Ja nii ta siis läkski…

…et lõpetad ühed kohvikutepäevad ja liigud edasi järgmistele. Ehk siis nädalavahetusel muutub Tartu toidu-ja veinifestivali raames ühel päeval suureks kohvikuks. Pühapäeval  avavad Ihastes, Karlovas ja Tammelinnas oma uksed üle viiekümne õuekohviku.

Mul oli plaanis üht kindlat kohvikut külastada, sest ma tean, millised hõrgutised tolle maja köögis valmivad, aga ma teadsin, et oleme Norras ja nii ma selle mõtte maha matsingi. Aga võta sa näpust! Me hakkame Norra poole liikuma alles esmaspäeval, mis annab mulle ja Idale ideaalse võimaluse pühapäeval korraks Tartus käia. Lisaks on meid kutsutud ka Emajõe Suveteatri suvelavastust “Üle linna Vinski” vaatama.  See on lapsepõlvest üks mu lemmiketendusi!

Kõik kukkus nii hästi välja. Laupäeval on mul sõbrannad külas, pühapäeval lustime me Tartus ja esmaspäeval sõidame Norra.

Aga mis on see kohvik, mida mina kindlasti külastan ja külastada soovitan? Villa Liise (LINK) on selline koht, kus toit kipub restoranidele silmad ette tegema, kust lapsed ei taha lahkuda, sest tegevust ja avastamist on selles aiakeses rohkem kui küll ning pererahvas on hea huumorisoonega ja muhedad tartlased.  Minu inimesed noh. Natuke nagu sugulased ka.

20731218_10211263289154536_1034804044_n.jpg

Aga ma ei kiida ja ei soovita seda väikest kohvikut mitte sellepärast. Kõige pealt ma ausalt ütlema, et ma tean, et menüüs leiduvad road viivad keele alla.  Ma ausalt tean, mida ma räägin. Ja toit on minu teine kirg. Peale…kirjutamise. Te arvasite, et ma ütlen vein, jah? Vot teile eelarvamust:)

Menüü on Villa Liises seekord selline:

SOOLANE AMPS
ROSOLJE
MAKARONI-SINGISALAT
KUSKUSS SALAT TOMATI,KURGI JA FETAJUUSTUGA
MAMMA MOODI CAESARI SALAT
KREEMJAS KALAPIRUKAS
KUKESEENE SUVIKÕRVITSA PIRUKAS
MAGUS SUUSTÄIS
MARMORJAS JUUSTUKOOK
KÜPSETATUD JUUSTUKOOK MAASIKATEGA
SHOKOLAADI-MAASIKA JUUSTUKOOK
KREEMJAS KOHUPIIMAKOOK
MAASIKA TOORMOOSIGA POHLA-KAERAKOOK
MUSTRIKA JOGURTIKOOK
TIRAMISU
SOE LEEMEKE
HAPUKAPSA BORš
KIKERHERNESUPP SUVIKÕRVITSAGA

 

20751326_10211263289834553_1696943944_n

20751344_10211263290474569_1652986220_n

Ja siis on veel üks põhjus, miks ma Villa Liiset soovitan külastada. Pereisa oskab meisterdada imelisi asju. Üks tema valmistatud laualamp läheb ka loosi. Selleks tuleb  perenaise Tootsi peenrasse kiigata, panna paberile kirja, mis maitsetaimed sealt üles leiate ning jätta paber koos oma nime ja telefoninumbriga kohvikus loosikasti. Nii lihtne ongi!

20707819_10211263370036558_268924948_n.jpg20751446_10211263370556571_1929754469_n.jpg

Kohtumiseni siis pühapäeval Tartus. Meie oleme Idaga Villa Liise ukse taga kell 12. Kes kaasa tule? Ja siis teatrisse?  Ja siis peale teatrit teisi kodukohvikuid kaema? Kõik kohvikud leiate siit.

 

Kolmanda päeva emotsioonid

Noooh…Yr.no lubas tänaseks paduvihma. “Ah, raudselt eksib,” lohutasin ma end, ka veel siis kui vihma kallas nagu oavarrest ja avamiseni oli jäänud pool tundi. Vabrikuväljakul oli püsti seatud imekaunis lava, inimesed sebisid, et viimaseid detaile paika panna, aga vihma valas…ilma liialdamata oavarrest. Siis tuli välja päike. Kõik ohkasid kergendatult. “Suvaline kohvikukülastaja Lauri” hoiatas meid selle eest, mis võib kohvikupäevadel viltu minna (video üleval mu FB lehel. Geniaalne tekst Andri Luupi poolt!) Ja juhtuski see, mida kõik kartsid.

