Kõik mehed on sead, aga naised?

Kõige ausam on seda postitust alustada endast. Kui ma vaatan tagasi oma suhetele, siis ma pean ausalt ütlema, et kui asi puutub poiss-sõpradesse ja meestesse üleüldse, siis ma olen ilmselt paras sitapea olnud. Ilma liialdamata ei mõelnud ma mitte kunagi meeste tunnetele. Käitusin nagu sitapea –  tegin täpselt seda, mida ma tahtsin, palju ma tahtsin ning pildusin sõnu mõtlemata siia sinna. Mõnes mõttes võiks öelda, et see on ühiskonna süü. Ma olen üles kasvanud ajal kui kogu aeg räägiti, et mehed ei nuta ja et üks õige mees ei näita tundeid välja. Ma kasvasingi teadmisega, et meestel ei ole tundeid. Lisaks veel juurde igasugused naisteajakirjad, kust võib lugeda n+1 lugu sellest, kuidas kõik mehed on sead, petavad, ei hooli ja on sitapead noh. (Võib olla mängib mingit rolli ka see minu ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, mida te kõik ju teate.)

Muidugi meeste seas on sitapäid ka. Rohkem kui vaja oleks. Aga oleme nüüd ausad, naised on ikka ka parajad bitchid. Mingil kummalisel põhjusel on mulle rohkem kui üks mees armastust avaldanud, rääkinud, et olen eluarmastus ja kuidas elu ilma minuta on mõttetu. Mina olen nendesse avaldustesse suhtunud üleolevalt, eriti siis kui mul endal on olnud suhtest kõrini. Nutvasse või paluvasse mehesse olen suhtunud veelgi rohkem üleolevalt – ole mees, saa üle, elu läheb edasi. Kellegi maha jätmine ja/või petmine on olnud…ma ei tea, ma ei oska seda sõnadesse panna…mäng? Ma ei mõelnud midagi halvasti. Ma ei mõelnud üldse. Mind ennast on ühe korra maha jäetud. Ma nutsin oma silmad peast. Pidin hulluks minema armuvalust. Igavene siga, igavene tõbras, ma talle veel näitan. Aga kui ma ise olen samamoodi käitunud? Miks mind keegi seaks ei ole nimetanud? Ma olen samamoodi teiste tunnetega mänginud. Manipuleerinud, haiget teinud, petnud, maha jätnud. Ahjaa, unustasin, meestel ju ei ole tundeid!

 Miks ma üldse end nendelt mõtetelt leidsin? Vaatasin nädalavahetusel sajas kord filmi “Probleemid Pollyga”. Peategelase naine jäi oma mehele petmisega vahele mesinädalatel.  No mis sa ikka teed kui palja noksiga atleetlik tüüp rannas vastu tuleb ja sukelduma kutsub. Ikka lähed, sukeldud ja pärast seksid, jääd mehele vahele ja ütled, et don´t worry, be happy, elu läheb edasi. Muidugi on tegu vaid filmiga, aga oletame, et selline asi toimuks päriselt. Kui petja on naine, siis mehele öeldaksegi, et ah ära põe, elu läheb edasi, sa saad üle ja ongi kõik. Aga kui petja oleks mees, siis on ta maailma suurim siga. Ja et te ei arvaks, et ma täielik idioot olen, kes filmi põhjal põhjapanevaid järeldusi teeb, siis tegelikult see film oli vaid üks väike osa sellest, mis mind nädalavahetusel mõtlema pani. Ma olen vaadanud kõrvalt oma nooremate, 20ndates aastates, tuttavate suhteid. Väga paljudes nendes suhetes on midagi sarnast, midagi mulle tuttavat. Naised nendes suhetes on manipuleerivad bitchid. Samas kui nii mõneski 50+ suhtes on naised pigem tuhvlid.

Millest selline erinevus?

 

Lillelised suhted

Mulle jäi hiljuti kõrvu uudis uuringust, mis tõestas, et et kõik, mida me sotsiaalmeedia vahendusel näeme, ei ole alati kuld. Üllatus-üllatus – nagu me tegelikult seda ei teaks. Aga juttu oli siis siinkohal paaridest, kes läbi Facebooki ja Instagrami tunduvad olevat üliõnnelikus suhtes, varjavad tegelikult seda, et midagi on suhtes hoopis mäda. Ma olen seda kusjuures tihti varem ka mõelnud.

