Suvepeod piltides

Teate mis mulle suve juures kõige rohkem meeldib? Erinevad suvepeod. Lastega peod. Eriti nüüd kui lapsed täiega lustivad ja lasevad oma fantaasial lennata. Seda on nii kihvt vaadata. Ja ilm ka ei sega.

Tõelises suvesoojas möödus Liisa 4.sünnipäev. Ma lihtsalt pean neid pilte jagama, sest Aidi korraldatud sünnipäevad on alati nii meeleolukad. Kõigil on lõbus. Olenemata vanusest. See paistab piltidelt ka välja, onju?

IMG_6089Ma ei olnud Heino Seljamaa kohvriteatrit varem näinud. See oli täiega lõbus. Suurtele ja väikestele. Igati soovitan lasteüritustele kutsuda!

IMG_5999IMG_6003IMG_6008IMG_6148IMG_6185IMG_6323

Parim pilt on muidugi see, kuidas Eveliis oma autot tööle paneb. Ei, auto ei ole katki. Selle käima saamiseks tulebki mul iga kord kapoti alla ronida:D

IMG_6327.JPG

Eilne ilm just õues lustimist ei soosinud, kuid laste mängulusti see kuidagi ei seganud. Siis mängiti toas Printsesside akadeemiat:)

IMG_7993IMG_7999IMG_8044IMG_8054

IMG_8056.JPGIMG_8060

15. sünnipäev

Mul oli täna kodukontori päev. See tähendas seda, et muuhulgas käisime me Idaga ka sünnipäeval. Oru hotellis, mis mingi määral on mulle nagu teine kodu. Ma isegi ei mäleta, kuidas ja kuna meie koostöö alguse sai, igatahes on mul selle üle hea meel. Jube lõbus on, alati saab nalja.  Nii ka täna. “Flirdi kaameraga nagu Koit Toome Eurovisioonil,” ütlesin ma ühele seltskonnas viibinud inimesele ja ta andis endast parima. Mul on telefonis terve fotoseeria sellest kaameraflirdist, peaks vist ära kustutama, suht veider on, et telefon võõra mehe pilte täis.

18516409_120332000809726103_1668376694_n.jpg

Ida jäi täna lasteaiast koju, tal tõusis laupäeval lambist palavik ja kuigi juba õhtuks oli see põhimõtteliselt kadunud, tundus mõistlik teda täna kodus hoida. Kui ma talle hommikul kell seitse ütlesin, et me lähme pärast sünnipäevale, tõi ta kohe oma peokleidi ja krooni välja, sest noh pidu…ja hakkas nõudma, et me kohe minema hakkaksime, sest äkki me muidu jääme hiljaks ja “pidu pannakse kinni”.  Kella üheteistkümneni õnnestus mul venitada, kuid siis ei jäänud muud üle kui et korjasime aiast kaasa mõned nurmenukud ja läksime pidusse.

Mis mulle “Oru” hotelli juures meeldib, on nende hubasus, täpselt selline paraja suurusega hotell, et seal end koduselt tunda. Ja eriliselt meeldib mulle see, et nad on alati kõikidele ideedele avatud. Näiteks eelmisel aastal panid nad EBA toetajatena õla alla. Armsad ja toredad inimesed armsas ja toredas hotellis.

18515972_120332000846947454_1705360250_n18516402_120332000822495889_1648569786_n18492821_120332000918335745_1391210689_n.jpg

Minu poolt veelkord “Oru” hotellile palju õnne ja jätkuvalt kliente, nii et sünnipäevi ikka jaguks!

Totaalselt elitaarne sünnipäeva tähistamine

Mõtlesin siis mina, et kuidagi peab ikka vananemist tähistama, sest ikkagi ainulaadne ja kordumatu päev, eksju.  Ja kuidas sa ikka seda tähistad kui mitte oma uute parimate sõpradega. Vanad parimad sõbrad lasin üle, ütlesin et ei pea sünnipäeva, aga tegelikult läksin tähistama uute parimate sõpradega. Hea asi blogimise juures on see, et sõpru tuleb uksest ja aknast juurde.  Järgmisel aastal on loodetavasti uued parimad sõbrad olemas, muidu oleks nats feil – kaks aastat järjest samade parimate sõpradega tähistada.

