Ja nii ta siis läkski…

…et lõpetad ühed kohvikutepäevad ja liigud edasi järgmistele. Ehk siis nädalavahetusel muutub Tartu toidu-ja veinifestivali raames ühel päeval suureks kohvikuks. Pühapäeval  avavad Ihastes, Karlovas ja Tammelinnas oma uksed üle viiekümne õuekohviku.

Mul oli plaanis üht kindlat kohvikut külastada, sest ma tean, millised hõrgutised tolle maja köögis valmivad, aga ma teadsin, et oleme Norras ja nii ma selle mõtte maha matsingi. Aga võta sa näpust! Me hakkame Norra poole liikuma alles esmaspäeval, mis annab mulle ja Idale ideaalse võimaluse pühapäeval korraks Tartus käia. Lisaks on meid kutsutud ka Emajõe Suveteatri suvelavastust “Üle linna Vinski” vaatama.  See on lapsepõlvest üks mu lemmiketendusi!

Kõik kukkus nii hästi välja. Laupäeval on mul sõbrannad külas, pühapäeval lustime me Tartus ja esmaspäeval sõidame Norra.

Aga mis on see kohvik, mida mina kindlasti külastan ja külastada soovitan? Villa Liise (LINK) on selline koht, kus toit kipub restoranidele silmad ette tegema, kust lapsed ei taha lahkuda, sest tegevust ja avastamist on selles aiakeses rohkem kui küll ning pererahvas on hea huumorisoonega ja muhedad tartlased.  Minu inimesed noh. Natuke nagu sugulased ka.

20731218_10211263289154536_1034804044_n.jpg

Aga ma ei kiida ja ei soovita seda väikest kohvikut mitte sellepärast. Kõige pealt ma ausalt ütlema, et ma tean, et menüüs leiduvad road viivad keele alla.  Ma ausalt tean, mida ma räägin. Ja toit on minu teine kirg. Peale…kirjutamise. Te arvasite, et ma ütlen vein, jah? Vot teile eelarvamust:)

Menüü on Villa Liises seekord selline:

SOOLANE AMPS
ROSOLJE
MAKARONI-SINGISALAT
KUSKUSS SALAT TOMATI,KURGI JA FETAJUUSTUGA
MAMMA MOODI CAESARI SALAT
KREEMJAS KALAPIRUKAS
KUKESEENE SUVIKÕRVITSA PIRUKAS
MAGUS SUUSTÄIS
MARMORJAS JUUSTUKOOK
KÜPSETATUD JUUSTUKOOK MAASIKATEGA
SHOKOLAADI-MAASIKA JUUSTUKOOK
KREEMJAS KOHUPIIMAKOOK
MAASIKA TOORMOOSIGA POHLA-KAERAKOOK
MUSTRIKA JOGURTIKOOK
TIRAMISU
SOE LEEMEKE
HAPUKAPSA BORš
KIKERHERNESUPP SUVIKÕRVITSAGA

 

20751326_10211263289834553_1696943944_n

20751344_10211263290474569_1652986220_n

Ja siis on veel üks põhjus, miks ma Villa Liiset soovitan külastada. Pereisa oskab meisterdada imelisi asju. Üks tema valmistatud laualamp läheb ka loosi. Selleks tuleb  perenaise Tootsi peenrasse kiigata, panna paberile kirja, mis maitsetaimed sealt üles leiate ning jätta paber koos oma nime ja telefoninumbriga kohvikus loosikasti. Nii lihtne ongi!

20707819_10211263370036558_268924948_n.jpg20751446_10211263370556571_1929754469_n.jpg

Kohtumiseni siis pühapäeval Tartus. Meie oleme Idaga Villa Liise ukse taga kell 12. Kes kaasa tule? Ja siis teatrisse?  Ja siis peale teatrit teisi kodukohvikuid kaema? Kõik kohvikud leiate siit.

