Teeme nii, et ma ühe korra võin nutta!

Tegelikult on see lihtsalt üks random pildipostitus, mis paneb sõnadeta kirja selle, miks ma ei tüdine Norra ja Eesti vahel tilkumisest. Kes saaks tüdineda kui see pakub elu sellises paradiisis. Ausalt, mul ei ole isegi häbi uhkustada. Probleemid ja äng ja argipäev on üks asi, aga võimalus siin aias jõhvikaid korjata, saunas käia ja pärast järve ujuma hüpata, paduvihmas tühja kummiga rattal bussipeatusesse ja tagasi “sõita”, alpaka-pleedi all varbaid soojendada, kail hommikust süüa, naabri koeraga vees lustida, terrassil päikeseloojangut vaadates krevette süüa, lobiseda, seda paika teiseks koduks nimetada annab elule teise vaatenurga.

Ida on samuti olnud täiesti imeline. Juba KOLM PÄEVA ilma igasuguse jonnita.

“Ida, mis sinuga juhtunud on?” küsisin ma Idalt. “Sa oled nii hea laps!”

“Ma ei tea, ma ei taha enam jonnida,” vastas ta ja lisas loomulikult, et ma end natuke pahasti tunneks, et ta ei taha, et issi ja emme karjuks ta peale.

“Siis me ei karjugi.”

“Aga teeme nii, et ma ühe korra võin nutta,” katsetas Ida igaks juhuks piire. “Sellest ei ole midagi hullu, kui ma ühe korra nutan. Marian ütles, et ühe korra võib.”

“Ahah,” noogutasin mina.

“Aga ütle siis issile ka, et ühe korra võib nutta.”

“Teeme nii.”

Sellised mõtlemapanevad vestlused paradiisis.

(Ja “riidehull nagu ma olen, siis saabunud Marimekko pakk tegi rõõmu küll. Natuke kahju on vaid, et ma Idale kleidi juurde ka sama komplekti pükse ei tellinud. Oleks veel cool’im olnud)

Lõpetuseks tegime natuke nalja ka. “Käisime Idaga juuksuris”. Panin uuest soengust pildi ka üles Facebooki, provokatiivse pealkirjaga, et värvisin Idal juuksed ära. Loomulikult oli esimene kommentaar tänitav, kuidas lapsel ei ole vaja nii noorelt juukseid värvida. Ei tulnud inimene selle peale, et äkki on tegu parukaga. Oi ei. Aga peaasi, et sai öelda, et ma olen emana ikka puhta idioot. Vot täpselt nii need kõiketeadvad Perekooli postitused sünnivadki.

img_3244-1

Appi, ma ei taha enam seda kuumust!

Üheksa kuud vingume me, et on külm ja pime ja vastik ja märg. Me oleme kurjad ja masenduses. Siis tuleb vihmane suvi. Me oleme veel kurjemad ja veel rohkem masenduses. Järgneb üheksa kuud kehva suusailma. Ainus asi, millest me unistame on suvi. Ja siis tuleb sajandi suvi. Kuuuuuuuuuuuuuuuuum. Sõna otseses mõttes kuum. Mida me teeme? Vingume, et palav on.

Ausalt, what the fuck teil, inimesed, viga on? Sõitsin eile rattaga koju ja keha kleepus niiskusest ja palavusest, eks ikka oli ebameeldiv, aga püha jeesus noh, patt oleks viriseda. Kas ma tahaks rattaga sõita kui sajab lörtsi ja puhub tuul, nii nagu tavaliselt Eestimaa suvel? Muidugi mitte, eksju. Iga kell enne olen kleepuva kehaga. vesi on ju olemas!

Mul on kopp ees, ma ei saa magada, ma ei taha enam suve, appi, kuna see kuumus lõppeb, põrgupalavus tapab – igalt poolt ainult virin. Krt nautige seda, et ei pea talvejopes lõkke ääres istuma või vihma eest peitu pugema. Meil on ka kodus palav. Allkorrusel on konditsioneer, seal pole häda kedagi, aga teisel korrusel magamistubades on nagu magaks leiliruumis. No ja siis. Juba paari kuu pärast on seal külm.

