Armastada…see tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. (E.M. Remarque)

Nädalavahetusel käisime me tuttavate 35. pulma-aastapäeva tähistamas. Meil Marekiga saab sel aastal kümme aastat abielu täis. Ma siiani arvasin, et see on ka juba saavutus, kuid sain siis nädalavahetusel aru, et see kümme aastat on alles lapsemäng.  Enne kui ma Marekiga tuttavaks sain, rääkisin ma kogu aeg, et ei abiellu kunagi ja jahusin mingist vabadusest või ma ei mäleta isegi enam millest. Põhjus selleks oli tegelikult aga selles, et mul oli tunne, et abielu on midagi sellist, mis ei püsi, kõik vahetavad kedagi kogu aeg välja, aga minu arusaama järgi oli/on abielu midagi sellist, mis peaks püsima koos elu lõpuni. Aga kust leida keegi selline, kelleta elada ei saaks? Tundus mission impossible.  

Noh igatahes. Siin me oleme. Kusjuures ma ei arva, et hambad ristis peaks koos elama, vaid sellepärast, et öelda, et oleme sada aastat koos elanud. Oluline on leida enda kõrvale keegi, kellega koos elamine elu lõpuni on loomulik. Kui ma vaatan neid tuttavaid, kelle pulma-aastapäeva me tähistamas käisime, siis vot nemad on just üks neid paare, kelle pilt võiks seletavas sõnaraamatus olla “abielu” juures. Nad on harmoonilised, kuid mitte imalad, nende sõnavõtud on sarkastilised ja hellema hingega lumehelbekesed solvuksid hingepõhjani, nad jätavad mulje nagu nad oleks “ahelatesse pandud” ja piinleksid abielus, kuid tegelikult on kogu selle sarkasmi ja tögamise taga kõige ehtsam armastus. See paistab kaugele. Mina tunnen neid kümme aastat ja pean ausalt ütlema, et nad on nii inspireerivad ja mulle suureks eeskujuks. Nad on sellised minu inimesed. Minu huumorisoonega. Lihtsalt nii ägedad.  35 aastat abielus. Kurat, see on juba saavutus.

Tänukingituseks said kõik külalised pruutpaari “teekonna” raamatu. Nii läbimõeldud ja muhe kingitus. Paari nägu.

18788136_1402300526475154_663928832_n (1).png

18740267_1521143964573866_4320922361330389653_n

 

 

Õhtusöök üheksale ja Eurovisioon

Vist juba viies aasta korraldame me sõbrannadega “õhtusööki üheksale”, kus iga kuu üks meist teisi võõrustab. Aegade jooksul on üritus muutunud, seltskond on suurenenud (algse kuue asemel on meid täna üheksa) , kuid fun on jäänud. Seekord võõrustas meid oma kodurestoranis mu parim sõbranna Heily, et me saaksime koos ka Eurovisiooni vaadata. Jah, kui te veel ka ei teadnud, siis mina olen Eurovisiooni fänn. Meil on ka kombeks oma väike ennustus korraldada. Nii ka seekord. Mina panin oma panuse Belgiale. Sest noh, ausalt, see laul oli täpselt minu teetassike. Samas ma pean muidugi ausalt tunnistama, et tegelikult ma talle võitu ei oodanud, sest eelvoorus oli ta lives üsna kehvake ja finaali vaadates nautisin ma küll laulu, kuid samas hoidsin ma hinge kinni, et ta laulu kenasti ära laulaks. Õnneks laulis. Minu meelest üks (viimase aja) parimaid laule sel lauluvõitlusel. Onju?

Osa meist hääletas seekord nalja mõttes pimesi.Näiteks mu õde hääletas Portugali poolt. Kui siis (vist) Ungari laul esitamisele tuli, ütles õde, et omg, see oli tegelikult lugu mille poolt ta hääletada tahtis. Et ta lihtsalt ajas maade nimed sassi. Me isegi kõik pidime guugeldama, kas Portugal üldse edasi sai. Kui lõpuks Portugali lugu siiski finaalis esitlusele tuli, juubeldasime me kõik rõõmust. Ei, mitte selle pärast, et meile oleks see lugu meeldinud, vaid sellepärast, et meil oli ka kokkuleppe, et see, kelle maa (Eurovisiooni tabelis) viimaseks jääb, peab meile lisaõhtusöögikorraldama. Nii öelda kaotaja õhtusöögi. Te ei kujuta ette, kuidas me mu õe kallal saagisime, sest no hallooo…lugu imes täiega.

