175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

IMG_1418

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

1

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani –  saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n
Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Toidutänav

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n
Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on? 

//

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level.  There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

 

Juuksekarva lõhki ajamine

Ühes Facebooki grupis arutati täna lasteaia toidumenüü üle, alguses tahtsin sinna kommentaari kirjutada, aga oleks liiga pikaks läinud ja tegelikult olen ma sellest ammu tahtnud kirjutada, nii et siit see lasteaia toidu teema tuleb. Vol1.

Kui mulle midagi Eesti lasteaias väga meeldib, siis on see söök. Või pigem söögikorrad.  Kolm korda päevas soe toit! Ma tean, et mu laps saab söönuks ja ausalt öeldes ei näe ma mitte mingit põhjust hakata kusagil lärmama, et appikene, kas tõesti pakutakse ka vorstikastet. Ma võiksin alustada kaugemalt, oma lapsepõlvest, kui vorstikaste ja kartul oli täiesti tavaline (ja maitsev!) toit, aga ma ennetan neid kommentaare, et ajad on muutunud ja midagi polnud saada ja sa ei saa võrrelda. Las see minevik siis jääb. Muidu hakkan veel heietama, kuidas mind sunniti hautatud kaalikat sööma ja koorikuga “kaamelitatti”. Kui viis päeva nädalas ei pakuta vaid vorstikastet, siis on mu meelest kõik ok. Nuudlisupp, plov, pannkoogid, lihaseljanka, tatar, värskekapsasupp, kartulipüree, kalasalat…Ühes nädalas Norra lasteaia terve aasta menüü.

Aga see menüü oli halb.

Probleem siis selles, et lasteaia menüüs neli päeva nädalas supp ja vahepalaks pakuti banaani/õunaVIILU. Kõige pealt siis probleem, et jumala eest kogu aeg supp, jube lugu. Ei ole jube lugu, on jube selektiivne lugemisoskus (tegelikult oli supile ka alternatiiv). Ja haarata kinni sõnast “viil”? Teate, ma ei tuleks selle pealegi, et sellest kinni haarata ja mõelda, et iga laps saab ühe viilu banaani. Ma oleks üsna kindel, et tegu on viilutatud banaaniga, aga issand jumal, sealsed emad läksid põlema – tuleb ikka täpsustada, et kas on üks viil või viilutatud. Ma ei taha teada, mis oleks juhtunud kui oleks välja tulnud, et ühe viilu saavad. Ilmselt oleks see lasteaed juba suletud kui lastest mittehooliv ja neile ohtlik asutus.

Me peaksime olema väga rahul, et Eesti lasteaedades on nii korralikud toidukorrad. Mina, laisk ja mugav ema, ei pea hommikul lapsele süüa tegema ega peale tööd mõtlema, kas laps on ikka päeval süüa saanud. Ma tean, et on. Kindlasti on asju, mis meeldivad rohkem ja mis vähem, aga ega neid keegi sööma ei sunni. Õnneks on selles suhtes ajad muutunud (vs keedetud kaalikas minu lasteaiapõlvest). Kõht saab täis. Toit on korralik. Ma olen veendunud, et kordi korralikum ja läbimõeldum kui paljudes kodudes, sest reeglid ja ettekirjutused eksju.

Ma ei liialda kui ma ütlen teile, et Ida Norra lasteaia nädalamenüü oli paar nädalat tagasi selline:

Esmaspäev: Leib

Teisipäev: Tursa-wrap

Kolmapäev: Leib

Neljapäev:  –

Reede: –

Ma tegin pilti ka, sest see oli nii naljakas, aga olen selle siiski ära kustutanud kahjuks. Mida need inimesed, kes meie lasteaia menüü sõnastuse ja valiku üle muret tunnevad, ilmselt sõrmega gramme ja kaloreid ka jälgivad, oleksid sellise menüü kohta öelnud? Lapsi hoitakse puha näljas? Kaks päeva närivad leiba, ühe päeva saavad sooja toitu ja kaks päeva ei saa üldse mitte midagi?

16684259_617141988496797_686219546853257945_n.jpg
Soe toit Norra lasteaias. Kõik on rahul. 

