Hinded keskkooli lõputunnistusel

Me oleme tuttavatega viimasel ajal palju rääkinud keskkoolis saadud hinnetest, tunnistustest, kiituskirjadest ja nende mõjust edasisele elule. Neil ei ole tegelikult absoluutselt mitte mingit tähtsust, aga ometi oleme me (ja eriti lapsevanemad) hinnete pärast nii mures. Kuidas nii, et tunnistusel on kunstiõpetus “3”? Eesti keel “4-” (pika miiiiinusega)? Kus häbi ots?

Põhikoolini olin ma kõige pesuehtsam viieline. Lõpetasin kogu aeg kiituskirjadega ja olin autahvlil. Mulle meeldis õppida. Põhikoolis tekkisid mu tunnistusele ka esimesed neljad ja ma ei ole päris kindel, aga ma usun, et kusagil kaheksandas klassis olid mu tunnistusel ka kolmed. Kindlasti kunstiõpetus. Sest ma ei oska joonistada. Ja matemaatikas. Sest reaalained on minu õudusunenägu. Keskkoolis olen ma veerandihinneteks saanud kahtesid. Matemaatikas. Füüsikas. Inglise keeles. Mitte rumaluse pärast (kui siis välja arvata matemaatika, sest ma ei osanud neid hüpotenuuse kuidagi taga ajada), aga arusaamatuste pärast. Näiteks meie tolleaegne inglise keele õpetaja pani kõigile “two twos” päevikusse kui me tunnis rääkisime. No omavahel või nii. Poolel klassil oli päevik tol veerandil inglise keeles kahtesid täis. Ühe korra on mu käitumine ka rahuldav olnud.  See eest keskkooli lõpueksamid tegin ma väga headele tulemustele.  Ülikoolis olid mul enamus hinded A-d ja B-d, lõputöö sain (oh seda häbi) aga D. Jah, häbiväärse D!

Aga mis te arvate, kas need hinded on kuidagi moodi minu elu mõjutanud? Saan ma panna need hinded ja kiituskirjad oma CVsse? Saan ma nendega kusagil (välja arvatud oma blogis oma saba liputamiseks) eputada? On neist midagi kasu olnud?

NENDEST ON NULL KASU OLNUD.

Ma olen alati arvanud, et tegelikult läheb elus nii: nohikud, kes reaalselt vaid tuubivad, jäävadki kuhugi nohisema; päris popid poisid-tüdrukud, no umbes sellised silekael-rullnokad nagu Lauri Pedaja videos, kes neljandast klassist alates suitsetavad ja joovad, jäävadki jooma ja suitsetama ning heal juhul suunduvad välismaale ehitajaks ja nende elukaaslasteks saavad need samad tšikid, kes neid imetlesid kooli ajal;  nö väänikud, kes keskmise hinde alla viivad ja õpetajatega vaidlevad, on need, kes elus edasi jõuavad.

Kas te ei ole nõus? (Jah, muidugi on erandeid, ma tean, aga nii laias laastus) Keskkooliaegsed hinded ja pilt autahvlil (kuidas tänapäeval oivikuid kiidetakse? kas koolidel on nt oma Facebook, kuhu pannakse üles “nädala parim õpimalne”?) ei ole üldse olulised. Ülikoolis saadud A-d ja D-d ei muuda mitte midagi.

No vot. Täna kirjutasin ma Delfisse loo oma klassivennast (link). Ta sai õpetajate käest alati õiendada, sest ta oli selline looder, rumal ilmselt mitte, aga hinnetest ja koolist oli tal küll suva. Meie klassijuhataja oli temaga täitsa hädas ja eriti kui ta otsustas ka matemaatika riigieksami teha. Meie ja paralleelklassis tegid matemaatika riigieksamit ERILISED kuldajud ja Silver oleks selle keskmise alla tõmmanud. Vist tõmbas ka, ma ei mäleta.

Igatahes on ta ideaalne näide sellest, et hinded ja keskkool ja kümme aastat “õigest ajast” hiljem lõpetatud ülikool ei tähenda midagi. Loeb vaid see, kui inimene on täis hakkamist, julgust ja ettevõtlikkust ning ta kõrval on toetavad sõbrad ja pere.

PS: Näidake mulle seda postitust siin kui Ida oma esimese kolme koju toob;)

 

Ma olen ikka eriline saamatu

Teate, ma ütlen täiesti ausalt, et ma olen väsinud. Ja lisaks sellele tunnen ma end megasaamatuna. Halva emana ikka otseloomulikult ka.