Okei. Saite ilmselt ise ka aru, et ma ajasin hetkel puhast möga. Lihtsalt on selline tuju, sest noh…üle saja aasta on mul pohmakas. Need uued sõbrad on mul nimelt parajad alkohoolikud. Ütlevad, et lähme sööma ja enne kui arugi saan, oleme tellinud veini. Avastasime ülihea Merlot ka – Solpost Fresc. Soovitan! See ongi põhjus, miks mul pohmakas on. See lihtsalt oli nii hea, et me pidime lisaks pudelile veel “tuisuklaasi” tegema enne laiali minemist. Vot selline alkohoolik olen mina ja sellised alkohoolikud on mu sõbrad.  Täna õhtul on mul kutse ühele iluüritusele. Sinna lähen teadlikult autoga, et vältida isegi võimalust ahvatluse lõksu langeda. Kaks õhtut veinitamist oleks isegi minu jaoks liig.

Jube tore on kui on sellised lahedad inimesed olemas, kellega koos sa võid olla see, kes sa oled. Ajad lolli juttu ja lihtsalt teed pulli. Ma muidugi võiks ka teistmoodi reageerida, sest kui te arvate, et nad ei leia pidevalt võimalusi mu “mõnitamiseks” – ma olen neist ikkagi TUNDUVALT vanem, eriti ühest, kes väidab küll, et on 30, aga me oleme veendnud, et tal on passis vale sünniaeg, sest ta ei saa välimuse järgi olla rohkem kui 22 –  siis te eksite. Rängalt.  Mu halvad geenid ja see ja teine ja kolmas asi mu välimuses on neil ikka pidevalt hambus. Jõhkrad musta huumoriga sõbrad. Aga ilmselgelt just selle omaduse pärast nad mulle sobivadki. Mina saan nendest aru ja nemad minust. Ühisel meelel ei ole me siiski päris paljus. Neile ei meeldi näiteks “Tuulest viidud”. Halloooo, kellele ei meeldiks “Tuulest viidud”?

Reedel saab uuesti sünnipäeva tähistada. Paari vana parima sõbraga.

Sünnipäevaõudused

Ma ärkasin täna ebameeldiva une peale. Oli reede õhtu mu lapsepõlvekodus ja õhus oli tüli. Mu kasuisa oli purjus ja see tähendas vaid üht, ühel või teisel hetkel, ühel või teisel põhjusel läheb tüliks. Ma tahtsin magama minna, kuid täpselt nii nagu ma arvasin, hakkasid ema ja kasuisa tülitsema. Mulle tuli hirm peale ja ma ärkasin üles, kammisin välisukse juures peegli ees juukseid ning mõtlesin vaid sellele, et kuna tuleb uksest välja joosta, et keegi appi kutsuda.

Õnneks ärkasin ma enne tüli üles. Jäin uuesti magama ja saate aru, see film läks edasi. Täpselt sealt, kust pooleli jäi. Mis mõttes, mõtlesin ma hommikul? Miks ma oma sünnipäeva öösel nägin mingit õudusunenägu, millest ei saanud ärgata. Nagu Freddy Krügeri maailma oleks sattunud.

Jube vastik uni oli.

Ma ei armasta väga sünnipäevasid. Lapsena muidugi oli see maailma kõige ägedam päev ja viimased aastad olen ma hakanud ka sünnipäeva pigem nautima, kuid tänu sellele unele (ja ilmselt psühholoogi juures käimisele)  hammustasin ma läbi, miks mulle sünnipäevad ei meeldi.  Sünnipäevad seostuvad mulle joomise, tülide ja kaklustega. Kõige hirmsamad päevad mu lapsepõlves olid kasuisa või ta sõprade sünnipäevad.  95% juhtudel teadsin ma stsenaariumit, mis juhtuma hakkab ette. Ma vihkasin sünnipäevi ja pidupäevi.Ja alateadlikult kandsin ma selle vihkamise ja need tunded endaga kaasa ka täiskasvanu ikka.