Enne häälte andmist läks mu õde ära koju. Ülejäänud seltskond hakkas hääletamist vaatama, endal silmade vahel juba tikud. Üks meie seltskonnas oli ennustuste tabeleid uurinud ning teadis rääkida, et favoriidid on Portugal ja Bulgaaria. Me ei võtnud teda tõsiselt, sest eeldasime, et ta on liiga palju šampust joonud. Ja siis algas hääletamine. Tulemust teate te juba kõik.

Ma pean ausalt tunnistama, et ma pean end ka “diibiks kunstiinimeseks” ja minu muusikamaitse on teistsugune (samas pean ma ka tunnistama, et üks minu lemmikuid läbi aegada on 2QS), kuid no Portugali laul läks minust täiesti mööda. Ja kui ma ütlen täiesti, siis mu meelest oli see nii kohutavalt igav, et ma ei pannud seda lugu isegi tähele. Sama saan ma öelda Bulgaaria kohta.

Me olime KÕIK hämmingus, KUIDAS just SEE Portugali lugu võitmas oli. Kuulasime punktide andmist ja mõtlesime, et mis mõttes “magical” ja “amazing“. Kui me tuhat tundi hiljem  ( meie palvetes hoolimata) Portugali võidulugu uuesti KUULASIME, siis jah, kui seal laulis lisaks pilves hipsterile ilusa häälega hipster-naine ja hipster-laulja oli selgitanud, mis tema laulu mõte oli, siis mulle isegi see esitus meeldis, kuid siiski… Mu meelest lähevad Eurovisiooni võidulood aina hullemaks. Eelmise aasta laul oli mingi megadiip, selle aasta oma nii diip, et ma ei saanud sellest isegi aru.  Iroonilisel kombel võitis meie Eurovisiooni-hääletuse minu õde, kes kogemata Portugali poolt hääletas ja siis lugu kuuldes oma silmad (kõrvad?) peast häbenes.

Meile jäi mulje, et terve maailm peale meie üheksa mõistis kui imeline oli Portugali lugu. Ja teate see meie õhtusöögi seltskond ei koosne sugugi vaid minusugusest lollidest, vaid väga kirgastest kriitidest. Kas me olime ainsad üheksa, keda Portugali lugu (enne selgitus ja laulja lisamist?) üldse ei kõnetanud?

 *a kutt ise tegelikult mulle meeldis. oligi selline diip hipster- kunstiinimene, värske vaheldus liigse meigi ja liiga paljastavate kleitidega esinejate keskel.

#volber

Kas pole kummaline, kuidas kõik sõltub tegelikult taustast?

Ilmselt ei ole inimest, kes ei oleks tähele pannud kui kehv ilm on viimasel ajal olnud. Ma ei ole muidu väga ilmast sõltuv inimene, ses mõttes, et laias laastus on mul kama kaks, mida ilm teeb, kuid ka mina pean tunnistama, et nüüd on ka minu kannatus viimasele piirile viidud. Eile õhtul kui ühtäkki ja täiesti ootamatult ilm tuulevaikseks muutus ja isegi päike paistma hakkas, vedasime me oma kered õue lõkke äärde ja olime rõõmsad, et ilm lõpuks ilus on.  Mida? Ilus ilm? Jah, kui eelmistel aastatel oleks me sellise ilma kallal virisenud, et appi kui külm on, siis antud olukorras tundus eilne ilm lausa fantastiline.

Nii mõnus oli sõprade seltsis õues istuda. Kell kümme oli meie pidu läbi. Vanasti sellel kellaajal alles peod hakkasid.

 

18198090_10212938026104698_922634259_n

18217480_1377083478996859_1383175110_n

18217878_1377083415663532_600514531_n18217883_1377083558996851_1911835240_n

18253878_1377083722330168_1087516500_n

18260878_1377083402330200_1359106235_o18261048_1377083438996863_1411631176_o

18217060_1377083608996846_1717911360_n

18217035_1377083568996850_1632130559_n

18197987_10212938027984745_361814414_n

The weather has been insane lately. Too cold for my liking. But it is funny how things change when put into perspective. Yesterday when suddenly the sun came out and wind had disappeared we felt the weather was wonderful and went to sit outside. Weather wonderful? What? Well, yes, I am pretty sure years before we would have complained how the weather is awfully cold, but in this situation when it has still been winter in April a sudden ray of sunshine was all that was needed. 