Loen mina teistest blogidest, kuidas inimestel on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Minule on ka suvi kõige kiirem aeg, üks töö ja tähtaeg ajab teist taga. Väsimuse tõttu olen ma töös teinud nii piinlikke apsakaid, et tahaks lihtsalt endale harjavarrega kere peale anda.

Ida on lasteaiast kodus ja mul on juba piin talle öelda, et palun ära hetkel sega, ma ei saa sinuga lennuki peale või rongi peale või sünnipäeva peole tulla, sest mul on vaja tööd teha.  Laps jääb lapseks ning ikka tuleb ta täpselt siis kui ma üritan keskenduda ning olen soonele sattunud oma küsimustega, et äkki vaataks seda multikat või äkki ma ikka tuleks lennuki peale. Ma jälle pahandan, et mul on kiire ja ma ei saa ning Ida vastab mulle kõige mesimagusamal häälel: “Palun tule ikka minuga korraks lennuki peale, palun natukene viitsi minuga ikka mängida!” Öelge mulle üks ema, kes sellise palumise peale suudaks jääda ükskõikseks või ütleks, et kuule, mine tuterda ise aias või hüppa batuudil kuni ära kukud kuhugi suvalise mätta otsa?

Ma siinkohal nõustun kahe käega Liisa Pakosta ettepanekuga, et lasteaedade süsteem peaks olema paindlikum, aga teate, me võime siin rääkida ükskõik kui palju, kuid tegelikkuses jääb kogu paindlikus ühe asja taha. Hakake nendele lasteaiaõpetajatele maksma ja/või võtke tööle rohkem inimesi, et me üldse saaksime sellest paindlikkusest rääkida. Vastasel juhul see jutt lihtsalt ärritab mind. Aga see on üldse üks teine teema, millest ma juba 56 päeva tagasi tahtsin blogida, kuid no ei jõua lihtsalt. Teemad ja tegevused muutuvad nii kiiresti, et mul läheb meelest, mida ma kaks sekundit tagasi mõtlesin.

No vot ja siis ma tunnengi end saamatuna kui ma loen, kuidas inimestel on kogu aeg nii palju tööd teha, ent ometi on neil aega pidudel käia, sõpradega grillimas, magada kella 11ni, olla hea ema kahele-kolmele lapsele, omaette reisil käia, vaadata hooaegade kaupa seriaale, olla kursis blogide, uudiste ja klatšiga (sh ka sellega, mis toimub Perekoolis).

Miks nemad jõuavad ja mina ei jõua? Ja jumala eest, ma ei pea siin postituses silmas ühtegi…Ah teate, ma olen isegi selleks liiga väsinud, et poliitkorrektselt neid ääremärkusi kirjutada, et üks või teine või kolmas lumehelbeke ei solvuks. Ma ei viitsi!

Mul on hea meel, et 90% vajalikest tegevustest on kontrolli all, aga see 10%, mis ei ole, ajab mind hulluks. Ja täpselt nagu ma arvasin, et see hetk, mis ma nüüd võtsin blogimiseks, suutis Ida mingi lollusega hakkama saada. #läheblappiotsimaetpõrandatkuivatada

PS: Ma olen näinud, et lapsed võivad tunde multikate ees istuda. Miks see trikk Ida peal ei mõju? Ta paneb endale multika käima ja vaatab seda täpselt viis minutit. Siis on tal juba vaja kuhugi tegutsema minna. Ühtepidi on mul muidugi ääretult hea meel, et ta ei ole mingi 24/7 nutitelefonis ja telekas passiv laps, sest emal pole ta jaoks aega, aga teiselt poolt nagu mõnikord oleks natuke hea mugav küll pean tunnistama:D

 

 

Puhata ja mängida

See on nüüd selline naljakas postitus. Ei ole hala ega hädapostitus. Ei ole enda saba liputamise postitus. Mis ta siis on? Ilmselt kuiv olukorra kirjeldus.

Kui ma eelmisel aastal psühholoogi juures käisin, jõudsime me tulemuseni, et ma olen seda tüüpi inimene, kes tahab, et tal oleks kogu aeg palju teha. See aasta on pakkunud mulle täiesti uskumatuid tööpakkumisi, mõnikord pean ma end näpistama, et veenduda, et see kõik ei ole siiski vaid uni. Ei ole uni. Reaalsus on. Mulle sobib kui on sada rauda korraga tules ja tähtajad koputavad uksele.

