JPGIMG_3685.JPGIMG_3680.JPGIMG_3685IMG_3689IMG_3696IMG_3707.JPGIMG_3704.JPGIMG_3717.JPGIMG_3715.JPGIMG_3727.JPGIMG_3723.JPGIMG_3734.JPGIMG_3729.JPGIMG_3744.JPGIMG_3743.JPGIMG_3747.JPGIMG_3745.JPGIMG_3751.JPGIMG_3749.JPGIMG_3750.JPGIMG_3753.JPG

All my body is full of jelousy right now and I am not even ashamed of it. After visiting the most wonderful farm yard these are the feelings. Cannot help it. I will probably dream of of owning this place tonight, because I must confess that a place like this has been a dream of mine since I published “Eco granny & Martin” children’s book. A more modest version of course, but the wider picture is exactly something like this. I AM IN LOVE. And I tell you that this is my new favorite place in Lillehammer region. Maihaugen still is in top3, but a bit of “fresh blood” was needed. Sveihaug gård (LINK) approximately 2 km from Moelv is a PLACE YOU MUST VISIT. It’s like dieing and going to heaven. If you of course like this historical romantic places. If not, well then it’s not for you. It is opened in summertime (this weekend was unfortunately the last this year) and there is also a pensjonat for accomdation. Definately a place where I wish to stay now. In winter period it is opend for groups (min 5 people). Can I please have my 40th birthday there, dear God? Or Santa?

The “Godværskafè” (Good weather Cafè) is such a cool concept and the food is local and different from what you usually are served in Norway (at least I have been).

I am pretty much dieing of envy, it is hard to describe in words how AMAZING it is, just take a look at the photos and you`ll understand what I mean.

PS: In the gallery there was an exhibition of Elenea Engelsen sculptures. Her most famost piece of work is in Oslo S – the Tiger of “Tiger City” saying “Watch out for big city, farmer!” Do you know the poem by Bjørnstjerne Bjørnson? You can read a bit about it for example here.

 

Segasummasuvilast puukingadeni

Juibacken on mu Stockholmis külastamist ootavate muuseumide listis olnud juba oh kui kaua, aga kuidagi ilma lapseta tundus naljakas sinna minna ja varem arvasin ma, et Ida on liiga väike selle jaoks. Ka eile oli külastuskäik juba küsimärgi all, sest päev oli pikk olnud, sellele eelnenud tõeliselt tormine ja magamata öö laevas ja Ida oli tibake pahur, ma siiski riskisin. Me jõudsime tund enne sulgemisaega (augustis kl 18ni) ja sisenesime muuseumi, mis on koduks paljudele Rootsi raamatukangelastele.IMG_2841.JPG IMG_2892.JPG

Ma tõesti soovitan kõigil lapsemeelsetel lapsevanematl ja lastel see külastuskäik ette võtta! Erinevate tegelaste majakeste kõrval  on tõeline atraktsioon (ka eesti keeles jutustav) muinasjuturong (“sagotåget”). Istud rongipingile ja pink viib teid üles ja alla sõites läbi Astrid Lindgreni tuntumate lugude maailma.IMG_2835.JPG

Näha saab  Vahtramäe Emilit, Korpi ja Joonatani, Kibuvitsaorgu,  Karlssoni segamini tuba, puujuurte all kädistavaid tötskääbuseid ja Katla  hõõguvaid silmi (siin panin ma Ida silmad kinni, sest ta natukene kartis pimedamaid kohti ja kui ta juba seda kartis, siis ma arvasin, et Katla on natuke liiast).  Ida muidugi Lindgreni lugudest teab vaid Pipit ja Emili lugusid, nüüd on põhjust hakata talle teisi oma lapsepõlve lemmikuid tutvustama, et teine kord veel põnevam oleks. IMG_2809IMG_2886.JPGIMG_2779.JPG

Kui rongisõidud sõidetud ja Segasumma suvila läbi käidud, saab külastada Muumimaad, teatrit vaadata, kohvikus einestada ning  raamatu- ja suveniiripoes ringi vaadata. IMG_2862.JPGIMG_2876.JPG

No ja mis te arvate, kas meie Stockholmi külastus jäi ilma Emmaus Second Handist läbi astumata. Eksite kui nii arvate. Seal oli hetkel ka allahindlus – KÕIK lasteriided -50% ja palju asju 10-20SEK. Muuhulgas see valge Massimo Dutti pluus. 10 SEK!

IMG_2845.JPG

Sobis nii hästi Ida outfitiga, mille tädi oli talle (vist) Taani second handidest skoorinud. Tädi oli neid nähes öelnud, et need nii Ida stiil,mille peale ta tütar ütles, et “ei, see ei ole Ida stiil. See on Eveliisi stiil!” Noh poteito potaato.

IMG_2911.JPGIMG_2919.JPG

Ja lõpetuseks Pipi puukingad. Tõsi, kõndida ta nendega ilmselt ei saa, aga need olid lihtsalt nii vahvad. Kas pole? IMG_2772.JPGIMG_2769.JPGIMG_2924.JPG

Ja, vi elsker

Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt. Nii vastaks teile iga teine norrakas kui te julgeksite küsida, kes on see Bjørnstjerne Bjørnson, kellest nad räägivad erilise uhkuse tundega hääles. 

