Kõige loogilisem puhkuse sihtkoht

Et siis Marekil on puhkus. Mida puhkuse ajal teha? Mis on kõige loogilisem sihtkoht puhkuseks? Otseloomulikult Norra. Mis sellest, et aegajalt tundub mulle, et ma käin siin tihedamini kui mõni inimene suvilas. Aga olgu. Kuna mul tegelikult olekski vaja olnud töö pärast sel ajal Norras olla ning jube tüütu oleks olnud nüüd hakata Marekile selgitama, et kuule mul tuli tegelikult üks tööasi vahele (kui ma ise olen kogu aeg kiununud, et tal mingi tööasi vahele tuleb), siis Norra meie puhkuse sihtkohaks saigi.

Töö ja vile koos. Jube hästi klappis tegelikult. Hotelliga läks ka hullult hästi. Minu tavapärased lemmikud (hinna ja kvaliteedi suhtes) olid juba välja müüdud ning hotellide hinnad olid ulmelised. Ma olin juba pigem seda meelt, et sõidan kaks päeva edasi-tagasi Lillehammeri ja Oslo vahet, aga siis sain imekombel mingi sooduspakkumise Booking.comist, nii et Soria Moria lossis hotellis (Norra muinasjutt on Soria Moria lossist, seepärast me saime Idale öelda, et magasime muinasjutulossis) me ööbisime. Kui olete Oslot külastamas, siis soovitan seda hotelli küll väga soojalt. Nii head hommikusöögi valikut ei ole Norra hotellid juba ammu pakkunud.  Hästi hubane ja mõnus oli. Suure mängutoaga, mis oli eriline pluss, sest ma sain mitu tundi rahulikult seal tööd teha, samal ajal kui Ida mängis.

Kui töö tehtud, tegime me üle pika aja täielikku turisti. Kondasime Vigelandiparkis, Holmenkollenis, Aker Bryggel, Kon-Tiki muuseumis. Ilmaga on Norras alati 50-60 võimalus, aga meil täiega vedas seekord. Viimati kui me Marekiga Oslos turistitasime umbes viis aastat tagasi, sadas põhimõtteliselt kolm päeva pussnuge. Seekord oli ilm meie poolt!

Mingil veidral põhjusel lasin ma end jälle pehmeks rääkida ning ronisin kõrgustesse. Kuigi olin peale Globenit ja taevarestorani endale lubanud, et aitab kõrgustest. Eks need vaated ikka on, mille pärast ma korraks unustan, et kardan. Holmenkolleni suusahüppetornis ei olnud tegelikult imekombel üldse hirmus. Ise ka imestan! Suusamuuseum (sama pilet, mis hüppetorni – täiskasvanule 130NOK) on samuti külastamist ja uudistamist väärt.  Ma käisin viimati selles muuseumis 20 aastat tagasi. Ei saa öelda, et ma oleks midagi mäletanud. Peab tunnistama, et ehk ei olnud tookord ka nii palju huvi.

IMG_2117IMG_2121.JPGIMG_2136IMG_2153

IMG_2146
See kostüüm kuulub ÜHEKSAKUUSELE lapsele. Kõrval oli pilt tema esimesest suusaretkest. ÜHEKSAKUUSELT. Ma ei ole kindel, kas ma sama vanalt üldse roomatagi oskasin.

Aker Bryggel on alati ilus, kuid eriti mõnus on seal ilusa ilmaga. Lihtsalt istud, naudid ilma, ümbrust, paate, inimesi. Kulged. Korraks. Mulle jäi Triinu blogist täna meelde midagi sellist, et mured saavad lõpuks kätte, aga unistused mitte kunagi. Puhas tõde iseenesest, aga Aker Bryggel kulgedes tundub korraks, et unistused on ka käes. Ma ei tea, miks, aga selline tunne on. Kuigi mu unistused ei ole tegelikkuses seda nägugi, et mulle käega katsutavasse lähedusse jõudma hakkaksid. Läks segaseks? Vist küll. Aga mõnus oli. Astrup Fearnley muuseumi põikasime ka korraks sisse. Või noh muuseumipoodi. Aga kultuursema mulje pärast ütleme muuseumi.

IMG_2159IMG_2160IMG_2172IMG_2180IMG_2190

Edasi ootab meid vana hea Lillehammer. Tädi Klaudia sünnipäev. Ida on seda juba reisi algusest saati oodanud. Et saaks jälle peokleidi selga panna!