Mul on üks tuttav, kes alati mulle ütleb, et ei ole vaja käia psühholoogide juures mingeid lapsepõlvemuresid lahendamas ja lapsepõlve süüdistamas, et temal oli ka kohutav lapsepõlv, aga ta saab ise hakkama. Mina ütlen, et ei saa. Tal on nii palju komplekse, et see ajab kõik hulluks. Ja mina kusjuures ei püüa leida süüdlast, vaid püüan end õppima tunda, aru saada, miks ma ühel või teisel moel toimin, miks ma midagi teen ja miks mind mingid asjad ärritavad, nendel kõigil on seosed mingite varasemate kogemustega. Kui nendest seostest aru saada on palju lihtsam edasi minna, õnneliku ja rahuoleva ning terve inimesena.

Ma vaatan aina enam kui palju on meie ümber katkisi inimesi. On inimesi, kes peidavad omapea liiva alla, on inimesi, kes põgenevad argipäevast. Kui mul oleks üks sõbranna, kes pidevalt üledramatiseerib asju, siis ma soovitaks tal minna psühholoogi juurde, enne kui ta mehele roosad prillid eest kukuvad ja ta maailm kokku kukub. Õnneks või kahjuks mul ei ole sellist sõbrannat. Mul on endalegi üllatuseks hoopis palju tuttavaid, kes psühholoogide juures ja erinevates teraapiates käivad. Aina enam kuulen ma inimesi rääkimas avameelselt oma kogemustest ja depressioonist. Uskumatu ja üllatav, kuid samas on mul nii hea meel, et inimesed räägivad.

Ma ei tahtnud üldse sünnipäeva puhul mingit depressiivset mula ajada, aga see unenägu lihtsalt ei andnud mulle rahu, ma pidin selle endast välja kirjutama. Nüüd saan ma minna sünnipäeva tähistama, kahe oma kõige kallima inimesega. Rohkem polegi vaja.

Morbiidne ja sünge sünnipäev

“Kes suri?” loen ma kommentaare EV99 kontserdi kohta. Morbiidne ja sünge, kirjutatakse, Tabavalt on üks kaasblogija leinud seoseid seriaaliga “Walking Dead”. “No miks see niimoodi venib?” küsib Marek. Mina aga vaatan vist teist kontserti. Mulle meeldib. Kohe algusest alates. Ma mõtisklen omi mõtteid ja mulle meeldib see pappkastide teema. Kolimine, muutumine, ärkamine. Ajalugu. Aga võib olla ka ka kastis elamine. Mu tuttav torkab vaimukalt, et ta pole kunagi mu sünnipäeval käinud, et aga äkki ma ka tähistan oma sünnipäeva undava vilega. Morbiidselt ja süngelt. Ma naeran, sest mõtlen, et võibolla ma siis olengi morbiidne ja sünge, kuid mulle kontsert meeldis. Mulle on pea alati EV aastapäeva kontserdid meeldinud, mulle meeldivad üleüldse sellised “sünged” seaded. Ja no kuulge, laval oli Sven Grünberg, minu üks suuri lemmikuid, ja Sergo Vares – kuidas ma saaks midagi negatiivset öelda? Kadi, Ene ja Siiri, kui te seda loete, kas te mäletate, kuidas me ükskord 1188 helistasime, et küsida kui vana “see kuum kutt, kes “Kodu keset linna mängib” on?

Samamoodi meeldis mulle presidendi kõne. See oli lihtne ja kõnetav ning esimest koda tundus mulle, et president oli loobunud kunstlikust kõnemaneerist ning on see, kes ta on. Kusjuures esimest korda ma kuulasin kõnet. Kas olen arenenud ja muutunud mina või oligi kõne siiras ja sorav ning kõnetas?