It was such a pleasure to sit outside with friends. Have a party. Which ended at 10 o´clock. In “good old times” the parties started at 10:D

Totaalselt elitaarne sünnipäeva tähistamine

Mõtlesin siis mina, et kuidagi peab ikka vananemist tähistama, sest ikkagi ainulaadne ja kordumatu päev, eksju.  Ja kuidas sa ikka seda tähistad kui mitte oma uute parimate sõpradega. Vanad parimad sõbrad lasin üle, ütlesin et ei pea sünnipäeva, aga tegelikult läksin tähistama uute parimate sõpradega. Hea asi blogimise juures on see, et sõpru tuleb uksest ja aknast juurde.  Järgmisel aastal on loodetavasti uued parimad sõbrad olemas, muidu oleks nats feil – kaks aastat järjest samade parimate sõpradega tähistada.

Okei. Saite ilmselt ise ka aru, et ma ajasin hetkel puhast möga. Lihtsalt on selline tuju, sest noh…üle saja aasta on mul pohmakas. Need uued sõbrad on mul nimelt parajad alkohoolikud. Ütlevad, et lähme sööma ja enne kui arugi saan, oleme tellinud veini. Avastasime ülihea Merlot ka – Solpost Fresc. Soovitan! See ongi põhjus, miks mul pohmakas on. See lihtsalt oli nii hea, et me pidime lisaks pudelile veel “tuisuklaasi” tegema enne laiali minemist. Vot selline alkohoolik olen mina ja sellised alkohoolikud on mu sõbrad.  Täna õhtul on mul kutse ühele iluüritusele. Sinna lähen teadlikult autoga, et vältida isegi võimalust ahvatluse lõksu langeda. Kaks õhtut veinitamist oleks isegi minu jaoks liig.

Jube tore on kui on sellised lahedad inimesed olemas, kellega koos sa võid olla see, kes sa oled. Ajad lolli juttu ja lihtsalt teed pulli. Ma muidugi võiks ka teistmoodi reageerida, sest kui te arvate, et nad ei leia pidevalt võimalusi mu “mõnitamiseks” – ma olen neist ikkagi TUNDUVALT vanem, eriti ühest, kes väidab küll, et on 30, aga me oleme veendnud, et tal on passis vale sünniaeg, sest ta ei saa välimuse järgi olla rohkem kui 22 –  siis te eksite. Rängalt.  Mu halvad geenid ja see ja teine ja kolmas asi mu välimuses on neil ikka pidevalt hambus. Jõhkrad musta huumoriga sõbrad. Aga ilmselgelt just selle omaduse pärast nad mulle sobivadki. Mina saan nendest aru ja nemad minust. Ühisel meelel ei ole me siiski päris paljus. Neile ei meeldi näiteks “Tuulest viidud”. Halloooo, kellele ei meeldiks “Tuulest viidud”?

Reedel saab uuesti sünnipäeva tähistada. Paari vana parima sõbraga.

Mu aadress on M/S Victoria

Eelmisel nädalal me alles tulime Idaga Rootsist laevaga, uuel nädalal läheme me uuesti laevaga Rootsi, sel nädalavahetusel käisin ma veelkord laevaga Rootsis. Sõbrannadega kruiisil. Ma võiksin öelda, et mu aadress on M/S Victoria. Ma ei armasta tegelikult kruiisitamist, aga kuna Stockholm on ikkagi üks mu lemmiklinnasid ja sõbrannad on mul ka ägedad, siis olin ma muidugi nõus. Ja teate, reedeõhtused kruiisitajad ei ole üldse nii koledad kui nad muidu tunduvad. Tuleb lihtsalt samasse staadiumi jõuda:D Sõbrannad naersid küll minu üle, kui ma kell pool üks kajutisse ära kadusin, kuid  minu jaoks oli poole üheni pidutsemine sama, mis teistele kella viieni hommikul tantsmine. Ma ei ole väga suur peoloom, pigem restoranis või kodus diivanil veinitaja, aga vooluga kaasa minna oli vahelduseks päris mõnus kogemus. Tantsinud ei ole ma peale ühe sõbranna pulma ja sellest on vist juba aastake. Ma lausa imestasin, et mu jalad muusika saatel liikuda oskasid;)