 

Neljanda päeva emotsioonid

Neljas päev kohvikuid. Järelkohvikuid üle Hiiumaa. Peidus pärlid metsade taga. Hiiumaa oma eheduses. Tuulikud. Sadamad. Tuletornid. Taluaiad. Meri. Männimetsad. Klišee mõtlete te ehk. Sugugi mitte. Kui saarele kord aasta (või minu puhul kord üheksa aasta) jooksul sattuda, siis seda kõike oli täpselt parasjagu. Kalakotletid ja lambalihasupp hellitas järjekordselt maitsemeeli.  Ma olen veendunud, et Evelini restoran jääks paljudele kodukohvikutele alla. Me ise sinna ei jõudnud, aga ausalt kui 14eurost praadi tuleb süüa papptaldrikult ja 4-eurost kaevuvett rüübata peale plasttopsist, siis ega ei kippunud kah väga. Las jäävad seekordsest Hiiumaast meelde ikka vaid positiivsed emotsioonid.

IMG_1861IMG_1876IMG_1888IMG_1881IMG_1892IMG_1900IMG_1905IMG_1910IMG_1914IMG_1916IMG_1919IMG_1924IMG_1927IMG_1951IMG_1972IMG_1975IMG_1996IMG_2012

Aitäh Hiiumaa! Aitäh Ere ja Ly selle fantastilise kogemuse eest! Mul on nüüd natukene kurb meel, et see kõik läbi sai, sest see on üks neid emotsioone, mida kunagi enam kogeda ei saa. Minu esimesed Hiiumaa kohvikutepäevad. Kommunikatsioonijuhina. Külastajana. Toiduarmastajana. Muusikasõbrana. Mälestuseks sain endale Nelja Nurga Galeriist võrratu klaaspärliga kaelaehte.

20645959_1472598092778730_702457736_n.jpg

 

Esimese päeva emotsioonid

Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma võiksin oma päeva esimesest poolest raamatu kirjutada ja see oleks üks paganama naljakas raamat. Ma suutsin magada sisse (vist 2.korda elus) ega jõudnud 6.30 praamile (samas pean ma ausalt tunnistama, et ega ma väga ei pingutanud ka ja kella tirisema ei pannud). Ma suutsin maha jääda veel ühest praamist, sest ma vaatasin valesti bussiaega, ma suutsin  maha jääda ühest bussist, sest ma seisin valel pool teed, ma suutsin hinge kinni hoida, kas Tallinnast tuleval bussil on vabu kohti (samamoodi hoidsid hinge kinni minuga bussi ootavad neli ägedat prouat). Ma suutsin 10.00 praamile jõuda. Ma suutsin ära blokeerida oma pangakonto, ma suutsin ära kaotada oma krediitkaardi, ma suutsin avastada, et mu emergency-kontole polnud raha laekunud. Ma suutsin kell 12 istuda rendiautos (mille eest ma unustasin maksta!) keset Hiiumaad, peaaegu tühja telefoniga (sest ma unustasin maha autolaadija), rahakotis täpselt 1.40 ja mõelda, et mis siis edasi.

Selgus, et Hiiumaal ja eel-eelkohvikutes saab 1.40ga päris kaugele.* Olge valmis paljudeks piltideks ja vähemalt neljaks päevaks, sest teate… Kümme aastat olen ma Hiiumaa kohvikutepäeva eemalt jälginud ja mõelnud, et järgmine aasta olen ma kohal, aga alati olen ma suutnud meile organiseerida samale ajale mõne teise ürituse või reisi või meid lausa mujale riiki elama kupatanud. Nüüd olin ma kohal! Ja esimesest päevast võtsin (taskus 1,40 eurot!) maksimumi.

Talu number 5 oli hoopis midagi muud kui ma olin ette kujutanud. See oli nii mõnus ja hubane ja armas ja romantiline ja pitsiline, et ma tahtsin kadedusest surra. Selline näeks välja minu unistuste aed! Toidud, mida serveeriti, teeksid silmad ette nii mõnelegi nooblile restoranile. Jällegi. Ma ei liialda. Nii head kalja ei ole ma väga pikka aega saanud. Jumala eest, kui saaks, telliks koju kaasa terve suure tünni. Kui välja toodi värsked küüslaugu leivad oleksin ma natuke nagu toidutaevasse läinud.

