Kirg

Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb.

Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu lemmiktunnid need kirjanduse tunnid, kui pidime kirjandeid kirjutama. Moodsa järjena tuli edasi kirg blogida. Ma olen siin ja seal öelnud, et minu blogi on võrreldes paljude teiste blogidega 89687 korda rohkem mainstream, kuid siiski olen ma lootnud, et aastate jooksul olen ma (lisaks kriitikale ja vingumisele ja negatiivsusele) inimestele pakkunud ka meelelahutust. See on omakorda ka põhjus, miks ma Delfis osaliselt töötan. Mulle meeldib kirjutada.

Kirg reisida. Oma võimaluste piires, aga nii palju kui võimalik. Sihtkohad ei pea isegi kauged olema, piisab kasvõi nädalavahetusest Haapsalus, Jurmalas või Oxelösundis. See aasta on mulle pakkunud palju reisimise võimalusi. Neid tuleb veelgi. Mulle on ikka etteheidetud, et ma olen nagu mustlane, kes paigal ei püsi. Ei püsi tõesti, ma muutunud kärsituks ja virilaks kui pean kaua ühe koha peal olema. Seepärast on ka mu tööd alati olnud seotud reisimisega. Isegi Hiiumaa kohvikupäevade korraldustiimis olemine tähendab reisimist. See mõnus siblimine siia sinna. Järgmisel nädalal läheme me Idaga korraks Hiiumaale, siis korraks Rootsi, siis korraks Norra, siis juba jälle Hiiumaale, Jurmalasse, Norra. Töö ja puhkus käsikäes. Kirg. Suure algustähega! Minu jaoks ei ole mingi probleem kasvõi lennujaamades aega veeta. Okei, kui seda korraga liiga paljuks läheb, siis tüütab tõesti ära, aga nii laias laastus.  Eile hilisõhtul uurisin ma, kuhu augustis üheks nädalavahetuseks Marekiga koos sõita. Meil on 10. pulma-aastapäev, pulmareisil me kusjuures ei käinudki, lükkasime muudkui aasta edasi. Mulle tundub, et üks selline hilinenud pulmareis/pulma-aastapäevareis kuluks ära. Kõige soodsamad olid hetkel reisid Pariisi, Rooma ja Pisasse. Milanost võiks samas auto võtta ja sõita Como äärde? Como on jumalikult kaunis ja ulmeromantiline, kas pole?

Kirg oma töö vastu. Ma teen oma tööd alati suure kirega ja seepärast võtan ma kõige enam südamesse tööga seotud apsakaid, kriitikat, läbikukkumist, eksimusi. Ma võtan neid isiklikult ja põen mõnda aega. Minu töö on müük, turundus ja kliendisuhtlus. Ma tean nii paljusid inimesi, kes suhtuvad müügitöösse põlastavalt või ütlevad, et see on liiga stressirohke, aga minule meeldib. Mulle meeldib see protsess, kuidas kliendini jõuda, mulle meeldivad läbirääkimised, mis viivad tulemusteni, mulle meeldib läbi mõelda, kuidas midagi kõige kavalamalt teha, nii et kõigil kasu oleks. Mulle meeldib müügitöö. Samas jällegi sõltub kõik ka sellest, mida müüa. Kõike ma müüa ei suudaks ega tahaks. On asju, mis minu silmi särama ei pane ja siis ma ei viitsi. Aga on asju, mis panevad särama. Ja ei, see ei pea olema luksuslik naistepesu või raamatud, see võib vabalt olla ka klaasist rõdupiire. Mul peab müüdava asjaga tekkima lihtsalt mingi suhe. Nii et ma julgen ja tahan seda müüa, usun, millesse ma räägin. Kui tahate mind kurvastada, siis kõige lihtsam on seda teha kui tõmbate mu tööalasele kirele pidurit.