Ma täiega naudin seda, et teen hommikul silmad lahti, käin dusi all, tõmban midagi kiiresti selga ja uksest välja. Ei mingit saja vammuse selga ajamist. Ei mingit mõtlemist, kas riided kannatavad tuult, vihma, lund, miinuskraade. Lihtsalt astun uksest välja.

Õhtul astun ujuma. Sest vesi on soe. Mõnusalt soe. Ma ei armasta eriti ujumist, aga sellise suvega on mere/järve/tiigi ääres nii mõnus ja hea. Nautige neid kolme-nelja kuud. Viriseda saab ka muude asjade üle. Suvesoojus ei peaks olema üks neist!

Meil on vaja end talveks laadida.

End laadida

End laadida

End laadida

Täna Suvi ongi selline

trussikute väel

mööda kodu ringi kondamise päev…

 

Mul on probleem

Ikka see puhkus. Selle luksusega võib ju ära harjuda. See on täielik probleem. Kuidas ma tagasi argiellu tagasi lähen? Kuidas ma hakkama saan? Ma isegi ei mäleta enam kuna mu puhkus algas, päevad on segamini ja kui Norwegian meelde ei tuletaks, et check in´i võib ära teha, siis ma isegi teaks, et esmaspäev lähenemas on. Saate aru, see on hullumeelne. Teed hommikul kell pool üheksa silmad lahti ja jalutad kai peale kohvi jooma ja hommikust sööma. Enne kui arugi saame on paar tundi niisama vedeledes möödunud. Palav hakkab. Päike on vahepeal kõrgele taevasse tõusnud. Aga pole probleemi. Astud vette ja jahutad end vees, mille temperatuur on kindlasti üle 20 soojakraadi. Muutud uniseks. Lähed Idaga (kes väidab, et ta pole väsinud) lõunaund magama ja magad tervelt KAKS TUNDI. Ulme. Kuna veel endale sellist asja lubada saaks? Lihtsalt niisama olemist.  Ma isegi ei häbene öelda, et me oleme igal õhtul šampust joonud. isegi kui te mind alkohoolikuks peate. Aga nii mõnus on. Elu. Dolce far niente. Hingele pai. Lihtsad asjad. Learn to be happy with simple things because you are completely surrounded by the wonderful simple things! Kõik klišeed reas kui tahate. Jumala eest noh, mul on puhkusest sõltuvus.

“If you think adventure is dangerous try routine, it’s lethal.” – Paulo Coelho

Kui midagi saaks veel minu reisiettevõtmisi iseloomustada, siis just nimelt see tsitaat, sest nagu te aru saite, siis ka seekord ei lähe ma punktist A punkti B otse, vaid läbi punkti C, D, E ja F. Sest lihtsalt saab. Ja on huvitavam. Ja (vist) soodsam. Ma reisi lõpus löön kulud kokku ja vaatame, palju siis soodsam tuli (kui üldse). Kuid oluline ongi just seiklus.  Oluline on reis ise, mitte vaid sihtkoht. Kõik teed viivad niikuinii Rooma või siis antud olukorras Disneylandi.

Riias olles natuke tundsin, et krt seekordne reisiplaneerimatus oli ka minu jaoks natuke liiast, aga mul läks hommik nii kiireks ja ma lihtsalt mõtlesin, et ah küll saab ja on aega, lõppes see aga nii, et kui õhtul sõbrannadele rääkisin, kuidas ma Riiga jõudsin ja nuputasin, kuidas bussijaamast ilma rahata lennujaama saada, ütlesid nad, et vaid mu juttu kuulates said nad seitse miniinfarkti. Mina aga mõtlesin välja plaani B ja lennujaama me jõudsime.  (Igaks juhuks ütlen, et tegelikult olen ma dramaatilisem kui olukord ise, sest kuigi mul 15 minutit enne Riia bussi väljumist ei olnud piletit ja ma ei saanud selle eest maksta, oleks mul aega olnud veel asjad korda saada, sest tegelikult pidime me alles 1,5h pärast väljuvale bussile minema. Lihtsalt saime varem valmis ja väike paus Riias vanalinnas tundus nii ahvatlev, sellest ka see kiirustamine ja paanika, et kas jõuame.