Ma usun, et meil kõigil on üks tuttav või tuttava tuttav, kes postitab endast ja oma kaasast pidevalt selfisied, allkirjaga “true happiness” või “minu lotovõit” või midagi sarnast. Kas te ei ole kunagi end leidnud mõttelt, et aga miks ta seda teeb? Üsna tihti on selliste selfie´de taga hoopis teine maailm. Mina tean konkreetselt üht meest (jah, meest!), kel oli kodus oma naisega kriis, naisel tekkis isegi silmarõõm/armuke või mõlemad, ma enam nii täpselt ei mäleta. Mees aga postitas kogu aeg õnnelikke perepilte Facebooki. See oli nii tragikoomiline, sest neid tundvaid inimesed teadsid kõik, et antud hetkel oli nende pereelu kõike muud kui õnnelik.

Või siis hakatakse kõigile rääkima kui hea ja tore kaasa kodus on. “Tugiisik”, “minu maailm, ilma kelleta ei saaks elada” ja nii edasi. Võib muidugi ka nii olla, aga ma tean vähemalt kahte suhet, kus sellise imala jutu taga on paratamatus/lollus/hirm ja oskamatus üksi olla. Ma tean, et naispool ei ole oma eluga rahul. Kui seda teada, siis hakkavad hoopis teist juttu rääkima ka tema ja abikaasa sotsiaalmeedia postitused, aga kui mitte teada, siis tundubki, et awwww nii romantiline – “minu maailm”.

Paarid, kes kõigile kuulutavad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Mina ei usu seda. Mitte et me nüüd ise ka Marekiga metsikult maid jagaks, aga nägelemisi, ütlemisi ja tülisid tuleb ikka ette. Olgu need siis teemadel “kas see klaas peseb end ise ära” või “miks sa last oma tuppa magama ei pane”, aga ikkagi tülid. Nääklused. Aga on inimesi, kes raiuvad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Kas see saab nii olla või nad lihtsalt varjavad midagi?

Ja siis (minu jaoks) vana hea klassika – Facebooki check in´id ja diibid mõtteterad armastuse teemadel. “Mina musiga tähistamas”, “Musi on maailma kõige parem, kinnitasime oma armastust reisiga Balile, musi kinkis mulle teemantsõrmuse. Armastan sind kuuni ja tagasi.” Diibid mõtteterad jagunevad kaheks – imal armastus ja reetmine. “Minu maailm varises tükkideks, ma ei tea, kuidas edasi minna, ma ei usu enam armastusse. Mõnda aega hiljem jälle “musi on kõige kallim maailmas”. Ja et siis keegi ei mäletaks neid reetmise ja “armastus teeb haiget”- teemalisi postitusi, tuleb neid “musiga siin” ja “musiga seal” postitusi oksendamiseni.

Mis teie arvate sellest teemast?

Seksiteraapia ehk paari suhte saladus on rollimäng?

Mul oli hiljuti üsna huvitav vestlus ühe oma noore meessoost koostööpartneriga. Ei midagi nilbet ega ahistavat ega flirtivat ega alarmeerivat, lihtsalt kuidagi millegagi seoses küsis see mees, et kas mina naisena eelistaks, et saaksin teada kui mees salaja kodus pornot vaatab (=tal jääb suhtes midagi puudu) või oleksin õndsas teadmises, et kõik on suhtes okei (=mees saab selle, mis tal oma suhtes puudu jääb kätte pornot vaadates). Ma ausalt ei osanud selle peale midagi vastata esimese hooga, sest ma pole kunagi millegi sellise peale mõelnud. Mõtlesin, et ju ma ikka eeldaks, et jääks vahele, et ma saaksin teada, millest ta mõtleb ja millest puudust tunneb, et ehk annab midagi parandada kui mees järgmisele tasandile edasi läheb ehk armukese võtab.

