Kopenhaagen läbi akende ja muidu

Ma olen alati arvanud, et mulle meeldiks Kopenhaagenis, ent lennujaamast kaugemale ei olnud ma kuni eelmise aastani jõudnud. Muidugi mulle meeldib Kopenhaagen. See on elav ja mõnusa vaibiga erinevalt Oslost (ja Norrast), mis on kuninglikult bürokraatlik. Oma veidruste ja eripäradega.

Liiklus ja parkimine. Kas te teate kui väsitav on võõras linnas jälgida liikluses gps´i, teed, foore, teisi autosid, jalakäijaid ja jalgrattureid? Eriti jalgrattureid, kellega ma muidu liikluses nii väga kokku ei puutu. Kui esimesed kaks korda Taanit külastades oli mul kogu aeg tunne, et kohe kohe ajan ma mõne jalgratturi alla, siis seekord on mul see tunne olnud vaid kaks korda. Kiskus juba hämaraks ja jumala eest ma nägin hullu vaeva, et aru saada, mis on teise auto tulede peegeldus, poodide peegeldused, tänavavalguslambid või jalgratturite tulukesed. Läks hästi. Kesklinnas auto parkimine ja parkimiskoha leidmine on teine omaette ooper. “You have reached your destination” kisendab Waze. Jaajah, tore, aga parkida – kuhu? Ja hakkad parkimiskohta otsima. Parkimismaja. Mis liiga kaugel ei oleks. Täna õhtul kui mu ainus mõte oli, et jõuaks juba hotelli (mul oli ka ilge pissihäda) tiirutasin ma üle poole tunni ümber hotelli, et mõni parkimiskoht leida. Leidsin lõpuks Waze abiga parkla. Hakkasin tasuma, summaks oli juba 365 DKK, aga parkimiseajaks vaid 12 tundi. Mul on vaja 48 tundi parkida. Leidsin teise parkla. 365 DKK 24H. Sähh sulle siis soodsat hotelli kokkuvõttes.

Hotellid on Kopenhaagenis üldse teistsugused. Suur osa mõistliku hinnaga hotellidest on shared bathroomiga ja/või ilma hommikusöögita. Hotellid asuvad justkui kortermajades ning tuppa tuleb ronida mööda kitsukest koridori ja taevatreppi. H.C.Anderseni “Lumekuninganna” ja katusekorterisse viiv nagisev trepp tuli meelde kui me eile jälle mööda kitsukest treppi kuhugi ronisime. Hotell ei tundunud paljulubav, kartsin, et pildid valetasid. Õnneks ei valetanud. Tuba oli väga kena, puhas ja ruumikas, jagatud vannituba samuti puhas, hommikusöök hinna sees ja ökoloogiline, teenindus lausa oivaline, asukoht samuti. Mitte et ma Kopenhaagenit tunneks või linnaosadest aru saaks, aga see Østerbrol asuv Hotel Rye asus paljude (Google soovituste järgi) heade toidukohtade ja vaatamisväärsuste vahetus läheduses.

full_hotel-rye-stue_1479655644.jpg27583482_1636315499740321_1442416035_n.jpg

Eile õhtul oli meil üks ärikohtumine. Ei tahtnud niisama nurgapealsesse “Tyrkisk kebabi” kutsuda oma äripartnerit ja guugeldades leidsin ma imearmsa veinibaari meie hotellist 600m kaugusel. Aasta ema võttis oma lapsekese veinibaari kaasa, mis teha, kui töö on selline…Kui siiakanti satute ja otsite mõnusat väikest kohta, kus midagi näksida/veini juua/juttu ajada, siis ma satun La Esquinas laud broneerida. VÄGA sümpaatne koht. Muidugi usun ma, et Kopenhaagen on täis armsaid ja vahvaid kohakesi, ent see oli üks mõnus leid, mida julgen soovitada.