IMG_1395IMG_1402IMG_1414IMG_1429

Millegi pärast tõmbas mind kohe sellest hetkest kui ma kohviku tutvustust lugesin Kassari kabeli juures asuvasse Kohvita Kohvikusse. Mulle kuidagi meeldis see vaimutoidu mõte ning sisemist rahu ja vaikust ning aega enda jaoks oli mul täna kohe eriti vaja. Põhjuseks ei olnud hommikune kaos praamide ja busside ja krediitkaartidega, vaid eilsed töömõtted, mis mind muretsema panid. See ebameeldiv stressi ja pinge tunne, mida ma korraga tundsin, just nagu oleks ma tagasi Mutrikeseks muutunud. See tunne rõhus mind. Kohvita Kohvik aga täitis mu rahuga. See oli täiesti teistmoodi kohvikukogemus. Kas te olete kunagi osalenud hauakivide puhastamise töötoas? Mina võin nüüd öelda, et mina olen. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, et Marekile meeldivad tohutult surnuaiad? Ta oleks (on kui seda loeb) kade selle kogemuse üle.

IMG_1435IMG_1445IMG_1451IMG_1452IMG_1455IMG_1482

Järgmine kohvik Kassari muuseumis oli iga kurgisõbra unistus. Siin kohvikus võis küll öelda, et inimeste leidlikusel ei ole piire. Kurgid šokolaadikastmes. Kurgid karamellikastmes. Kurgid pestokastmes. Kusjuures peab ausalt tunnistama, et nii mõnigi kooslus maitses imehea. Kes teab, mis põhjusel selles kohvikus kurgimaatriks sündis, aga mina julgen kurgi ja röstpeedi hummuse koosluse küll oma kodusesse menüüse lisada.

IMG_1491IMG_1501IMG_1511IMG_1513

Truubi Talu Trustis tekkis mul soov salaja kõik vanaemade veimevakast välja toodud pitslinikud ja aluskleidid kaasa haarata. Mu sõbrad alles hiljuti naersid mu üle, et minu ja heegeldatud linikute vahele võiks tõmmata võrdusmärgi. Nad ei eksi grammivõrdki. Ma olen hull (vanade) heegellinikute ja pitskardinate ja muu sellise romantilise järele. Kui vaid oleks selle veimevaka sisu endaga kaasa saanud võtta! Kruubipuder (mu suur armastus, peale Mareki ja Ida) viis keele alla ja lambaliha võttis jalust nõrgaks. No oli lihtsalt hea! Ja need inimesed ise. Jälle kord tõestus, et mul on õigus. Hiiumaal on kõige sõbralikumad inimesed!

IMG_1520IMG_1522IMG_1524IMG_1525

Orjaku sadam võitis mu südame. Teate ju seda minu armastan-vihkan suhet paatide ja merega. Ma lihtsalt istusin paadisillal ja nautisin ümberringi käivat melu. Koogid, mis nägid välja ahvatlevamad kui nii mõnegi pealinna kohviku omad, jäid minust kahjuks puutumata, sest eelmise talu kruubipuder oli ikka üks mehemoodi kõhutäis. Nüüd on natuke kahju. Oleks võinud kasvõi kaasa osta. Praegu (unustaks ma kehakaalu mured) ja hammustaks hea meelega mõnusa rammusa tüki kohupiimakooki.

IMG_1529IMG_1530IMG_1545IMG_1554IMG_1559

Mööda kohvikuid käies tundsin ma end korraks ka (jälle!) halva emana. Eriliselt palju oli rõhku pandud lastele ja ma mõtlesin igas kohvikus, kuidas Ida oleks siin täiega omas elemendis olnud. Ma ei oleks isegi saanud temaga pahandada kui ta oleks pidukingadega tolmust teekatet sonkinud, sest kõik lapsed tegid nii. Ida oleks ikka pidanud kaasa võtma, mõtlesin ma 5698 korda.

