“Mul läks süda pahaks kui ma sind kallistasin”

Me ootasime eile külla mu sõbrannat oma tütrega, koer haukus, aga kui me aknast välja vaatasime ei näinud me seal kedagi, järgmisel hetkel koputas keegi uksele. On üsna ebareaalne, et keegi siia metsa meile uksele koputama satuks niisama lambist, aga nüüd keegi koputas. Olgu mu blogi tänatud! Mareki sugulased, kel maamaja samas külas, olid lugenud, et ma siin blogis olen öelnud, et nii äge kui inimesed niisama külla tulevad ja nemad otsutasidki tulla. Tõukekelkudega. Et vaadata oma silmaga ka üle, et kas kõik see, mida ma blogis kirjutan oma pidevast veinitamisest, sassis kodust ja hullust lapsest, ka tõele vastab. Ei olla vastanud.

IMG_8067.JPG

Samal ajal kui naispool oli juba tuppa jõudnud ja meespool ukerdas veel tee peal, sattus kohale sõitma ka mu sõbranna. Vaatas, et mingi hull naaber kolistab põõsastes ja sõitis mööda. Kui siis ühtäkki see põõsas kolistav naaber tema järele meie hoovi jõudis ja suhtlema hakkas, mõtles sõbranna, et püha jeesus, no ongi mingi hull naaber, kes tahab raudselt meile külla tulla mingit teemat tõmbama (meil on siin külas erimeelsusi). Püüdis maha raputada, aga “naaber põõsast” ronis kaasa kuni ukseni ja ei tahtnud mitte maha raputatud saada. See oli selline päris naljakas moment, mida kirjeldada on raske, aga uskuge mind see oli ikka naljakas.

Õhtusöögiks püüdsin ma teha vegan rooga, lihtsalt pulli pärast, aga nii nagu ma olen ka öelnud, miks minust ei saaks nt veganit, on see, et tooted ei ole mulle siin kättesaadavad ja ma olen liiiiiga mugav, et vajalikke toitaineid mujalt linnast otsima minna. Ma ei viitsi. Küll aga tegin ma siis taimetoitu ja käsi südamel, kui ma oleks teadnud, et need Sandra Vungi paneeritud kikerherned nii maitsvad tulevad, siis ma oleks poest veel vähemalt viis purki herneid ostnud. Vapustav roog! Soovitan soojalt proovida (retsept siin).

IMG_8058.JPG16558820_1289321694439705_471851802_n.jpg

Mari, kelle ma hommikul oksendama ajasin, on mu sõbranna olnud sellest ajast kui me koos kõnekeskuses töötasime ja see oli ikka ammu, nii 12 aastat tagasi äkki. Mingi periood me väga ei suhelnud, sest nii nagu ta mulle hiljuti ütles, siis ta lihtsalt ei mõistnud mind, noh et kui ma ütlen, et “mina ei hakka kunagi tasuta asjadest pärast blogima” ja aastake hiljem ma seda siiski teen, siis tema jaoks on see põhimõtete vastuolu, millest ta aru ei saa. Et kui on “raudne ei”, siis jäägu raudseks ei-ks. Mina olen selline, kelle arvamused ja väljaütlemised muutuvad. Kunagi ütlesin, et ma ei hakka kunagi lambaliha sööma, sest see on rõve, täna on lambakarree üks mu lemmiktoite.