27496732_1636315519740319_510334371_n27496544_1636315543073650_2068675012_n27583789_1636315526406985_252997659_n

Kuna meie Kopenhaageni peatus osutus ootamatult kaks päeva pikemaks, siis ma oleksin vabalt samasse hotelli edasi jäänud, aga (Kopenhaageni Fashion Week tõttu) oli suurem osa hotelle, sh ka seesama täielikult bookitud. Ma proovisin airb´n´b-d, bookisin isegi ühe majakese Kopenhaagenist väljas, ent ei saanud kinnitust, nii olime me Idaga veel lõuna ajal hotellita, sest ega siin midagi suurt valida polnud. Tahtsin hommikusööki ja oma vannituba (peale nelja päeva võõrastega vannitoa jagamise tahtsin ma nö oma privaatruumi), aga 300 eurot öö eest ka maksta ei tahtnud, kahe öö eest ka mitte. Tegin järeleandmise. Loobusin hommikusöögist ja sain Bookingust vaat et viimase (kaks ööd) alla 200 eur maksva hotellitoa. Ei kurda. Olin täna tuppa jõudes nii väsinud, et ei viitsinud väga uurida, kus kandis see asub, aga autoga siia sõites tundus täitsa kihvt kant olema. Palju toidukohti ja mõnus melu. Mitte et kumbki mind väga huvitaks hetkel, aga lihtsalt FYI. Meie ostsime Lidlist juustu ja croissante ning õunamahla. Vaatamisväärsused…Mu jalad ei kannaks mind isegi kui ma oleks tahtnud kuhugi liikuda. Täna sai vihmases Kopenhaagenis piisavalt ringi joostud ja Idat süles tassitud, et kiiremini saaks.

27497337_1636315549740316_1307105282_n.jpg

Aknad. Istusime eile Idaga hotellitoa aknalaua ja kugistasime burgerit ning salatit süüa, teisel pool tänavat oli suurte akendega elumaja. Kellelgi ei olnud kardinaid ees. Peale tööpäeva lõppu hakkasid majas üksteise järel tuled põlema minema. Ühes korteris oli näha, kuidas naine köögis askeldas, teises korteris tantsis keegi, kolmandas mängis pere lapsega, neljandas istus noor naine oma rüperaali taga, viiendas…Ei, me ei jälginud otseselt kedagi, majad lihtsalt olid nii lähestikku, nii suurte akende ja ilma igasuguste kardinateta, et see lihtsalt torkas silma. Ka õhtul veinibaari jalutades möödusime me elamutest, kus kusagil polnud akendel kardinaid ees.

Täna (teise hotelli) tuppa jõudes ootas meid ees peaaegu sama vaade. Suured aknad, lähestikku majad ja ei mingeid kardinaid. Ühes korteris vaatas nokamütsiga noor mees arvutist midagi, teises korteris hüpitas pereisa jonnivat beebit, samal ajal kui ema mängis teise lapsega, hetk hiljem tulid neil külalised. Mina tõmbasin mingi hetk kardinad ette, sest…no ma ei taha pesuväel kõigi nähes ringi käia.  Taanlased võib olla käivad, ma ei tea, mul olid ju kardinad ees ja ma ei hakanud piiluma kardinate vahelt, kas on poolpaljaid taanlasi näha või mitte.

Kas ma eksin kui ma ütlen, et taanlastele vist üldse ei meeldi kardinad? Millegi pärast tuleb mulle justkui meelde, et ma oleks Mae Lenderi “Minu Taanist” midagi sellist lugenud ka?

Juhuslikult sattusime me oma reisi ajastama Kopenhaageni Fashion Week ajale. Pole siis ime, et linn on eriti moodi ja tegevusi täis. Meid ootavad Idaga homme mõned põnevad kohtumised. Ausalt on viimase kuue päeva tempo olnud nii hull, et ma loodan, et ehk on meil homme aega natukene vabamalt võtta ja natuke kasvõi linna peal jalutada. Kopenhaagenil on ikka nii paganama palju pakkuda!

27591670_1636315559740315_1056703048_n.jpg

Mulle tohutult meeldib selline eluviis (nii kaua kuni ma jaksan, ega lõpmatuseni ei jõua mööda ilma ringi rallida ja kohvri otsas ning autos elada), ainus miinus on see, et mehest hakkad nagu puudust tundma. Kodus on teine oma lobisemisega vahel nii tüütu, aga niimoodi distantsilt on teine ikka õudselt armas. Kuigi ma kujutan ette, et ta tapab mind oma jutuvadaga ära kui ma koju tulen. Mu sõbranna (kes Marekiga koos töötab) juba ütles, et tulge ometi koju, ma enam ei jaksa teda kuulata:D

 

 

Suvaline loba hotellidest ja muudest ööbimiskohtadest

Kui me eelmisel aastal käisime perega Jurmalas, siis sel aastal tuli meie seltskonnal plaan minna Prantsusmaale. Noh et lastel lõbus ja meile endale midagi ja kes siis Prantsusmaale ei tahaks, eksju. Ma olen Pariisis käinud vaid korra. Enelini moekooliga. Juba fakt, et ma käisin seal sellise kooliga, ütleb, et see oli sada tuhat aastat tagasi.