20631715_1471821179523088_1957184865_n

20631866_1471821219523084_1150346865_n20645652_1471822436189629_2011075348_n

20645971_1471822519522954_97838038_n
T-särk http://www.noart.ee. Homme veel soodushinnaga 39 eurot!

IMG_1730

Vihm tuli tagasi. Oleme ausad, muidugi tõmbas see tuju alla, sest no on ikka vaks vahet, kas kulgeda mõnusas tempos kohvikust kohvikusse või lõdisedes kohvikud läbi joosta. Meie ei tahtnud läbi joosta. Meie tahtsime rahulikult aega maha võttes kulgeda. Sest olgugi, et esimesel päeval tundsin ma süümekaid, et Idat kaasas ei olnud, tundsin ma täna sellest vaid head meelt – mis sellest, et ahastuses ema helistas mulle õhtul, et teada saada, kuna me ometi lapsele järele tuleme.  “Ma ei jaksa enam!” ohkas ta dramaatiliselt telefoni. Ma ei hakanud talle ütlema, et meil pole õrna aimugi, mis kell me homme siit ära saame. Autokohti nimelt enam pole kuni esmaspäeval kella 16ni.

Oih, aga ma läksin liiga kaugele. Ma tahtsin rääkida tänastest emotsioonidest seoses kohvikutega. Kui ma kaks päeva olen olnud täielikus kohvikute lummuses, siis täna olin ma esmalt tibakene pettunud. Ei, see ei olnud tingitud ilmast. Ma elan Eestis ja olen endale teadvustanud, et Eesti suvi ongi etteaimamatu ning vabalt võib juunikuu ilm meenutada ka jõululaupäeva. Ilm teeb kulgemise keerulisemaks, kuid midagi ei jää puhtalt ilma tõttu  ka tegemata. Miks ma siis pettusin? Ilmselt on asi minus. Rahvas minu ümber, Kärdla tänavatel ja kohvikutes tundus täiega melu ja möllu nautivat, aga mina olin mõtetes eel-eel- ja eelkohvikutes. Mulle tundus, et väiksemad kohvikud olid natuke rohkem panustanud detalidele, mis lõid tervikmulje, samal ajal kui Kärdla kohvikud olid teadlikud massist ja panustasid teistele asjadele. Nad teadsid, et inimesed tulevad nautima rahvapidu (mis on iseenesest vaid õige lähenemine). Mina tundsin end natukene nagu vales kohas.

Õnneks läks see tunne mul mööda. Me sattusime paari aiakohvikusse täpselt õigel ajal ja ma sain kätte selle tunde, millest ma pool päeva olin puudust tundnud. Vihma sadas, aga mina ei pannud kana-klimbisuppi süües seda tähelegi. Olgu, me olime ka varjus ja heas seltskonnas, kuid hea toit täitis mu kõhu ning hea seltskond ajas laiali vihmapilved. Päriselt!

20643703_1471821242856415_520391199_n.jpgIMG_1747IMG_1753IMG_1756IMG_1762IMG_1766

Noor Tehnik kohvikus sain ma lõpuks teada, milline näeb siduriketas päris elus välja ning mind nakatas seal nii mõnigi pisik. Mitte halb pisik. Mitte Sööbik ja Pisik tüüpi pisik. Hea pisik. Ma uurin natuke maad.

IMG_1786IMG_1792IMG_1800IMG_1804

Ühes kohvikus võtsime me üles laulujoru (st mina jorutasin, teised ikka oskasid laulda) ja teise lubasime sisse kolida, sest seal pidavat õhtul põlvkondade järelpidu toimuma. Siia aga meenus mulle “suvalise kohvikukülastaja Lauri” jutt sellest, mis kõik võib valesti minna ja me loobusime mõttest võõrale peole tungida.

IMG_1814IMG_1816IMG_1824IMG_1807IMG_1808

Lõpetuseks üks tõestus sellest, et ilm on tegelikult teisejärguline, kui sellest mõttest lahti lasta. Mina, natuke liialdades hipster-hing, leidsin sellise kohvikuhoovi nagu Muusad. Esimene kord kui me hommikul seda külastasime, sadas paduvihma. Ometi sõime me seal väga maitsvat seeneampsu. Päeva peale käisime me sealt läbi veel kaks korda. Isegi aru saamata, miks täpselt. Sest vihma sadas ja toit ei olnud ka midagi erilist. Mis te arvate, kus kaks vanainimest oma kohvikutepäeva lõpetasid? Ikka selles samas Hipsterville´is.  Kui ma poleks olnud nii rumal ja viimasel hetkel meile ööbimiskohta otsima hakanud (leides selle lõpuks Kärdlast 14569 km kaugusel), oleksime me praegu ilmselt veel seal.  Selles kohas oli midagi, mis kõnetas.