Nüüd oleme me jälle kuidagi kokku saanud  ja kui varem tundus mulle, et mu sõbranna ongi liiga negatiivne, siis nüüd on ta nagu teine inimene. Täna kui ta mind “psühhoanalüüsis”, siis te ei kujuta ette kui närvi ta mind ajas, ma jõudsin talle seda ka sada korda öelda, sest kogu selles kuradima kriitikas, mis ta mulle ette ladus, oli tõde sees. Ja mulle ei meeldinud ta tõde, see ajas mind närvi. Noh ja siis ta kallistas mind kõvasti kõvasti ning ütles kuldsed sõnad, mida ma siin ka pealkirjana kasutasin: “Tead, kui ma sind praegu kallistasin, siis ma tundsin, et mul läheb süda pahaks.” Oh well, eksju, kutsun sõbranna külla ja tema kukub mind solvama. Muidugi ei ajanud ma tegelikult tal südant pahaks mingis otseses mõttes, aga ta ütles, et mu energia, mida ta tunnetas oli nii intensiivne, kaitse minu ümber nii tugev, et see ajas teda iiveldama. Ma sain aru, mida ta öelda tahtis. Mulle on alati sellised “voodoo-inimesed” meeldinud ja ma tean ka, et tal oli õigus. Mu psühholoog, vähe teiste sõnadega, ütles sama. Eelmise postituse all ka üks kommentaator umbes sama, et “pröökan vahel nagu 13aastane”. Täpselt nii see ongi.  Muidugi ma tahaksin vastu vaielda, aga milleks, kui ma tegelikult ka ise tean, et mu sõbrannal on õigus. Mitte muidugi kõiges. Tema ütles, et talle ei meeldi mu kulmud. Mulle meeldivad mu kulmud. Me jäime eriarvamusele.

Ja kurat, kus ta ajas mind närvi, kui ta ütles mulle, et ma peaksin lubama endale eksimusi, et ma ei püüaks olla täiuslik. Ma siiamaani mõtlen selle lause peale ja tahaks vastu vaielda, aga jällegi…ma ei tea, mis paganama spooky sõbranna ta on, et mind loeb nagu raamatut. Harilikult ei saa inimesed minust aru. Ma olen sellega harjunud. Ja siis tuleb üks, kes saab aru ja tunnetab mind. Spooooooky!

16522994_10154822491661276_221305436_n.jpg
2x Didriksoni-mammad

Aga et postitus liiga diibiks ei läheks, siis täna käisime me lihtsalt kelgutamas. Meie maja kõrval on vana prügimägi, mis sobib ideaalselt kelgutamiseks. On ikka äge küll kui lumi maas on. Saja kaheksakümnes kord pean ma ütlema, et Norra tegi minust talveinimese. Ma õppisin talve nautima.

Minu üllatuseks oli mäel veel üks pere. Kelgutasid ja grillisid vorste. Kas see pole mitte ideaalne moodus veeta ühte pühapäeva? Palju parem kui see, kuidas ma veetsin oma pühapäevi varem. Diivanil TLCst mõttetuid saateid vahtides.

16507047_10154822491741276_1039551507_n.jpg

16521584_1289321634439711_1141072501_n.jpg

Talv ja reedene kingiloos

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi.  Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka  blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

16344149_1277976202240921_1081155158_n.jpgIMG_7427.JPGIMG_7465.JPGIMG_7480.JPGIMG_7486.JPGIMG_7492.JPGIMG_7493.JPGIMG_7496.JPGIMG_7474.JPGIMG_7476.jpg

…Vallatust ruum on täis ja villaste sokkide lõhna.

Suusabaasis ei ole tantsupidu ja ruum ei ole täis noorte kehade vallatust, aga villaste sokkide lõhna küll. Ilma villaste sokkideta ei elaks me seda külma siin lihtsalt üle. Saate aru, me kütsime eile ahju kuumaks, nii et ta esimest korda üle pika aja oli kuum, passisime veel poole ööni üleval, et siiber saaks kinni pandud ja me poleks õhku kütnud, aga hommikuks oli maja ikka nagu hundilaut. Hea et põrand härmas ei olnud! Mis kuradi soss-sepp see selle ahju ehitas. Kuna õhksoojuspumba remont läheb ilmselt maksma päris palju, siis ilmselt peame me otsima uue. Ma ei tea, kas ja kuidas kindlustus remonti või uue soetamist katab?

Seni aga kanname villaseid sokke. Mulle tuleb külm kasuks. Teatavasti pidid asjad ju külmas paremini säilima. Nagu näete on meil ka trepp jäätunud, juba nädal aega ja ära sulatada ei tohi.

img_6680img_6691img_6701img_6711img_6703

Kampsuni soetasin Humanast kahe euroga, teksad Zarast allahindlusega. Sokkide eest kannab vanama hoolt.

