Meie lavadebüüt

Eile õhtul istusime me sõbrannadega Ussipesas tormivangis, jõime veini ning mõtlesime, milline võiks olla maailm, kui kõigil oleks tasuta lapsehoidjad sellisteks hetkedeks kui ema tahab lihtsalt sõbrannadega juttu ajada. Täna varahommikul liikusime me Idaga juba Tartu poole. Peokleidid seljas. Sest Ida käskis. “Me läheme peole!” ütles ta ja lisas, “emme sina pane ka kleit selga!”

Tammelinna kohvikutepeole me ka läksime. Alustasime Villa Liisest, kus lisaks jäätisele (siiralt kahju, et rummijäätis proovimata jäi!) tahtsin mina proovida ka paljukiidetud-reklaamitud tädi Silja kringlit. Pagan, kus ma kadestan inimesi, kes oskavad ise (ja maitsvat!) kringlit teha. See ON anne!

20770510_10211292115675181_3918079737819627169_n.jpg

 

Meil oli teatrini veel paar tundi aega ja nii otsustasime me uudistada ka teisi Tammelinna kohvikuid. Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et kohvikutes nii palju rahvast on! Selline tunne oli nagu kogu Tartu oleks tänavatele tulnud. Jube kihvt melu oli! Ja ma pidin jälle kord tõdema, et need inimesed, kes kohvikupäevade traditsiooni algatasid, on millegi väga vägevaga hakkama saanud. Kodukohvikute päevad on nii armas suvetraditsioon. Inimesed olid igal pool ebaeestlaslikult sõbralikud, rõõmsad, jutukad.

Meie teiseks lemmikkohvikuks sai Suur Klaar. Ilmselt rääkis järjekord enda eest, et toit oli suurepärane, aga mulle meeldis kõige rohkem näomaalingute tegija. Nii ilusat näomaalingut ei ole mina veel näinud!

20800273_1938114829739048_4845030991543891726_n.jpg

Nii supervahva oli veeta pühapäeva lõuna koos sugulastega mööda Tammelinna jalutades. Selline ideaalselt veedetud pühapäev, mis lubas veelgi ideaalsemaks minna. Kell kolm ootas meid teater.

Ma ei ole ikka veel harjunud, et aegajalt mind ja Idat ära tuntakse ja nii muutusin ma eriti kohmetuks kui üks tore naisterahvas korraga ütles, et “Ida ja Eveliis on kutsetega, nad võivad kohe edasi minna”. Ausalt, ma tean, et oma eraelust kirjutava blogija suust on seda kummaline kuulda, kuid ma ei ole väga tähelepanu või nö tuntust armastav inimene. See muudab mind kohmetuks.

Aga mitte endast ei tahtnud ma patrama hakata. Nagu ma mainisin, siis “Üle linna Vinski” oli lapsena (ja tegelikult ka siiani) üks lemmiketendusi. Ma olen seda kordi ja kordi näinud.  Loomulikult läksin ma etendust vaatama VÄGA kõrgete ootustega. Ja teate,  Emajõe Suveteatri versioon ületas kõik mu ootused mitmekordselt. Olgugi, et totaalselt erinev sellest “vanast heast tuntud-teatud” lastelavastusest, oli see nii meeleolukas ning kaasahaarav. Ida oli küll väsinud ja ma pidin teda mõned korrad manitsema, kuid näha oli, et ka talle meeldis etendus. Ma alati kardan, kuidas teatri-ja kohvikukülastused välja kukuvad väsinud lapsega, kuid 98% juhtudest läheb kõik hästi.