Järgmisel päeval otsustasime me linna KÕNDIDA. Tundus nagu 38 km, aga tegelikult tuli välja, et edasi-tagasi oli kõigest 12,6 km. Nojah. Minul ei möödu pea ükski Stockholmi külastus ilma Södermalmil asuvat Emmaus second handi külastamata. Idal on vist pooled riided sealt pärit. Nii vedasin ma ka teised sinna ja skoorisin seekord Idale muuhulgas kuue euro eest Didriksonsi soft shelli.  Kui olete Stockholmis, soovitan sellest poekesest läbi astuda. Valik on suur, hinnad küll natukene tõusnud, kuid siiski head, riided heas korras ja lisaks on seal olemas ka eraldi Emmaus Vintage, kust tõelisi pärle leida võib.

Kuna suurem osa meie Stockholmi päevast möödus jalutades, tegime me ka väikese Stockholmi statistika tuginedes sellele, mida ma nägime.

Igal teisel rootslasel on koer.

Iga kolmas rootslane suusatab.

Igal viiendal rootslasel on värvilised jooksutossud.

Igal teisel rootslasel on prillid.

Igal kolmandal rootslasel on Mercedes.

Igal viiendal rootslasel on küljekorviga lapsekäru.

Ühelgi rootslasel pole Emmaljunga lapsekäru.

Mõnikord on nii mõnusalt värskendav olla lihtsalt lapsik. Ja Stockholm lihtsalt on nii ilus. Mis sellest, et seal sadu kordi käidud. Järgmine reede uuesti. Edasi ootab juba Lillehammer ja Oslo.

IMG_8488.JPGIMG_8500.JPG

IMG_8503.JPGIMG_8517.JPGIMG_8473.JPG

“Mul läks süda pahaks kui ma sind kallistasin”

Me ootasime eile külla mu sõbrannat oma tütrega, koer haukus, aga kui me aknast välja vaatasime ei näinud me seal kedagi, järgmisel hetkel koputas keegi uksele. On üsna ebareaalne, et keegi siia metsa meile uksele koputama satuks niisama lambist, aga nüüd keegi koputas. Olgu mu blogi tänatud! Mareki sugulased, kel maamaja samas külas, olid lugenud, et ma siin blogis olen öelnud, et nii äge kui inimesed niisama külla tulevad ja nemad otsutasidki tulla. Tõukekelkudega. Et vaadata oma silmaga ka üle, et kas kõik see, mida ma blogis kirjutan oma pidevast veinitamisest, sassis kodust ja hullust lapsest, ka tõele vastab. Ei olla vastanud.

IMG_8067.JPG

Samal ajal kui naispool oli juba tuppa jõudnud ja meespool ukerdas veel tee peal, sattus kohale sõitma ka mu sõbranna. Vaatas, et mingi hull naaber kolistab põõsastes ja sõitis mööda. Kui siis ühtäkki see põõsas kolistav naaber tema järele meie hoovi jõudis ja suhtlema hakkas, mõtles sõbranna, et püha jeesus, no ongi mingi hull naaber, kes tahab raudselt meile külla tulla mingit teemat tõmbama (meil on siin külas erimeelsusi). Püüdis maha raputada, aga “naaber põõsast” ronis kaasa kuni ukseni ja ei tahtnud mitte maha raputatud saada. See oli selline päris naljakas moment, mida kirjeldada on raske, aga uskuge mind see oli ikka naljakas.

Õhtusöögiks püüdsin ma teha vegan rooga, lihtsalt pulli pärast, aga nii nagu ma olen ka öelnud, miks minust ei saaks nt veganit, on see, et tooted ei ole mulle siin kättesaadavad ja ma olen liiiiiga mugav, et vajalikke toitaineid mujalt linnast otsima minna. Ma ei viitsi. Küll aga tegin ma siis taimetoitu ja käsi südamel, kui ma oleks teadnud, et need Sandra Vungi paneeritud kikerherned nii maitsvad tulevad, siis ma oleks poest veel vähemalt viis purki herneid ostnud. Vapustav roog! Soovitan soojalt proovida (retsept siin).

