Random loba, natuke reklaami ja EBA

Meie nädalavahetus möödus Tartumaal. Samal ajal kui Tallinnas toimus blogipidu, olime meie Tartumaa loodust ning sõprade-sugulaste seltsi nautimas. Ma saan aru, et “popid ilublogijad” on otsustanud blogipidu boikoteerida, sest nii on “popp” ja olgugi, et ka mina olin sel aastal otsustanud võib olla just isiklikel põhjustel mitte kohale minna, leian ma, et selline avalik boikoteerimine on ka nats lapsik. Eks ikka ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin oma kategoorias kolmandaks tulla, Ebapärlikarbi ja Vegani päevaraamatu järel ning kuigi õhtujuht tegi mingi haleda nalja/eksimuse ja mind seal ära mainis ning nii natuke segadust tekitada (vist), siis mul on väga hea meel, et vähemalt arvamusblogide kategoorias võitsid vinged tegijad.  Aga palun palun, ärge järgmisel aastal enam Zenja Fokinit tellige – ta on nii oma aja ära elanud. Ilumessil ja Buduaari turul käies mul ka käib luust ja lihast läbi kui ta “nalja” teeb. Ei ole naljakas. Fokin oli khuul selles muutumissaates, kust ta kuulsaks sai, nüüd ta on lihtsalt keigar. Sry, minu aus arvamus. See, kas üritus oli labane ja kelle mõõdupuu järgi ning kes selle labaseks muutis/muudab/muuta võib, see on ilmselt selline koht, kus inimesed jäävad eriarvamusele. Las ta olla.

Lugesin just, et Lipsuke kirjutas, et ei viitsi mu blogi väga lugeda, sest ma kirjutan liiga palju. Noh, sellisel juhul peaks see postitus olema just nende teetassike, keda suvalised pildipostitused huvitavad. Sest just see see siin on.

Ülikihvt nädalavahetus oli. Ja vedas, et suvi sattus ka olema.

20170610_140034

Mu tädipoeg oma mehega on Austraaliast Eestis sel suvel ja nii käisime me kõige pealt neile tere ütlemas. Käisime paadiga sõitmas ja ajasime loba maast ja ilmast.  Need nö välismaa inimesed on ikka hoopis teistsugused kui me, nad on rõõmsameelsed ja energilised, nendega koos veedetud aeg oli totaalne positiivse energia laeng. 

20170610_140107

Edasi liikusime me mu sõbranna lapse sünnipäevale. Veab ikka neil, kel suvel sünna. Mitte midagi rohkem ei ole vaja kui head ilma ja aeda ning  ongi juba edukas sünnipäev. Okei, batuut võiks ka olla, sest mu meelest oli see küll parim lapsehoidja. Ka meestele. Mingi hetk olid kõik seltskonnas olevad isad batuudil kilkamas. Lapsemeelsus on igati teretulnud nähtus!

20170610_210037

Täna käisime me läbi mu tädi juurest ja kas te kujutate ette, et ta on endale suutnud organiseerida täpselt sellise “peenramaa” nagu mina juba kaks aastat endale tahan. Nii ilus oli ja kui ma muidu ikka raiun siin, et ma ei ole kade, siis täna hommikul seda peenramaad nähes olin ma kadedusest sinine. Maaaaaaarrreeeeeeek, ma tahan kaaaaaaaaaaa!

 

20170611_09454520170611_094916

Ma ei tea, kas te mäletate kui ma kirjutasin lasteriietest ühe artikli “Pere ja kodusse”, et noh ikka nats imelik on kui laps Batmanina vanaema sünnipäevale läheb ning et kuidas mõned vanemad ei vaata, mis lapsel seljas on, kui nad kodust välja lähevad. Kaks aastat on mööda läinud ja minust on saanud ema, kes lubab lapsel ka tekikott seljas poodi minna. 

20170611_114025

Me ei olnud pikka aega surnuaias käinud ja nüüd oli kohe selline tunne, et peame läbi minema ja  üle vaatama, kuidas kadunud sugulaste “käsi käib”. Ma olen üks neist inimestest, kellele tegelikult surnuaiad väga meeldivad. Mu meelest on seal mingi müstiline rahu. Ja kuidas siis veel meie seast lahkunud perekonnaliikmeid meeles pidada kui mitte neile hauale lilli viies. Minu jaoks on perekond väga oluline ning mu jaoks on ka oluline, et Ida teaks, kes on tädi Helju ja onu Endel ja Andu.

20170611_11533020170611_11580620170611_12322720170611_123336

Vanaema juurest maalt hüppasime ka läbi. Ma kohe pidin ka vanaemast (jälle) siia pildi lisama, sest iga kord kui keegi räägib mu kehvadest geenidest, aga mina mõtlen näiteks oma vanaema peale, siis ma väga loodan, et mul on sama “kehvad geenid”. Nii sisemiselt kui välimiselt:)  

20170611_123329

Elistvere loomapargist pidime ka läbi käima, sest no see jäi peaaegu tee peale ja ilusat suveilma tuleb ju ära kasutada. Patt oleks lihtsalt niisama kodus vegeteerida. Elistvere on mu meelest ka igati külastamist väärt. Nii armas väike loomapark, kus on nii tore näiteks piknikku pidada. Järgmine kord võtame me piknikukorvi kindlasti kaasa.