20645838_1471821239523082_1131670241_n

Jah, Kärdla kohvikutepäev on lahe. Kuid kui te tahate aru saada, mida tähendavad Hiiumaa kohvikutepäevad tervikuna, siis järgmisel aastal planeerige oma puhkused nii, et saate ka eel-eel ja eelkohvikutest osa võtta. Siis te saate alles aru, mida see kohvikute pidu sellel saarel tähendab. Kui eripalgeline see pidu on.

Aga teate, mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldis? See, et Marek, kes hommikul virises (NB!  kirjanduslik liialdus, sest ta ei virise kunagi), et tal hakkab raudselt igav, sest “kohv ja kook ja mokalaat” on rohkem ikka naiste teema, ütles. et kihvt oli.

****

Emme kommentaar ühe Kärdla kohvikupäevade postituse all Facebookis: “Tegin süüa, Ida siblis ringi, telekas käis. Äkki Ida hõiskab: “Beebi Bossi emme on telekas, Beebi Bossi emme!” Mulle võib ju mida iganes öelda – ei tea, ei tunne. Aga oligi. Nimi oli all: Ere ja sarnanes väga oma nimele.”

Puhata ja mängida

See on nüüd selline naljakas postitus. Ei ole hala ega hädapostitus. Ei ole enda saba liputamise postitus. Mis ta siis on? Ilmselt kuiv olukorra kirjeldus.

Kui ma eelmisel aastal psühholoogi juures käisin, jõudsime me tulemuseni, et ma olen seda tüüpi inimene, kes tahab, et tal oleks kogu aeg palju teha. See aasta on pakkunud mulle täiesti uskumatuid tööpakkumisi, mõnikord pean ma end näpistama, et veenduda, et see kõik ei ole siiski vaid uni. Ei ole uni. Reaalsus on. Mulle sobib kui on sada rauda korraga tules ja tähtajad koputavad uksele.

Samas olen ma ka inimene, kes on alati öelnud, et töö pole jänes ja et tuleb osata puhata. Alati! Ja nii olen ma osaliselt just nagu terve suvi vaid lulli löönud. Käinud ürituselt üritusele, reisinud riigist riiki. Ja tegelikult olekski nii, et ma saaks hakkama kenasti, et töö ja vile koos käiks, aga on mõned agad, mis mus natukene stressi tekitavad.

Esiteks see, et Ida ei käi lasteaias. Ma keeldusin teda suveks valverühma panemast, sest see on mu meelest täiesti ajuvaba ja arulage ning lapsevaenulik variant. Ida on kodus küll 76% ajast VÄGA hea laps ja ütleb juba ise, et “emme kirjutab ära, siis mängime”, mis tähendab aga seda, et mul on süümepiinad, et ma kodus muudkui arvutis istun. Nii läheb osa (töö)päevast Ida peale.

Teiseks hõlmab töö reisimist. See tähendab autosõitu, kus ma ei saa vastata ei meilidele ega sõnumitele. Kui ma lõpuks oma meilboksid lahti teen on need umbes sõnumitest ja kirjadest, aga teinekord kipub nendel reisidel olema kehv internet. Nii püüan ma kõigile vastata, aga paratamatult ei jõua. Nii et KUI te (ma olen paari blogilugeja kirja küll näinud ja mõelnud, et homme vastan, kuid ilmselgelt ei ole ma seda teinud) olete jäänud vastuseta mõnele olulisele küsimusele, siis kirjutage uuesti. Küll ma lõpuks vastan.

Kolmandaks hakkavad tööde tähtajad jooksma kokku samasse auku. Oslo Fashion Week ja kohvikutepäevad. Mõlemad kaks üritust, kuhu ma tahaksin endast anda parima, et tulemus oleks maksimaalne, aga ma ei ole kummagi tööga varem kokku puutunud ning hirm midagi valesti teha/kõrged ootused tekitavad grammikese stressi.

Neljandaks elu. Elu segab vahele. Kui olla perega puhkusel, siis nagu natuke tahaks visata nii telefoni kui arvuti kuhugi kaugusesse ja lihtsalt nautida hommikusööki/jõuda Lottemaale/minna normaalsel ajal magama/mitte mõelda, mis tegemata on, aga suvi on sel aastal see aeg kui mul jääb ööpäeva tunde väheks. Muidugi oleks variant ka mitte üldse rohkem kui töö nõuab kodust liikuda ja nina vaid arvutis passida, aga see ei oleks minu arvates aus ei Ida ega ka mu enda suhtes. Ida pole süüdi, et ema-isa peavad töötama ja lasteaedade süsteem sakib. Ja mina ei suuda päris nii ka tööd teha, et olen terve suvi 24/7 tööga hõivatud. Ma tahan elada oma pettekujutelmas, et ma tegelikult puhkan ka.