Riia vanalinn oleks lihtsalt külastamata jäänud. Ja sellest oleks natuke kahju olnud, sest Riia on mu meelest nii ilus linn. Huvitav, kas lätlased mõtlevad oma vanalinnast samamoodi nagu mina Tallinna omast? Et ilus küll, aga et liiga palju turiste, ülehinnatud kohad ja pole nagu see. Et Riia ei võrdu vaid vanalinn või midagi sellist? Aga ilus on ikkagi. Mulle meeldib Riia vanalinnas turist olla. Idale ka. Ta sai mööda kirikuid käia. Pole mina veel näinud last, kes niimoodi kirikuid fännab. Kas teie teate mõnda?

36724790_1804739412897928_7946521849377062912_n36744267_1804739396231263_4999857839720628224_n36685989_1804739532897916_7290018725040750592_n

Nynäshamni jõudsime me alles hilisõhtul. Jube tüütu on see, et lend kestab vaid tund, aga emme juurde sõit terve igaviku. Ma sellepärast lähen homme Oslosse ka rongiga, sest hommikuse lennu jaoks peaks me kell kolm öösel juba liikuma hakkama. Ma ei viitsi. Ma parem istun kuus tundi rongis. Pealegi saabki blogida ja lugeda ja natuke tööd ka teha, puhkuse ajal nii kui nii pole nii, et haarad arvuti iga hetk kätte. Puhkus on üks kummaline asi – elu toimub väljaspool internetti. Muide, veel pool tundi tagasi ei teadnud ma, kuidas ma ikkagi Oslosse lähen. Ma ei olnud viitsinud nii kaugele mõelda.

Kui me muidu tormame kohe Stockholmi ja selle lähilinnadesse second hand´e rüüstama, siis seekord jäi see ära. Lihtsalt ei viitsinud. Mis muidugi ei tähendanud, et emme ja Ida ei oleks mind mööda poode jooksutanud. Nad on ikka täiega soulmates mis puutub shoppingusse. Ja kingadesse. Sest no Ida sai kolm paari uusi kingi + veel ühed, mis emme oli juba ette valmis ostnud, aga emma arvas ikka, et äkki võiks veel osta. Ma pidin neid kahte shoppahoolikut lihtsalt taltsutama. Õnneks nad shoppasid suurema osa Lidlist. Kõlab küll nagu läheks Säästumarketisse shoppama, aga ilma naljata sellest poest võib pärleid leida. Vaadake ise neid Pochahontase kingi!

Kleiti ei suutnud mina ühte kohalikku second handi jätta;)

36659442_1804742729564263_4918315995820457984_n

Peale shoppingutuuri koperdasime Nynäshamni sadamas nagu õiged turistid. Ega see linnake muidu midagi ülierilist ei ole, tavaline Rootsi väikelinn, aga sadama osa ja nood kaljud, kus me eelmine kord turnimas käisime, muudavad selle linna mõnusaks ja omanäoliseks. Nii, et ei peagi alati Stockholmi ronima. Soovitan täitsa seda linnakest külastada. Gotlandile minekuks peabki? Igatahes Gotlandi laevad siia sadamasse saabuvad.

36701150_1804741366231066_7238643941153701888_n36707656_1804740639564472_7203241161387933696_n36710740_1804740969564439_4814254079314231296_n36723874_1804741432897726_6984718890429317120_n36724793_1804742356230967_2756162315790319616_n36742208_1804741322897737_4126887474607685632_n36768133_1804742439564292_3344841537086291968_n36744857_1804739976231205_440677555968671744_n

Ilm oli täna nii mõnusalt kuum, et ma olin peaaegu vabatahtlikult nõus Idaga ujuma minna. Ma ei tea, miks see lahesopp mulle alati järve meenutab ja ma saan aru, et see on meri alles siis kui soolane vesi suhu läheb. Jube mõnus on ikka kui mererand on majast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Kergelt kadedaks teeb isegi. Või siis mitte. Sest Idaga mere ääres elades tähendaks see vist vaid rannas passimist. Ja nii palju ma ka ei viitsi.

PS: Minusse see laps ikka üldse ei ole. Vaadake ise kui lähedal ta nendele partidele on.