20170611_130711

Tagasi Tallinnasse on meil komme läbi Kehtna-Rapla-Kohila sõita. Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, mida sellises toidukohas nagu “Eastern Outback” pakutakse. Seekord õnnestus meil seal lõpuks söögipaus teha. Lihtne ja lühikese menüüga kohake Kehtnas, kuid IGATI väärt külastamist. Menüü ei paku midagi üllatavat – menüüs on kana-seenepasta, Caesari salat, kitsejuustusalat jms – kuid 1) toit oli äärmiselt maitsev ja 2) teenindus oli veel  meeldivam. Me Ida suutis natukene läbustada ja natuke piinlik oli, kuid keegi ei vaadanud meid imelikult, et issand, tulid siia lapsega ja kukkusid kohe läbustama, vaid meisse suhtuti nagu me oleks seal vanad tuttavad. Mind mõnes kohas häirib teeninduses liigne familiaarsus, aga siin oli seda täpselt õiges koguses. Mina tahan kindlasti tagasi minna. Vahva toidukoht. Julgen kindlasti soovitada ise järele proovida. Hästi lihtne ja nunnu! Ja üllatuslik (minu jaoks), et natuke sellises suvalises kohas nagu Kehtna midagi nii okeid leiab. Tartusse minnes proovisime me Põltsamaal todukohta leida, kuid pubi, kus kell 11 juba pead parandati, ei tundunud väga kutsuv. Kohvik O-d vist enam ei ole? 

20170611_155334

Saigi nädalavahetus läbi. Algab uus ja põnev töönädal, mis viib mind muuhulgas ka Hiiumaale ja Peipsi äärde.

Jälle üks solvatud lilleke

Sama kõrini nagu mul on  sellest, et iga eriarvamuse taga nähakse või tahetakse näha kadedust, on mul kõrini ka õrnadest lillekestest, keda viimasel ajal on aina rohkem kasvama hakanud. Kõik muudkui solvuvad. Mis värk sellega on, et kõik korraga nii õrna hingega on, et iga asi tuleb enne välja ütlemist 5689 korda läbi kaaluda, et solvatuna ei tunneks end ka need, kes kirjutajale/ütlejale isegi pähe ei tule. Ma olen mitmeid kordi olnud üllatunud kui mõni mu tuttav on peale mu blogipostitust küsinud, et “appi, minust kirjutasid vä?” või “miks sa minust kirjutasid?”, sest need inimesed, kes seda on küsinud pole mulle kirjutades isegi mõttesse tulnud. Miks inimesed arvavad, et kõik keerleb alati vaid ümber nende?

Täna lugesin ma Delfist, et üks välismaalasest restoranikülastaja on alustanud laimukampaaniat ühe Tartu söögikoha vastu. Tellis taimetoidupasta, aga sai sealihaga pasta ning oli sellisest “rassilisest ahistamisest” šokeeritud, sest väidetavalt oli klienditeenindaja tema pearätile viidades vaid muianud, et tundub, et teile maitseb sealiha. Ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ei öelnud, ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ütles, juhtus mis juhtus, seda teavad vaid too klienditeenindaja ja klient, ma olen aga šokeeritud sellest, kuidas see koheselt “rassiliseks ahistamiseks” muutus. Okei, ütleme, et klient solvus eksimuse ja väidetava kommentaari peale, aga püha issand jumal anna kannatust, kas iga sellise asja peale peab alustama “ristisõda”. Ma olen ka kordi ja kordi saanud ühes või teises kohas kehva teeninduse osaliseks, teinekord jagan seda ka oma FB lehel, kuid enamuse ajast on need nii tühised asjad, et pole väärt rohkemat mõtlemist, ÜLE mõtlemist. Ei lähe lihtsalt restorani, kus mulle ei meeldinud, ei külasta enam juuksurit, kes soengu pekki keeras, ei lähe poodi, kus mind ei teenindatud, valin teise hotelli, restorani, juuksuri, takso, poe…Nii lihtne ongi.

Ja siis on mingi grupp inimesi, kes võtavad endale südameasjaks teisi ka “kohutava kogemuse” eest hoiatada. Paluvad teistel ka seda infot sotsiaalmeedias jagada ja alustavad laimukampaaniat. Kõige rohkem ajab mind selliste laimukampaaniate juures närvi see, KUI palju inimesi nende jagamistega kaasa läheb. Lihtsalt jagatakse, et kõik teaksid. Ma olen nii palju kordi näinud “hoiatusi” petturitest müüjate, lohakate töömeeste, halbade taksojuhtide ja jumal teab veel kelle kohta. Aga on need jagajad kindlad, et nad teavad kogu tõde? Võib olla siin loos ka pearätiga tädi keeras asja üle võlli, dramatiseeris üle, ajas ettekandja närvi ja VÕIB OLLA isegi sõi sealiha, mille peale VÕIB OLLA klienditeenindaja kommenteeris, et sobiski sealiha ju ka. Kõike VÕIB OLLA. Aga nii kaugele ei mõelda. Loetakse välja vaid üks sõnapaar, haaratakse sellest kinni, teinekord kisutakse isegi kontekstist välja ja hakatake hoiatama. Ja no rassiline ahistamine? Ausalt! Kurat, inimesed, tulge maa peale tagasi! Igas asjas ei ole solvamist, ahistamist, mõnitamist ja iga kuradima pisiasja peale ei saa solvuda. Mis lahti on?

Mis on Facebookis toidukohale ühtede ladumisest kasu? Mida see muudab? Inimesed vist üldse enam ei adu, et elu toimub ka väljapool Facebooki. Facebook EI OLE elu! Kehv keskmine hinne (mis vaatamata püüdlustele püsib täitsa 4,1 peal) sotsiaalmeedias ei ole mingi näitaja.

Pole ise kohta külastanudki, aga profülaktika mõttes paneme ühe, sest väidetavalt ahistati seal moslemit. Mina olen selles toidukohas söömas käinud, teenindus oli küll aeglane, aga meeldiv, hommikusöök oli hea ja atmsosfäär mõnus. Lähen panen siis omalt poolt viie. Muidu oleksin nelja pannud.