20864069_1479061915465681_1234737949_n

Vaheajal tuletasin ma Idale meelde, et ta ei ole päev otsa wc-s käinud. “Ei taha!” vastas ta resoluutselt ning nõudis jäätist. Ma otsustasin lapse sõna kuulata. Ja nii juhtuski, et viis minutit peale teise vaatuse algust ütles Ida, et tal on pissihäda. Sellest poleks midagi olnud kui ainus väljapääs saalist poleks asunud laval. No ei lähe ju keset etendust lavale? Palusin Idal kannatada ja õnneks oli etendus nii kaasahaarav, et ta unustas oma häda. Kümme minutit enne etenduse lõppu aga sosistas ta uuesti, et enam ei jaksa. Ma ei julgenud riskima hakata ja nii me Idaga samal ajal kui Vinski kellamehe tütart Liisat kellatornist alla hakkas tooma, lavale ronisimegi.

Kõik olid mõistvad. Tegelikult oleks me isegi tagasi saanud mingit salateed kaudu, aga ma arvasin, et see kümme minutit ei ole enam tüli väärt. Me kükitasime nö lava taga ja jälgisime Idaga, kuidas näitlejad ringi sahmisid. Jube põnev oli , nii et iga asi on millekski hea. Kui etendus läbi sai, läksime meie Idaga plaksutuste saatel koos näitlejatega tagasi saali. Eks ikka natuke piinlik oli, aga lastega ikka juhtub. Nii ka ei saanud, et plaksutamise ajaks tagasi ei lähe saali, sest plaksutamine on üks teatris käimise osa.

Etendust mängitakse 20.augustini. Minge vaatama! See on tõesti kasvõi Tallinnast ekstra kohale sõitmist väärt. Juba peaosaline (Mikk Kaasik) on seda väärt.

Enne Tallinnasse tagasisõitmist läksime me vanaema juurest läbi. Loomulikult ei saanud ma sealt minema ilma lilli korjamata. Jumal, kus ma tahaksin, et mul oleks sama lopsakad lumepallipõõsad ja floksipeenrad, et ma saaksin sealt korjata sületäie lilli ning mitte keegi ei saa isegi aru, et ma olen peenra kallal käinud.

20815014_1479096972128842_1882219267_n.jpg

 

Ja nii ta siis läkski…

…et lõpetad ühed kohvikutepäevad ja liigud edasi järgmistele. Ehk siis nädalavahetusel muutub Tartu toidu-ja veinifestivali raames ühel päeval suureks kohvikuks. Pühapäeval  avavad Ihastes, Karlovas ja Tammelinnas oma uksed üle viiekümne õuekohviku.

Mul oli plaanis üht kindlat kohvikut külastada, sest ma tean, millised hõrgutised tolle maja köögis valmivad, aga ma teadsin, et oleme Norras ja nii ma selle mõtte maha matsingi. Aga võta sa näpust! Me hakkame Norra poole liikuma alles esmaspäeval, mis annab mulle ja Idale ideaalse võimaluse pühapäeval korraks Tartus käia. Lisaks on meid kutsutud ka Emajõe Suveteatri suvelavastust “Üle linna Vinski” vaatama.  See on lapsepõlvest üks mu lemmiketendusi!

Kõik kukkus nii hästi välja. Laupäeval on mul sõbrannad külas, pühapäeval lustime me Tartus ja esmaspäeval sõidame Norra.

Aga mis on see kohvik, mida mina kindlasti külastan ja külastada soovitan? Villa Liise (LINK) on selline koht, kus toit kipub restoranidele silmad ette tegema, kust lapsed ei taha lahkuda, sest tegevust ja avastamist on selles aiakeses rohkem kui küll ning pererahvas on hea huumorisoonega ja muhedad tartlased.  Minu inimesed noh. Natuke nagu sugulased ka.