“Aga armuke ei tähenda midagi halba tingimata,” rääkis too mees oma teooria edasi. Umbes nii, et oma naist/meest armastad, aga ei suudaks kunagi teha temaga mõningaid asju, millest unistad, fantaseerid ja mõtled. Et piinlik on mõelda, sest “iuuuu….see on ju mu laste ema/isa, kuidas ma siis temaga….(ma ei tea mida teen või noh mul on elav fantaasia, aga ma ei hakka siia neid asju kirja panema). “Suvalist naist võid juustest kiskuda, aga oma naist ju mitte,” jätkas ta, “pärast lähed koju tagasi, süümepiinu ka pole, aga oled õnnelik ja armastad oma naist edasi.”

Tundus üsna julm teooria, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis võib olla polegi nii vale? Ma ei räägi endast ja oma suhtest või kogemustest, aga kui mõtlema hakata, siis miks tekib ühel või teisel poolel armuke? Sest midagi jääb oma suhtes puudu?  “Me ei julge oma fantaasiatest rääkida,” arutles too mees edasi, “ja nii need suhted pekki lähevadki. Me peaksime end oskama kuidagi häälestada õigele lainele. Võib olla selle pärast ongi rollimängud olulised, et see vabastab inimesed krambist ja piinlikusest, aga säästab igavast seksist?”

Olete te näinud filmi “Seksiteraapia”? Pöörane romantiline komöödia seksist, saladustest, saatusest ja fetišitest, mida näidatakse viie tavalise abielupaari elu ning ihade kaudu. Ei ole nilbe ega labane, vaid naljakas. Üks mu lemmikkomöödiaid. Aga nüüd selle koostööpartneri arutlusi kuulates ja filmile sügavamalt mõeldes, siis mis komöödia see siis ikka on. Hoopis elu. Päris vestlustega abielupaaride vahel:

Evie: [Interrupting Dan watching TV, after shutting it off] I love you.

Dan: How is that important? Give me the remote.

“Ja sa ei kujuta ette, mida abielu inimestega teeb?” ei jätnud too meeskolleeg oma jutte edasi rääkimata. “Mul oli pruut, kes oli voodis metsik. Nüüd ta on aastaid abielus ja sel ajal kui ma alles eelmänguga poole peal olin, oli tema juba väsinud! Abielu rikub inimesed ära. Sellest võiks teha lausa statistilise kõvera kui vähe inimesed lõpuks seksivad. Alguses paar korda päevas, siis paar korda nädalas, siis korra kuus ja lõpuks vaid jaanipäeval ja jõulude ajal. See on ju kohutav!”

Ma ei tea. Ma ei ole ausalt kunagi, st nüüd kümme aastat abielus juba olles, mõelnud, et peaksin kodus mängima Punamütsikest või koos mehega pornot vaatama või…Issand jumal, ei. Aga samas selle mehe jutus olid oma tõeterad ehk sees?

Vanaemad ja vanaisad

“Kas minu vanaema nimi on Ülle?” küsib Ida ootamatult kui me süüa teeme.

“Jah,” vastan mina, “aga sul on üks vanaema veel, mis tema nimi on?” Ida vaatab mulle otsa ja küsib, et kas minu vanaema. Selgitan, et minu vanaema on Koidula, aga et temal on kaks vanaema, oma vanaema, minu vanaema on minu oma. “Ülle ja teine veel, Rihannaga üks vanaema.”

Ida on segaduses, kuidas Rihanna vanaema ka ikka tema vanaema on. Kusjuures naljakal kombel saab ta aru, et minu vanaema ei ole tema vanaema ja aktsepteerib seda, aga ei ole kuidagi nõus sellega, et kahel väikesel lapsel võiks olla üks vanaema.  “Miks sa teda siis vanaemaks kutsud?” küsime meie. Ida vastus on nii filosoofiline, et seda on raske ümber rääkida.  Lihtsustades on Mareki ema nimi lihtsalt Vanaema, tal ei ole teist nime. Kummale lapselapsest ta vanaema on jääb segaseks. Just nagu mõlemale, aga samas ka mitte.

“Aga miks sul üks vanaema on?” küsib ta minult. Selgitan, et mu teine vanaema on surnud.  Ida, olles oma isa laps, huvitub loomulikult sellest, miks ja kuna ja kuidas vanaema suri, aga ausalt, ma lihtsalt ei viitsi talle selgitada. “Küsi hoopis, mis issi vanaema nimi oli?”