Sihtkoha leidmine on lihtne. Kõik sõltub võimalustest ja viitsimisest. Siin ei ole ka kokkuleppe saavutamine reisiseltskonnaga raske, küll aga tekivad erimeelsused ööbimispaikade valikul. Mitte halvas mõttes erimeelsused, lihtsalt erinevad soovid. Minu töö, nii blogija kui ärikonsultandina, hõlmab päris palju hotellides elamist. Viimati kui ma pidin ööbima ülehinnatud ja ebaisikupärases Thon hotellis, tundsin ma, et mul on kopp ees hotellidest (hotelli plussiks oli siiski väga hea Rootsi laud). Kõik on sama ja korduv. Ainsad plussid, et ei pea koristama ja hommikusöök on hinna sees.

Kuigi nüüd Kopenhaagenisse hotelli broneerides otsisin ma end vigaseks, et leida hotell, mis oleks okei asukohas, okei hinnaga ja sisaldaks hommikusööki. Ärireisidel on mulle oluline, et hotellis oleks hommikusöök, sest tihti ei ole mul aega süüa enne õhtut ja siis on hea kui vähemalt hommikut on korraliku toiduga alustatud. Lõpuks tegin järgiandmise selles, et tuba on jagatud vannitoaga. Muidu tundus igati okei. Hinna mõttes ka. Mul on selline kiiks, et ma ei taha hotellide eest liiga palju maksta.

12329168

Vähemalt tean ma, kus me Odenses ööbimine. Sai jälle üks armas koht avastatud, kuhu tagasi minemata jätmine oleks patt. Hästi lihtne, aga äärmiselt sümpaatne motell.

IMG_3061

Oslos ööbimiseks valisin ma jälle Gjedsjø Gårdi. Põhjuseid selleks on lisaks heale hinnale ja sobilikule asukohale (Oslost küll veidi kaugemal, kuid kuna mul on vaja olla ka Skis, siis Skiga võrreldes on asukoht imeline) ka suurepärane vastuvõtt ja imeline toit. Kui ma nüüd läbi Bookingi broneeringu tegin, sain ma nendelt eraldi kirja, et andku ma teada, kas nad saavad midagi ette valmistada, et ma end nende juures hästi tunneks. Võimalik, et nad kirjutavad nii kõigile, aga selline personaalne lähenemine annab nii palju juurde.

_file=Gjedsj_Gaard_stue_1803380655.jpg&dh=533&dw=800&cropX=0&cropY=79&cropH=640&cropW=960&t=4&

Kus aga ööbida Prantsusmaal? Et oleks Disneylandi lähedal ja mulle sobiva hinnaga. Muidugi oleks ma võinud broneerida hotellitoa nagu pool meie reisiseltskonnast tegi, aga siin oli mitu aga…1)ma ei taha olla vaid standard double hotellitoas kui ma olen puhkusel 2) ma ei taha  (loe: saa) maksta 1190 eurot, et saada hotellituba, millega ma oleks rahul. Hommikusöögi olemasolu puhkusereiside ajal ei ole mulle üldse oluline. Pigem mulle (erinevalt argipäevast) meeldib hommikusöögi ja lauakatmisega päeva alustada. Mina oleks muidugi võinud vabalt otsida sobiva hinnaga airbnb ka Pariisis ja seigelda busside või metroodega, aga laste peale mõeldes tundus siiski mõistlik, et oleksime Disneylandile lähedal ja piisavalt koos.