20731218_10211263289154536_1034804044_n.jpg

Aga ma ei kiida ja ei soovita seda väikest kohvikut mitte sellepärast. Kõige pealt ma ausalt ütlema, et ma tean, et menüüs leiduvad road viivad keele alla.  Ma ausalt tean, mida ma räägin. Ja toit on minu teine kirg. Peale…kirjutamise. Te arvasite, et ma ütlen vein, jah? Vot teile eelarvamust:)

Menüü on Villa Liises seekord selline:

SOOLANE AMPS
ROSOLJE
MAKARONI-SINGISALAT
KUSKUSS SALAT TOMATI,KURGI JA FETAJUUSTUGA
MAMMA MOODI CAESARI SALAT
KREEMJAS KALAPIRUKAS
KUKESEENE SUVIKÕRVITSA PIRUKAS
MAGUS SUUSTÄIS
MARMORJAS JUUSTUKOOK
KÜPSETATUD JUUSTUKOOK MAASIKATEGA
SHOKOLAADI-MAASIKA JUUSTUKOOK
KREEMJAS KOHUPIIMAKOOK
MAASIKA TOORMOOSIGA POHLA-KAERAKOOK
MUSTRIKA JOGURTIKOOK
TIRAMISU
SOE LEEMEKE
HAPUKAPSA BORš
KIKERHERNESUPP SUVIKÕRVITSAGA

 

20751326_10211263289834553_1696943944_n

20751344_10211263290474569_1652986220_n

Ja siis on veel üks põhjus, miks ma Villa Liiset soovitan külastada. Pereisa oskab meisterdada imelisi asju. Üks tema valmistatud laualamp läheb ka loosi. Selleks tuleb  perenaise Tootsi peenrasse kiigata, panna paberile kirja, mis maitsetaimed sealt üles leiate ning jätta paber koos oma nime ja telefoninumbriga kohvikus loosikasti. Nii lihtne ongi!

20707819_10211263370036558_268924948_n.jpg20751446_10211263370556571_1929754469_n.jpg

Kohtumiseni siis pühapäeval Tartus. Meie oleme Idaga Villa Liise ukse taga kell 12. Kes kaasa tule? Ja siis teatrisse?  Ja siis peale teatrit teisi kodukohvikuid kaema? Kõik kohvikud leiate siit.

 

Tartu vs Tallinn

Üsna tihti kui Tartust juttu tuleb öeldaks, et Tartu on Eesti kõige igavam linn, kuhu üldse ei kipu ega satu, et pole põhjust.  Ma ei ole (enam) nõus. Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid eemaldumise asemel olen ma Tartuga emotsionaalselt palju lähemaks saanud.

IMG_2633.JPG

Ma olen Tartuga sõbraks saanud*, Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all?  „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu.  Mulle meeldib Taru juures see meie “oma keel”, mis teistele nii naljakas tundub. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. Mu vanaema vuhvtitab krookas linasid ja annab tiitsule vägevat.

Te vist saite juba aru, et mulle meeldib Tartu? Mulle meeldib ka Tallinn. Keskaegse Tallinna kõrval meeldib mulle ääretult Tallinna moodsus. Eelmine nädal käisin ma üle saja tuhande aasta Loomelinnakus. Toidutänav on täiesti geniaalne. Ma ei tea, kuidas seal on lood toidu maitse ja hindadega, aga koht ise oli superkhuul. Hoopis teise näoga kui Tartu. Tõeline Hipsterville.

IMG_2511.JPGIMG_2507IMG_2508.JPG

Ja siis jõuame me tagasi Tartusse. Kodune ja armas, kuid mu meelest toimub siin alati midagi põnevat ja teistsugust.

IMG_2609.JPGIMG_2614.JPGIMG_2623.JPGIMG_2622.JPG

Eile kui me ei suutnud otsustada, mida me siis oma lapsevabal õhtul ette võtame, tegime me väikese jalutuskäigu Tartus. Lihtsalt jalutasimegi niisama. Tartu on ilus. Üldse mitte igav. Mulle meeldis.