16-aastasena ei julgenud ma öelda, et mina polnud Bjørnstjerne Bjørnsonist midagi kuulnud. Ma noogutasin kaasa ja veel enne kui ma sain selgeks norra keele sain ma selgeks, et on asju, mida ei küsita, sest seda teavad kõik.  Ma sain ka teada, kes on Bjørnstjerne Bjørnson ja juba paar aastat hiljem kui ma külla tulnud onule Norra hümnist hakkasin rääkima, sain ma seda nime öeldes kasutada samasugust uhkesetunnet hääles. Sest Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt.

Kes see Bjørn Bjørnsen on?” küsis onu. Ma turtsatasin. 

Bjørnstjerne Bjørnson,“ parandasin ma teda kõiketeadvalt, „ta oli silmapaistev Norra kultuuri-, kirjandus- ja poliitikategelane. Ta kirjutas artikleid, romaane, jutustusi, luuletusi, näidendeid, rääkis aktiivselt Norra ühiskonnas kaasa, kõige paremini on ta aga tuntud Norra hümni „Ja, vi elsker“ ja talupojajutustuste kaudu.“

1903.aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia,“ lõpetasin ma uhkelt. Ma rääkisin seda kõike nii nagu oleks kõige loomulikum asi maailmas teada kõiki maailmakuulsaid norralasi, nende tegusid ja saavutusi, nii nagu mulle endale esimest korda tutvustati kõiki maailmakuulsaid Norra suurkujusid, kellest vaid norralased ise olid kuulnud. Norralastele meeldis rõhutada, et nii väikese rahvuse seast oli tulnud nii palju maailmakuulsaid ja silmapaistvaid isiksusi, kuid kui tagant järele mõelda, siis kasutasid nad sõna „maailmakuulus“ iga vähemgi tuntud norralase kohta. Kahe Norras veedetud aastaga olin ma ise sama tegema hakanud. Lisaks rohkem maailmakuulsate lillehammerlaste nagu Sigrid Undset tutvustamisele, said külla tulnud emme ja onu teada, et Lillehammeri kandist on pärit veel palju teisigi maailmakuulsaid norralasi: minu kirjanikest tuttavad Britt ja Oddvar, Maihaugeni rajaja Anders Sandvik, juustuhöövli-Thor, maavanem Knut ja otse loomulikult üks kuulsamaid tänapäeva kunstnikke Jakob Weidemann.

Sel nädalavahetusel käisime me läbi ka Aulestadist – maailmakuulsa kirjandus ja -kultuuritegelase kodumuuseumist (LINK). Ma oleksin tahtnud tegelikult ka muuseumi sisse minna, aga selleks ajaks kui me sinna jõudsime, oli Ida juba nii “vil ikke”-tujus, et see ei oleks mõistlik olnud. Niimoodi leppisime me jalutuskäiguga väljas ja olgugi, et ma oleksin VÄGA tahtnud maja ka seest näha (kui tahate põhjust teada, siis vaadake siit), aga päikesepaistelises pargis/aias jalutamine oli ka juba edusamm. Paar kuud tagasi püüdsime me seda kohta üles leida, kuid sõitsime valele poole ja nagu ma nüüd aru sain, siis umbes paar km enne õiget kohta andsime me alla ja sõitsime tagasi.  Nüüd ma vähemalt tean, kus muuseum asub. Ka see on üks neist kohtadest, kuhu ma soovitan teil minna, kui siiakanti satute (Gausdal asub 20km Lillehammerist). Ja mitte sellepärast, et siin elas maailmakuulus norrakas, vaid kasvõi sellepärast, et see on lihtsalt võrratult kaunis paik.

Pilet majamuuseumisse: 130NOK täiskasvanu, 65NOK lapsed (6-15a)

IMG_0992IMG_0980IMG_0983IMG_0977IMG_0978IMG_0988IMG_0967

Aulestad is beautifully located on the sunny side of Gausdal approximately 20 kilometres from Lillehammer. Experience the farm as it was when Karoline and Bjørnstjerne Bjørnson lived there, and get a look into their lives during an important time in Norwegian history. Together the couple created an urban European home in the country. Here we step back in time over 100 years, but the involvement of Bjørnson is always modern.

 

“The best in life is not peace, but wanting to do something” – Bjørnson  lived like the line in his poem. He spoke up for freedom and fairness – at home in Norway and in Europe, The word and his pen were his weapons. He was a builder of the nation and a Nobel laureate. Bjørnstjerne Bjørnson wrote stories, novels, historical plays and contemporary drama and approximately 400 poems that have inspired many musicians. He wrote thousands of letters, speeches and articles. Bjørnstjerne Bjørnson lived at Aulestad from 1875 until his death in 1910. 

Aulestad is open during the summer. Find the opening hours here. In high season there is a conducted tour of the home every hour  from 10.30 – 15.30.

More information: http://eng.aulestad.no/