Paganama pikakovalised

Ei saa öelda, et ma oleksin kõige lühem inimene maailmas, aga ei saa öelda ka, et ma oleksin jube pikk. Küll aga tuleb ette olukordi, kus ma tunnen end nagu kääbus. Näiteks kui ma olen koos oma pikakoivaliste sõbrannadega. Siis ma olen nagu Mr. Moon “Sing” multikast, kes üritab kaelkirjakuga suhelda. No ja mõnikord panevad nad minu kiusuks jalga ka kõrge kontsaga kingad. Ükskord ammu, … Continue reading Paganama pikakovalised

21 aastat//That night, the sun was the moon

Sain just kirja Estelle´ilt, kes korraldab 1997/98 aasta Rotary vahetusõpilaste taaskohtumist Norras. Saate aru kui ajuvaba on mõelda, et see oli juba 21 aastat tagasi. Aga ma ei ole ju nii vanagi? Okei, ilmselgelt olen, aga ma hakkan nüüd aru saama, mida tähendab see, et mida vanemaks saad, seda kiiremini läheb aeg. See aeg on ikka väga kiiresti läinud. Vahepeal olid suhted teiste vahetusõpilastega täitsa … Continue reading 21 aastat//That night, the sun was the moon

Kas on kedagi, kellega ma tülitsenud ei ole?

Minu parimal sõbrannal on täna sünnipäev. Selleks, et meenutada, mis ajast ma juba Heilyt tean, oleks vaja erakordselt head mälu. Minul seda ei ole. Seepärast ei teagi ma täpselt, mis ajast me üksteist teame, kuidas me esimest korda kohtusime või miks meist sõbrannad said. Ma tean vaid seda, et ta on alati olemas olnud. Ma olen tihti pidanud Heilyt tutvustades tegema pausi, et mõelda, kuidas … Continue reading Kas on kedagi, kellega ma tülitsenud ei ole?

Mulle ei meeldi ja ma ei meeldi, aga ikkagi meeldivad ja meeldin.

Ma olen oma elus jõudnud vanusesse/perioodi, et ma ei otsi enam uusi sõpru ja mind ausalt ka ei sega, kui ma inimestele ei meeldi. Ma ei otsi sõpru. Muidugi on tore kui ma inimestele meeldin, aga see ei ole kuidagi eesmärk omaette. On need, kellega ma klapin ja on need, kes minu nime kuuldes õlgu võdistavad, Perekooli teema teevad ja sisisevad, et issand on ikka … Continue reading Mulle ei meeldi ja ma ei meeldi, aga ikkagi meeldivad ja meeldin.

Nädalavahetus

See nädalavahetus on mõnevõrra harjumatu, sest meil on nii eile kui täna lapsehoidjad ja linnaluba. Eile tuli Idat hoidma Mareki õde oma perega ja uskuge mind, Ida oli nii rõõmus, et me ära läheme, sest “nemad on palju vahvamad”. No loomulikult on, kui nad juba toovad kaasa kolm maailma kõige suuremat pitsat, millest oleks vist pool Keilat söönuks saanud. (Ühe panin hommikul neile vägisi kaasa, … Continue reading Nädalavahetus

Ebaviisakas käitumine

Ma olin hiljuti ühes seltskonnas, kuhu peoperenaine oli kutsunud oma sõbrad. Hmm, kas kedagi teist saaks veel peale sõprade kutsuda? Suvalisi möödakäijaid tänavalt? Ühesõnaga, ta oli kutsunud peole inimesed, kellega tema läbi käis. Peol olid ka kaks inimest, kes teineteisest väga palju ei arvanud, seda oli kohe näha, kuidas nende käitumine muutus, kui nad teineteist nägid. Inimene, kes oli hetk tagasi seltskonnas olnud sõbralik ja … Continue reading Ebaviisakas käitumine

HIPY PAPY BTHETHDTH THUTHDA BTHUTHDY

So Owl wrote…and this is what he wrote:HIPY PAPY BTHETHDTH THUTHDA BTHUTHDYPooh looked on admiringly.”I’m just saying ‘A Happy Birthday’,” said Owl carelessly.”It’s a nice long one,” said Pooh, very much impressed by it. Laste sünnipäevad on tegelikult toredad. Ei, ilma naljata, mulle tegelikult meeldib see lärm ja kilked ja ehedad emotsioonid, kus naer vahetub nutuga sekunditega ja kõige lihtsamatel põhjustel. Mulle meeldis sel aastal … Continue reading HIPY PAPY BTHETHDTH THUTHDA BTHUTHDY

Lugu sellest, kuidas ma sain ühe kõige ägedama sõbra

Ma olen seda lugu küll ka varem jaganud, aga tänane FB-s jagatud lasteaia lugu tuletas selle loo jälle meelde ja tuli tahtmine jagada. Asi sai alguse sellest, et Heilyl tuli 201.aastal idee korraldada üritus “Õhtusöök kuuele”, mis koosnes inimestest, kelle ühine nimetaja oli “Heily sõbrannad”, sest mu meelest pani ta kokku ikka vääääääääääga erinevatest inimestest koosneva grupi. Ometigi oleme me koos käinud seitse aastat, iga … Continue reading Lugu sellest, kuidas ma sain ühe kõige ägedama sõbra

9. päev: Pernille

Hommikul ärgates oli Ida esimene küsimus, kas me Pernille juurde läheme. Ma ei julgenud talle öeldagi, et olin eile Pernille emaga rääkinud ja oli 50-60% võimalus, et nad ei ole kodus. Et mõtteid mujale viia läksime me jalutama. Klassikaline Norra pühapäev ju. Isver, kui te olete mu blogi vanad lugejad, siis te ju teate, kuidas ma vanasti Lillehammeri pühapäevi vihkasin. Igavad. Nüüd aga…lähed jalutama ja … Continue reading 9. päev: Pernille

7. päev: masendus ja krabid

Hakkasin oma Taani reisi jaoks laevapileteid ostma, aga juhtus nii, et Taani jääb ilmselt seekord vahele. Rootsi ka. Korraks tekkis täielik masendus, et plaanid pea peale keeratud said, sest ma olin kuidagi nii tahtmist täis ja üldse ei meeldi kui mott maha tõmmatakse. Selline vastik masendus tuli peale, et õigus ongi neil, kes ütlevad, et olen 36-aastane ja pole elus midagi saavutanud. Mõttetu tühi koht, … Continue reading 7. päev: masendus ja krabid