Elu nagu filmis

20. mail esines Stockholmi Eesti segakoor Eric Ericssonhallenis kavaga, mis kandis nime „Elu nagu filmis“. Ettekandmisele tuli nii Eesti, Rootsi kui Hollywoodi filmimuusika.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul on väga raske olla objektiivne. Esiteks laulab selles kooris mu ema, keda ma ekstra kuulama olin sõitnud, teiseks oli mängukavas ka Hedvig´s Theme „Harry Potterist“ ja ma olen teada-tuntud Harry Potteri austaja ning kolmadaks sulab iga inimese süda, kui koor esitab Frozen-filmist tuntud „Let it go“ lugu, mille saatel väikesed Elsad-Annad kaasa tantsisid.

Aga alustame algusest. Mulle meeldis jälgida, kuidas kirik täitus rahvaga. Siit ja sealt oli kuulda rootsi aktsendiga eesti keelt. „Två biljetter,“ palus üks daam ning järgmisel hetkel sai ta oma kaaslaselt noomida: „Siin saab eesti keeles ka rääkida.“ Selliseid paare oli veel. Loomulikult ei olnud nad ainsad, kes vaatamata südasuvisele ilmale olid leidnud tee kirikusse. Oli ka turiste, kes huvitava kontserdi pealkirja järgi uudistama tulid. Mulle tundus nende ilmete järgi, et nad jäid väga rahule.

Kontserdi esimene osa möödus eesti ja rootsi filmilugude saatel. Ma pean ka ausalt ära ütlema, et ma ei ole muusikainimene; elevant mulle otseselt kõrva peale astunud ei ole, kuid ega ma ikka mingeid peeneid nüansse tabada ei suuda, kuulasin kontseri nagu tavaline muusikanautleja. Mulle tundus siiski, et koor oli alguses veidikene krambis – lood, mis oleksid pidanud kõlama kuidagi eriliselt, jäid natuke lahjaks. Ma oleksin oodanud nt „Viimsest reliikviast“ tuntud „Põgene vaba laps“ loost veidike rohkem jõudu. Samas võib olla mängis rolli ka ruumi akustika.

Eraldi tahaksin ma kiita koori solisti Ella Estoniust (ja siin ei saa jätta mainimata, et milline võrratu nimi Stockholmi Eesti segakoori solistile), tema hääl ja esinemine mõjusid võrratult. Kohe jäid ta häält kuulama. Paari lauluga esines ka SweedEst Song, kes sobis kooriga koos esinema imehästi. Selline mõnus vahepala, kui nii võib öelda. Lugude vahele rääkisid õhtujuhid meeleolukaid ja informatiivseid jutukesi laulude kohta. Nii et kui mõni laul tundmatum oli (kuigi raske oli kavast selliseid leida), siis sai lisaks heale muusikale ka tarkust ammutada. Väga hästi kokku pandud kava!

Vahepaladest rääkides, siis kontserdi vaheajal võis nautida iseküpsetatud kooke ja muid hõrgutisi. Selline tunne oli, nagu oleks koor üks tore sõpruskond, kes aegajalt kokku saab selleks, et laulda ja küpsetada, küpsetada ja laulda ning pealtvaatajad olid justkui neile külla kutsutud sõbrad. Hästi mõnus ja hubane tunne tekkis tänu sellele. Lisaväärtus suure algustähega.

Kontserdi teine pool möödus rohkem Hollywoodi muusika saatel, muuhulgas tulid esitusele Raindrops, Since you´ve Been Gone ja muidugi Leti t go. Ütleme nii, et kui kontserdil oleks olnud ka kolmas osa, siis, „Mamma Mia!“, oleks koor küll kirikul katuse pealt rokkinud, sest teises pooles oli minu jaoks koor oma krambist lahti saanud ja andis endast pealtvaatajatele 110%. Beatbox on minu jaoks alati lisaboonus. Mulle lihtsalt nii meeldib.

Kokkuvõttes pean ma ütlema, et mul on natuke kahju, et ma selle koori esinemisi rohkem ei ole näinud. See on koor, keda kindlasti tasub kuulama minna. Nagu öeldud, ei ole ma muusikakriitik, kuid võib olla ei olegi see nii oluline. Oluline on see, et muusika haarab kaasa ja mind haaras see kaasa.

Eveliis Kund-Zujev
Keilast
Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes

 

Stockholm, mu arm

Ma tean, et inimesed peavad mind napakaks, kui ma ütlen, et Stockholm ON ja jääb üheks minu lemmiklinnaks. Maailmas on ju nii palju huvitavamaid ja ägedamaid ja kaugemaid sihtkohti. On. Ma ei vaidle vastu. Aga Stockholm on minu jaoks eriline. Lapsest saati on just see olnud see linn, kus ma end ära unustan ja unistan. Umbes sama tunne nagu Pranglis, et aeg jääb seisma, lihtsalt tahaks kulgeda ja fika´da.