36623645_1804742519564284_6417636117612331008_n36693045_1804742706230932_5777754679920295936_n36755023_1804742602897609_6652906312893988864_n36817106_1804742632897606_378154982601392128_n36684842_1804742526230950_6890510505073442816_n

Päeva lõpuks tegin mina meile paramadillopadroneid Pimientos de Padrón´e ja Ida suhkru-kummeli-tomati salatit. Viimase “sõin” ma salaja ära ja kiitsin.

Homme 5.40 hakkan ma Oslo poole liikuma. Over and out.

PS: Sain selle kirjatüki valmis ja see meenutab mulle täiega mu põhikooliaegseid kirjadeid teemal “Minu suvi”.

 

Täpselt sellepärast suvi nii kiiresti lähebki

Osake minust mõtleb, et ei tohiks suvel nii palju ringi rallitada, et peaks maja lõpuni värvima ja sada tuhat muud asja tegema, mis tegemist vajavad kodushoovis, aga teine osa minust mõtleb, et no kammoon, kuna siis veel…ja suve on meil niikuinii nii vähe, et seda tulebki nautida.

Nii me saatsimegi Mareki Pranglisse ja läksime ise Idaga Lõuna-Eestisse. Maiki ärasaatmispeole. Ärasaatmine kõlab muidugi iseenesest nagu kõike muud kui lõbusalt, aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii traagiline. Kui siis natukene. Nimelt kolib ta ära Austraaliasse ja siis tuli ju nats õhtusöögilistega teda mälestada. Jah, nimelt kasutasime terve õhtu selliseid väljendeid. Must huumor.

Lasin isal end Vidrikele viia ja kui mina olen kaardilugeja siis võib ju kindel olla, et otse me ka sinna kohale ei jõudnud. Isa viis mu kenasti Vidrike puhkemajani, aga minna oli vaja ju Vidrike külamajja. Panin sealsamas puhkemaja parkimisplatsil oma gps-i sisse, selle asemel, et sisse minna ja uurida, kas olen õiges kohas, ning gps näitaski, et Vidrike külamaja on 4,7 km kaugusel. Sõitsime siis 4,7 km ja jõudsime ringiga tagasi samasse kohta. Poleks ju mina kui poleks väikest mööda sõitmist. Vidrike puhkemajast polnud ma kuulnudki, aga see restoran seal on nii külastamist väärt, et kohe on. Hea väike söögivalik, suussulavad spinatiravioolid ja jumali tiramisu.

Kusjuures, kui üks meie õhtusöögilistest poleks üle küsinud, et kus õhtusöök toimub, oleksin ma 100% sõitnud Sangastesse, Vidriku restorani.

Peale õhtusööki kolistasin end tädi juurde, hoidsin teda veini juues üleval kella kolmeni hommikul ja isegi ei tunne süümekaid. No olime järgmine päev natuke väsinud, aga nii vanad me nüüd ka veel ei ole, et ei suudaks üle elada viietunnilist iluund.

Enne Varnjasse sõitmist tegime Idaga ka väikese shoppingu. Ida sai vanaisalt taskuraha ja nii lubasin ma Idale, et lähme mänguasjapoodi ja ta võib ise valida, mida tahab. Ida ei saanud üldse aru, et mis mõttes. Ma luban tal väga vähe mänguasju osta. Isegi mitte selle pärast, et ma kooner olen, vaid mulle tundub, et mänguasju lihtsalt pole nii palju vaha. Nad ei oska neid hinnata kui kogu aeg saab poest valida, mida ise tahab. Nüüd aga sai. Reaalselt olin temaga KAKS TUNDI poes, sest ta ei suutnud otsustada. Ma olin juba hulluks minemas! Minu arusaam laupäevasest meelelahutusest on kõike muud kui ostukeskuses jalutamine.

Lõpuks sai preili ikka oma valikud tehtud. Ka riidepoes ei olnud temaga lihtne. Muudkui söötsin talle ette kleite, mis mulle meeldisid, aga vastuseks sain kogu aeg vaid “ei,”, “ei”, “ei”. Täitsa lõpp kui pretentsioonikas shoppaja. Aga tuleb tunnistada, et lõplikud valikud ei ole ju pahad? Jah, Ida ostsis mulle ka uue kleidi. Vot see on juba hea laps eksju. Ja kuigi ma pigem olen taaskasutus ja second hand riiete pooldaja, siis Reservedis olid hetkel küll sellised aled, et oleks võinud sada kleiti osta. Ida kleit maksin näiteks 9.99. Reserved on mu meelest üldse selline pood, kust võib täiega ägedaid asju skoorida ja kui neid teiste asjadega miksida, siis ei saa arugi, et odav kiirmood.