 IMG_2579.JPG

Me otsustasime läbi käia ka sellisest söögikohast nagu Umb Roht. Koht oli kena, sisehoov oli mu lemmik juba siis kui ta veel vinoteek Noir oli, toit oli väga maitsev ja siidrivalik (mulle) nii uus ja huvitav, aga ma suutsin end siiski siniseks vihastada. Kui me olime söömise lõpetanud, viidi meie taldrikud ära, küsiti kenasti, kas soovime magustoitu, me ei soovinud. Kui me olime oma joogid ära joonud, jäime me tühjade klaasidega istuma lauda. sellest ajast kui me kella hakkasime võtma 20 minutiks. MITTE KEEGI ei tulnud uurima, kas me tahaksime midagi juurde või tahaksime maksta, teenindajad lobisesid, käisid väljas teisi toole ja pleede sättimas, aga meist ei teinud keegi välja. Kui lõpuks ka Marek vihastas ja arvet küsis, vastas teenindaja, et ta arvas, et me niisama istume. No siis ma ei istuks ju tühja klaasi taga. “Ma oleks ju tulnud, kui te oleks kutsunud,” ütles teenindaja, ma vihastasin uuesti. Kui see tõrvatilgake meepotis välja jätta, siis üldmulje Umbrohust (Umb Rohtist?) oli siiski positiivne ja mulle pigem meeldis ning soovitan.

IMG_2593.JPGIMG_2587.JPGIMG_2583.JPG

 Kas see pole aga tegelikult naljakas, kuidas ajaga arvamus (või inimene ise?) muutub. Kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. „Siin ei ole midagi teha,” rääkisin ma kõigile, kes vaid kuulata viitsisid. „Tallinn on äge!” lisasin ma. Kui ma nüüd peaksin valima, kas Tallinn või Tartu, siis teate mul tekib natuke raskusi. Tallinn on kihvt, tõeliselt äge linn, aga Tartu on nii omanäoline ja armas, et ma vist kipuks Tartu valima.

*liikluskultuur välja arvata:D

//
I have been away from Tartu for 15 years. When I was 20, I thought Tartu is the most boring town, nothing is happening, nowhere to go, everything is the same all the time, everyone knows everyone and rumours are quick to start. I had to get to Tallinn. Well, in a way I think I was right 15 years ago – Tartu was quiet and not much was happening, but perhaps it also had something to do with the people I was hanging out then. The interests we shared did not involve too much culture. Tartu is considered to be the cultural crib of Estonia and I think this is part of the charm of this little town (with 100 000 inhabitants and being the 2nd largest town in Estonia).
Tallinn is really cool, besides the wonderful medieval old town I think the hip and cool part of Tallinn is facinating. So creative and chill. Totally different from Tartu. Hipsterville!
IMG_2501.JPG
But then again there is Tartu. Charming and sweet. I have changed, the town has changed and I tell you Tartu IS worth a visit when in Estonia. There is a lot to see here. IMG_2597.JPG