IMG_2204.JPG

Ja nii ta siis läkski…

…et lõpetad ühed kohvikutepäevad ja liigud edasi järgmistele. Ehk siis nädalavahetusel muutub Tartu toidu-ja veinifestivali raames ühel päeval suureks kohvikuks. Pühapäeval  avavad Ihastes, Karlovas ja Tammelinnas oma uksed üle viiekümne õuekohviku.

Mul oli plaanis üht kindlat kohvikut külastada, sest ma tean, millised hõrgutised tolle maja köögis valmivad, aga ma teadsin, et oleme Norras ja nii ma selle mõtte maha matsingi. Aga võta sa näpust! Me hakkame Norra poole liikuma alles esmaspäeval, mis annab mulle ja Idale ideaalse võimaluse pühapäeval korraks Tartus käia. Lisaks on meid kutsutud ka Emajõe Suveteatri suvelavastust “Üle linna Vinski” vaatama.  See on lapsepõlvest üks mu lemmiketendusi!

Kõik kukkus nii hästi välja. Laupäeval on mul sõbrannad külas, pühapäeval lustime me Tartus ja esmaspäeval sõidame Norra.

Aga mis on see kohvik, mida mina kindlasti külastan ja külastada soovitan? Villa Liise (LINK) on selline koht, kus toit kipub restoranidele silmad ette tegema, kust lapsed ei taha lahkuda, sest tegevust ja avastamist on selles aiakeses rohkem kui küll ning pererahvas on hea huumorisoonega ja muhedad tartlased.  Minu inimesed noh. Natuke nagu sugulased ka.

20731218_10211263289154536_1034804044_n.jpg

Aga ma ei kiida ja ei soovita seda väikest kohvikut mitte sellepärast. Kõige pealt ma ausalt ütlema, et ma tean, et menüüs leiduvad road viivad keele alla.  Ma ausalt tean, mida ma räägin. Ja toit on minu teine kirg. Peale…kirjutamise. Te arvasite, et ma ütlen vein, jah? Vot teile eelarvamust:)

Menüü on Villa Liises seekord selline:

SOOLANE AMPS
ROSOLJE
MAKARONI-SINGISALAT
KUSKUSS SALAT TOMATI,KURGI JA FETAJUUSTUGA
MAMMA MOODI CAESARI SALAT
KREEMJAS KALAPIRUKAS
KUKESEENE SUVIKÕRVITSA PIRUKAS
MAGUS SUUSTÄIS
MARMORJAS JUUSTUKOOK
KÜPSETATUD JUUSTUKOOK MAASIKATEGA
SHOKOLAADI-MAASIKA JUUSTUKOOK
KREEMJAS KOHUPIIMAKOOK
MAASIKA TOORMOOSIGA POHLA-KAERAKOOK
MUSTRIKA JOGURTIKOOK
TIRAMISU
SOE LEEMEKE
HAPUKAPSA BORš
KIKERHERNESUPP SUVIKÕRVITSAGA

 

20751326_10211263289834553_1696943944_n

20751344_10211263290474569_1652986220_n

Ja siis on veel üks põhjus, miks ma Villa Liiset soovitan külastada. Pereisa oskab meisterdada imelisi asju. Üks tema valmistatud laualamp läheb ka loosi. Selleks tuleb  perenaise Tootsi peenrasse kiigata, panna paberile kirja, mis maitsetaimed sealt üles leiate ning jätta paber koos oma nime ja telefoninumbriga kohvikus loosikasti. Nii lihtne ongi!

20707819_10211263370036558_268924948_n.jpg20751446_10211263370556571_1929754469_n.jpg

Kohtumiseni siis pühapäeval Tartus. Meie oleme Idaga Villa Liise ukse taga kell 12. Kes kaasa tule? Ja siis teatrisse?  Ja siis peale teatrit teisi kodukohvikuid kaema? Kõik kohvikud leiate siit.