Õhtu lõpetasime onu ja tädi juures maal. Tõmbasime sulejoped selga ja grillisime. Ükski õige Eesti suvi ei möödu ilma sulejopeta.

Ida jäi Tartusse. Mina käin veel mõned päevad tööl ja siis algab meie suve teine osa. Väljamaareisid. Mult on palju küsitud, et miks me otse Tallinnast Pariisi ei lenda. Esiteks. Mina ju. Liiga mainstream oleks. Ja teiseks lennupilet Skavstast Varssavisse oli kõigest üheksa eurot inimesele. Miks siis tulla Rootsist tagasi 130-eurose laevapiletiga, et sõita 168eurose lennupiletiga Pariisi, kui saab üheksa euroga Varssavisse ja sealt edasi 24 euroga Pariisi? Elu olgu seiklus.

Koduteel käisin läbi tillukesest külapoest, et oma külalistele hommikusööki osta, mõtlesin veel, et viisakas oleks ju õhtusööki ka teha, aga ei viitsi. Kodus ootas mind ees suur potitäis ehtsat borši. Meil on hetkel majas turistid Moskvast ja täitsa loogiline, et söök juba hoopis meid ees ootas. Borši olen ma n+1 korda söönud, aga see borš oli küll kõikide boršide ema. Ulmehea! Airbnb boonused;)

Muideks, ma ei tea, mis värk on sel aastal, aga mulle tuleb reaalselt iga päev uusi päringuid ööbimiseks. Põhimõtteliselt ongi nii olnud, et ühed tulevad ja teised lähevad. Nii äge, kui palju saab teada, tundma erinevaid inimesi maailma eri paigust. Külalised on kõik nii erinevad. Mõni on vaikselt omaette, teised suhtlevad rohkem, aga kui huvitav on saada teada nende arvamust ja kogemust Eestist. Näiteks seekord on meil külas perekond Moskvast.  Ülikihvt kogemus. Vaadata vene rahvusest inimestega jalgpalli, kus vastamisi on Venemaa ja …Hispaania? Mitte et mind jalgpall huvitaks, aga nii teistmoodi kogemus on. Ja proovida vene keeles suhelda. Keelekool missugune.

Järgmiseks aastaks loodan ma väga, et me saame ikka tillukese saunamaja/külalistemaja püsti. Mulle muidugi meeldib kui majas on rahvast kogu aeg, aga ma usun, et meie külalised hindaksid ka rohkem privaatsust.

Nii “põnev” random lobapostitus saigi. Ma ise ka ei tea, miks sellist läksin-tegin-enne-pärast-siis-postitust vaja kirjutada oli. Ju oli vaja näidata kui palju ma ühe nädalavahetusega jõuan. Seepärast ka suvi nii kiiresti lähebki, et me ei püsi pudeliski kinni. Tarmo imestas mu julguse üle minu autoga Tartusse sõit ette võtta, aga…no mis seal ikka enam juhtuda saab, millega ma harjunud ei oleks?

Nüüd tööle! Trööstiplaastrid on jõudnud Apothekasse ja mul on pooleli intervjuu Shamaga, kes on Trööstiplaastrite looja. Intervjuu temaga saab loodetavasti olema põnev lugemine. Eriti neile, kes on olnud depressioonis ja olnud mustas augus.