Samas olen ma ka inimene, kes on alati öelnud, et töö pole jänes ja et tuleb osata puhata. Alati! Ja nii olen ma osaliselt just nagu terve suvi vaid lulli löönud. Käinud ürituselt üritusele, reisinud riigist riiki. Ja tegelikult olekski nii, et ma saaks hakkama kenasti, et töö ja vile koos käiks, aga on mõned agad, mis mus natukene stressi tekitavad.

Esiteks see, et Ida ei käi lasteaias. Ma keeldusin teda suveks valverühma panemast, sest see on mu meelest täiesti ajuvaba ja arulage ning lapsevaenulik variant. Ida on kodus küll 76% ajast VÄGA hea laps ja ütleb juba ise, et “emme kirjutab ära, siis mängime”, mis tähendab aga seda, et mul on süümepiinad, et ma kodus muudkui arvutis istun. Nii läheb osa (töö)päevast Ida peale.

Teiseks hõlmab töö reisimist. See tähendab autosõitu, kus ma ei saa vastata ei meilidele ega sõnumitele. Kui ma lõpuks oma meilboksid lahti teen on need umbes sõnumitest ja kirjadest, aga teinekord kipub nendel reisidel olema kehv internet. Nii püüan ma kõigile vastata, aga paratamatult ei jõua. Nii et KUI te (ma olen paari blogilugeja kirja küll näinud ja mõelnud, et homme vastan, kuid ilmselgelt ei ole ma seda teinud) olete jäänud vastuseta mõnele olulisele küsimusele, siis kirjutage uuesti. Küll ma lõpuks vastan.

Kolmandaks hakkavad tööde tähtajad jooksma kokku samasse auku. Oslo Fashion Week ja kohvikutepäevad. Mõlemad kaks üritust, kuhu ma tahaksin endast anda parima, et tulemus oleks maksimaalne, aga ma ei ole kummagi tööga varem kokku puutunud ning hirm midagi valesti teha/kõrged ootused tekitavad grammikese stressi.

Neljandaks elu. Elu segab vahele. Kui olla perega puhkusel, siis nagu natuke tahaks visata nii telefoni kui arvuti kuhugi kaugusesse ja lihtsalt nautida hommikusööki/jõuda Lottemaale/minna normaalsel ajal magama/mitte mõelda, mis tegemata on, aga suvi on sel aastal see aeg kui mul jääb ööpäeva tunde väheks. Muidugi oleks variant ka mitte üldse rohkem kui töö nõuab kodust liikuda ja nina vaid arvutis passida, aga see ei oleks minu arvates aus ei Ida ega ka mu enda suhtes. Ida pole süüdi, et ema-isa peavad töötama ja lasteaedade süsteem sakib. Ja mina ei suuda päris nii ka tööd teha, et olen terve suvi 24/7 tööga hõivatud. Ma tahan elada oma pettekujutelmas, et ma tegelikult puhkan ka.

 Näiteks nagu praegu. Meil on Mareki õe perega täiesti fantastiline suvereis. Ma lihtsalt tahaks natuke rohkem kohal olla. Aga vinguda ja rahulolematu ei saa ka olla. Paljudel meist on selline töö, et tee kuna ja kus tahad peaasi et tehtud on? Lisaks reisid ringi ja koged uusi asju iga päev? A samas jälle stressi ka. Mida ma Oslo Fashion Week´ile selga panen:D

5643

2

 

Kes see hull ütles, et lähme autoga?

Heheee, nagu näete ma olen lõpuks ometi internetis! Kas te kujutate ette KUI keeruline on PUHKUSE ajal teha tööd kui sul pole netti? Siinkohal pean ma ütlema, et me õega tegutsesime täpselt (ja veel hullemini) nende näpunäidete järgi. Näete! Samal ajal kui normaalsed inimesed naudivad vestlust ja kohvi, teeb üks meist juba tööd.

2.jpg

Skafferiest, kus me kohvitamas käisime, pean ma eraldi postituse tegema. Ma olen seda kohvikut pikalt Facebookis jälginud, kuid kunagi pole olnud võimalust sinna sattuda. No kas on auto katki olnud või pole teist üldse olnud või… Nüüd oli terve auto ja hea seltskond. Patt oleks olnud see koht külastamata jätta. Õnneks sattus ka suvi just sel päeval olema.