Minu enda jaoks on kõige kummalisem see, et ma olen ületanud oma hirmu laevasõidu vastu. 33 aastat olen ma laevaga sõita kartnud ja piinelnud, viimased kolm aastat on hoopis teine lugu olnud. Tormist, st kõigutavat merd ei armasta ma siiani, aga vanasti ma reaalselt kartsin kajutiski olla.

18643507_120332000940060692_2055516053_n.jpg

Kui juba jutt vanasti peale läks, siis vanasti  sai mööda ostukeskusi joostud, et leiaks vaid H&Mi, nüüd ma ei mäleta, kuna ma viimati mõnes suures keskuses käisin. Pigem jalutad mööda vanalinna, avastad poekesi, kohvikuid külastad muuseume ja no ofkoors Emmaus poodi. Stockholmis on mingi eriline vibe, mida mina sõnadesse panna ei oska. Seda saab vaid kogeda.

18557347_1891726651044533_5307849341560707220_n.jpg18643488_120332000950515109_1662755657_n.jpg

18678756_120332000985697189_47336258_n

18678886_120332001003172697_1357231895_n

18678975_120332000989516900_2041451225_n

Seekord oli selles mõttes veidike erilisem, et me sõitsime Stockholmi ekstra selleks, et Stockholmi Eesti segakoori kontserti kuulama minna. Üliäge oli. Filmimuusika Eestist, Rootsist ja Hollywoodist. Väga meeleolukas ja kuidagi armas kontsert. Tahaks neid veel kuulda. Hoidke nende Facebooki lehel silm peal, võib olla juhtute nö õigel ajal õiges linnas olema.

18644334_120332000954965301_1381173462_n.jpg18643651_120332000974033879_1817701679_n.jpg

Ilmaga vedas meil täiega, nii et me lihtsalt komberdasime pühapäeva linna peal maha, sõitsime paatidega siia-sinna ja kulgesimegi, lihtsalt niisama. Kui te ostate endale SL ühistranspordikaardi, siis saate sama kaardiga sõita ka Djurgårdenisse ja Slussenisse.

18644273_120332001022883033_1289535894_n.jpg

18644348_120332000941332699_2109532468_n.jpg

Lõbustusparki seekord ei jõudnud, aga selle asemel nägin ma ka lõpuks Stockholmi kõige kitsama tänava ära. On küll selles linnas 9076 korda käidud, aga näete, iga kord on avastamisrõõmu.  Saksa kiriku ja Eesti kooli juures polnud ma ka käinud.

18643798_120332000962894606_252756655_n

18643872_120332000989113864_929588773_n

18644417_120332000979246205_676190175_n

18643522_120332000998717161_1451893171_n

Ööbimiskohtadest olen ma varem soovitanud Södermalmil asuvat Hotel Hellsten Malmgardi, seekord aga soovitan nende partnerhotelli Norrmalmil – Rex hotelli. Hea hind, kaugus kesklinnast kiviviske kaugusel, metroopeatus sealsamas lähedal, söögikohad samamoodi ning hommikusöök hinna sees.  Hubane ja mõnus hotell. Mitte niivõrd luksuslikult mõjuv ja põnev kui Hellsten, kuid absoluutselt olid hind ja kvaliteet hotellis paigas.

18644368_120332000972467613_1534898635_n

Me Idaga ei oska seda “travel-light”-asja väga hästi. Seekord mõtlesin ma, et ei võta peaaegu midagi kaasa, et mahutame kõik oma asjad Ida imepisikesse Frozen kohvrisse. Ma tean alati Rootsis käies, et selline otsus ON viga, kuid ei õpi oma vigadest. Nii ka seekord. Tagasi tulime me nagu kaamelid saja kotiga. Isegi Ida oli sunnitud päris raske seljakoti selga tõmbama.

Tema visadus reisimisel on täiesti hämmastav. Stockholmis sadamasse kõndides oli ta tegelikult juba unine, aga  pidas nii vapralt vastu, kandis oma kotti ja ei nurisenud absoluutselt, kuid järgmisel päeval kui me ühest sadamast teise jooksime oma kottidega, olin ma tegelikult lausa hämmingus. Kahe sadama vahe ei olnudtõesti rohkem kui kaks kilomeetrit, kuid kui seda vahemaad läbida pooljoostes, suure koti, kohvri ja lapsega, siis on see päris arvestusväärne maraton. Ida reaalselt jooksis minuga ilma igasuguse nurinata kaasa, sest tema ei tahtnud ka sellest paadist maha jääda. Mida me oleks oma kottidega seal Helsingis kolm tundi teinud, eks? Ja pealegi lubasin ma, et kogu laevasõidu veedame me siis mängutoas ja Idal oli nii suur soov sinna jõuda.

Kui Ida kodus on parasjagu printsess, siis reisides ta digimuutub äärmiselt vahvaks ja vastupidavaks reisiselliks. Mitmeid kilomeetreid mööda linna jalutada ei ole tema jaoks mingi probleem. Nii äge!

18556978_1892360620981136_628712700631649017_n.jpg