 

Fassaadi taga

Me tegime eile jälle seda värvime-maja-värki. Täiesti hullumeelne kui palju me neljakesi ära tegime. Ja veelgi hullumeelsem on see, et meil on olemas sõbrad, kes alati vabatahtlikult appi tulevad. Neil on alati aega ja võimalust. Hiljuti rääkisin ma ühe tuttavaga, kes oli hädas inimestega, kes ei tule koolituspäevadele, sest neil pole aega. Me mõlemad oleme seda meelt, et inimesel on täpselt nii palju aega kui ta tahab. Kui keegi ütleb, et pole aega külla tulla, appi tulla jne, siis tegelikult ei ole kunagi põhjus ajas. Vaid tahtmises.

Instagramist ja Facebookist te juba nägite, et Ida oli värvimisega nii ametis, et võõpas üle nii oma kleidi kui ka mängunurga. Noh, peaasi, et laps rahul oli! Meie aga võõpasime maja kollaseks oranžiks ja et veel rohkem värviline saaks, tulevad meie maja liistud vaarikapunased. Ma juba täitsa kujutan ette, kuidas see värviline maja keset halli üksindust siin uhkelt kesest üksindust särab.

20170729195451_IMG_261520170729191210_IMG_2578

Kui teised olid juba puhkama asunud, tuli mulle meelde, et krt, üks tuttav tõi ju mulle terve aiatäie lilli, et peaks ikka kasvõi mõned neist ära istutama. See koht, kuhu ma peenart planeerisin on jube kivine ja poolvõimatu kaevata. Nii ma seal vaikselt vandudes nikerdasin kui mu tegevuse avastasid sõbranna lapselapsed. Poisid sattusid nii vaimustusse peenra rajamisest, et mul ei sobinud enam ka lõpetada.  Me kaevasime ja istutasime kõik need sadatuhat lille koos poistega ära. Poisid muidugi ei jätnud siis ka, vaid hakkasid edasi organiseerima, et mida me järgmine kord teeme. Kopp oli vaja tellida, et suurtest kividest lahti saada, sinna asemele istumiseks toolid ja laud panna, killustik vedada (mida nad reaalselt ka tegid nii palju kui ma neil lubasin), et tekiks kõnnitee ja… “Kui sulle veel lilli tuuakse, siis ära ise midagi tee, vaid helista kohe mummule, siis me tuleme appi!” sain ma lõpuks karmi käsu ühelt. “Jah, helista, siis tulevad tööpoisid appi!” lisas teine.

Mis nii viga tööd teha kui lapstööjõud kohe varnast võtta!

20170729191258_IMG_258020170729191605_IMG_2589

Selline see meie elu on. Kui Instagramis ja Facebookis oleme me Idaga ikka printsessid, siis tegelikus elus, fassaadi taga, kanname me ka krooni.  Lihtsalt ühel meist on lisaks kroonile mullased näpud ja varbad.  Seljas kümme aastat tagasi ostetud kolekole pükstükk.

20170729191704_IMG_2593

20170729192837_IMG_2599.JPG

Fassaadi taga on õudselt palju tööd! Majas elamise võlud.

Õu mai effing gaad!

Poolspontaanselt veetsime me Idaga väikese puhkuse Hiiumaal. Mul oli vaja reedel minna Kärdlasse koolitusele ja kuna mu sõbrad, kes olid ka Hiiumaale koju külla minemas (mitte üldse loogiline lause, eksju? Aga no nad elavad Norras ja üks neist on pärit Hiiumaalt), siis otsustasime me koos minna. Ja nende lahkust ära kasutada ning sinna ka ööseks jääda.

Kõigepealt pean ma ütlema kui hea meel mul on, et mul on olnud võimalus Hiiumaa kohvikupäevade raames sellistel koolitustel käia. Need on kõik olnud meeleolukad ning äärmiselt kasulikud, aga üsna ilmselgetel põhjustel oli minu lemmikkoolituseks seekordne, kus kõigepealt toimus Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla juhendamisel töötuba unistuste kohviku loomisest.  Kui te vaatate nende tehtud tööde portfooliot, siis te saate aru, miks see töötuba eriliselt huvitav oli.

Edasi läks veinikoolituseks. Ma tegin nalja, et olen nagu iseloomu kasvatamise töötoas, sest olles autoga ei saanud ma kuidagi veine degusteerida nii nagu oleks tahtnud;) Mõne veini maitse ja aroom oli nii imeline, et …Tuli tahtmine auto sinnapaika jätta. Aga ei jätnud. Kasvatasin iseloomu, panin kõrva taha tarkusi, tegin märkmeid ja leidsin paar uut lemmikut.