Vot nii palju siis varahommikusest kirest:) On veel palju asju, mida ma kirega teen, aga point polegi selles, mida ma teen, vaid selles, et minu jaoks on kirg oluline. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen väga emotsionaalne ja noh kirg käib asja juurde:D

Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Sõltuvus/Addicted

Ilmselt olen ma selle blogi ajaloo jooksul n+1 korda öelnud, et hariduselt olen ma  (norra keele) filoloog, aga ma ei tea, kas ma olen ka seda öelnud, et tõlketööga leiva lauale toomine on minus alati tekitanud õõvastust. Ma ei ole nii püsiv ja kannatlik Miks ma ülikoolis just selle eriala valisin, jumal seda teab (või noh ma tean ka, aga see polegi oluline), kuid ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud, see on kummalisel kombel mulle täiesti müstilisi uksi avanud.

Ometi on läinud nii, et muude tööde kõrvalt olen ma alati tegelenud ka tõlkimisega, kirjaliku tõlkega, need paar korda, mis ma olen pidanud suulist tõlget tegema, on minu jaoks olnud liig mis liig, ei ole minu teetassike. Kümme aastat olen ma enamus ajast tõlkinud ehitusvaldkonnaga seotud tekste, sest mu töökogemus on 90% ehitusest. Mingi hetk tagasi kilkasin ma (salapäraselt) ka siin blogis, et mind on kaasatud ühte projekti, millest hetkel palju rääkida ei saa, igaks juhuks. See tähendas siis minu puhul laias laastus ühe teksti tõlkimist. Aga seekord kirjandusliku teksti. Jube ambitsioonikas, sest tegu on ühe minu lemmikirjaniku ja lemmikteosega ning ma olen seda tõlgitavat teost ka laval näinud, ma kartsin, et ma ei saa hakkama.

Täna haarasin ma härjal sarvist ja teate ma olen sõltuvuses, ma ei suuda lõpetada. Ma lihtsalt loen, tõlgin, ahmin neid sõnu endasse ja ilma liialdamata tekst ja tegelased ning nende hääled muutuvad mu peas reaalseteks. See on nii sürreaalne tunne, kuidas üks tekst saab niimoodi ellu tulla. Ja kuidas töö, mida ma kunagi pole armastanud teha on mind haaranud niimoodi enda sisse, et ma ei suuda lõpetada. Muudkui luba endale, et üks lehekülg veel ja jätkan ning jätkan. Sest tekst muutub ellu, sõnadel on elu.

Ma ei kirjutanud seda postitust siin selleks, et kiidelda, et appikene ma oskan nii hästi üht või teist keelt või et mu elu on hetkel nii põnev, et ma unustasin isegi 17.mai tähistamise ära. Ma olen alati mõelnud, et kuidas üks või teine inimene läheb nii põlema kui mingist teemast räägib, et kuidas see ometi võimalik on, et midagi nii paelub ja huvi pakub (näiteks mu sugulane fotograafiast, teine heegeldamisest, kolmas taimedest jne) ja hetkel olen ma ise samasugune. Ma mõistan neid. Ja ma tahaks karjuda, et minu käes on tõlkimisel viimaste aastate parim teos, jævla den forfatteren, ja, HAN, aga ma hoian end tagasi. Ei saa erutusest magadagi, seepärast oli vaja kasvõi selline umbmäärane emotsioon endast välja lasta!

////

I feel so quilty that I for the first time in my life forgot to celebrate the 17th of May and congratulate Norway in this amazing day. But I have been so carried away with a project that I am suddenly in a teeny-tiny way involved with that I have been translating and reading almost the whole day today. 

My education is philologist and this means that my occupation could be a translator or a guide. Guiding is quite fun, but I cannot say the same about translating. Nevertheless I have beeb translating construction related things into Norwegian over then years…because…oh well… work and it has in a way become a logical thing for me to do. Not enjoying it, but it has not hurt me either. 

And no suddenly almost out of the blue I hold in my hand one of the most genious works of my new favorite author and I am translating his text. This is insane. Insane, because I LOVE translating it. I love translating. I love something that I have never actually loved to do. I feel addicted. I thought perhaps this is a too big bite for me, but gave it a try today. Of course this is only a raw translation, but I cannot stop. I have seen this play on scene in Norway and now every single word I translate becomes so real in my head. I honestly can hear their voices, I can feel the pauses, the rythm in the sentences .