IMG_8058.JPG16558820_1289321694439705_471851802_n.jpg

Mari, kelle ma hommikul oksendama ajasin, on mu sõbranna olnud sellest ajast kui me koos kõnekeskuses töötasime ja see oli ikka ammu, nii 12 aastat tagasi äkki. Mingi periood me väga ei suhelnud, sest nii nagu ta mulle hiljuti ütles, siis ta lihtsalt ei mõistnud mind, noh et kui ma ütlen, et “mina ei hakka kunagi tasuta asjadest pärast blogima” ja aastake hiljem ma seda siiski teen, siis tema jaoks on see põhimõtete vastuolu, millest ta aru ei saa. Et kui on “raudne ei”, siis jäägu raudseks ei-ks. Mina olen selline, kelle arvamused ja väljaütlemised muutuvad. Kunagi ütlesin, et ma ei hakka kunagi lambaliha sööma, sest see on rõve, täna on lambakarree üks mu lemmiktoite.

Nüüd oleme me jälle kuidagi kokku saanud  ja kui varem tundus mulle, et mu sõbranna ongi liiga negatiivne, siis nüüd on ta nagu teine inimene. Täna kui ta mind “psühhoanalüüsis”, siis te ei kujuta ette kui närvi ta mind ajas, ma jõudsin talle seda ka sada korda öelda, sest kogu selles kuradima kriitikas, mis ta mulle ette ladus, oli tõde sees. Ja mulle ei meeldinud ta tõde, see ajas mind närvi. Noh ja siis ta kallistas mind kõvasti kõvasti ning ütles kuldsed sõnad, mida ma siin ka pealkirjana kasutasin: “Tead, kui ma sind praegu kallistasin, siis ma tundsin, et mul läheb süda pahaks.” Oh well, eksju, kutsun sõbranna külla ja tema kukub mind solvama. Muidugi ei ajanud ma tegelikult tal südant pahaks mingis otseses mõttes, aga ta ütles, et mu energia, mida ta tunnetas oli nii intensiivne, kaitse minu ümber nii tugev, et see ajas teda iiveldama. Ma sain aru, mida ta öelda tahtis. Mulle on alati sellised “voodoo-inimesed” meeldinud ja ma tean ka, et tal oli õigus. Mu psühholoog, vähe teiste sõnadega, ütles sama. Eelmise postituse all ka üks kommentaator umbes sama, et “pröökan vahel nagu 13aastane”. Täpselt nii see ongi.  Muidugi ma tahaksin vastu vaielda, aga milleks, kui ma tegelikult ka ise tean, et mu sõbrannal on õigus. Mitte muidugi kõiges. Tema ütles, et talle ei meeldi mu kulmud. Mulle meeldivad mu kulmud. Me jäime eriarvamusele.

Ja kurat, kus ta ajas mind närvi, kui ta ütles mulle, et ma peaksin lubama endale eksimusi, et ma ei püüaks olla täiuslik. Ma siiamaani mõtlen selle lause peale ja tahaks vastu vaielda, aga jällegi…ma ei tea, mis paganama spooky sõbranna ta on, et mind loeb nagu raamatut. Harilikult ei saa inimesed minust aru. Ma olen sellega harjunud. Ja siis tuleb üks, kes saab aru ja tunnetab mind. Spooooooky!

16522994_10154822491661276_221305436_n.jpg
2x Didriksoni-mammad

Aga et postitus liiga diibiks ei läheks, siis täna käisime me lihtsalt kelgutamas. Meie maja kõrval on vana prügimägi, mis sobib ideaalselt kelgutamiseks. On ikka äge küll kui lumi maas on. Saja kaheksakümnes kord pean ma ütlema, et Norra tegi minust talveinimese. Ma õppisin talve nautima.

Minu üllatuseks oli mäel veel üks pere. Kelgutasid ja grillisid vorste. Kas see pole mitte ideaalne moodus veeta ühte pühapäeva? Palju parem kui see, kuidas ma veetsin oma pühapäevi varem. Diivanil TLCst mõttetuid saateid vahtides.