Oo, ja mu lemmikteema riietus. Mu jaoks on rahvariiete koht laulu- ja tantsupeol ja viimase hetkeni ootasin ma, et ehk ikka paneb Kersti proua president päris kleidi selga, kuid tegelikult pean ma tunnistama, et mulle meeldis see rahvariietus. Mulle meeldis ka see, et esimest korda jäi abikaasa varju ja ei olnud presidendi kõrval esiplaanil nagu paabulind. Mulle meeldis, et esiplaanil ei olnud kleidid ja välimus.

Mulle meeldis selle aasta vastuvõtt.

Aga…et te ei arvaks, et ma olen kukkunud, et mulle kõik meeldis, siis üks asi oli mu meelest tõesti kohutav. Kätlemistseremoonia kaameratöö. No ausalt. Kellegi kleit, kellegi nägu, kellegi kukal… Otsustage ära, MIDA te näitate.

 

Igal aastal omamoodi

Facebook tuletas meelde, mismoodi me erinevatel aastatel oleme vabariigi aastapäeva tähistanud. Varahommikuse Bocki ostu või sinimustvalge brunchiga, õhtusse on alati kuulunud presidendi vastuvõtu vaatamine. Ma olen muidugi äärmiselt pettunud, et proua Kersti on ka seda üritust muutnud ja “omanäolisemaks” muutnud, sest no miks…miks oli vaja heerold ära kaotada. Jääb mulje nagu tahaks lihtsalt tüütu asja kaelast ära saada kiiresti, järgmisel aastal võiks siis üldsegi Skype vahendusel kätlemise teha, ei peaks üldse kohalegi tulema. Või nagu naljahambad on interneti kommentaariumites öelnud: Kui ikka jääb sisenemine aeglaseks võiks käepigistuse asendada plaksu andmisega! Seda käigu pealt ilma peatumata. Vajab mõtlemist kas siis president hoiab lihtsalt käe üleval ja möödujad kiiresti löövad patsi või külalised mööduvad kiirelt üles tõstetud kätega ja president plaksib kiirelt nagu jõuab.
See oleks väga innovaatiivne ja kindlasti Eesti äratab oma uuendusliku lähenemisega maailmas tähelepanu.

Oh, Kersti, Kersti, Kersti!

Aga mis seal ikka, kodune pidu ei jää sellegi poolest väiksemaks, minu jaoks on Eesti sünnipäeva tähistamine oluline. Mõnusat pidupäeva kõigile!

1932305_670589926312888_1483989723_n13685_850562578315621_1303958066742834138_n

11001921_850933748278504_2416142201648039214_n12733548_1021831927855351_5719961520085278073_n