Tegelikkuses on nii, et hommikusööki söövad lapsed kodus või tuleb see neile matboksiga kaasa panna, üldiselt on sisuks võileivad. “Leib” menüüs tähendab, et lõunaks pakutakse võileibu. Pannakse lauale võileivamaterjal ja söövad nii palju kui tahavad ja millega tahavad. Ida lemmik on loomulikult pruun juust ja kaviar. Kaks korda nädalas (mitte päevas!) pakutakse Ida lasteaias sooja toitu – lasteaiaga on hästi läinud, väga vaheldusrikas ja hea toit on, aga on ka lasteaedasid, kus soe oit tähendab pakisuppi. No ja need kaks päeva, kus “midagi süüa ei pakutud”, need olid lihtsalt puhkepäevad. Võileibade kõrvale pakutakse samamoodi puu-ja juurviljade viile, aga seda ei ole tihti kirja pandud seinale, sest…no ma ei tea, ei viitsita tihti? Kui ma üks päev Idale järele läksin, sõid nad kõik koos õues jäätist. Kuumad ilmad olid. (Vähe sellest, et veevoolikust kasteti lapsi märjaks:D)

33468471_828099850734342_6870137520978395136_n.jpg

Lasteaiatoit igatahes ei peaks küll olema selline teema, mille kallal viriseda ja juuksekarva lõhki ajada. Kodus ära paku vorstikastet. Paku seda, mida sa ise õigeks pead.  Viriseda ja vinguda saab Eesti lasteaia- ja koolisüsteemi koha pealt hoopis muude asjade kallal. Minu arvamusi te juba teate kui olete seda blogi pikemalt lugenud.

Suveks saledaks

Igal aastal luban ma endale, et vot nüüd võtan end kätte ja saan suveks saledaks. Vahet ei ole kas ma olen kaalunud 52 kg, 58kg, 65kg, 71kg – iga kord üks ja seesama lubadus. Täielik pullikaka, sest tegelikkuses ma tunnen end, kui ma just ei väliselt nii suur, et uksest sisse ei mahu, siis ei ole mõtet mõelda, et vot nüüd hakkan ma saleda(ma) keha nimel pingutama.

Küll olen ma vanusega täheldanud, et ma olen rohkem rõhku hakanud panema sellele, mida ma söön ja miks ma liigun. Te ju teate, et veganlus on mulle täiesti mõistmatu mõiste olnud, et miks ja kellele ja kust ma saan need puudujäävad toitained jne jne jne, aga inimesed arenevad, sh ka mina. Täna kui Kaisa meile väikese veganpakikese saatis, hüüatas Marek: “Issand, ta teeb meist veganid! Või no ongi juba teinud!” Ja see ei olnud etteheide, vaid pigem tunnustus. Jah, ma leian ikka, et mul on Keilas elades raske leida “outside of the box” toiduaineid, aga põhimõtteliselt kui ma ei oleks nii mugav, saaks ma ilmselt linnas nädala toidu valmis ost, kuid see selleks. Asi ei ole selles, et me hakkaks kogu perega veganiteks või taimetoitlasteks, asi on hoopis enesetundes ja tervises. Näiteks Marek ei tarbi juba issand-ma-ei-tea-mingi-pool-aastat piimatooteid ja ei ohi enam, et raske on olla või siin ja seal on lööve. Ja minu punnkõht ei ole ka enam nii punnis. Kaalunumbri jälgimisest loobusin ma kuu aega tagasi, see ei anna mulle midagi juurde, küll aga olen ma jälgima hakanud oma keha. Ja ma TUNNEN end kergemana.

Spordiinimene ei ole ma kunagi olnud. Mulle ausalt ei meeldi sport. Või okei, ütleme siis, et ma ei ole leidnud spordiala, mis mulle meeldiks. HAF-is meeldis – nii jumping kui EMS, aga mul ei ole aega seal käia. Oot, kerime tagasi. On küll aega, ma ei viitsi. Ma leian ettekäändeid. Norra, töö, laps, pere…Lollid vabandused. Treeningsaalid on rahvast täis. Vaevalt need kõik vallalised töötud on, eksju. Noh, aga õnneks meeldib mulle niisama liikuda, matkata, värskes õhus liikuda. Asi seegi. Võiks öelda, et pole aega, aga tegelikult olen täitsa elevil, et 5.05 Kõrvemaale Öörännakule lähen. Orienteeruda ma ei oska, aga loodetavasti mind päris üksi metsa ei lasta, ikka tiimina koos.

No vot. Ja nii olengi ma esimest korda elus loobunud endale mingite debiilsete “suveks saledaks” lubaduste andmisest. Tänu tõukele Kreisilt Veganilt on mu uus moto hoopis “kogu aeg tervislikum”.