Ma armastan pigem täidlasi punaseid veine, kuid ilma naljata üllatasid mind paar valget veini nii, et pärast koolitust valisin ma endale kaasa just valge veini. Ja killukese üht punast veini, mida ma degusteerida ei jõudnud. Kui te tahate oma külalisi hea veiniga kostitada, siis siin on teile mõned vihjed (minu maitse-eelistuse järgi) Edrinks valikust.  Valgetest veinidest Nos Racines Sauvignon Blanc, Vignoble Ferret Colombard Ugni Blanc ja Charly Nicolle Chablis Ancestrum. Seda viimast ei plaaninud ma tegelikult isegi maitsta, sest mulle tundus, et see vein pole minu teetassike, aga näete, võtsin teiste soovitust kuulda, maitsesin ja üllatusin nii, et leidsin endale uue valge lemmiku. Punastest veinidest oli mu absoluutne lemmik Aroa Jauna Crianza Ecological ja Clemente VII Chianti Classico Riserva. Vahuveinidest Barocco Prosecco Extra Dry ja Heretat El Padruell Cava Brut.

Issand ja kui te mingil põhjusel veel kahtlete, kas kohvikutepäevadele tulla, siis ma võin teile lubada, et see, mida Hiiumaa inimesed teile sel 3-6.08 nädalavahetusel pakuvad on midagi sõnaseletamatut. Viimse detailini läbimõeldud ja hingega tehtud. Käsi südamel. Koolituse käigus saime me maitsta ka “süldipeo-kohviku” sülti. Kui ma muidu arvasin, et veedan terve oma aja Norra sugemetega trollikoobas, siis nüüd on tunne, et mind süldilauast ära ei saa. Ma nimelt jumaldan sülti ja see sült oli TÄPSELT nagu vanasti tädi Helju tehtud.

Peale koolituse lõppu suundusime me mu sõprade (vanemate) koju/kodudesse. Ma ei tea palju neil inimestel seal Hiiumaal neid maju oli:D Aga see selleks. Siinkohal tahaksingi ma “õu mai effing gaad” öelda! Vähe sellest, et nende kodud asusid imekaunites paikades, olid nad ise niiiiiiiiiiiii meeldivad, toredad, siirad, naeratavad, armsad, külalislahked, abivalmid, hea huumorisoonega inimesed, et mul hakkas hirm. No selles mõttes, et eestlane ju ei ole selline, aga nemad olid. Äkki nad polnudki inimesed? Mingid tulnukad? Ma ei ole ammu selliseid inimesi kohanud, kes võtavad su vastu maailma suurima naeratuse ja kallistusega nagu oleks me ammu tuttavad, mitte ei oleks alles kohtunud.

Ja söögid! Ausõna mul oli tunne, et ma olen kodugurmee paradiisi sattunud! Värsked soolakurgid, siig, kruubipuder, kalasupp. KÕIK mu lemmikasjad ja ühe korraga laual. Ma vist sõin täiesti kohatult liigagi palju, aga no mis sa teed kui nii hea on ja iga päev ei saa.

Hilisõhtul tutvustas Jaagup meile oma pere valdusi, rannast kuni astelpajukasvanduseni ning ma tundsin, kuidas (jälle!) on õigus neil, kes ütlevad, et ma olen üks kade inimene. Ma olin kadedusse suremas. Okei, nali! Tegelikult ma lihtsalt nautisin seda süllekukkunud puhkusehetke imekaunis kohas oivalises seltskonnas ning unustasin hetkeks ka kõik tööasjad.

 

Kui meile öeldi, et mis te ikka juba homme (st täna) ära lähete, et jääge ikka siia veel, olin ma ilma pikemalt kõhklemata nõus. Jama lugu, kui nad seda vaid viisakusest oleks öelnud:D  Aga…hea on, et ma hakkasin täna hommikul vaatama, mis kellase praamiga pühapäeval tagasi tulla. Kui te arvate, et mõni autokoht oli olemas, siis te eksite. Aa, ei, siiski 23:30 oli.

Nii ei jäänudki meil muud üle kui täna sama spontaanselt kui me sinna paradiisi jäänud olime, tagasi tulla. Jube kahju oli nii ruttu lahkuda. Hiiumaa pakub Pranglile ikka tõsist konkurentsi! Nii et Marek, kui  sa arvad, et tuled koju ja eputad oma Prangli puhkusega, siis pole mõtet. Me Idaga võidaksime selle võistluse kergelt nagu lapsemäng!