“Vanda,” vastab Marek Ida küsimusele. Ida hakkab kõva häälega naerma. “Kuulsid, issi ütles, et ta vanaema nimi on Vanger?” küsib ta minult. Miks see nii naljakas on? Teate seda laulu “Thunder, feel the thunder, lightning, then the thunder“? See on Mareki ja Ida hetke lemmiklaul (ikka veel!) ja Ida laulab seda kaasa “Vanger, viil de vanger“. No ja mõelge ise, kui nüüd selgub, et issi vanaema nimi ka Vanger on!

Ida uurib edasi, mis Mareki vanaisa nimi oli. Elmar on talle raske hääldada (nagu ka Eveliis), me läheme teemaga edasi. “Mis sinu vanaisa nimi on,Ida?” küsin ma.

Ida mõtleb natukene ja ütleb mu kasuisa nime. Ma olen hämmingus. Selles mõttes, et mina ei ole erinevatel põhjustel oma kasuisaga suhelnud ju pikka aega, samas ma ei ole keelanud Idal temaga suhelda, kodus me temast aga ei räägi. “Mis su teise vanaisa nimi on?” küsin ma Idalt. Ida kehitab õlgu. “Ma ei tea,” vastab ta lõpuks.

Need kaks vastust panevad mind mõtlema. Ida on päris palju minu isa õe juures, mu isa elab seal samas. Ometi ei tea Ida oma vanaisa nime. Mina ei suhtle oma kasuisaga, ent Ida on temaga klikkinud, lausa nii, et tema ongi Ida jaoks vanaisa. Praegu on Ida väike, aga kuidas ma talle tulevikus selgitan, miks ta vanaisa ta sünnipäeval ei käi ja kes on see teine võõras mees, kes on ta luust ja lihast vanaisa, aga kelle nimegi Ida ei tea?

Minul ei ole lapsena pärisvanaisa olnud. Üks neist oli ammu surnud ja teisel oli minust ükskõik, aga ma mäletan, et ma tundsin vanaisa olemasolust alati puudust, olin kade nende peale, kel vanaisad olemas olid. Minu õnneks oli mul olemas Andu ja kes mulle alati komme ja õunu tõi, ja leevendas seda, et päris ja elus vanaisa minust ei hoolinud. Nüüd näen ma, et Idat ootab natuke sama saatus. Vanaisade puudus. Ühelt poolt segaste suhete ja teiselt poolt…huvi puuduse/oskamatuse (?) pärast. See teeb mind kurvaks. Tädi tal segaste suhete pärast juba peaaegu pole.

Siis, kui ma tunnen, et mu abikaasa on egoist

Tegelikult on lood nii, et minu meelest on mul abikaasa valikuga väga hästi läinud, mis muidugi ei tähendaks, et me üldse ei tülitseks või saaksime alati asjadest ühtemoodi aru, kuid nii laias pildis arvan ma, et mul on maailma kõige hoolivam mees. On isegi mu diivatsemised ära kannatanud ja ilmselt oma uhkust 765079 korda alla neelanud ka kohtades, kus tavaline mees oleks ammu käega löönud ja p…e saatnud. Ma ei saaks rohkem rahul olla.

Aga siis on need korrad, kus ma leian, et mu abikaasa on tundetu mölakas ja egoist. Minu auto läks katki (mis veel siin maailmas uut on?) ja see tähendas vaid seda, et Ida lasteaeda viimine ja toomine langes Mareki õlgadele. Ei, ta ei ole sugugi mingi alfa, kes arvaks, et lapse kantseldamine on vaid naise töö, põhjus, miks see meie peres tülisid tekitab on selles, et tema töökoht asub meie kodust seitsme maa ja mere taga, algab vara, ta võtab tööle minnes peale oma töökaaslased ja on liiga kohusetundlik, arvab, et maailm kukub ilma temata kokku. Võib olla muidugi kukub ka, aga mina arvan, et tasuks proovida ja vaadata, et ehk saab maailm nädalakese ilma temata ka hakkama.