30706252_1715026938535843_4231191266492153856_n.jpg

Kreisid ja veganid

Meil olid munapühade ajal külas mu venna õde (ahhh, kuidas mulle meeldib seda rõhutada, see on lihtsalt nii “moodne perekond”) ja vend oma naisega. Mulle õudselt meeldib kui keegi külas on. Selline mõnus segasummasuvila tunne on. Marekile ilmselt meeldivad külalised samamoodi, sest siis ma oskan end tagasi hoida ja ei karju. Ok, nali. Karjun ikka kui närvi lähen.

Aga ausalt, mulle on alati külalised meeldinud. Eriti meeldivad mulle külalised, kes on samamoodi kreisid nagu mina ning kui nad on “kreisid veganid” nagu Kaisa, siis on see eriti cool. Taimetoit on mulle alati südamelähedane olnud, aga veganlus on samal ajal pigem  tume maa ja selline teema, mille üle nalja visata ja ilkuda. Teate ju küll neid vegan-meeme murulõhna nuusutamisest ja nii edasi.  Ei saa minust “moodsat veganit”, aga…mul on täiega hea meel, et Kaisa on meie silmi ja meeli avardanud. Kõlab nii isekalt, aga ma ootan kui ta külla tuleb oma külakostiga, sest nii palju uusi ja huvitavaid asju saab proovida. Ja vähe sellest – ma olen tema kõrval õppinud, et polegi see vegan toit mingi raketiteadus. Ega ka maitsetu muru. VÄGA häid ja VÄGA lihtsaid toite on olemas. Natukene julgust ja katsetamist on vaid vaja. Okei, kasuks tuleks ka see kui kodupoes oleks piimatoodete alternatiiv kättesaadavam (kui Keila Selveris).

Muide, eelmine kord kui Kaisa meil külas käis, soovitas ta Marekil laktoosi oma menüüst välja jätta. Marek põtkis vastu – tema on TERVE elu piima joonud. Lõpuks siiski katsetas ja… nüüdme ei joo juba pühaissandjumal-maeimäleta-kuikaua (lehma)piima. Tundub, et polegi eluks hädavajalik nagu me siiani oleme arvanud.

1
“Kana”nugetid ja “kebab” olid täiesti nagu liha. Supermaitsvad.
2
Vegan cheddar jalapenoga – imelised ahjusaiad.
29853267_1698090670229470_206213081_n
Sandra Vungi retsepti järgi tehtud paneeritud kikerherned. Minu üks suur lemmik.
3
Vegan riisisalat. Nagu tavaline riisisalat, lihtsaltt hapukoore asemel vegan variant ja liha asemel kikerherned. 

Privileegipimedus

Lugesin “Perekoolist” * arutelu ühe blogija eluolu kohta. Olgu öeldud, et see blogija meeldib mulle täiega, tundub tore ja selline täiuslik koduperenaine, kes ma tahaks ka aegajalt olla, aga kelleks ma kunagi ei saa. Ei ole püsivust ja aega. Mulle meeldib selle blogija ideaalse elu kuvand. Ilusad lapsed ja ilusad pildid. Asi pole üldse selles. Mind pani mõtlema hoopis seal samas arutelus ära toodud “privileegipimedus” (milline huvitav sõna üldsegi) söögitegemise ja eelarves püsimise kohta.

Üks mu sõbranna minestas alles hiljuti, et kuidas on ometi võimalik mitmeliikmelisel perel 200 euroga kuus hakkama saada. Juttu siis söögist. Minu teine sõbranna, kellel on kolm last, kinnitas aga, et tema saaks täiesti hakkama. See blogija, kelle üle elavalt arutleti, sai (kui ma õigesti mäletan nüüd) mingi säästunädala raames hakkama 50 euroga nädalas. Aga toidud on ahvatlevad. Näha on, et kvaliteedis ta järeleandmisi ei tee. Summa hakkamasaamiseks tundub vaid ulmeline.

Samas ma  tegelikult saan täitsa aru, et selle rahaga saab söögi tehtud. Ma olen tädi Helju laps. Tädi Helju tegi mittemillestki gurmeetoitu. Ma olen tema moodi. Ma ei taha palju toidule raisata, aga ma tahan hästi süüa. Selleks, et ulmeväikeste rahadega head süüa saada, tuleb osata süüa teha, tunda selle vastu huvi, olla loov. Olla väike masterchef.