16507047_10154822491741276_1039551507_n.jpg

16521584_1289321634439711_1141072501_n.jpg

#keepingupwiththeeasterneuropeans

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks oma Norra seiklused mõnele produtsendile maha müüma, sest ma ei peaks mitte midagi juurde mõtlema ega valetama. Minuga juhtub asju. Eriti kui ma sõidan autodega. Kuna minu parim sõbranna Norras on Poolast pärit ja koos minuga juhtub temal ka asju, siis me suutsime isegi “geniaalse” pealkirja oma realityle välja mõelda – #keepingupwiththeeasterneuropeans.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas me ootamatult pühapäevaõhtul kõik õhtustama sattusime. Tüüpilisse Norra türgi ja pizza “restorani”. Toit ei olnud teab mis kiiduväärt, isegi lausa nii, et ma imestan, et see restoran suvel ALATI paksult  täis on, kuid te küsite, kas ma läheksin Lillehammeri peatänaval asuvasse “Toscana” restorani tagasi, siis ma vastaksin kõhklemata jah. Ida käitus eile nagu Mowgli, nagu ta poleks kolm aastat kodust välja saanud, ei osanud absoluutselt käituda ja keeras restorani pea peale, kuid teenindav personal/omanikud olid nii meeldivad ja mõistvad, et sellist suhtumist ei ole mina veel näinud. “Ah, las ta teeb, mis ta tahab,” ütlesid nad lihtsalt kui Ida kogu mängunurga loomad oli mööda restorani laiali laotanud, “ta on ju vaid laps!” Ma tegelikult ei poolda sellist “las-teeb-mis-tahab-suhtumist”, aga eile olime me kõik päevasest seiklusest nii väsinud, et me pigistasime natuke silma kinni ja aitasime pigem pärast koristada.

Kui ma Idale 7865 korda ütlesin, et ta peab mu sõna kuulama, vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja vastas: “Mina ei kuula sinu sõna, ma kuulan kodus issi sõna!” Ja ta on kolme-aastane! Ootan huviga, mis mind ees ootab kui ta vanemaks saab. Sähh, meile seda skandinaavia vabakasvatust. Laps nagu Mowgli. Okei, ma tegelikult liialdan, ta tegelikult oskab end ka väga hästi ülal pidada, kuid eile oli üks neist teistsugustest päevadest.  Kui see oleks olnud osa meie #keepingupwiththeeasterneuropeans seriaalist, siis oleksid kommentaariumid juba katki läinud sellest, kui kohutav ema ma olen, et laps niimoodi käitub.

PS: ma ei ole rase nagu mu sugulased arvasid mingeid pilte vaadates. teised ei vaata mu kõhtu, vaid ringi jooksvat Idat, kes pildile ei jäänud:D

IMG_7559.JPGIMG_7572.JPGIMG_7576.JPGIMG_7580.JPGIMG_7586.JPGIMG_7583.JPGIMG_7590.JPGIMG_7594.JPGIMG_7597.JPGIMG_76031.jpgIMG_7602.jpg

Me and my friend Klaudia found out that we should have our own reality show about our life in Norway, because something strange and funny always happen when I am “onboard”. They are laughing at me in Lillehammer that I have a special aura, I say that I am just to make their lives more interesting,. Otherwise life in Lillehammer is too sleepy. A good title for it would be #keepingupwiththeeasterneuropeans. I am pretty sure a new adventure awaits when we´ll be back in February;) 

But this was not what I actually wanted to talk about. I wanted to say some very good words about the service and attitude in a Lillehammer restuarant. The food there was nothing  to brag about, it was a typical Norwegian restaurant with pizza, pasta and turkish food, BUT Ida was yesterday acting like a Tornado called Mowgli  turning the restaurant upside down. The staff/owners were so friendly and nice that thay only said let her be a child when all the soft toys were all over the restuarant. I usually do not approve this kind of “let her do what she wants”-behaviour, but yesterday we were too tired of day´s adventures and I wanted to spend time with Satu, so I just closed my eyes and didn´t see the mess. Of course afterwards we helped to clean a bit, but even then the staff said us to leave everything like it was. I would not go there again for food maybe, but the service and attitude is something I will go back for. And I have before ordered pizza there, they make excellent pizza. Perhaps it was just the moussaka then?

Anyway. It was such a great finish to a bad day. To be with my Norwegains who actually are Estonian, Polish and Finnish;) 

PS: I am not preagnant. Just fat. Really.