 Näiteks nagu praegu. Meil on Mareki õe perega täiesti fantastiline suvereis. Ma lihtsalt tahaks natuke rohkem kohal olla. Aga vinguda ja rahulolematu ei saa ka olla. Paljudel meist on selline töö, et tee kuna ja kus tahad peaasi et tehtud on? Lisaks reisid ringi ja koged uusi asju iga päev? A samas jälle stressi ka. Mida ma Oslo Fashion Week´ile selga panen:D

5643

2

 

Suvepeod piltides

Teate mis mulle suve juures kõige rohkem meeldib? Erinevad suvepeod. Lastega peod. Eriti nüüd kui lapsed täiega lustivad ja lasevad oma fantaasial lennata. Seda on nii kihvt vaadata. Ja ilm ka ei sega.

Tõelises suvesoojas möödus Liisa 4.sünnipäev. Ma lihtsalt pean neid pilte jagama, sest Aidi korraldatud sünnipäevad on alati nii meeleolukad. Kõigil on lõbus. Olenemata vanusest. See paistab piltidelt ka välja, onju?

IMG_6089Ma ei olnud Heino Seljamaa kohvriteatrit varem näinud. See oli täiega lõbus. Suurtele ja väikestele. Igati soovitan lasteüritustele kutsuda!

IMG_5999IMG_6003IMG_6008IMG_6148IMG_6185IMG_6323

Parim pilt on muidugi see, kuidas Eveliis oma autot tööle paneb. Ei, auto ei ole katki. Selle käima saamiseks tulebki mul iga kord kapoti alla ronida:D

IMG_6327.JPG

Eilne ilm just õues lustimist ei soosinud, kuid laste mängulusti see kuidagi ei seganud. Siis mängiti toas Printsesside akadeemiat:)

IMG_7993IMG_7999IMG_8044IMG_8054

IMG_8056.JPGIMG_8060

Nii hull!

Vaatan praegu siin Varnjas peetud sääsepüüdmise Eesti meistrivõistluse pilte ja mõtlen, et “täitsa hullud ikka”.  Kõige hullem asja juures on muidugi see, et me ise olime ka sinna nibin-nabin minemas. Õnneks või kahjuks olin ma meid selleks kuupäevaks üle bookinud ning me jõudsime Varnjasse päev hiljem. Siis kui kõik sääsed olid juba kinni püütud.

Jajah, olid nad küll kõik kinni püütud. Chanel nr 5 asemel lasin mina end ka järgmisel päeval pealaest jalatallani “Offiga” üle. Sääski selles piirkonnas (või igal pool, kus on veekogusid üldse) ikka jagus. Pole siis ime, et nad sääsepüüdmises lausa võistlusi peavad.

Kui ma ütlen, et “täitsa hullud”, siis see ei ole kuidagi mõeldud solvanguna või halvustavalt, see on kompliment. Selles mõttes, et igav oleks kui kõik oleks standardselt normaalsed ja ei mõtleks igasugu hulle asju välja. Mulle meeldivad leidlikud ja nutikad inimesed! Ja tundub, et neid inimesi on veel. Sest vähemalt piltide järgi võib küll öelda, et rahvast oli osa võtmas palju. A võib olla neile lihtsalt meeldivad sääsed? Või ei meeldi sääsed? Võta sa nüüd kinni, miks inimesed sääski püüdma läksid.

Igatahes on selge, et Peipisäärsetes külades leidlikkusest ja lõbusast meelelahutusest (kui rahu ja vaikus ja imeline loodus ning vaatamisväärsused ära tüütavad) puudust ei tule. See on  nii sürreaalselt äge koht, kus oma suvepuhkust veeta, et ma hakkan juba tahtma, et loteriiga mingi rahasumma võidaks. Ma ostaks endale sinna kohe mingi väikese maja. Või paadimaja;)  (kasuks tuleks muidugi see, kui ma üleüldse lotot mängiks:D)

teel voistluspaika

pyydmine4pyydmine9 (1)peremeessoojendus2lugemine2

Fotod: Liis Pärtelpoeg (Sibulatee)

// As said I will have a “Lake Peipus special” on the blog this week. Do you wonder what is happening on these photos? Well, this, my friends, is mosquito catching championship. Honestly. Things like this happen near Peipsi in summertime. I don´t know if it is fun to participate, but it sure is fun to see what people do. How creative can one get? I have always thought I have crazy ideas, but the hosts of Mesi Tare are even crazier than me. And crazy in my mind is a compliment:) 

Are you still thinking where to go in Estonia? I say once again – do try to find time to visit these villages. It is totally worth it. And stay tuned – the “Lake Peipus special” continues;) 

I wish I would win a lotto…like for real… I would buy a small house or a boat there immidiately. So in love with this place, and only after one visit;) 

 

Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.