Siiski on  argiõhtuti meie laual makaronid erinevas variatsioonis või wokid, mida lihtne pannile visata. Mõnikord sööme vaid võileibu või külmutatud pitsat. Päriselt. Hommikust ei söö, st igaüks teeb endale ise võiku ja lõuna ajal pole meid kodus. Kui mina olen, siis lõunasöögi valmistamine on viimane, millele ma mõtlen. Ja õhtusöök. Vahet ei ole, kas ma olen kontoris või kodus, aga peale tööpäeva on väga harv juhus, et ma viitsiks midagi veidikenegi erilisemat süüa teha. Tahaks. Aga hakata ise juustu tegema või pelmeene? Isegi pannkooke. Ma ei viitsi. Marek ka ei viitsi. Muidugi kättevõtmise asi, ja ma vannun, et üks päev olin peaaegu poest täispiima ostmas, et India juustu teha spinatikastmes, aga poest mööda sõites ma lihtsalt ei jaksanud mõelda, et peaksin poodi minema. Nagu te teate, elame me metsas, nii et koju tellimisest ei saa juttugi olla.  Ja läksidki potti kapis olnud quinoajäänused koos külmutatud juurikatega. Meie argigurmee to the max.

Selleks, et hakkama saada 50-100 euroga nädalas, on vaja aega. Ei ole prioriteetide küsimus. On erinevad elud, elustiilid ja töökohad. Marek veedab kaks tundi oma päevast autoga tööle ja koju sõites, mina siplen mitme asja vahet, näpistan aega öötundidest, et asjad jooksma saaks, kodus nokitsen ma õhtuti oma asju, Marek oma asju (meie maja on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), kiiruga keeran ma midagi kokku, et päris nälga ei jääks ja ausõna…mitte kuidagi ei suudaks ma panna end tegema ettevalmistusi järgmise päeva toidukordadeks või siis tehagi midagi pärissüüa. Ma tean ka seda, et mõni keeruline asi ei olegi tegelikult nii keeruline ja aeganõudev, aga makaronid/riis/tatar keedavad end ise ja sojahakkliha saab valmis vaid kokkupuutel kuuma veega. Need toidud ei nõua üldse aega. Kaunilt kaetud söögilaud on meil õhtuti vaid siis kui on külalised või mul on vaja mõnda #-pilti. Muidu tõstab igaüks endale taldrikule toidu ja sööb, kus tahab. Me oleme püüdnud inimese kombel laua taga koos süüa, aga mulle meeldib tugitoolis istudes süüa. Metslasena ei kasuta ma nuga ka, enamus ajast pole vajagi, ja pole ka probleemi.

Jumal, näed ja sa ei mürista, ent ma olen Perekoolis mainitud “privileegipimeduse” terminiga. Mõne inimese elu on kodusem või lihtsustatum ja nii on palju kergem mõelda ka söögikordade peale. Kõik läbi kalkuleerida ja arvutada ning ise otsast lõpuni teha. See on privileeg! Meie elu on liiga kiire, et me saaksime kodust söögitegemist prioriteerida. Nii kulub meil kahjuks ka rohkem raha toidu peale. Rohkem kui ma tahaks. Aga piisavalt vähe, et olla laisem kui ideaalpilt mu vaimusilmas.

*lugesin ka seda, et issand jumal, Eveliis jälle inspiratsiooni ammutanud Perekoolist, aga ei julge seda tunnistada, et seal lugemas (vabandust, lausa) end reklaamimas käib. Ei tea ma, miks kogu maailm peaks ümber “Perekooli” keerlema, aga veel vähem saan ma aru, miks ei tohiks sealsest foorumist inspiratsiooni saada. Kas seda tohivad lugeda, kommenteerida vaid “salasekti” liikmed? Ja mulle ei pea Perekoolist “keegi sõbranna teada andma”, ma näen täiesti kenasti trafficust ära, kuna  Perekoolis minust aktiivselt räägitakse. Ikka lähen vaatama, mõnikord saab täitsa targaks. Teinekord hakkab kurb ka. Üleüldiselt.

Kuidas ma Marekit petta püüdsin

Ma olen täiesti vaimustuses soja”hakklihast”, mis Kaisa meile külakostiks tõi. Mitmel põhjusel. Esiteks ei ole see hakkliha. Mul on hakklihast üleküllastus, aga see on pika tööpäeva lõpus tihti kõige lihtsam variant süüa teha. Teiseks valmib see kolme minutiga. Kolmandaks on see imemaitsev. Viskasin eile pannile, lisasin tomatid, kaste valmis maksimaalselt kolme minutiga. Marek kolistas köögis ja küsis, et kas ma jälle teen seda oma hakkliha või vahelduseks ka päris hakkliha. Vastasin, et ikka päris. Tahtsin katsetada, kas petan ta ära. Sest noh kui ta minu baklažaanid ära sõi, siis ta ju arvas, et sööb mingit “imelikku Hiina liha”. Keerasin kastme kokku spagettidega, lisasin kaerakoore (appi! miks ma varem ei teadnud, et see nii hea on. Eriti tšilli oma), maitsestasin maitsepärmiga (järgmine uus lemmikasi, ma olen täiesti sõltuvuses. Oleks ma teadnud, et see nii hea on, oleks ammu juba poest otsima hakanud) ja panin lauale. Marek sõi, vaatas “liha” ja ütles: “Oleks võinud vähemalt lihamaitseainet panna, kui mind petta üritasid!”