See tunne läks üle alles siis kui mulle tuli meelde, et Soonlepa karjamõisas on VAT teatri etendus “Kuidas ma koera sõin”.  Isver, aga ma jõuan ju veel sinna, mõtlesin ma. Käisin kiiruga Käinas, võtsin raha välja (ma olin suutnud ikkagi plaan B välja mõelda, et mitte 1,40 euroga jääda), viisin oma kotid ööbimiskohta Suuremõisas ja kimasin Soonlepa poole. Jõudsin. Ja avastasin, et hommik hakkas jälle korduma. Sularaha, mis ma teatri jaoks olin välja võtnud, olin ma hetk tagasi kasutanud ära ööbimise eest maksmiseks. Vandusin korraks ja küsisin siiski piletimüüjalt, et ega kaardiga maksta ei saa. “Ei saa,” vastas tema ja enne kui ma jõudsin midagi vastata, küsis ta, kas ma tahaks väga ikka vaatama minna. Ma noogutasin. “Ahh, andke oma andmed, teeme siis arvega!” ütles ta. Ma olin vaimustuses. Just like that usaldas keegi täiesti võõrast inimest?

IMG_1564.JPG

Ja nii ma oma päeva teatris lõpetasingi. Kas te teate kui mõnus see oli! Etendus meeldis mulle ka, kohe ausalt meeldis.  Millegi pärast ma korraks arvasin, et võib olla ei ole päris minu teetassike, ma ei tea isegi miks, aga mul on hea meel, et ma läksin, mul on hea meel, et mind rahata sisse lasti, mul on hea meel, et ma olin eksinud. Ma lihtsalt nautisin.

Kuramus, need inimesed, kes Hiiumaa kohvikutepäeva välja mõtlesid, peavad küll geeniused olema. Aa, oot, ma ju tunnen neid. Nad ongi geeniused. Ja need inimesed, kes üheks päevaks oma uksed avavad, nemad on lihtsalt nii inspireerivad ja kadestamisväärselt ettevõtlikud ning loomingulised.

Kui te veel mingil põhjusel mandril olete, siis jumala eest inimesed, homme esimese praami peale ja Hiiumaa poole. Te ei tea, millest te muidu ilma jääte!

*Et lopuni aus olla, siis ma pean siiski tunnistama, et sokutasin end tuttava sabasse, kes mulle raha laenas. Ühe euro ja neljakümne sendiga oleks ikka kurb olla olnud küll nii oivaliste menüüdega kohvikutes.

Põhjakõrbenud porgandi-julienne

Meile tulid eile külalised ja kuna meie FB “Meisterkoka” grupi selle nädalane väljakutse on pipiarkoogimaitseline toit, siis ma otsustasin kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Leidsin netist piparkoogivahu porgandi-julienne´iga ja otsustasin külalistele muuhulgas seda pakkuda.

IMG_6026.JPGIMG_6027.JPG

Ida oli ninapidi juures nagu ikka toidutegemise juures, seekord muidugi üsna omapärasel moel, ja kõik tundus minevat nii nagu peab. Allolev pilt on parim, mis toidust välja tuli, sest järgmisel hetkel oli köök täitunud kirbe kõrbelõhnaga ja kastrul täitunud süsimusta karamell-suhkruga. Kuidas see pott puhtaks saada, mina ei tea. Okei, julienne jäi tegemata, kuid ma mõtlesin, et vahu teen ikka ära, et teeme praesaiu ja saab ka vahva magustoidu. No, ka see ei õnnestunud, sest sekund peale seda kui ma olin kilganud, et oo saabki vahukoore vahtu ka ilma mikserita, oli mul potitäis piparkoogimaitselist võid.

img_6033

IMG_6040.JPG

Külalised jäid niisiis magustoiduta. Aga teate ju ütlust, et mis sitasti, see uuesti. Nii me proovisime täna uuesti. Kõigepealt tegime kõrvitsasuppi. Ma jumaldan igasugu püreesuppe.

IMG_6054.JPGIMG_6060.JPG

Ja siis läks jälle julienne´i katsetamiseks. Ma mõtlesin natuke loominguliselt läheneda roale ning lisasin ka liivataignapõhja. Vahele läks julienne ja peale piparkooguvaht valge šokolaadiga. Ütleme nii, et kook sai natukene liiga piprakoogine ja oleks vajanud natukene ehk sidrunit ja võib olla ka törts konjakit, kuid ma ausalt olin siiralt üllatunud, kui maitsev ja jõulune magustoit välja tuli.