 

Aus vastus Heilyle

Mina hommikul kui otsustasin rattaga tööle ja tagasi ja lasteaeda ja koju sõita:

ive-got-the-power-gif-4.gif

Mina avastades, et pean ekstra kaheksa kilomeetrit sõitma:

download

Mina 1,5 kilomeetrit enne kodu:

giphy.gif

Mina peale 22 kilomeetrit rattasõitu kodus diivanil istudes:

giphy (1).gif

LgQu0sJ.gif

Ja see, armas Heily, on põhjus, miks ma 3647828 aastat Roheliste Rattaretkest kõrvale vingerdan. Minu maksimum on 6 kilomeetrit rattasõitu päevas. Mitte 600.  Mu pepu valutab ja mingi valemiga ei sunniks te mind uuesti homme ratta selga istuma. Ehk ülehomme. Aga kui selle tempoga rattaretke läbi sõita, siis ma saaks vist jõuludeks sõidetud.

Kui aga naljad, ja ebamugav rattapaigutus võimalus rongis, kõrvale jätta, siis see rattasõit on päris lahe. Mulle tuli täiega meelde lapsepõlv kui Andu ratta pakikal sai Vasula poodi sõidetud ja heal päeval juhtus seal ka jäätist olema. Saba oli nii pikk, et enne kassasse jõudmist oli jäätis juba sulanud, aga isssssand kui hästi see sulanud jäätis maitses.

 

Maksimaalne suvi

Suve nädalavahetused on ikka maksimaalselt mõnusad. Okei, kurb on see, et peab paljude ürituste vahel valima, aga veel kurvem oleks ju tegelikult see kui valima ei peaks. See tähendaks, et keegi ei ootaks ja kutsuks kuhugile:)

Laupäeval oli Liisa viies sünnipäev (ja kas tohiks paluda, et Liisa ja Liise kel ühel ajal sünnipäev on, aga eri linnades, annaksid meile järgmisel aastal võimaluse mõlemale sünnipäevale jõuda). Liisa sünnipäev on alati üks äärmiselt oodatud sündmus. Asi polegi võib olla nii väga sünnipäevas endas, vaid nendes inimestes, kes seda sünnipäeva korraldavad. See perekond! Ilma liialdamata on see perekond nagu Astrid Lindgreni raamatust välja astunud. Kui ma muidu ei usu väga, et midagi saab ideaalne olla, eriti siin viimaste postituste valguses, siis vot see perekond on küll täiuslik. Nääklevad ka, aga isegi see on armas.

IMG_6497

IMG_6501IMG_6649

IMG_6695IMG_6715IMG_6749IMG_6807IMG_6836

IMG_6859IMG_6924IMG_6951

IMG_6964

IMG_7071

IMG_7082

IMG_7084IMG_7090

IMG_7092

IMG_7094IMG_7107

IMG_7119

IMG_7273

IMG_7275

 

Kuidas te suvega toime tulete?

Ma ei saa öelda, et ma muidu ka väga rahulikku elu elan – ikka on siin ja seal käimist, aga kohe kui tulevad suvekuud läheb asi õige hulluks kätte. Maikuu on üdljuhul veel selline soojenduskuu, kuid juunist augustini on reaalselt võimatu leida nädalavahetust, päevagi, kui midagi ei toimu. Kes tuleb külla, kes kustub külla, kus on kontsert, kus on etendus, kus on midagi… Olen Facebookis pannud järjest “huvitatud” erinevatele üritustele ja järjest muudkui võtan seda linnukest sealt maha. Mitte et ei oleks huvitatud, aga lihtsalt ei jõua igale poole. Näiteks see nädalavahetus. Liisa 5. sünnipäev Tallinnas ja Liise 5. sünnipäev Tartus, EBA, Voronja galerii avamine koos Mari Kalkuni kontserdiga Peipsi ääres ja Viis isamaalist laulu Tartus. Kuidas ja kuhu jõuda? Meil oli plaan, et Marek ja Ida sõidavad peale Liisa sünnipäeva Liise sünnipäevale, mina lähen EBAle ja sõidan järgi, pühapäeva päeval lähen mina Voronjasse ja õhtul läheme lauluväljakule ning sõidame öösel tagasi Tallinnasse. Hommikul tööle. Tegelikult täiesti teostatav. Aga siis vaatasime kalendrit ja avastasime, et see on SELLE SUVE ÜKS VÄHESEID nädalavahetusi kui me saaksime ühe päeva lihtsalt kodus olla.Saate aru TERVE SUVI on juba erinevaid üritusi täis. Ja mõte lihtsalt kodus olla tundus liiga ahvatlev. Jätsime Tartu oma plaanidest välja.