Niisiis, soja”hakklihaga ma teda ära ei peta, aga tegelikult see polnudki eesmärk omaette.  Eesmärk on süüa natuke tervislikumalt kui muidu. Ja nii lihtsate vahenditega minust moe-vegan saanud ongi. Pidi praegu mingi trend olema…

 

Ja nii ta siis läkski…

…et lõpetad ühed kohvikutepäevad ja liigud edasi järgmistele. Ehk siis nädalavahetusel muutub Tartu toidu-ja veinifestivali raames ühel päeval suureks kohvikuks. Pühapäeval  avavad Ihastes, Karlovas ja Tammelinnas oma uksed üle viiekümne õuekohviku.

Mul oli plaanis üht kindlat kohvikut külastada, sest ma tean, millised hõrgutised tolle maja köögis valmivad, aga ma teadsin, et oleme Norras ja nii ma selle mõtte maha matsingi. Aga võta sa näpust! Me hakkame Norra poole liikuma alles esmaspäeval, mis annab mulle ja Idale ideaalse võimaluse pühapäeval korraks Tartus käia. Lisaks on meid kutsutud ka Emajõe Suveteatri suvelavastust “Üle linna Vinski” vaatama.  See on lapsepõlvest üks mu lemmiketendusi!

Kõik kukkus nii hästi välja. Laupäeval on mul sõbrannad külas, pühapäeval lustime me Tartus ja esmaspäeval sõidame Norra.

Aga mis on see kohvik, mida mina kindlasti külastan ja külastada soovitan? Villa Liise (LINK) on selline koht, kus toit kipub restoranidele silmad ette tegema, kust lapsed ei taha lahkuda, sest tegevust ja avastamist on selles aiakeses rohkem kui küll ning pererahvas on hea huumorisoonega ja muhedad tartlased.  Minu inimesed noh. Natuke nagu sugulased ka.

20731218_10211263289154536_1034804044_n.jpg

Aga ma ei kiida ja ei soovita seda väikest kohvikut mitte sellepärast. Kõige pealt ma ausalt ütlema, et ma tean, et menüüs leiduvad road viivad keele alla.  Ma ausalt tean, mida ma räägin. Ja toit on minu teine kirg. Peale…kirjutamise. Te arvasite, et ma ütlen vein, jah? Vot teile eelarvamust:)

Menüü on Villa Liises seekord selline:

SOOLANE AMPS
ROSOLJE
MAKARONI-SINGISALAT
KUSKUSS SALAT TOMATI,KURGI JA FETAJUUSTUGA
MAMMA MOODI CAESARI SALAT
KREEMJAS KALAPIRUKAS
KUKESEENE SUVIKÕRVITSA PIRUKAS
MAGUS SUUSTÄIS
MARMORJAS JUUSTUKOOK
KÜPSETATUD JUUSTUKOOK MAASIKATEGA
SHOKOLAADI-MAASIKA JUUSTUKOOK
KREEMJAS KOHUPIIMAKOOK
MAASIKA TOORMOOSIGA POHLA-KAERAKOOK
MUSTRIKA JOGURTIKOOK
TIRAMISU
SOE LEEMEKE
HAPUKAPSA BORš
KIKERHERNESUPP SUVIKÕRVITSAGA

 

20751326_10211263289834553_1696943944_n

20751344_10211263290474569_1652986220_n

Ja siis on veel üks põhjus, miks ma Villa Liiset soovitan külastada. Pereisa oskab meisterdada imelisi asju. Üks tema valmistatud laualamp läheb ka loosi. Selleks tuleb  perenaise Tootsi peenrasse kiigata, panna paberile kirja, mis maitsetaimed sealt üles leiate ning jätta paber koos oma nime ja telefoninumbriga kohvikus loosikasti. Nii lihtne ongi!

20707819_10211263370036558_268924948_n.jpg20751446_10211263370556571_1929754469_n.jpg

Kohtumiseni siis pühapäeval Tartus. Meie oleme Idaga Villa Liise ukse taga kell 12. Kes kaasa tule? Ja siis teatrisse?  Ja siis peale teatrit teisi kodukohvikuid kaema? Kõik kohvikud leiate siit.