Damn it is cold in the house. I actually love winter, snow and cold weather, BUT only when it is warm in the house. We were so lucky that our warm air heating system broke down just before these winter days and something has also happened to the oven, it doesn´t stay warm and every morning when we wake up the house is ….well cold:) As you see from the photos, also our staircase has frozen. It has been frozen for a week now. Living in a true Elsa castle right now.

Let´s hope it will get warmer soon. Until then we wear woolen socks. Thank God grandma likes to knit:)

img_6681

Külmetav kunstnik

Ei, päriselt, ilma irooniata ma tahaksin teada, kellega peab magama või mis teeneid peab kellelegi osutama, et saada enda kasutusse ägedaid vanalinna ateljeepindasid, mille eest isegi üüri ei pea maksma, sest näiteks ühena põhjenduseks sobib see, et “vabakutselise kunstnikuna on maksekoormus 600 eurot liiga suur summa”.Ma võin ka end vabalt vabakutseliseks kunstnikuks/kirjanikuks/blogijaks nimetada, andke mulle lihtsalt üks vanalinna ateljee. Maksta ei suudaks ma ka, sest noh esiteks ma olengi siis vabakutseline, kellele kehtivad teised reeglid ja teiseks ma võin näiteks halada, et juba kolm kuud ei ole üks tööandja mulle palka suutnud maksta. Niisiis peaksin ma kvalifitseeruma ka. Kaltsakaks on mind nimetatud, ma võin lisada sinna juurde veel ka liite “hipi”, kui sellest peaks abi olema. Hipi-kaltsakas-kunstnik-kirjanik kõlab juba ju lubavalt? Et oleks värvikam, võin ma olla ka elukunstnik, sest olgem ausad, joonistada ma ei oska niikuinii. Ma võin hakata elu kunstiks tegema. 2017 pidi ju olema Kuke ja loomeinimeste aasta, Kuke aastal sündinud inimesi pidi tabama erakordne õnn ja rikkus ning nad tahavad oma elu ümbritseda kõige kauniga. 2017 aastal saab minust niisiis Elukunstnik. Tähed soosivad seda. Kuigi mul esialgu on tunne, et 2017 aasta asemel on minu maailmas saabunud mingi 2016S.

Kui on vaja mingitel protestidel plakateid lehvitama ja karjuma tulla, ma tulen. Ei ole tähtis mille nimel, kelle eest või mis erakonna särke kandes, mu põhimõtted on täitsa müüdavad, andke ainult see korter/ateljee mulle. Ja ärge väga kaua oodake, sest mu oma “kunstiateljee” on muutunud Elsa jäälossiks, sest mingil kuradima põhjusel ei anna sooja enam ka meie KÕIGEST kolm aastat tagasi ehitatud ahi. Mitte kamin, vaid AHI. Eile kütsime ja täna on maja nagu hundilaut. Laske ometi külmetaval kunstnikul natuke vanalinnas tasuta soojas elada. Isegi Ida vist annab meile märku, et majas on külm. Selline kunstiinstallatsioon on meil siin eilsest saati üleval. Ma võin sissepääsu tasu eest teid meie kunstipesasse seda vaatama kutsuda. Võib olla ma siis ei pea oma neeru või maksa müüma hakkama, et kuidagi siia majja soojus tagasi organiseerida.

15823156_1825694744314391_4336107961954140400_n.jpg

Kui keegi veel aru ei saanud, siis loomulikult on minu postitus inspireeritud Neeme Lalli tänavale tõstmisest, sest kutil on mingi 15 000 eurone üürivõlg, kuna ta on vabakutseline ja sissetulekud on liiga väikesed, et üüri maksta. Ma ei tea, mis paralleelmaailm see Tallinna linn (olnud) on, kus üüri ei pea maksma kui ei suuda? Huvitav oleks teada, kas see kehtib kõigile tallinlastele või ainult vanalinnas elavatele kunstnikele? Ebareaalne.

Mina pean igatahes vist kindad kätte tõmbama, sest täitsa pekkis, kui külm siin majas on. Kui nüüd veel krõbedamaks külmaks läheb, siis ei pea varsti Ida enam kardinatega treppe “jäätama”.