Jurmalas ööbisime me erinevates hotellides ja siis oli kogu aeg vaja Idale selgitada, miks Rihannat ei ole ka seal. Ma guugeldasin üks õhtu vist kõik võimalikud variandid läbi, nii et vaatasin ka vahemaid sellest hotellist, kus teised elavad. Mida kaugemale sellest konkreetsest piirkonnast, seda soodsamad ja põnevamad olid ööbimiskohad (4 ööd neljale oli võimalik saada juba 300 euroga), aga kui ikka piirkondi ei tea, siis oli raske valida, milline neist “very close to Disneyland” on. Meie kodu on ka “close to Tallinn”, aga oleks ikka nadi küll kui osa seltskonda ööbib Tallinna vanalinnas ja teine osa Ussipesas. Et ma ikka rahule ei jäänud, hakkasin ma airbnb host´idele kirjutama. Neljas väljavalitud kohtadest oli (piltide ja arvustuste järgi) jackpot. 22 meetrit hotellist, kahetoaline korter hea hinnaga.

Mulle meeldib täiega ööbimiskohti otsida ja mitte valida esimest soovitatud hotelli. Olgu, võib olla kuhugi kaugemale ja tundmatumasse kohta reisides valiks ma esimese hooga safe choice hotelli, ei viitsiks ju teadmatusest kuhugi slumi või narkodiilerite naabrusse sattuda, aga igal võimalusel püüan ma leida midagi, mis lisaks valgetele linadele ja toateeninduse ka hingele pai teeks, mingi emotsiooni tekitaks juba läbi pildi.

183811442974765494243

Ka Hotelliveebi blogijana ei arvusta ma ammu enam pelgalt tube, vaid hoopis teisi asju, isegi pisiasju. Pean siinkohas tunnistama, et Eesti hotellid üllatavad mind siiski 99% ajast positiivselt, ka need hotellid, mille kohta ma esimese hooga mõtlen, et “ah, vaid üks suur hotell, mis siin ikka nii erilist olla saab.” Aga teinekord saab. Näiteks Dorpat ja Meriton on olnud ootamatud üllatused.

 

Taani keel kui kõrgem matemaatika

Taani keel.

Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi taani keelt lugeda. No ei erine peaaegu üldse norra keelest. Aga arusaamine. Vot see on juba teine tera. Alustame sellest, et mu lõputöö kaitsmisel oli oponent taanlane ja ma ei saanud põhimõtteliselt ühtegi sõna ta jutust aru. Oleks ma tookord ka juba julge olnud, oleks ma võinud öelda, et ei saa aru, aga samas võib olla mu töö oli ikka kehv ka, et kehva hinde sain. Ei saa ehk taani keelt süüdistada. No mine tea. See selleks.

Nüüd Taani minnes olin ma dilemma ees. Mis keeles rääkida. Automaatselt hakkasin rääkima norra keeles. Sain inimestega suheldud ja eks see andis julgust juurde edasi norra keeles jaurata. Mõni kord pidin küll pingutama, et aru saada, mida öeldi ja vahel ei saanud üldse aru, mida öeldi. Näiteks ostsin poest tossud. Müüja küsis, kas ma tahan neid. Noogutasin. Ta võttis mu käest karbi, ütles midagi ja kadus nendega. Ma jäin kassa äärde rumalalt seisma ja ootama. Kui ma olin seal veidike rumalalt seisnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas sain valesti aru ja ta viis need lattu tagasi. Leidsin müüja teise kassa juurest mind ootamas, tossud karbiga mind letil ootamas. Ilmselgelt oli ta öelnud, et tulge teise kassasse, aga sellest ma aru ei saanud.

Laevas küsiti mult oste tehes midagi mis kõlas nagu “nöekoo” (püüdke seda öelda VÄGA pehmelt ja pudistades või nagu hakkaks teil süda pahaks minema). Terve esimese päeva ei saanud ma aru, MIDA nad tahavad. Teisel päeval taipasin, et see pudin tähendas pardakaarti. No jumala eest, ütle siis “nökkelkort”, mitte ära kaota pooli tähti sõnast ära. Reaalselt nad jätavad pooled tähed ütlemata. Ma ei liialda.

Igatahes kujutasin ma endale siiski ette, et saan taani keelega hakkama ja ühe kliendi juures ka saan. Pole üldse probleemi olnud. Siis läksin rind kummis teise kliendi juurde ja ma tahtsin nutma hakata. Ma ei tea, mis keeles ta rääkis, aga ainus asi, mis ma ta jutust aru sain, oli kui ta “jee” (isegi “yes” ei viitsi nad välja öelda) ütles. Ta vist vaatas mind nagu debiilikut, kes talle lihtsalt lollilt otsa vaatas. Inglise keel oleks palju paremini toiminud, aga ta ei olnud väga tugev inglise keeles. Kuidagi saime ikkagi hakkama, sest kui konteksti tead enam vähem, siis on võimalik ära arvata, mida ta ütles.