 

Neljanda päeva emotsioonid

Neljas päev kohvikuid. Järelkohvikuid üle Hiiumaa. Peidus pärlid metsade taga. Hiiumaa oma eheduses. Tuulikud. Sadamad. Tuletornid. Taluaiad. Meri. Männimetsad. Klišee mõtlete te ehk. Sugugi mitte. Kui saarele kord aasta (või minu puhul kord üheksa aasta) jooksul sattuda, siis seda kõike oli täpselt parasjagu. Kalakotletid ja lambalihasupp hellitas järjekordselt maitsemeeli.  Ma olen veendunud, et Evelini restoran jääks paljudele kodukohvikutele alla. Me ise sinna ei jõudnud, aga ausalt kui 14eurost praadi tuleb süüa papptaldrikult ja 4-eurost kaevuvett rüübata peale plasttopsist, siis ega ei kippunud kah väga. Las jäävad seekordsest Hiiumaast meelde ikka vaid positiivsed emotsioonid.

IMG_1861IMG_1876IMG_1888IMG_1881IMG_1892IMG_1900IMG_1905IMG_1910IMG_1914IMG_1916IMG_1919IMG_1924IMG_1927IMG_1951IMG_1972IMG_1975IMG_1996IMG_2012

Aitäh Hiiumaa! Aitäh Ere ja Ly selle fantastilise kogemuse eest! Mul on nüüd natukene kurb meel, et see kõik läbi sai, sest see on üks neid emotsioone, mida kunagi enam kogeda ei saa. Minu esimesed Hiiumaa kohvikutepäevad. Kommunikatsioonijuhina. Külastajana. Toiduarmastajana. Muusikasõbrana. Mälestuseks sain endale Nelja Nurga Galeriist võrratu klaaspärliga kaelaehte.

20645959_1472598092778730_702457736_n.jpg

 

Esimese päeva emotsioonid

Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma võiksin oma päeva esimesest poolest raamatu kirjutada ja see oleks üks paganama naljakas raamat. Ma suutsin magada sisse (vist 2.korda elus) ega jõudnud 6.30 praamile (samas pean ma ausalt tunnistama, et ega ma väga ei pingutanud ka ja kella tirisema ei pannud). Ma suutsin maha jääda veel ühest praamist, sest ma vaatasin valesti bussiaega, ma suutsin  maha jääda ühest bussist, sest ma seisin valel pool teed, ma suutsin hinge kinni hoida, kas Tallinnast tuleval bussil on vabu kohti (samamoodi hoidsid hinge kinni minuga bussi ootavad neli ägedat prouat). Ma suutsin 10.00 praamile jõuda. Ma suutsin ära blokeerida oma pangakonto, ma suutsin ära kaotada oma krediitkaardi, ma suutsin avastada, et mu emergency-kontole polnud raha laekunud. Ma suutsin kell 12 istuda rendiautos (mille eest ma unustasin maksta!) keset Hiiumaad, peaaegu tühja telefoniga (sest ma unustasin maha autolaadija), rahakotis täpselt 1.40 ja mõelda, et mis siis edasi.

Selgus, et Hiiumaal ja eel-eelkohvikutes saab 1.40ga päris kaugele.* Olge valmis paljudeks piltideks ja vähemalt neljaks päevaks, sest teate… Kümme aastat olen ma Hiiumaa kohvikutepäeva eemalt jälginud ja mõelnud, et järgmine aasta olen ma kohal, aga alati olen ma suutnud meile organiseerida samale ajale mõne teise ürituse või reisi või meid lausa mujale riiki elama kupatanud. Nüüd olin ma kohal! Ja esimesest päevast võtsin (taskus 1,40 eurot!) maksimumi.

Talu number 5 oli hoopis midagi muud kui ma olin ette kujutanud. See oli nii mõnus ja hubane ja armas ja romantiline ja pitsiline, et ma tahtsin kadedusest surra. Selline näeks välja minu unistuste aed! Toidud, mida serveeriti, teeksid silmad ette nii mõnelegi nooblile restoranile. Jällegi. Ma ei liialda. Nii head kalja ei ole ma väga pikka aega saanud. Jumala eest, kui saaks, telliks koju kaasa terve suure tünni. Kui välja toodi värsked küüslaugu leivad oleksin ma natuke nagu toidutaevasse läinud.