345

Ülejäänud internetitud päevad (jah, selle pärast ma ei olegi kõikidele sõnumitele, meilidele vastanud, meil oli piiratud internet ja seda kasutasime me “hädavajalikeks” töödeks + mõned kohustuslikud Instagrami sutsakad of course) veetsime me hytta´s. Seal verandal istudes, samal ajal kui põdrad OTSE meie akna alt mööda jalutasid, krevette süües tundus tegelikult lausa uskumatu, et meil on olnud selline võimalus seda kohta koduks nimetada. Tõeliselt muinasjutuline koht! Ja no ausalt, kõlab klišeena, aga ei saa ju elu üle nuriseda kui elad/oled elanud sellises kohas! Ja no alpakad koduloomadena. Mida sa hing veel ihkad, ausalt, ma küsin kohe päris siiralt!

6

7

Ja siis läks põnevaks! Ma ei tea, kes see hull oli, kes ütles, et tal on vaja Stavangerisse kliendi juurde minna ja et seda võiks autoga teha? Ma keeldun tunnistamast, et see olin mina. Noh igal juhul rentisime me mu tuttava tuttavalt auto ja ajama me Lillehammerist Stavangeri poole panime. Satu ütles veel, et me ei sõida seda maad kahe päevaga ära, kuid meie olime uljad. Muidugi sõidame. Kõigest 505 kilomeetrit! Gps näitas sõiduajaks küll kaheksa tundi, aga no mis…väike asi! Ma teadsin küll, et tee viib meid üle mägede, kuid jumala eest, ma ei olnud arvestanud sellega, et  nende 87678m kõrguste mägede otsas, neist üles-alla, ümber ja üle sõitmine võtab aega. Hingematvalt ilus on küll, aga… Ega siis meie ei ole normaalsed inimesed, kes ENNE reisi endale teekonna ja võimalikud ööbimiskohad selgeks teeks.

Poolel teel oli meil selge, et me ei jõua mitte mingi nipiga õhtuks Stavangerisse ning me hakkasime otsima ööbimiskohta. Ei ole eriti lihtne autosõidu ajal sobivat hotelli leida kui 1) sul pole internetti 2) sa ei tea koha nimesid ja 3) su gps, mille sa hambad ristis telefoniarvet kartes siiski sisse lülitad, lolliks läheb. Ahjaa, 4) ka – on puhkuste tippaeg ning hotellid maksavad väikese varanduse. Lõpuks õnnestus mul leida üks motell, mis tol hetkel kui ma hotelli broneerisin, tundus olevat 97 km kaugusel – see sobib, mõtlesime meie ja ma broneerisin hotelli ära (57 km, mis oli vahemaa esimese hotellini, tundus TOL HETKEL liiga lähedal). Kui me tund aega hiljem gpsi jälle sisse panime (ei, me ei sõitnud SEE KORD huupi, vaid kirjutasime endale üles teenumbri ja kohad, millest läbi peame sõitma) näitas gps vahemaaks hotellini 138km ja 1h 40 minutit.  Te ei kujuta ette, mitu korda ma emale ütlesin, et magame siin samas autos, sest mina (kes ma istusin kõrval) tundsin, et ma enam ei jaksa sõita, seda enam, et meile tundus, et me oleme sattunud ringteele. Ma ei julgenud küsida, kas ema on ka väsinud, aga iga normaalne inimene oleks. Sest ilma igasugu liialduseta sõitsime me üle ja ümber 987986 m kõrgustest mägedest max 50 km tunnis.

Muidugi kui lõpuni aus olla, siis tegelikult oli ju ette teada, et kui autosse satume mina ja emme ja Ida, siis on seiklused juba meie reisi ette kirjutatud ning muidu ma ei teaks, et ka see lõunapool Norrat on IMEILUS, aga ei olnud midagi mõnusamat kui me LÕPUKS (kui meile tundus, et Ryssland* nimelist kohta EI OLE olemas) ometi oma hotelli üles leidsime.

11

Homme jätkame me reisi Stavangeri suunas. Tõotab tulla huvitav päev. Ja mis kõige hullem – me peame ka tagasi sõitma. Gps näitab sõiduajaks üle 13 tunni. Ma ei tea… Tundub ikka hullumeelne. Nii hullumeelne, et vaid minusugune hull otsustab 40minutilise lennukisõidu asemel 24tunnise autosõidu kasuks.