Läksin tagasi oma esimese kliendi juurde ja hakkasime numbritest rääkima. Appi, ma pidin hulluks minema. Ja see ei ole isegi naljakas, MIDA nad numbritega teinud on. Ma ei saanud sellest inimesest ka enam midagi aru. Ma lootsin, et numbrid taani keeles  on samasugused nagu norra ja rootsi keeles. Okei, vahet ei oleks kui nad “kahekümneühe” asemel ütleks “üks ja kakskümmend”, mida nad LOOMULIKULT TEEVAD, nende numbrid on ekstraebardlikud. Tahate näidet? PALUN! Selleks, et taani keeles öelda “97” on vaja kõrgema matemaatika oskusi. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas taani keeles võiks olla nii lihtne number nagu “599”.

f30ohls.png

Minu ükssarv ehk õigel ajal õiges kohas

Nagu te teate olen ma müügiga tegelnud sada aastat. Alati Norra, natuke ka Rootsi. “Peaks ikka Taanit ka proovima,” olen ma kuulnud 394746798 korda, aga see on alati jäänud jutuks. “Taani on raske siseneda, Taani on võimatu,” on 394746798 korda keegi selle mõtte maha matnud ja ma ei ole väga Taani nimel pingutanud. Seda juttu ja vabandust olen ma kuulnud no mingi 10 aastat kindlasti.

Paar kuud tagasi pidin ma Taanis kohtuma paari potentsiaalse kliendiga. See oli juba suur asi. Ma olin elevil. Asjad läksid nii, et ma ei jõudnud neile kohtumistele ja hiljem polnud neil aega. Mu sisetunne ütles, et ma peaksin siiski Kopenhaagenist läbi käima. Ma pidin minema ühte poodi, kuid ei leidnud seda üles. Möödusin ühest teisest poest. “Ah, astume korraks sisse,” ütlesin ma Idale. Mul ei olnud mingeid ootusi. Ida tekitas poes kaose, ehitas prooviruumi maja, ajas laiali kõik kataloogid,aga Mona ei pahandanud. Ta oli uuest brändist huvitatud. Uskuge või mitte, aga ma lahkusin sellest poest, kuhu ma täiesti juhuslikult sattusin, kokkuleppega, et toon talle detsembris kauba. “Aga mul on tegelikult kaks poodi,” ütles Mona ja lisas, et võiksin kaubad ka sinna poodi viia.

Ma olin Taanis olnud kaks tundi, sattunud juhuslikult ühte poodi ja leidnud endale esimese Taani kliendi. Taani on olnud minu ükssarv. Ma ei hakka veel rääkima, milliseid võimalikke pöördeid tänane päev veel tõi, hetkel rõõmustan ma selle üle, et me oleme Taani, kardetud ja ihatud maale, jala ukse vahele saanud.

Ma nägin pealt ka esimest müüki. Minu jaoks üllatavalt on nii Taanis kui Norras osutunud väga nõutuks sukahoidjad. Ja loomulikult tuli see klient kohale jalgrattaga. Kuidas siis veel muidu.

_M7A0328 copy_preview.jpegIMG_3934IMG_3926IMG_3909

Laevast maha tulles mängisin ma natuke turisti ka. Merineitsi kuju on megatilluke. Ega muidu ei leiakski kui seal ees jaapani turimisgruppidega bussid ei peatuks;)

IMG_3904.JPG

Homme ootab mind ees kohtumine Taani blogijate agentuuriga, kohtumine kinnisvaramaakleriga ja sõit Rootsi, et Ida peale korjata. Leppisime emmega kokku, et kohtume “keskpõrandal”. Siis sõidab tema tagasi ja meie edasi (või mina ka tagasi?) Norra. Peaaegu oleks Taanis tädi Pepet ka külastanud, aga siis me ei jõuaks lasteaeda esmaspäeval.

Vot selline see elu on hetkel. Täna Taani. Homme Rootsi. Ülehomme Norra.