Never loose your childish innosence

Ma olen viimased paar päeva olnud üsna melanhoolne. Põhjuseid on mitmeid. Üks neist kindlasti võimalikud muudatused ja teine ilmselt psühholoogi juures käimine ja lapsepõlve analüüsimine. Nüüd võtsin ma ette “ringkäigu” lapsepõlvemaadel. Vaatasin pilte ja mõtlesin ja jõudsin ikka ühele järeldusele  – ilus oli. Oma valude. Aga ka võludega.
Last couple of days I have been quite melancholic. There are many reasons for that. One of course the possible changes in life and the other probably going to therapy and analyzing my childhood. Today I took a “tour” on childhood playgrounds I came to conclusion that with it was wonderful. Had its downsides. But also had its charm.
Suurema osa lapsepõlvest elasime me ühel väikesel kesklinna lähedal asuvas tänavas, pisikeste puumajadega, nii et kesklinna lähedusest hoolimata oli see nagu tilluke maakoht. Tänav tolmas, mõnedes majades polnud vettki, kaev tänava otsas. Sellel tänaval elas palju lapsi, terve tänav oli kogu aeg kilkeid ja jooksimist ja mängu täis. Kõik tundsid kõiki. Igal perel olid oma saladused, kuid välimus oli kõigil eeskujulik.
Kui nüüd mõelda, siis see oli nagu nõukaaegne segu Bullerby lastest ja Meeleheitel koduperenaistest.
Meie maja esimesel korrusel elas vanem proua – proua Koch. Millegi pärast mõjus ta nii suursuguselt ja tema kodu oli nii teistsugune, nagu teisest sajandist. Antiikmööbel, vana klaver ja ta ise oli nii tore. Ainult kohutavalt koledate varbaküüntega. Mul on varbaküüntega mingi värk, need ei meeldi mulle. Ma ei läinud kunagi proua Kochile külla uksest, ma ronisin sisse ta aknast. Alati.
Teisel pool maja, proua Kochiga ühist kööki jagades, elasid joodikud. Nad ei olnud pahad, aga ma kartsin neid. Eriti vanamutti, kes purjuspäi akna peal kõõlus ja juttu ajada tahtis. Kui ma maja tagant pidin koju minema, tekitas see minus hirmu. Ma läksin alati jooksuga ja omaette lauldes.
Most of my childhood we lived in this small street with small wooden houses and a lot of children, there was a lot of playing and running. Everybody knew everybody, every family had its secrets, but the appearances were like in a perfect little suburbia. Kind of a Soviet mix of children of Bullerby and Desperate housewifes.
On the ground floor in our house there lived an old lady – Mrs Koch, I used to love sitting in her living room. It’s was so fancy and different from what others had. An old piano and antique furniture. Fancy. And she was so nice, ladylike, like from old times. But she had ugly toe nails ( I have this thing with toes, I don’t like toes).
On the other side of the house, sharing a kitchen with Mrs Koch, lived Alcholics. I was scared of them, they were actually harmless, but they just acted weird and the Old Lady who wanted to chat was the scariest. Reminded me of witch from an Estonian children movie. When I had to use the back door to get home, I always went running and singing to myself.
Hommikuti (enne kooli? suvevaheajal?) saatis ema mind poodi piima- ja saiajärjekorda, kus ma seisin koos naabermaja memmedega, kellest osad olid veel hommikumantlis, osadel lokirullid peas, et värsket saia ja piima saada. Enne kui need otsa saavad. Piim oli siis klaaspudelis, hõbedase korgiga, millele mulle meeldis küüntega mustrit joonistada. Mõnikord tegin kogemata kaane katki. Selle eet sai pahandada.
Teises klassis aitas emme mul eesti keele tunniks luuletuse kirjutada. Seal olid read “lippa ruttu piimapoodi, sinna värsket piima toodi”. Need on mul siiani meeles. Ilmselt on piimasabas seismine oma jälje jätnud.
I was born in 1981, which means I have experiences some funny s**t. Like before school, and even on summer holidays early in the mornings it was my job to wait in a queue in front of the shop to get fresh milk and bread. You had to be there early before the shop opened because the shops usually were empty. Milk was in a glass bottle, with a silver paper stopper, it was fun to make scratces or holes in the paper. Mom was not happy when I did that.
In second grade my mom helped me to write a poem. It had lines “Run to the milk shop to get fresh milk”. I remember the lines so well. Apparently waiting in the queue for milk has left its mark on me;)
Annelinna kolimine oli suurem kui lotovõit. Kõigi mugavustega kolmetoalises korteris tuli kraanist sooja vett, meil oli täitsa oma wc ja kuuendale korrusele sai sõita liftiga. Lift oli tihti katki. Hiljem hakkas lift ka haisema. Aga ikka oli Annelinn maapealne paradiis. Kõik ei saanud sellise luksusega uhkustada. Turnikas oli mu arvates üks tänuväärne leiutis. Seal sai vaipu kloppida. Pimesikku mängida. Hiljem naabripoistega niisama juttu ajada. Vanematele turnikad ei meeldinud. Nad ei näinud meid aknast.
Moving to Annelinn was bigger than winning on lottery. Three rooms apartment and warm water in the bathroom. Or wait, the warm water was not the biggest thing. The biggest thing was that we had a bathroom. And toilet IN the apartment, not in cold hall.
And we had elevator. I took my friends for a ride to sixth floor. They were very much impressed. Later the elevator was often broken and started to smell funny. Someone mistook it for a toilet sometimes.
But still it was a heaven on Earth. Even more children to play with. And we played a lot!
Vanaema juurde maale sai bussiga. Mööda kõige ilusamat alleed. See on siiamaani ilus. Poest sai jäätist. Kommi. Limonaadi. Emme ostsis sealt raamatuid. Mujal ei olnud nii head valikut. “Kangelane tiigrinahas” on nüüd minu raamaturiiulis. Poe kõrval oli söökla. Kandikud lõhnasid märja pesuräti järele. Poe taga jõid mehed õlut. Kui vanaisa kadunud oli, võis teda sealt leida.
Buss viis küla keskusesse. Mäest üles vanaema majani tuli minna jala. See oli üks kõrge mägi. Ära väsitas. Vanaema ootas alati värava peal. Telefone siis ei olnud. Ta teadis bussiaegade järgi oodata.Vanaisa jaoks on alati lilled kõige tähtsamad olnud. Et oleks silmailu. Umbrohi on ka lill.
Lapsena meeldis mulle Vasulas olla. Seal ei pidanud kogu aeg käsi pesema nagu tädi juures. Puberteedina ma enam ei viitsinud maal käia. Seal oli igav.
I was often with grandma in the country house. We took a bus there. It drove through the most beautiful alley. It took us to the village center, our house was up on a hill, I didn’t like that hill – it was toooooo long to walk.
I always got ice and candy and lemonade from the shop (when they had it of course. Sometimes the queue was so long that I had to eat the ice cream before we could pay, because it started melting). Mom bought books from the shop. Funny that a village shop had books and the shops in the city didn’t.
Men were always drinking beer behind the shop. When grandpa was missing, we could easily located him there. Next to the shop was a local canteen. The trays smelled of wet cloth. I hate the smell of wet cloth.
Grandma was always waiting in front of the house. We had no phones back then, but she knew when the bus arrived. The house was shabby, but the garden was huge and pretty. With a lot of flowers everywhere. Nobody mowed the lawn back then. And my grandpa considered even weed to be flowers.