See nädalavahetus ei ole erand. Kõik nädalavahetused on sellised. Dilemma, dilemma, dilemma! Mäletate, Triin kirjutas, et ma olen see mutt, kes alati leiab aega kokkusaamiseks? Hahh, suvel ei leia. Me oleme püüdnud maeiteakuikaua kokku saada. Ei ole aega. Midagi tuleb vahele. Midagi on meelest läinud. Midagi on samale päevale sattunud. Õnneks ei ole vaid mina süüdi;)  Tundub, et ka teiste suvi on kaootiline.

Üks tuttav on mind pikalt kutsunud ratsutama. Päevasel ajal. Aga ma käin PÄRIStööl. Täna pidin olema kodukontoris, sest paar saadetist oli vaja vastu võtta. Ma olin niigi neid juba nädala jagu edasi lükanud. Kuna ratsutamine on praktiliselt meie maja taga, okei kümne kilomeetri kaugusel, sättisin kodukontori seal üles. Lapsed ratsutasid. Ma olen alati hobuseid kartnud, Ida pole selles suhtes üldse minu laps. “Kuule, kui ma hobust kinni hoian, kas me siis võime üle nende asjade hüpata?” küsis ta ja näitas mulle mingeid tõkkeid, mis olid kõrgemad kui mu auto. Ja ta ei kartnud tõesti üldse. Nii tore oli vaadata, kuidas lapsed hobuste ja ponidega suhtlesid, ühtäkki ei olnud hobused ka minu jaoks enam hirmuäratavad, vaid ma sain aru, miks inimesed ratsutamas käivad. See tundus nii rahustav ja vabastav. Imeilus koht ja toredad inimesed olid ka. Mul on tunne, et meie külastus sinna ei jää viimaseks.

12346

“Kuna uuesti läheme?” küsis mu tuttav. Vaatasin kalendrisse. Ma ei tea, ma tõesti ei tea… Sest no suvi. Aga ma ei kurda. Mulle nii meeldib Eestimaa suvi. Ja see kaootiline plaanide tegemine.

Kuidas teie suvega hakkama saate? Kui palju te jõuate? Kas töö kõrvalt või kodukontorist? 

The hardest thing to accept as a parent is that you cannot apply the bandage before the bruise

Suvel on väikesed kriipsud ja kraapsud kerged tulema ja kuigi lapsevanemana tahaks, et oskaks igasuguseid kukkumisi, komistamisi ja muid haiget saamisi ennetada, siis kahjuks õnnestub see harva. Igati mõistlik on hoida mõned trööstijad igaks sajaks juhuks käekotis või taskus;) Uskuge mind, need päästavad teinekord päeva, kohe-kohe viieseks saava “röövlitütar Ronja” emana ma tean, millest räägin.

Ole vunts, jaga infot Trööstiplaastrite kohta ka oma sõpradega, kutsu nemadki trööstijate lehel silma peal hoidma! Lastekaitsepäeval loositakse kõikide uute ja vanade sõprade vahel välja ka üks vahva Trööstiplaastrite kinkepaki.

Trööstiplaastrid.jpg

Üsna pea on tooted saadaval ka Apotheka apteekides üle Eesti. 

Mis saab siis kui ema läheb tööle?

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et taevas kukub alla, aga pikemalt arutledes ei saa ma ikka aru, kuidas on võimalik oma elu ilma stressita korraldada siis kui mõlemad vanemad käivad tööl ja EI puhka suvel neli nädalast järjest. Või kui üks neist on alles tööle läinud ja teoorias üldse puhkust ei saa.