13.päev: Sa tead, et oled disainipealinnas, kui…

Noh, olen ma siin avanud oma kõige isiklikumaid mõtteid ja kogemusi (küll teatud põhjustel parooliga) ja olnud mitterahul, aga siis viib töö mind Kopenhaagenisse ja ma mõtlen, et kuidas saab üldse mitterahul olla kui mu tööks on põhimõtteliselt reisida mööda Skandinaaviat, käia mööda poode ja elada hotellides. Ma ütlesin muidugi “põhimõtteliselt” ja see ei tähenda sugugi seda, et mu töö seisneks vaid nendes kolmes eelnimetatud tegevuses, mitte et see oleks oluline, aga igaks juhuks mainin. Üldistus noh.

Igatahes jõudsime me peale tormist ööd Kopenhaagenisse. Kampsuniinimestele toetust avaldades (eilsete kommentaaride ja teemade valguses) tõmbasin selga oma uue lemmikkampsuni. Või mis uue, ikka taaskasutusest leitud. Kellegi vana on kellegi uus. (PS: Kadi, suur tänu, et sa neid saapaid nähes minu peale mõtlesid. Need on oivalised. Järgmine kord kui Mulberry kotti jälle näed, palun mõtle ka minu peale.)

22290359_1524853767553162_838947421_n

GPS näitas et ma olen ikka Oslos ja keeldus koostööd tegemast, iPhone´i maps läks samuti lolliks, nii et ühel hetkel leidsin ma end juba teel Malmösse. Mul ei olnud ju õrna aimugi, kus üks või teine tänav on ja uskuge mind ma pidin ikka päris palju seiklema kui GPS jälle pidli tasku viskas ja iPhone tühjaks sai. “Aah, kas sa jälle sõitsid valesti?” küsis Ida mult pidevalt kui ma hambaid krigistades ja sisemiselt vandudes mingi ebamäärase rahulolematust väljenduva heli kuuldavale lasin üle huulte.

Vaatamisväärsusteks meil aega ei olnud, aga selleks, et Kopenhaagenisse armuda, piisas juba vaid paaril tänaval jalutamisest, butiikide vaateakende vaatamisest, inimeste jälgimisest. See linn on lihtsalt imeline! Ja sa tead, et sa oled disainipealinnas, kui esimeses second hand poes on lademetes ikoonlisi brändirõivaid.

22278841_1524853714219834_1938613436_n22264756_1524853724219833_750229559_n

Kui töökohtumised tehtud, oli meil aega natukene linna peal ringi patseerida. Ma ei tea, kui kaunid ja šarmantsed saavad veel vaatamisväärsused olla kui paar tavalist tänavat, poodi ja kohvikut mind linna armuma panid.  Ida oli kohtumistel äärmiselt tubli ja seepärast sai talle  lubatud, et ta saab mänguasja poest endale midagi valida. Täiesti juhuslikult sattus esimeseks poeks meie teel Prik mänguasjapood ja jeerum – oli see alles pood. Ma oleks ise sealt pooled asjad ära ostnud. Ja ma ei tea, kas Idale või endale. 22278554_1524853730886499_278975718_n.jpgIMG_3001.JPG22278813_1524853717553167_1008757552_n.jpgIMG_3010.JPGIMG_3016.JPG

Kopenhaagenist ära sõites oli mul kaks valikut – Malmö või Odense. Kui mõelda sellele, et tahan homme kl 22 laevale jõuda, oleks Malmö olnud targem valik, aga samas oli ka Odenses üks potentsiaalne klient. GPS näitas vahemaaks Odensesse 164 km. See ka mõni vahemaa, mõtlesin ma ja nii me suuna sinnapoole võtsimegi. Üle silla. Võimas. 18 km pikk. Tuul oli sillal nii tugev, et kui seal ikka 110km/h tunnis liikudes mõnest rekkast möödusid, võttis võbelema küll auto.

(Pilt ei ole tehtud 110km/h sõites. Aga autoroolis on see tõesti siiski tehtud.)

22323032_1524853784219827_1724943306_n.jpg

Tee peal (mitte autoroolis) otsisin ma meile netist hotelli. Valik jäi Ansgarshus motellile, hinna ja piltide järgi tundus kõige parem valik. Ma ei saaks rohkem rahul olla. Nii sümpaatne maja, oivaline vastuvõtt, ruumikas ja kena tuba, rõdu, asukoht linnakeskusest kolme minuti kaugusel. Suurepärane valik, julgen käsi südamel soovitada. Kui nuriseda, siis ainult selle üle, et fööni ei ole, aga see on juba natuke norimise moodi.