Jajaaa, talv on ilus küll

Nojah, ma olen siin ikka seda va talve oodanud, et oleks natuke näpistav pakane ja lumi ja…Talv on ilus küll ja õues on ka tore olla, aga SENI KUNI PÄRAST SEDA ON VÕIMALUS TUPPA SOOJA MINNA! Muul juhul on talv ja külm vastik. Kui te mu Facebooki lehte jälgite, siis te juba teate, millega meie õhksoojuspump meid täna üllatas. Palju õnne sünnipäevaks siis, Marek! Ja no tõsi, on teine juba pensionieas (mitte Marek, vaid ikka see õhksoojuspump), aga kas ta ei oleks võinud pensionile minna SUVEL? Ei, ta annab otsad siis kui ees on ootamas selle talve esimesed külmad ilmad.

 Meil on küll majas ka ahi, kuid selle oleme me vist mingi soss-sepal lasknud ehitada, sest minu arvates see küll enam sooja ei pea/anna. Noh parem muidugi kui üldse ilma ahjuta, aga jeebus…ma olen täna päev otsa kodus olnud ja kui ma tegelikult ei armasta väga soojas elada, siis nüüd külmetavad isegi mul varbad. Ah, mis vaid mul. Hommikul ütles isegi Ida, et temal on külm. Ja tal ei ole kunagi külm. Siis ma muidugi lootsin, et kui ta õhtul lasteaiast koju tuleb, on õhksoojuspump juba parandatud. Ja mina vaid 60 või 140 euro võrra vaesem. Nüüd pean ma ootama hinnapakkumist varuosadele ja remondile ning esialgne summa tuleb mul korrutada võib olla lausa kümnega.

Ja just vaatasin mina, et uus aasta algas nii kenasti – enne kui raha läks välja, laekusid eelmise aasta viimased arved, esimesed uued arved said teele pandud…Mulle hakkas lausa tunduma, et rahapuu on meie hoovil kasvama läinud.

Nii lühikeseks seda rõõmu siis jäigi. Külm on. Nüüd kuluks need mõnusad alpaka-pleedid ära:)

blogger-image-936220488.jpg

No kelle naise/mehega ta siis magas?

Minu meelest on see juba naeruväärne, kuidas teatud grupp inimesi vihkab parkasid ja oh seda püha õudust, kui see peaks veel Didrikson1913 olema. Minge Perekooli foorumisse ja pange otsingusõnaks “parka” ja “didrikson” või kui olete eriti julge, siis küsige, kas keegi seal soovitab osta Didriksoni parkat, kui olete veel julgem siis küsige, kas on oma hinda väärt. Aga kaht viimast soovitan teha vaid juhul kui olete väga paksu nahaga, vastasel juhul on teil vaja mõnituste ja sõimu pärast hiljem psühholoogi abi vaja.

Mind on vaevanud kolm küsimust – mida need Didriksonid nii halba on teinud, et sellise viha on ära teeninud?  Kas keegi Didriksonidest on kellegi elukaaslase üle löönud või mis värk sellega on, et “Didrikson1913” on justkui sõimusõna? Ja mida kannavad need tulised parkade vastased?