IMG_1395IMG_1402IMG_1414IMG_1429

Millegi pärast tõmbas mind kohe sellest hetkest kui ma kohviku tutvustust lugesin Kassari kabeli juures asuvasse Kohvita Kohvikusse. Mulle kuidagi meeldis see vaimutoidu mõte ning sisemist rahu ja vaikust ning aega enda jaoks oli mul täna kohe eriti vaja. Põhjuseks ei olnud hommikune kaos praamide ja busside ja krediitkaartidega, vaid eilsed töömõtted, mis mind muretsema panid. See ebameeldiv stressi ja pinge tunne, mida ma korraga tundsin, just nagu oleks ma tagasi Mutrikeseks muutunud. See tunne rõhus mind. Kohvita Kohvik aga täitis mu rahuga. See oli täiesti teistmoodi kohvikukogemus. Kas te olete kunagi osalenud hauakivide puhastamise töötoas? Mina võin nüüd öelda, et mina olen. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, et Marekile meeldivad tohutult surnuaiad? Ta oleks (on kui seda loeb) kade selle kogemuse üle.

IMG_1435IMG_1445IMG_1451IMG_1452IMG_1455IMG_1482

Järgmine kohvik Kassari muuseumis oli iga kurgisõbra unistus. Siin kohvikus võis küll öelda, et inimeste leidlikusel ei ole piire. Kurgid šokolaadikastmes. Kurgid karamellikastmes. Kurgid pestokastmes. Kusjuures peab ausalt tunnistama, et nii mõnigi kooslus maitses imehea. Kes teab, mis põhjusel selles kohvikus kurgimaatriks sündis, aga mina julgen kurgi ja röstpeedi hummuse koosluse küll oma kodusesse menüüse lisada.

IMG_1491IMG_1501IMG_1511IMG_1513

Truubi Talu Trustis tekkis mul soov salaja kõik vanaemade veimevakast välja toodud pitslinikud ja aluskleidid kaasa haarata. Mu sõbrad alles hiljuti naersid mu üle, et minu ja heegeldatud linikute vahele võiks tõmmata võrdusmärgi. Nad ei eksi grammivõrdki. Ma olen hull (vanade) heegellinikute ja pitskardinate ja muu sellise romantilise järele. Kui vaid oleks selle veimevaka sisu endaga kaasa saanud võtta! Kruubipuder (mu suur armastus, peale Mareki ja Ida) viis keele alla ja lambaliha võttis jalust nõrgaks. No oli lihtsalt hea! Ja need inimesed ise. Jälle kord tõestus, et mul on õigus. Hiiumaal on kõige sõbralikumad inimesed!

IMG_1520IMG_1522IMG_1524IMG_1525

Orjaku sadam võitis mu südame. Teate ju seda minu armastan-vihkan suhet paatide ja merega. Ma lihtsalt istusin paadisillal ja nautisin ümberringi käivat melu. Koogid, mis nägid välja ahvatlevamad kui nii mõnegi pealinna kohviku omad, jäid minust kahjuks puutumata, sest eelmise talu kruubipuder oli ikka üks mehemoodi kõhutäis. Nüüd on natuke kahju. Oleks võinud kasvõi kaasa osta. Praegu (unustaks ma kehakaalu mured) ja hammustaks hea meelega mõnusa rammusa tüki kohupiimakooki.

IMG_1529IMG_1530IMG_1545IMG_1554IMG_1559

Mööda kohvikuid käies tundsin ma end korraks ka (jälle!) halva emana. Eriliselt palju oli rõhku pandud lastele ja ma mõtlesin igas kohvikus, kuidas Ida oleks siin täiega omas elemendis olnud. Ma ei oleks isegi saanud temaga pahandada kui ta oleks pidukingadega tolmust teekatet sonkinud, sest kõik lapsed tegid nii. Ida oleks ikka pidanud kaasa võtma, mõtlesin ma 5698 korda.

See tunne läks üle alles siis kui mulle tuli meelde, et Soonlepa karjamõisas on VAT teatri etendus “Kuidas ma koera sõin”.  Isver, aga ma jõuan ju veel sinna, mõtlesin ma. Käisin kiiruga Käinas, võtsin raha välja (ma olin suutnud ikkagi plaan B välja mõelda, et mitte 1,40 euroga jääda), viisin oma kotid ööbimiskohta Suuremõisas ja kimasin Soonlepa poole. Jõudsin. Ja avastasin, et hommik hakkas jälle korduma. Sularaha, mis ma teatri jaoks olin välja võtnud, olin ma hetk tagasi kasutanud ära ööbimise eest maksmiseks. Vandusin korraks ja küsisin siiski piletimüüjalt, et ega kaardiga maksta ei saa. “Ei saa,” vastas tema ja enne kui ma jõudsin midagi vastata, küsis ta, kas ma tahaks väga ikka vaatama minna. Ma noogutasin. “Ahh, andke oma andmed, teeme siis arvega!” ütles ta. Ma olin vaimustuses. Just like that usaldas keegi täiesti võõrast inimest?