IMG_6052.JPGIMG_6067.JPGIMG_6071.JPG

Retsept on lihtne:

Porgandi-julienne:
• 2 porgandit
• 7 sl suhkrut
• veerand klaasi valget veini
• 50 g võid
• 2 sl mett
• 2 tähtaniisi
• 1 sl piparkoogimaitseainet

Lõika porgand peenteks ribadeks (julienne). Karamelli suhkur kastrulis. Lisa valge vein, või, mesi, porgandiribad, tähtaniisid ja piparkoogimaitseaine.

Vaht:
• 5 dl vahukoort
• 100 g valget šokolaadi
• 1-2 sl piparkoogimaitseainet

Kuumuta šokolaad veevannil ja jahuta toatemperatuurini. Vahusta vahukoor ning sega hulka jahutatud valge šokolaad ja piparkoogimaitseaine.

 

 

Ketshupist foie gras’ni/From ketchup to foie gras

Kui ma esimest korda Norra tulin ei osanud ma isegi kartuleid keeta. Knut narrib mind heatahtlikult selle pärast siiani, et kas ma ikka mäletan kui saamatu ma olin. Mäletan-mäletan. 20 aastaga on küll ühtteist muutunud ja ma oskan kartuleid keeta, kuid laias laastus sellega mu toidutegemise oskus piirdubki. Hea toit mulle meeldib, aga enda oskused on kesised.

Norra on minu jaoks olnud toidu avastamise maa. Kuni 16-aastaseni ehk siis Norra kolimiseni ei olnud ma kunagi kala söönud. Meil ei söödud kodus kala ja nii ma elasin öndsas teadmises, et kala on vastik. Makaronid ja ketshup oli minu lemmiktoit. Kas te teate, millist toiduainet ma praegu köige rohkem jälestan (kui nii vöib öelda)? Ketshupit! Ma lähen endast välja kui keegi minu toidu peale ketshupit paneb. Minu jaoks näitab see, et mu toit on nii maitsetu ja halb, et seda saab vaid ketshup päästa. Suvel olime me maal vanaema juures ja tädi tegi koorest löhepastat. Keele viis alla! Mis te arvate, mida tegi terve laudkond peale minu ja tädi? Panid toidule ketshupit peale. Püha issand jumal! Nad olid vaadanud, et üks laps (üheksa aastane poiss!) paneb toidule ketshupit ja eeldasid, et tädi on lauale töstnud vaid keedetud spagetid, kuhu peabki ketshupit peale panema. Püha issand jumal x2!

Umbes esimesel öhtusöögil Norras Britti ja Arne juures olid ka laual spagetid. Parmesani ja sidrunikastmes. Kui Britt küsis minult, kas ma soovin veel midagi, vastasin ma:”Ketshupit!” See pilk, mille Britt mulle heitis, ei lähe mul meelest. “Vaene rumal ida-euroopa laps,” mötles ta kindlasti oma südames, “ta ei tea elust ikka mitte midagi.” Umbes sama pilguga vaatan mina nüüd oma peret kui need toidule ketshupit peale kallavad.

Britti ja Arnega öppisin ma nii üht kui teist kummalist ja tundmatut sööma. ûhel järjekordsel öhtusöögil olid laual krabid ning söögiriistadeks tangid ja heegelnöela meenutavad orad. “Alusta sina,” ütles Arne ja ulatas minuni krabikausi, “sa oled meil aukülaline.” Ma vaatasin kaussi ja heegelnöelu ja tundsin, kuidas ma häbi pärast maa alla vajun. Ma ei oska ju. Aga kui sa oled 16-aastane, siis sa ei julge seda tunnistada. Nii ma siis punastasin, pomisesin midagi, et ei, ikka peremees alustab ja püüdsin püüdlikult jällgida, kuidas teised heegelnöelaga krabi söövad, et siis järgi teha ja jätta mulje nagu oleks me aastal 1997. kodus Eestis vaid krabidest toitunud ning heegelnöelad söögiriistadena on täiesti tavaline nähtus.

IMG_3846.JPG

Esimene kokkupuude foie gras’ga oli midagi kohutavat. See ei maitsenud absoluutselt, kuid köik teised oigasid mönust. Mina neelasin oma tükid ühe korraga alla, loputasin suu ohtra veega ja lootsin, et ei pea midagi nii jälki enam kunagi sööma. Mu maitse muutus. Nüüd saan ma aru, miks nad oigasid.