PS: Ida magas täna kella ÜHEKSANI! Nii kaua ei ole ta veel kordagi oma elus maganud.

 

 

Suvepeod piltides

Teate mis mulle suve juures kõige rohkem meeldib? Erinevad suvepeod. Lastega peod. Eriti nüüd kui lapsed täiega lustivad ja lasevad oma fantaasial lennata. Seda on nii kihvt vaadata. Ja ilm ka ei sega.

Tõelises suvesoojas möödus Liisa 4.sünnipäev. Ma lihtsalt pean neid pilte jagama, sest Aidi korraldatud sünnipäevad on alati nii meeleolukad. Kõigil on lõbus. Olenemata vanusest. See paistab piltidelt ka välja, onju?

IMG_6089Ma ei olnud Heino Seljamaa kohvriteatrit varem näinud. See oli täiega lõbus. Suurtele ja väikestele. Igati soovitan lasteüritustele kutsuda!

IMG_5999IMG_6003IMG_6008IMG_6148IMG_6185IMG_6323

Parim pilt on muidugi see, kuidas Eveliis oma autot tööle paneb. Ei, auto ei ole katki. Selle käima saamiseks tulebki mul iga kord kapoti alla ronida:D

IMG_6327.JPG

Eilne ilm just õues lustimist ei soosinud, kuid laste mängulusti see kuidagi ei seganud. Siis mängiti toas Printsesside akadeemiat:)

IMG_7993IMG_7999IMG_8044IMG_8054

IMG_8056.JPGIMG_8060

Armastada…see tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. (E.M. Remarque)

Nädalavahetusel käisime me tuttavate 35. pulma-aastapäeva tähistamas. Meil Marekiga saab sel aastal kümme aastat abielu täis. Ma siiani arvasin, et see on ka juba saavutus, kuid sain siis nädalavahetusel aru, et see kümme aastat on alles lapsemäng.  Enne kui ma Marekiga tuttavaks sain, rääkisin ma kogu aeg, et ei abiellu kunagi ja jahusin mingist vabadusest või ma ei mäleta isegi enam millest. Põhjus selleks oli tegelikult aga selles, et mul oli tunne, et abielu on midagi sellist, mis ei püsi, kõik vahetavad kedagi kogu aeg välja, aga minu arusaama järgi oli/on abielu midagi sellist, mis peaks püsima koos elu lõpuni. Aga kust leida keegi selline, kelleta elada ei saaks? Tundus mission impossible.  

Noh igatahes. Siin me oleme. Kusjuures ma ei arva, et hambad ristis peaks koos elama, vaid sellepärast, et öelda, et oleme sada aastat koos elanud. Oluline on leida enda kõrvale keegi, kellega koos elamine elu lõpuni on loomulik. Kui ma vaatan neid tuttavaid, kelle pulma-aastapäeva me tähistamas käisime, siis vot nemad on just üks neid paare, kelle pilt võiks seletavas sõnaraamatus olla “abielu” juures. Nad on harmoonilised, kuid mitte imalad, nende sõnavõtud on sarkastilised ja hellema hingega lumehelbekesed solvuksid hingepõhjani, nad jätavad mulje nagu nad oleks “ahelatesse pandud” ja piinleksid abielus, kuid tegelikult on kogu selle sarkasmi ja tögamise taga kõige ehtsam armastus. See paistab kaugele. Mina tunnen neid kümme aastat ja pean ausalt ütlema, et nad on nii inspireerivad ja mulle suureks eeskujuks. Nad on sellised minu inimesed. Minu huumorisoonega. Lihtsalt nii ägedad.  35 aastat abielus. Kurat, see on juba saavutus.

Tänukingituseks said kõik külalised pruutpaari “teekonna” raamatu. Nii läbimõeldud ja muhe kingitus. Paari nägu.

