Siis kui karu mulle kõrva peale astus

Mu peres armastavad kõik muusikat, käivad laulupidudel, kontsertidel ja oskavad laulda. Minule on karu kõrva peale astunud. Või noh otseselt ehk ei ole ka, sest biiti ma jagan, saan aru kui keegi väga mööda laulab ja laias laastus pean vist viisi ka, aga laulda mulle ei meeldi. Mul iga kord tuleb okas kurku kui kusagil laulma peab. Sünnipäevalaulu või hümni või mida iganes. Ei oska … Continue reading Siis kui karu mulle kõrva peale astus

Elu nagu filmis

20. mail esines Stockholmi Eesti segakoor Eric Ericssonhallenis kavaga, mis kandis nime „Elu nagu filmis“. Ettekandmisele tuli nii Eesti, Rootsi kui Hollywoodi filmimuusika. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul on väga raske olla objektiivne. Esiteks laulab selles kooris mu ema, keda ma ekstra kuulama olin sõitnud, teiseks oli mängukavas ka Hedvig´s Theme „Harry Potterist“ ja ma olen teada-tuntud Harry Potteri … Continue reading Elu nagu filmis

Stockholm, mu arm

Ma tean, et inimesed peavad mind napakaks, kui ma ütlen, et Stockholm ON ja jääb üheks minu lemmiklinnaks. Maailmas on ju nii palju huvitavamaid ja ägedamaid ja kaugemaid sihtkohti. On. Ma ei vaidle vastu. Aga Stockholm on minu jaoks eriline. Lapsest saati on just see olnud see linn, kus ma end ära unustan ja unistan. Umbes sama tunne nagu Pranglis, et aeg jääb seisma, lihtsalt … Continue reading Stockholm, mu arm