Igatahes. Algab hommik. Mina olen unine (mis on mu enda süü, sest mul oli vaja poole ööni teha turunduskataloogi, millega isegi ei olnud kiiret), Ida on unine JA pahur, keeldub mul end riidesse panemast ja kiunub, et tahab pikali olla, ja süüa ja et issi ta riidesse paneks. Mina näen juba stressis Marekit, kes vaatab närviliselt kella. Ta on hiljaks jäämas. Ma olen mõelnud, et me võiks ju varem ärgata ja Ida jõuaks seitsmeks lasteaeda ja Marek tööle, kuid ka sellega pole ta nõus. Tema ei saa nii, et laps on lasteaias esimene ja õhtul viimane. Ma olen teoorias temaga nõus, kuid millegi pärast usun ma, et nädal pikki päevi ei tapaks meid kedagi, oleks lihtsalt vähem hommikust stressi.

Ida jonnib, Marek on närviline, mina püüan end vaos hoida, aga see ei õnnestu, sest igast Mareki liigutusest saan ma aru kui stressis ta on. “Nüüd olen mina see paha, kes lapsega kodus ei saa olla, kui sul kiire on,” torisen ma, “nagu minu töö oleks suva.”  “Tundub, et hoopis minu töö on suva,” vastab Marek ja ütleb, et “eks ma siis pean peale lasteaeda tööle tagasi minema, et oma asjad tehtud saaks.” Ja ma tunnen süümepiina, muidugi ei ole mõeldav, et inimene sõidaks lisaks veel päevas kaks tundi, et laps seitsme kilomeetri kauguselt lasteaiast ära tuua. Mul ei ole ka  midagi selle vastu kui Ida kodus on, ma saan oma tööasjad päris kenasti temaga koos tehtud, kuid mõnikord on mul vaja süveneda ja ma ei saa endale lubada pidevat segamist “emme, ma tahan süüa”, “emme, ma tahan pissile,” “emme, ma tahan…”, nii ma andsingi Marekile teada, et sel nädalal on mul vaja kodus rahus töötada. Ega ma ei ütle, et Marek sellest aru ei saa, et ka mina teen tööd, kuid paratamatult suudab ta oma stressiga mus tekitada süütunde ja siis jälle viha, et kuradi egoist, miks tema töö on tähtsam kui minu oma. Ma ei ole süüdi selles, et temal on tööl pingeline ja et sinna sõit terve igaviku võtab.

Ja lõpetuseks olen ma natukene pahane ka. KUI mees teab, et ta ei talu selliseid hommikusest rutiinist kõrvalekaldeid, siis ta oleks võinud vaadata, kas mu autol on lihtne viga või keeruline. “Ma arvan, et ehk on autol tegelikult lihtne viga,” ütles ta eile,”aga ma ei hakanud seda lahti võtma, sest külmad ilmad tulevad niikuinii ja ma ei saa seda kokku panna.” “Aga eile ja üleeile olid ilusad ilmad?” küsin mina. “Ma ei olnud vaimselt valmis sellega tegelema,” vastab ta. Ma leian, et see on egoism. Ei olnud vaimselt valmis vaatama, aga teadis, et meil mõlemal on kiire ja pingeline nädal, nii et kahe autoga oleks meie stressitase suhteliselt nulli lähedal. Nüüd on see maksimumis. Mul on hea meel, et Ida homme lasteaeda ei lähe, sest mul on trennipäev ja ma võtan ta lihtsalt kaasa, siis saab Marek meid poolel teel peale võtta ja ei pea stressama, kas ta jõuab kella kuueks lasteaeda.

Ah, ja kui juba pahandamiseks läks, siis ma lasen torust kõik emotsioonid korraga välja. Laps kaisus magada on äge ja nunnu küll, kuid kui see laps on nüüd “programmeeritud” nii, et ta teeb silmad lahti ja hakkab nutma, kui issi kell kuus hommikul kõrvalt ära kaob, siis algavad pooled mu hommikud ikka stressiga, sest me ärkamegi kõk IKKA kell kuus, kuigi me ei pea kuhugi minema ja saaksime magada kaheksani (minuga kahekesi olles magab Ida enamasti poole kaheksa-kaheksani).