See pilt on näide eilsest öhtust, kui kaks naist üritasid pardimaksa karpi lahti saada. Kirusime prantslasi, et nad oma delikatessi nii pakendavad ja nüsisime nii mis jaksasime, et väärt kraam karbist kätte saada. Saime. Vöttis aega aga asja sai. Ei ole küll köige esteetilisem vaatepilt, aga mis sa teed kui isu on, aga möistust mitte.

IMG_3837.JPG

Lambakarree ja punane prantsuse vein olid samuti kaks asja, millega ma esmakordselt Norras kokku puutusin.  Tule taevas appi, oigasin ma. Aga mitte mönust. Miks ometi keegi end nii kohutava toiduga piinab, mötlesin ma. Ma vist ei pea ütlema, et punane vein mekib mulle tänaseks päevaks väga hästi ja ka lamba (talle) karree on minu taldrikul alati oodatud.

Sellega seoses meenub mulle ka üks paari päeva tagune seik. Söidame maanteel ja möödume aasal söövast lambakarjast. “Vaata kui nunnu,” hüüatab mu söbranna. Ma noogutan. “Varsti saab teist maitsev liharoog,” lisas ta. Me naersime. Veganitelt ilmselt plusspunkte ei saa.

Aga mul on hea meel, et Norra on mu maitsemeelt kujundanud ja veel rohkem on mul hea meel selle üle, et Ida on (vähemalt veel praegu) laps, kes hea meelega köike, nö täiskasvanute toitu maitseb. Muidugi ei söö ta köike, kuid mul on siiralt hea meel, et ta pole vaid “naervad vinkud- makaronid-ketshup”- tüüpi laps. Kui te aga arvate, et talle ketshup ei meeldi, siis te eksite. Kahjuks vöiks ka tema oma toidu ketshupiga üle ujutada kui vaid lastaks. Mis värk selle ketshupiga on?

//When I came to Norway the first time I knew nothing about food. I could not even boil potatoes. Knut had to teach me. He still teases me with that. “Do you remember?” he asks. Yes, yes, I do. In 20 years some things have changed. I know how to boil potatoes, but this is basically it. No advanced level cooking unfortunately in my kitchen. I love good food, but my own skills…nothing to brag about.

Norway for me has been a journey through food in a way.  Ketchup and spaghetti was my favorite food when I came here. I remember my first dinner with Britt and Arne. They served spaghetti in parmesan and lemonsauce. “Can I have some ketchup?” I asked Britt. The look she gave me could kill. Or actually it was filled with sadness. “Poor ignorant East-European girl,” she probably thought, “knows nothing about life and obviously food.”  I now understand her. When people ask for ketchup when I serve food, it gives me the signal that my food was so bad, that only the strong taste of ketchup can save it. Why? Why do people like to kill the tastes with ketchup? 

Britt and Arne taught me much more than eat food without ketchup. I learned to eat so many unknown and strange things. Like fish. Yes, I had never had fish until I came to Norway. My mom did not like fish, so I grew up in a believe that fish is something uneatable. But fish is sooooooo gooooooood! I soon discovered. And shrimps and all kind of sea food. When I was first time served snow crab I had no idea how to use the crochet hooks that where on the table instead of forks and knives. I felt so stupid, but when you are 16-years old, you do not admit that you have never seen these kind of tools before. I studied how the others used them and tried to give an impression like eationg snow crab with crocheting hooks was the most common thingin Estonia (in 1997!). It isn’t common even in 2016, but well…. I think I fooled them with my knowledge:D

The next strange thing was foie gras. Oh, it is the most delicious thing, everyone said. I tasted and hoped I never have to taste it again. Why ,oh dear god, why they torture me with bad food, I thought. Luckily my taste changed. The featured image of this post is from last night, when two ladies tried to open a box of foie gras. As you can see we managed, but I suspect the can was not supposed to be opened like this. 