*koha nimi oli siiski Rysstad, aga kohati tundus küll et oleme sihtkohaks Ryssland (Venemaa) pannud.

 

 

 

Kirg

Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb.

Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu lemmiktunnid need kirjanduse tunnid, kui pidime kirjandeid kirjutama. Moodsa järjena tuli edasi kirg blogida. Ma olen siin ja seal öelnud, et minu blogi on võrreldes paljude teiste blogidega 89687 korda rohkem mainstream, kuid siiski olen ma lootnud, et aastate jooksul olen ma (lisaks kriitikale ja vingumisele ja negatiivsusele) inimestele pakkunud ka meelelahutust. See on omakorda ka põhjus, miks ma Delfis osaliselt töötan. Mulle meeldib kirjutada.

Kirg reisida. Oma võimaluste piires, aga nii palju kui võimalik. Sihtkohad ei pea isegi kauged olema, piisab kasvõi nädalavahetusest Haapsalus, Jurmalas või Oxelösundis. See aasta on mulle pakkunud palju reisimise võimalusi. Neid tuleb veelgi. Mulle on ikka etteheidetud, et ma olen nagu mustlane, kes paigal ei püsi. Ei püsi tõesti, ma muutunud kärsituks ja virilaks kui pean kaua ühe koha peal olema. Seepärast on ka mu tööd alati olnud seotud reisimisega. Isegi Hiiumaa kohvikupäevade korraldustiimis olemine tähendab reisimist. See mõnus siblimine siia sinna. Järgmisel nädalal läheme me Idaga korraks Hiiumaale, siis korraks Rootsi, siis korraks Norra, siis juba jälle Hiiumaale, Jurmalasse, Norra. Töö ja puhkus käsikäes. Kirg. Suure algustähega! Minu jaoks ei ole mingi probleem kasvõi lennujaamades aega veeta. Okei, kui seda korraga liiga paljuks läheb, siis tüütab tõesti ära, aga nii laias laastus.  Eile hilisõhtul uurisin ma, kuhu augustis üheks nädalavahetuseks Marekiga koos sõita. Meil on 10. pulma-aastapäev, pulmareisil me kusjuures ei käinudki, lükkasime muudkui aasta edasi. Mulle tundub, et üks selline hilinenud pulmareis/pulma-aastapäevareis kuluks ära. Kõige soodsamad olid hetkel reisid Pariisi, Rooma ja Pisasse. Milanost võiks samas auto võtta ja sõita Como äärde? Como on jumalikult kaunis ja ulmeromantiline, kas pole?

Kirg oma töö vastu. Ma teen oma tööd alati suure kirega ja seepärast võtan ma kõige enam südamesse tööga seotud apsakaid, kriitikat, läbikukkumist, eksimusi. Ma võtan neid isiklikult ja põen mõnda aega. Minu töö on müük, turundus ja kliendisuhtlus. Ma tean nii paljusid inimesi, kes suhtuvad müügitöösse põlastavalt või ütlevad, et see on liiga stressirohke, aga minule meeldib. Mulle meeldib see protsess, kuidas kliendini jõuda, mulle meeldivad läbirääkimised, mis viivad tulemusteni, mulle meeldib läbi mõelda, kuidas midagi kõige kavalamalt teha, nii et kõigil kasu oleks. Mulle meeldib müügitöö. Samas jällegi sõltub kõik ka sellest, mida müüa. Kõike ma müüa ei suudaks ega tahaks. On asju, mis minu silmi särama ei pane ja siis ma ei viitsi. Aga on asju, mis panevad särama. Ja ei, see ei pea olema luksuslik naistepesu või raamatud, see võib vabalt olla ka klaasist rõdupiire. Mul peab müüdava asjaga tekkima lihtsalt mingi suhe. Nii et ma julgen ja tahan seda müüa, usun, millesse ma räägin. Kui tahate mind kurvastada, siis kõige lihtsam on seda teha kui tõmbate mu tööalasele kirele pidurit.

Vot nii palju siis varahommikusest kirest:) On veel palju asju, mida ma kirega teen, aga point polegi selles, mida ma teen, vaid selles, et minu jaoks on kirg oluline. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen väga emotsionaalne ja noh kirg käib asja juurde:D

Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Sõltuvus/Addicted

Ilmselt olen ma selle blogi ajaloo jooksul n+1 korda öelnud, et hariduselt olen ma  (norra keele) filoloog, aga ma ei tea, kas ma olen ka seda öelnud, et tõlketööga leiva lauale toomine on minus alati tekitanud õõvastust. Ma ei ole nii püsiv ja kannatlik Miks ma ülikoolis just selle eriala valisin, jumal seda teab (või noh ma tean ka, aga see polegi oluline), kuid ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud, see on kummalisel kombel mulle täiesti müstilisi uksi avanud.