18788136_1402300526475154_663928832_n (1).png

18740267_1521143964573866_4320922361330389653_n

 

 

Õhtusöök üheksale ja Eurovisioon

Vist juba viies aasta korraldame me sõbrannadega “õhtusööki üheksale”, kus iga kuu üks meist teisi võõrustab. Aegade jooksul on üritus muutunud, seltskond on suurenenud (algse kuue asemel on meid täna üheksa) , kuid fun on jäänud. Seekord võõrustas meid oma kodurestoranis mu parim sõbranna Heily, et me saaksime koos ka Eurovisiooni vaadata. Jah, kui te veel ka ei teadnud, siis mina olen Eurovisiooni fänn. Meil on ka kombeks oma väike ennustus korraldada. Nii ka seekord. Mina panin oma panuse Belgiale. Sest noh, ausalt, see laul oli täpselt minu teetassike. Samas ma pean muidugi ausalt tunnistama, et tegelikult ma talle võitu ei oodanud, sest eelvoorus oli ta lives üsna kehvake ja finaali vaadates nautisin ma küll laulu, kuid samas hoidsin ma hinge kinni, et ta laulu kenasti ära laulaks. Õnneks laulis. Minu meelest üks (viimase aja) parimaid laule sel lauluvõitlusel. Onju?

Osa meist hääletas seekord nalja mõttes pimesi.Näiteks mu õde hääletas Portugali poolt. Kui siis (vist) Ungari laul esitamisele tuli, ütles õde, et omg, see oli tegelikult lugu mille poolt ta hääletada tahtis. Et ta lihtsalt ajas maade nimed sassi. Me isegi kõik pidime guugeldama, kas Portugal üldse edasi sai. Kui lõpuks Portugali lugu siiski finaalis esitlusele tuli, juubeldasime me kõik rõõmust. Ei, mitte selle pärast, et meile oleks see lugu meeldinud, vaid sellepärast, et meil oli ka kokkuleppe, et see, kelle maa (Eurovisiooni tabelis) viimaseks jääb, peab meile lisaõhtusöögikorraldama. Nii öelda kaotaja õhtusöögi. Te ei kujuta ette, kuidas me mu õe kallal saagisime, sest no hallooo…lugu imes täiega.

Enne häälte andmist läks mu õde ära koju. Ülejäänud seltskond hakkas hääletamist vaatama, endal silmade vahel juba tikud. Üks meie seltskonnas oli ennustuste tabeleid uurinud ning teadis rääkida, et favoriidid on Portugal ja Bulgaaria. Me ei võtnud teda tõsiselt, sest eeldasime, et ta on liiga palju šampust joonud. Ja siis algas hääletamine. Tulemust teate te juba kõik.

Ma pean ausalt tunnistama, et ma pean end ka “diibiks kunstiinimeseks” ja minu muusikamaitse on teistsugune (samas pean ma ka tunnistama, et üks minu lemmikuid läbi aegada on 2QS), kuid no Portugali laul läks minust täiesti mööda. Ja kui ma ütlen täiesti, siis mu meelest oli see nii kohutavalt igav, et ma ei pannud seda lugu isegi tähele. Sama saan ma öelda Bulgaaria kohta.

Me olime KÕIK hämmingus, KUIDAS just SEE Portugali lugu võitmas oli. Kuulasime punktide andmist ja mõtlesime, et mis mõttes “magical” ja “amazing“. Kui me tuhat tundi hiljem  ( meie palvetes hoolimata) Portugali võidulugu uuesti KUULASIME, siis jah, kui seal laulis lisaks pilves hipsterile ilusa häälega hipster-naine ja hipster-laulja oli selgitanud, mis tema laulu mõte oli, siis mulle isegi see esitus meeldis, kuid siiski… Mu meelest lähevad Eurovisiooni võidulood aina hullemaks. Eelmise aasta laul oli mingi megadiip, selle aasta oma nii diip, et ma ei saanud sellest isegi aru.  Iroonilisel kombel võitis meie Eurovisiooni-hääletuse minu õde, kes kogemata Portugali poolt hääletas ja siis lugu kuuldes oma silmad (kõrvad?) peast häbenes.

Meile jäi mulje, et terve maailm peale meie üheksa mõistis kui imeline oli Portugali lugu. Ja teate see meie õhtusöögi seltskond ei koosne sugugi vaid minusugusest lollidest, vaid väga kirgastest kriitidest. Kas me olime ainsad üheksa, keda Portugali lugu (enne selgitus ja laulja lisamist?) üldse ei kõnetanud?

 *a kutt ise tegelikult mulle meeldis. oligi selline diip hipster- kunstiinimene, värske vaheldus liigse meigi ja liiga paljastavate kleitidega esinejate keskel.