IMG_1564.JPG

Ja nii ma oma päeva teatris lõpetasingi. Kas te teate kui mõnus see oli! Etendus meeldis mulle ka, kohe ausalt meeldis.  Millegi pärast ma korraks arvasin, et võib olla ei ole päris minu teetassike, ma ei tea isegi miks, aga mul on hea meel, et ma läksin, mul on hea meel, et mind rahata sisse lasti, mul on hea meel, et ma olin eksinud. Ma lihtsalt nautisin.

Kuramus, need inimesed, kes Hiiumaa kohvikutepäeva välja mõtlesid, peavad küll geeniused olema. Aa, oot, ma ju tunnen neid. Nad ongi geeniused. Ja need inimesed, kes üheks päevaks oma uksed avavad, nemad on lihtsalt nii inspireerivad ja kadestamisväärselt ettevõtlikud ning loomingulised.

Kui te veel mingil põhjusel mandril olete, siis jumala eest inimesed, homme esimese praami peale ja Hiiumaa poole. Te ei tea, millest te muidu ilma jääte!

*Et lopuni aus olla, siis ma pean siiski tunnistama, et sokutasin end tuttava sabasse, kes mulle raha laenas. Ühe euro ja neljakümne sendiga oleks ikka kurb olla olnud küll nii oivaliste menüüdega kohvikutes.

Põhjakõrbenud porgandi-julienne

Meile tulid eile külalised ja kuna meie FB “Meisterkoka” grupi selle nädalane väljakutse on pipiarkoogimaitseline toit, siis ma otsustasin kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Leidsin netist piparkoogivahu porgandi-julienne´iga ja otsustasin külalistele muuhulgas seda pakkuda.

IMG_6026.JPGIMG_6027.JPG

Ida oli ninapidi juures nagu ikka toidutegemise juures, seekord muidugi üsna omapärasel moel, ja kõik tundus minevat nii nagu peab. Allolev pilt on parim, mis toidust välja tuli, sest järgmisel hetkel oli köök täitunud kirbe kõrbelõhnaga ja kastrul täitunud süsimusta karamell-suhkruga. Kuidas see pott puhtaks saada, mina ei tea. Okei, julienne jäi tegemata, kuid ma mõtlesin, et vahu teen ikka ära, et teeme praesaiu ja saab ka vahva magustoidu. No, ka see ei õnnestunud, sest sekund peale seda kui ma olin kilganud, et oo saabki vahukoore vahtu ka ilma mikserita, oli mul potitäis piparkoogimaitselist võid.

img_6033

IMG_6040.JPG

Külalised jäid niisiis magustoiduta. Aga teate ju ütlust, et mis sitasti, see uuesti. Nii me proovisime täna uuesti. Kõigepealt tegime kõrvitsasuppi. Ma jumaldan igasugu püreesuppe.

IMG_6054.JPGIMG_6060.JPG

Ja siis läks jälle julienne´i katsetamiseks. Ma mõtlesin natuke loominguliselt läheneda roale ning lisasin ka liivataignapõhja. Vahele läks julienne ja peale piparkooguvaht valge šokolaadiga. Ütleme nii, et kook sai natukene liiga piprakoogine ja oleks vajanud natukene ehk sidrunit ja võib olla ka törts konjakit, kuid ma ausalt olin siiralt üllatunud, kui maitsev ja jõulune magustoit välja tuli.

IMG_6052.JPGIMG_6067.JPGIMG_6071.JPG

Retsept on lihtne:

Porgandi-julienne:
• 2 porgandit
• 7 sl suhkrut
• veerand klaasi valget veini
• 50 g võid
• 2 sl mett
• 2 tähtaniisi
• 1 sl piparkoogimaitseainet

Lõika porgand peenteks ribadeks (julienne). Karamelli suhkur kastrulis. Lisa valge vein, või, mesi, porgandiribad, tähtaniisid ja piparkoogimaitseaine.

Vaht:
• 5 dl vahukoort
• 100 g valget šokolaadi
• 1-2 sl piparkoogimaitseainet

Kuumuta šokolaad veevannil ja jahuta toatemperatuurini. Vahusta vahukoor ning sega hulka jahutatud valge šokolaad ja piparkoogimaitseaine.