Ma mõtlen, et see praegune stress tapab, aga kui me reaalselt peaksime mõlemad käima üheksast viieni tööl, kas me siis oleksime hullumajas juba praegu? Ausalt, kui mul muidu asjadest on jumala suva, siis teist TÖÖTAVAT autot, on siia perre hädasti vaja. Miks me ei osta? Nagu öeldud, siis veel vähemalt kaks aastat ei osta ma midagi. “Meil on vaja mingi lahendus leida,” ütles Marek, “nii ei saa.” Ei saa, aga kuidas siis saab kui vaid ühel on auto, teine töötab kodus ja mõlemal on vaja tööd teha? Mis see lahendus on?

Igal lool on mitu külge

Käesolev lugu on eemaldatud. Põhjuseks ei ole kindlasti ebaadekvaatsed ähvardused minu suunas, sest kirjavahetus, millest “kõmu” nimel osa ka siin ära toon, kinnitas mu arvamust, et päris korras kupli all kõik ikka ei ole kui nii lamedate ähvardustega “peale lennatakse”. *

XXX: Tere inimene! Mul hea meel, et oled minu elu sita ümber kaevamas. Kuid pean ka sind teavitama, et mul on tütre pojaga seonduv algusest kuni siiani lastekaitse kooskõlas. See laim sinu blogis ja tütrepoolses kirjas on mõttetu! Või on sul soovi hakata käima nende valede ja laimuga kohtuteed? Kui tahad tõde siis palun! Puka vallas on Sots.töõtaja kellel on päris paks toimik selle kohta! Võta ühendust ja saa targemaks! Kui see jama siin ei lõppe, siis olen sunnitud teise tee võtma. Ma ehk pole ideaalne kuid see ei anna asjadest võhikutele sõna võtta teemal mõttest mõhkugi ei tea. Ole kena ja lõpeta see jama!
 
You accepted their request.
Mina:Tere! Ma ei mõista, millises laimus Te mind süüdistate? Ei ole kusagil ei Teie ega Teie lapse nime, millisest kohtuteest Te räägite. Ja samamoodi tahaksin küsida, milline jama lõppema peab? Ma ei kirjuta kusagil järjejuttu, kirjutasin arvamusavalduse ja sellele lisaks ühe inimese omapoolse kommentaari. Ärge palun minge lapsikuks ja püüdke ähvardada! Kaunist õhtut Teile!
XXX: Teie blog ongi minust! Olen … ema. Ja see jama, mida … on edastanud, on üks suur jura! Uurige ennem kui midagi kindlat oma blogis jagada.
Mina: Minu blogi on minu arvamused, kusagil ei ole kellegi nimesid ega isikuid, mina ei ole uuriv ajakirjanik, vaid avaldan arvamust, Selleks on mul täielik õigus, kuna meil on sõnavabadus. Ja minu lugu oli üldistus “Kodutundest”, mitte teie isikust. 
XXX: Praegu on see täiesti isiklik? Kuna oled omal algatusel hakanud kõmuajakirjanikuks! Sa puudutada minu perelikkmeid ja oled esitanud valeandmeid. Sõnavabadus ei anna sulle õigust valearvamust avalikustada! Tahad avalikku diskussiooni sellel teemal? Ehk toome siis avalikkusele arutada ka teiste nime all blogimised? Selles oled sa ju meister!
Mina: Millest Te räägite?
 XXX:  Kas Johanna Maria Prangel ütleb midagi? Aasta siis oli 2010!
Mina: Mis selle Johanna Mariaga aastal 2010 siis oli?
 XXX: (Saadab ekraanipildi minu enda 2010 aasta blogist)
Mina: Nii. Ja mis sellega on?
 XXX: See oled ju sina, kellest juttu on!
 Mina: Ma ei saa aru, kas see peaks mind üllatama või kedagi šokeerima või tegite Te mingi suure saladuse avalikuks või mismoodi Te mind püüate mu oma blogiga ähvardada?
 
 Erinevaid ähvardusi saatis XXX nii mulle kui teistele. Et aga mängu kisti ka lapselapsed, siis nendele mõeldes sai lugu eemaldatud. Samuti tekkis mul küsimus, kas “Kodutundel” on siis nii palju luukeresid kapis, et terve nädalavahetus on mu postkast olnud täis selleteemalisi kirju?
*Keegi võiks inimestele selgeks teha, et me ei ela USAS, kus iga asja eest kohtusse saab anda ja samuti ei ole elu film, kus sellised ähvardused kedagi värisema ja valuraha maksma panevad.