IMG_3061.JPGIMG_3026.JPG

Ei saa öelda, et ka Odense jaoks meil seekord liiga palju aega oli, et vaatamisväärsustega tutvuda, ent ometigi julgen ma selle linna kohta, et see on ääääääärmiselt šarmantne. “Ida, palun tule, me peame veel ühes kohas ära käima!” ütlesin ma keskmisest tiba kõvema häälega kui ehk sünnis, “meil on pärast veel aega küll.” “Jah, pärast on aega küll,” vastas mulle sulaselges eesti keeles mitte Ida vaid jalgrattaga noormees minu kõrval. Igas sadamas (linnas) on eestlane. Ilm oli imeline ja kui minu jalad ei oleks väsinud olnud (hmmm….huvitav, mida Ida jalad siis pidid tundma?), oleks me ilmselt veel ringi jalutanud, aga ma lihtsalt ei jaksanud enam. Ostsime poest maailma kõige rikkalikuma võileivakarbi ja veel mõned kohalikud delikatessid (hinnad on Norraga võrreldes ulmeliselt soodsad või mulle lihtsalt tundus nii) ning kolistasime tagasi hotelli.

Odense  – see vähene, mis me nägime, jäi küll südamesse. Loodetavasti on põhjust siia tagasi tulla!

IMG_3037IMG_3048.JPGIMG_3043.JPGIMG_3033

Ülikoolis feilisin ma lõputöö kaitsmisel (vähemalt osaliselt ma usun) taanikeelse oponendi tõttu. Ma ei saanud suurt midagi aru, mida ta rääkis. Seepärast pole ma oma suulise taani keele oskusega mitte väga keksida julgenud, vōi mis suulise oskusega, pigem ikka arusaamisega, sest kes see ikka seda keelt rääkida oskab. Nadi oleks aga ka olnud inglise keeles rääkida. Sain enda üllatuseks väga hästi hakkama (aga kuidas on taani keeles “head aega”?) Õhtul uudiseid kuulates ei saanud muidugi sõnagi aru jälle.

 

12.päev: Marek, me ei tule koju!

Meie reisiplaanid olid kõik peapeale läinud ja ausalt öeldes oli mul igasugu viivitustest ja arusaamatustest kopp ees, nii et me hakkasime tegelikult eile Lillehammerist kodu poole sõitma. Mul oli valida, kas sõita läbi Karlstadi või Göteborgi, ma valisin Göteborgi, aga Oslos tekkis mul siiski mingi sisetunne, et ei tohiks Kopenhaagenit vahele jätta ja nii sõitsin ma sadamasse. Kahe tunni pärast väljuvale Oslo-Kopenhaagen laevapilet oli mõistliku hinnaga ja otsus saigi seal samas tehtud. Meid ootas ees kruiis Kopenhaagenisse. Ma ei ole teab mis suur sääraste kruiiside fänn, aga selle eest on selliste kruiiside fänn Ida. Ja ta ei olnud üksi. Kuna praegu on sügisvaheaeg, siis oli see paat puupüsti inimesi (ja lapsi) täis. Igal pool oli jube trügimine ja lärm, samas oli vahva vaadata peresid, kes lihtsalt olid lastega ette võtnud ühe väikese koolivaheaja reisi, aga see ei häirinud kedagi.

Vahelduse mõttes ei kurtnud tegelikult mina ka.

Sadamast väljudes hakkas rahet sadama, öösel kõigutas laeva 16m/s tuul, vana mina oleks hirmust värisenud, emaks saanud mina lihtsalt ei maganud kuigi hästi. Ei oleks ma veel kolm aastat tagasi uskunud, et ma ei karda laevasõitu (noh niivõrd kuivõrd).  Taevas Oslo kohal vist ennustas tormist meresõitu veits?

IMG_2939.JPGIMG_2962.JPG

Kell kümme järgmisel hommikul ootas meid ees Kopenhaagen. Ma olin seni Taanis käinud vaid lennujaamas tänu vahemaandumistele. Marekile tehtud kõne peale, et me veel ei tule koju, ei osanud ta suurt midagi öelda. Vist on juba harjunud:D