What I want to say with this post? I am glad “my Norway” has been so culinary, it has really changed me a lot, it was a huge advantage to come and live in Norway as a teenager. And I am glad that “Ida’s Norway” is somewhat similar. She agrees to taste and try all kind of “grown up food”. It makes me happy, that she is not the typical “don’t want that and that” kind of child. Of course this doesn’t mean that she does not love ketchup. She could eat it with spoon if only allowed. What is it with ketchup? 

Minu (mõned) toidukiiksud

Ma sain Marekilt eile pahandada, et külmkapis nii palju toitu, millel ma halvaks olen lasknud minna. Tegelikult ei ole üldse minulik kappi palju toitu osta, sest mu esimene kiiks on, et ma ei taha (koduse) toidu peale raha kulutada ja mul on kapis alati minimaalselt asju. Ses mõttes, et mul on piisavalt asju, millest toitu valmistada, aga mitte niimoodi, et sada tuhat erinevat valikut. See ajab mind närvi. Ja kui kapis on liiga palju asju, siis pooled neist lähevad halvaks ja mulle ei meeldi toitu ära visata. See ajab mind ka närvi, sest siis mulle tundub, et ma olen raha tuulde visanud. Nüüd aga oli meil kapis muuhulgas terve Virmalise tort (ma pidin selle poest ostma!), kapsa-krabisalat, täidetud munad, sült, avatud pakk vürtsikilu. Virmalise tordi ajas Marek endale näost sisse, et ära ei ei peaks viskama (mina olin oma isu veerandist täis söönud), kuid ülejäänud läksid prügikasti.

Ma ei teagi, mis pime vaim mind seekord poodi minnes tabas, et ma ladusin toidukorvi praktiliselt kõike. Idal lubasin ka sinna panna pea kõike. Ja nii oligi meil kapp täis toitu, mida ma enam ei söönud. Ma ei söö seisnud toitu. Ma jätan toidu lauale, pliidile ja siis mingi aeg avastan, et need tuleb kappi panna, sest muidu lähevad nad halvaks, kuid ma tean juba eos, et targem oleks need toidud kohe ära visata, sest ma niikuinii ei söö neid enam. Samamoodi on mul poolikute pakkidega. Ma ei söö toitu juba avatud pakendist. Kui mul jääb pakki alles neli vürtsikilu, siis oleks targem see juba kohe prügikasti visata, sest ma ei söö neid enam. Aga see on üks väiksemaid kiikse, kui nii saab öelda.

Mu kõige suurem kiiks on seotud arbuusiga. Ma JUMALDAN arbuusi, kuid ma ei liialda, et mul võivad enne käed otsast kukkuda kui ma ise arbuusi lõikama hakkaksin. Kui toote mulle külla kaasa arbuusi, siis võite mürki võtta, et peate selle ise ära tükeldama, vastasel juhul jääb see serveerimata, läheb halvaks ja prügikasti. Üks päev oli poes müügil eriti ahvatleva välimusega arbuusitükk. Ma pidin selle ostma. Marek küsis miks, kui ma niikuinii seda ära ei söö. Söön küll, raiusin mina vastu. Me sõime selle arbuusi ära viimasel hetkel enne kui see pahaks hakkas minema ja kui Marek oli selle lahti lõiganud. Teine asi, mida ma kunagi ei koori, on apelsin. Ma võin apelsine süüa, aga ainult siis kui keegi need mulle ära koorib.

Kui ma joon pudelivett, siis ma jätan alati mingi kullinokatäie joomata, panen selle siis kappi ja avan uue pudeli. Marek pahandab minuga alati, et miks ma neid tühjasid pudeleid kappi topin. Ma ei tea, aga topin.  Samamoodi kipun ma jätma söömata mingi väikese killukese toidust. Halvimal juhul panen ma selle lusikatäie toitu suurel taldrikul külmkappi. Miks? Ärge küsige! Et Marek saaks selle kolm päeva hiljem sealt ära visata.

Sellest ei hakka ma isegi rääkima, et mul peab riiulitel olema toitu võrdselt, noh et munariiulis mõlemal real võrdselt mune, et keegi end halvasti ei tunneks või et kui nad öösel peaks ellu ärkama, siis keegi ei tunneks end vähemuses ja teised munad ei saaks neid narrida.

Jp, ma olen täiskasvanud naine.