When I was a child I loved going to Vasula. I didn’t have to wash my hands so much as when I was in town and especially when I was with great aunt. When I got older I didn’t like to be in the country. It was boring there. I wanted to go to concerts with my friends.




.

Paljud suved möödusid mul Rootsis vanaema vennal külas käies. Mind võeti alati kaasa. Mulle meeldis nii väga see tilluke Oxelösundi-nimeline Rootsi linnake. Ma olin lapsena uhke, et mul on vanaonu, kes sõja ajal Rootsi põgenes. Ajalugu oli ka huvitav, aga mulle meeldis, et see andis meile võimaluse Rootsis käia. Vanatädi ostis mulle alati asju, millest ma ei olnud undki näinud, mille olemasolust ma isegi ei teadnud. Ja need kohad mida me külastasime…Näiteks Femöre on minu jaoks siiani üks maailma ilusaim paik.
Many of my summers I was in Sweden, in a little town called Oxelösund visiting my grandma’s brother. He escaped to Sweden during WWII in a little fishing boat over the Baltic Sea. Insane.
I loved going there, because my great oncle’s wife always bought me the coolest things, things I didn’t know even existed. And the places we visited…Femöre is still one of the prettiest places in my mind.
blogger-image-1613810376
blogger-image--1374305117
Õssukülast ja Rõngust tuleb eraldi kirjutada. Muidu läheks pikaks.
About plays with my cousins and visits to dad’s mother I have to write a seprate post, otherwise this post would be too long.