Ometi on läinud nii, et muude tööde kõrvalt olen ma alati tegelenud ka tõlkimisega, kirjaliku tõlkega, need paar korda, mis ma olen pidanud suulist tõlget tegema, on minu jaoks olnud liig mis liig, ei ole minu teetassike. Kümme aastat olen ma enamus ajast tõlkinud ehitusvaldkonnaga seotud tekste, sest mu töökogemus on 90% ehitusest. Mingi hetk tagasi kilkasin ma (salapäraselt) ka siin blogis, et mind on kaasatud ühte projekti, millest hetkel palju rääkida ei saa, igaks juhuks. See tähendas siis minu puhul laias laastus ühe teksti tõlkimist. Aga seekord kirjandusliku teksti. Jube ambitsioonikas, sest tegu on ühe minu lemmikirjaniku ja lemmikteosega ning ma olen seda tõlgitavat teost ka laval näinud, ma kartsin, et ma ei saa hakkama.

Täna haarasin ma härjal sarvist ja teate ma olen sõltuvuses, ma ei suuda lõpetada. Ma lihtsalt loen, tõlgin, ahmin neid sõnu endasse ja ilma liialdamata tekst ja tegelased ning nende hääled muutuvad mu peas reaalseteks. See on nii sürreaalne tunne, kuidas üks tekst saab niimoodi ellu tulla. Ja kuidas töö, mida ma kunagi pole armastanud teha on mind haaranud niimoodi enda sisse, et ma ei suuda lõpetada. Muudkui luba endale, et üks lehekülg veel ja jätkan ning jätkan. Sest tekst muutub ellu, sõnadel on elu.

Ma ei kirjutanud seda postitust siin selleks, et kiidelda, et appikene ma oskan nii hästi üht või teist keelt või et mu elu on hetkel nii põnev, et ma unustasin isegi 17.mai tähistamise ära. Ma olen alati mõelnud, et kuidas üks või teine inimene läheb nii põlema kui mingist teemast räägib, et kuidas see ometi võimalik on, et midagi nii paelub ja huvi pakub (näiteks mu sugulane fotograafiast, teine heegeldamisest, kolmas taimedest jne) ja hetkel olen ma ise samasugune. Ma mõistan neid. Ja ma tahaks karjuda, et minu käes on tõlkimisel viimaste aastate parim teos, jævla den forfatteren, ja, HAN, aga ma hoian end tagasi. Ei saa erutusest magadagi, seepärast oli vaja kasvõi selline umbmäärane emotsioon endast välja lasta!

////

I feel so quilty that I for the first time in my life forgot to celebrate the 17th of May and congratulate Norway in this amazing day. But I have been so carried away with a project that I am suddenly in a teeny-tiny way involved with that I have been translating and reading almost the whole day today. 

My education is philologist and this means that my occupation could be a translator or a guide. Guiding is quite fun, but I cannot say the same about translating. Nevertheless I have beeb translating construction related things into Norwegian over then years…because…oh well… work and it has in a way become a logical thing for me to do. Not enjoying it, but it has not hurt me either. 

And no suddenly almost out of the blue I hold in my hand one of the most genious works of my new favorite author and I am translating his text. This is insane. Insane, because I LOVE translating it. I love translating. I love something that I have never actually loved to do. I feel addicted. I thought perhaps this is a too big bite for me, but gave it a try today. Of course this is only a raw translation, but I cannot stop. I have seen this play on scene in Norway and now every single word I translate becomes so real in my head. I honestly can hear their voices, I can feel the pauses, the rythm in the sentences .

It is so intense that I cannot even sleep. I am just translating and enjoying every single word, thinking wow, it is me and this genious author here. Denne forfatteren, han! I have never actually understood people who enjoy something that much, like some people love photography, some knitting, some gardening, and now I am one of them. 

The reason for this post was not to show off that hey look at me, I am so good in Norwegian, the reason is, that I feel so blessed to be part (a small part) of somthing so big (for me). I would like to scream out loud what the project is, but it is too early. Let´s just cross fingers for now and forgive me for forgetting even 17th of May.