Nagu te teate siis ka minul on Didriksoni jope. Ostsin selle juba kaks aastat allahindlusega ning ütlen, et see on üks parimaid oste, mis ma kunagi üldse teinud olen. Ma ei ole kunagi end väga jopeinimeseks pidanud, sest mu meelest on kõik joped liiga sportlikud ega sobi näiteks tööle minekuks (saapad ja käekott oleks siis välistatud, aga ilma ju ka ei saa), nii olen ma talviti ikka külmetanud. Didriksoni nähes  teadsin ma kohe, et see on minu jope. Vabaajajope! Ma saan aru, miks seda “emmede must-have” jopeks nimetatakse. Ma ei kujuta ausõna ette ühtegi teist jopet, millega oleks lapsega väljas nii mugav olla. Ja ma käin palju väljas. Iga ilmaga. Ka lume ja vihmaga. Didrikson on kerge, vetthülgav ja temaga ei hakka palav kui end liigutada. Ideaalne nii sügiseks kui talveks, kevadel ilmselt juba liiga palav, aga kevadlemmikuks on mul juba väga pikka aega üks Lindexi pikem jope.
Ma ei arva sugugi, et Didrikson on mingi moetoode, mille kõik on pidanud endale soetama selle pärast, et see on popp. Pigem usun ma, et me oleme aru saanud, et pole halba ilma vaid vale riietus. Vähemalt mina olen sellest nüüd aru saanud. Jah, on ka veel teisi firmasid – Fjällräven, Kari Traa ja Norröna näiteks – mis mulle väga süpatiseerivad, kuid hammas (loe: rahakott) hakkas peale Didriksonile, Sellest ka just see valik.
blogger-image-1962703388.jpg
Kuigi ma alati vaatan kadedusega stiilseid naisi kaunites mantlites ja kõrge kontsaga saabastes, siis viimati Tallinnas käies hakkas mul noori tüdrukuid (jessas, ma tõesti räägin nagu keskealine mutt!) vaadates valus. Väljas sadas paduvihma, kuid tüdrukutel olid seljas miniseelikud ning kõrged saapad, peale oli tõmmatud jope, näpu otsas kõlkus käekott ja niimoodi küürus ja külmetades nad mööda linna ringi jooksid. Ma oleks neile tahtnud vähemalt 40 den’ised sukkpüksid jalga anda. Vähe sellest, et selline kombo on (minu jaoks) ütlemata maitselage, julgen ma küll öelda, et naiselikuks olemiseks ei pea niimoodi ringi lehvima. Naiselik saab olla ka “koledas” Didriksonis,  seljakoti ja matkasaabastega. Sest igaks riietuseks on õige aeg ja koht. (mulle tuleb alati meelde üks jalgsimatk, kus üks preili kontsakingadel komberdas, sest ta tahtis ühele poisile muljet avaldada).  Samuti tuleb mulle meelde see kohutav aeg kui nabajoped moes olid. Kes oli see ajugeenius, kes leiutas jope, millega talvel naba ja selg paljas on. Aga kõik lippasid ringi paljaste nabadega. Mul on hea meel, et mood on muutunud praktiliseks ja ei ole enam häbiasi olla talvel RIIDES.
Kas ma eksin kui ütlen, et Didrikson ei ole moehullus, vaid lihtsalt mugav tarbeese. Nagu teksad. Leviste kohta ei ütle ju keegi, et omg jälle üks, kel 501 taskul kirjas?

Mis mulle Eesti lasteaias (jälle) närvidele käib*

Kätte on jõudnud talv ja kuigi ma saan aru, et hetkel on Eestis kevad, siis saime me ka Eestis natukene talverõõmusid nautida. Ka lasteaias. Ja loomulikult leidsin ma jälle ühe teema, mis mulle üldse ei meeldi.

Ühel ilusal lumisel hommikul mõtlesin ma, et võtaks Ida kelgu lasteaeda kaasa, aga kuidagi läks see meelest ära ja nii juhtuski, et päeval kui rühm välja läks, läks Ida kellegagi tülli,sest Ida tahtis ka tolle kelku võtta, omanik muidugi ei lubanud. Ei, ma ei ütle midagi selle kohta, sest mu meelest lapsed ongi selles vanuses sellised, et kõik on nende oma ja oma asju ei taha keegi sheerida, nii et las see teema jääb (kuigi ma üritan Idale kogu aeg õpetada, et asju tuleb jagada). Mind ajas aga õudselt närvi see, et lasteaias ei ole olemas talveks oma kelkusid, suuski. Rühmas on vist mingi 20 last ja mu meelest on lihtsalt tobe, et iga laps tassib oma kelgu kaasa ja kui juhtub, et paar õnnetukest ei ole kelguga, siis peavad nad lihtsalt pealt vahtima,sest kelgud ei ole nende omad. Vähe sellest, et ma ei saa aru, mida nad kelkudega seal üldse teevad, sest lasteaias pole mingit mägegi.

Minu arvates oleks normaalne, et lasteaias oleks olemas mingid kelgud, plastsuusad, pärissuusad ja kui lund on palju, siis võiks paluda kohalikul külamehel ka väikese künka teha, et lapsed saaksid sealt harjutada kelgu ja suuskadega alla sõitmist. Mida nad muidu seal õues teevad? Jalutavad?