Minu katsejänes

Kui jätta kõrvale kogu kärgperendus, et mu vennal on õde, kes pole mulle õde ja mu õel on vend, kes pole mulle vend, siis mul on ka üks nö päris õde. Minu tilluke õde. Nimetame teda siis Tillukeseks Delisaks.
e1.jpg
Minu katsejänes. Ma olen temast üheksa aastat vanem ja see tähendab, et ma olen tema peal igasugu “inimkatseid” teinud. Suures osas ikka armsaid. Näiteks on ta päkapikk Päkaga olnud kirjavahetuses, torukoll Bruceleest te juba ka teate.  Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli “leidsin”. Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud.
Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt “Brucelee!”
img_6517img_6595
Ma ei ole ainult armas ja hoolitsev Suur Õde olnud. Ma olen ka pahandust teinud. Ma olen ta pea vastu külmkappi ära löönud, ikka kogemata, aga siiski. Kartsin veel ise, et pärast jääb totuks sellest paugust (ei saa välistada, et ta oleks veelgi särtsakam pliiats kui ma ei oleks ta pead lapsena vastu seda külmkappi ära löönud). Ja ma olen seitsmeaastasele õele alkoholi sisse jootnud. 16-aastasena leidsin ma, et see oli ilgelt naljakas. Tegelikult ei olnud ja eks ma siiamaani mõnikord mõtlen, et mis mu pealuu sees ometi toimus, aga no ilmselt selles 16-aastase ajus ei toimunudki suurt midagi.
Moodsalt riidesse olen ma teda (ja ennast) ka pannud!
e2.jpg
PS: Mul on sel pildil jalas retuusid;) 
Kui ma Norra vahetusõpilaseks läksin, saatis õde mulle kirja, kus oli muuhulgas kirjas “kas sa eesti keelt veel oskad? kui ei oska, siis ära muretse, meil on kodus inglise-eesti sõnaraamat ja ma oskan öelda “wunderbaum”, see on saksa keeles imepuu ja “i love you”, see on inglise keeles ma armastan sind“. Mul on see ja teised kirjad alles. Ja üks postkaart, mille õde mulle Saksamaalt kunagi ammu ammu tõi. Seal on kirjas, et kõik mida ta kingadest ja shoppamisest teab, on ta oma suurelt õelt õppinud. Ma olin nii uhke!
Ma olen üldse oma õe üle uhke olnud. Erinevatel põhjustel. Kasvõi juba selle pärast, et mul oli olemas elusuuruses nukk, kellega mängida.
Ma olen teda kiusanud. Klaverikontserdi ajal naerma ajanud. Ma olen talle piinlikkust valmistanud. Korteripeole talle järele läinud ja peo laiali ajanud. Ma olen teda kasutanud alibina. Ja andnud talle alibid.
Mul on ka keerukamaid mälestusi meie lapsepõlvest. Võib-olla need mälestused on üks põhjus, miks ma mõnikord andestan talle asju, mida ma tegelikult sisemas ei tahaks. Mulle tulevad need paar korda meelde ning ma leian alati, et ta nägi väikese lapsena asju, mida üks väike laps ei peaks kunagi nägema. (Ei, te ei pea mõtlema, et keegi oleks talle liiga teinud, need mälestused on seotud täiskasvanutega).
Me oleme nii palju ägedaid asju koos teinud. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta mulle Tartust Tallinnasse järele tuli, selleks, et mind Tartu viia  Kuidas me järgmisel hommikul kell viis ärkasime, et pakkuda ühe hotelli külalistele hommikusööki. Kuidas ta sõbrannaga Marekile üllatussünnipäeva esinemise tegi (keset talve sõitsid nad sõbrannaga lahtise katusega autoga meie hoovi, panid mängima süntesaatori ja laulsid kõvasti ning valesti Marekile sünnipäevaks). Kuidas me teatrisse tund aega hiljaks jäime ja lärmasime, et meid sisse ei lasta. Kuidas me koos reisil oleme käinud. Ma võiks jätkata ja jätkata.
166811_1388245406669_1848112546_740046_3498600_n
220520113491
Kõik need mälestused panevad mind muigama. Mul on üks kihvt väike õde. Kellel on vedanud suure õega. Eelmine aasta oli meile keerukas, me ei suhelnud õega, aga saime mõlemad aru, et ükskõik mis ümberringi toimub,  meie vahele ei saa tulla miski. Mina hoolin oma õest liiga palju ja tema minust. See on selline eriline suhe. Mulle tuleb meelde kui ma ühel augustikuu päeval siin Norras tõelises depressioonis olin ja korraga helises telefon. See oli mu pisike õde, kes helistas, sest ta oli tundnud, et peab helistama. Ma arvan, et me nutsime nagu kaks väikest last täiest kõrist telefoni oma veerand tundi.  See oli selline hetk, millest aru saavad saada vaid inimesed, kel on oma õe või vennaga lähedased suhted. Sellest, kui oluline on perekond, saab aru vaid inimene, kes ise väärtustab perekonda.
Tilluke Delisa on kohati nagu väike vanainimene, muudkui jaurab midagi kohustustest ja tööst ja koristab 24/7 ja ajab mind hulluks oma pedantsusega, aga no mis seal ikka…Ega siis mõlemad lapsed ei saagi ühtemoodi hästi õnnestuda. Suurem Õde peabki natuke targem ja andekam ja vaimukam olema. Et Tillukesel Delisal oleks kelle pealt õppida.
Ahjaa, Ida on oma tädist vaimustuses.
IMG_8017.JPG