Eelmisel aastal ma juba olin hämmingus, et Eestis on lasteaiad (minu mõistes ikkagi terve) suvel kinni. Ma tegin kodukontorist tööd ja kuigi Idale oli raske selgeks teha, et ma ei saa iga sekund temaga mängida, teda aidata, talle tähelepanu pöörata, siis me saime siiski hakkama. Ma sain selgitusi, et lasteaed peab suvel sundkorras kinni olema, sest osad vanemad ei annaks muidu lastele üldse puhkust. Kõlab minu mõistuse jaoks nii arusaamatult, kuid õpetajate lugusid kuuldes, ma muidugi mõistsin seda. Sellegi poolest ma ei saa olla nõus, et selline lasteaia korraldus ei tekitaks probleeme. “Suguvõsa peale saab ikka hoitud,” sain ma eelmisel aastal vastuseks. Jah, okei – mingi aeg hoiab üks ja mingi aeg teine vanavanem, aga mis siis kui vanavanemad elavad kaugel, käivad tööl või ei hoia põhimõtteliselt lapselapsi? Tädid-onud-õed-vennad? Aga palun selgitage mulle, miks peaks üks tädi-onu oma puhkuse ajal minu last hoidma? Vanavanavanemad? Jah, kui te saite lapse noorena ja teie vanaema on ma ei tea…50? Minu vanaema on 86 ja ta on muidugi nii kange mutt et hoiaks ära ka, aga hallooo…ta on siiski 86 ja tema peale panustada ei ole lihtsalt isegi aus.

Niisiis, tuleb ikka  ise hakkama saada.  Aga mina läksin alles tööle ja mu abikaasa ei saa elu sees üle nädala puhkust. Isegi kolm päeva on tema töömaailmas liiast. “Pidid sa üldse tööle minema,” heitis Marek mulle NALJAGA ette, aga samas ei ole seal ju midagi naljakat. Kui ma eelmisel aastal vingusin, et mul on natuke raske terve suvi Idaga koos olla, siis oli see selline taustamüra. Sest noh ikkagi kodune ju. PÄRIStööl ei käi.

PÄRIStööl käimine on mind üldse pannud veel rohkem halva emana tundma. Esiteks jääme me Ida laulutundi kogu aeg hiljaks, sest ma püüan töölt viimasel hetkel ära minna, aga ummikud ja igasugu muud ootamatud takistused mõjuvad nii, et ükskõik kuidas ma ka ei kiirustaks jääme me hiljaks. Ja teiseks…Ida on oma lasteaia etendust, kuhu emad ja isad on ka oodatud, nii pikalt oodanud, muudkui vadistab et reedel on jänkude pidu. Ma pean talle homme ütlema, et kahjuks me ei jõua keegi jänkude peole, sest me lähme Norrasse. Töö. Ja lennupiletite hinnavahe reedeste ja laupäevaste piletite vahel oli 150 eurot. Üks õige ema valiks ilmselt lasteaiaetenduse, aga mina vean meid lennujaama. Ülejärgmisel nädalal on Idal Kaunite Kunstide etendus. Me oleme selleks isegi õppinud ja ma olen seda oodanud sama palju kui Ida. Aga…Töö. Ma olen Norras. Toon Ida koju ära, pakin uuesti kohvri ja lähen tagasi. Kirjutasin Marekile seinale, et “24.05 Ida etendus. kl 17. NB Eveliisi pole!”. Täna siis Marek luges seda ja küsis, et aga mis siis saab, et kas ta peab Idaga etendusele minema. “Vähe sellest,” vastasin ma, “sa pead Ida ENNE etendust lasteaiast ära tooma ja piisavalt enne etendust ka proovis olema.”

“Ütle uuesti, miks sa tööle läksid?” küsis ta. Ja nii tegelikult ongi, et kui ema ei ole kogu aeg enam kodus, siis kukub taevas alla. Elukorraldus on peapeale keeratud. Kõik on üks suur segapuder. Keegi ei saa aru, kuidas ja mismoodi elu nüüd välja hakkab nägema. Kui ma teisipäeval töö juurest  Ida laulutundi jooksin, küsisin ma kolleegidelt, et aga miks on nii, et isad ei pea mööda trenne ja etendusi jooksma, miks see on emade kohustus. Mu kolleegid naersid ja ütlesid, et isad võivad seda teha, aga see on emade RÕÕM.

Hea on, et ma olen sattunud sellisesse seltskonda, kus p…etunde ei loeta ja oluline on see, et töö saaks tehtud, vahet pole kus ja millal, aga kui ma olekski nüüd ootamatult klassikalisele 9-17 tööle läinud, siis…Ma ei oska isegi kaugemale mäelda. Juba praegu tundub mulle lasteaia suvepuhkuse ajal lapse hoidmise organiseerimine kõrgem matemaatika.