15209218_1219186234786585_590612410_n.jpg15151191_1219186284786580_30336706_n.jpg15175551_1219186214786587_1252089222_n.jpg

Ida Norra lasteaias on erinevad kelgud ja suusad (okei, ma ei tea, võib olla suured suusad on laste isiklikud, sest vaevalt ühel perel Norras vaid üks paar suuski on), nii et pole mingit probleemi, et tegevust ei jätkuks ja vahendeid samuti kõigile. See on minu meelest normaalne, sest no ma ei pea end küll kõige rotimaks inimeseks (enam), aga kui lasteaeda on vaja soetada nii kelgud kui suusad, et laps oleks teistega võrdne, siis hakkab see ikka rahakoti peale. “Õnneks” nagu ma ka varem olen öelnud, et ega vist kedagi see kotigi, et lapsed võiks suusatama õppida, nii et suusad jäävad kohustuslikus korras soetamata. Kuigi ma hakkan täna otsima, kust seda ükssuuska, mis Norras nii populaarne on, leida soodsalt.

Ja no kui lasteaedadel pole raha, siis mu meelest niikuinii toimub pidevalt mingi hull raha korjamine vanematelt ühe ja teise asja jaoks, korjame siis talvevarustuse jaoks ka raha. Ei pea ju olema 20 paari suuski ja 20 kelku, kuid mingi basic varustus talverõõmudeks peaks ikka lasteaias kohapeal olemas olema küll.

Aga muidu see hull raha korjamine ajab ka mind hulluks. Mulle meeldib küll väga, et lasteaias käib külas teater, kuid minu meelest võiks ka seda omavalitsus toetada. Eriti kuna lasteaed on Eestis kallim kui Norras. Norras maksan ma (kui väikese sissetulekuga inimene) ca 32 euri kuus, Eestis ca 60 euri. Ja ma ei tea, võib olla olen ma ainus, kuid mulle tundub ka, et see juhatajatele ja direktoritele “sümboolse maiuse” kinkimine on kuidagi eilne päev. Selle asemel võiks olla midagi laste endi tehtut, niikuinii nad ju meisterdavad kogu aeg, siis võiks ju jõulukingiks ka midagi meisterdada. Rühmaõpetajate kinkide kohta ma ei ütle midagi.

*Kui ma kirjutan Eesti lasteaed, siis ma muidugi jälle üldistan, võib olla on mujal alasteaiad, kus kõik suusad ja kelgud olemas.

15211659_1219186304786578_1848476026_n.jpg

Although the weather in Estonia reminds more of spring than winter, we also had some snowy days when children could enjoy playing and sledging in the snow. But of course I found something I really don´t like in Estonia. It is the fact that every kid has to take her own sledge to kindergarten, because otherwise she/he will not have anything to sledge with. I find it weird and think kindergarten should provide some basic equipment for children for outdoor activities. I don’t mean there has to be 20 pairs of skis and 20 sledges, but at least some. Like in Ida´s Norwegian kindergarten.

I don´t consider myself the poorest person in the world, but I think if I should provide Ida with all the things she might need in kindergarten it would definately have an effect on my wallet and I have read comments from other blogs how people live in Estonia. Some have 2 euros for food until next month, some have to live with 300 euros, then definately skis and sledges are not the priority. But why should the children suffer. Winter is wonderful, is it so hard for the government to find some money for kindergartens to buy things like that. We seem to have money enough for a lot of stupidity, perhaps finding money for kindergartens should be a priority?

Or in my mind there is always some collecting money from parents so that children could go to theatre or that Santa Claus would visit or something else, then maybe we should just collect money to buy these things to kindergarten. Although I don´t know what they are doing with sledges there, there are no hills (if I would work in the kindergarten I would ask someone to make one from snow), skiis would be necessary, like the small plastic ones, or the one that is now so popular here in Norway – to put on one feet. Children have so much fun with that.

Yep, so this is something I find so strange in Estonia, What are the children doing when they are ourtside in the winter. Walking?