It is so intense that I cannot even sleep. I am just translating and enjoying every single word, thinking wow, it is me and this genious author here. Denne forfatteren, han! I have never actually understood people who enjoy something that much, like some people love photography, some knitting, some gardening, and now I am one of them. 

The reason for this post was not to show off that hey look at me, I am so good in Norwegian, the reason is, that I feel so blessed to be part (a small part) of somthing so big (for me). I would like to scream out loud what the project is, but it is too early. Let´s just cross fingers for now and forgive me for forgetting even 17th of May. 

Kas töönarkomaania on kuidagi ravitav või on see sõltuvus?

Et üdini aus olla pean ma alustama sellest, et ei ole ka mina päris puhas poiss/tüdruk. Väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ma unustan end tööle või ei suuda lõpetada, sest olen teemas nii sees. Samas olen ma ka nö vabakutseline, et ma teengi oma tööd ilma kindla tööajata kasvõi keset ööd kui vaim peale tuleb. Näiteks täna öösel oleks ma pidanud üles tulema, sest ma ei saanud niikuinii magada. Mulle tuli üks enda arvates geniaalne idee ühe töö teostamiseks. Ma ketrasin ja ketrasin seda oma mõtetes ja läksin nii elevile, et see ei lasknud mul magada. Täna olen ma nagu puuga pähe saanud. Mul on tihti mitu projekti tules ja aega kipub ka teinekord ööpäevas väheks jääma, kuid sellegi poolest ei jää mul eraelu elamata. Reedel läheme me Idaga nädalavahetuseks Rootsi. Emale külla ja kontserdile.

Marek on ka niikuinii Roheliste Rattaretkel. Või ei, oota, ei ole ju, sest viimasel hetkel hüppas ta alt ära ja peab tööl olema. Ma tean seda teooriat, et inimesed põgenevad üldjuhul töösse mingi (eraelulise?) probleemi eest ja laias laastus olen ma sellega nõus, kuid samas ei ole ka. On mingi osa inimesi, kes lihtsalt tunnevad, et nad on asendamatud, nad oskavad oma tööd hästi, neile pakub see naudingut, nad tahavad tunnustust ega usalda teisi. Mina elan ühe sellisega koos. Ninatargad ütleks nüüd jälle süvenemata, et kui ta viimasel hetkel kokkulepitud reisist loobus, siis ju ta ikka ei taha minuga koos olla, et ju tal on minust kui naisest kõrini ja pigem on tööl. Kui te siiski süvenesite, siis te lugesite, et rattaretkele pidi ta minema sõpradega.

Ma saan väga hästi aru, et tuleb ette olukordi, kus tuleb töö valida, on olukordi, mida ei saa teisiti lahendada. Mina isegi valisin oma parima sõbranna juubeli asemel töö. Aga päris ausalt ütlen ka, et tegelikult nüüd kahetsen. See selleks. Tagasi selle töönarkomaani juurde, kellega ma koos elan. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimene  tööle pühendunud on, see on tema eripära ja tema kiiks, kuid ma ei suuda mõista, kuidas see töö niivõrd oluline on. Ma olen sel aastal edasi lükanud kaks Norra reisi, jätnud ära n+1 spaa-külastust jne,  sest Marek peab tööl olema  – keegi on puhkusel, keegi on lahkumisavalduse andnud, keegi ei saa üksi hakkama, kellelegi on laps haige, keegi on ise haige. Seda et ta läheb rattaretkele teadsid ta töö juures kõik juba mõnda aega. Ometi oli viimasel hetkel jälle see tema, kes OMA plaanidest loobus, sest keegi haigestus.

Marek ei haigestu, Marek ei võta vabu päevi, Marek ei ole kodus haige lapsega, Marek ei lähe töölt ära, et jõuda lapse lasteaiapidudele, Marek ei puhka. Ta on 43-aastane mees, kes EI OSKA puhata, kes pühendub sajaprotsendiliselt tööle ja keda nende iseloomujoonte pärast minu meelest ära kasutatakse. Teate, ma tean, et raha ei ole elus kõige olulisem, kuid minu arvates ei saa ta sellise pühendumuse eest isegi piisavalt tasu.

Ma püüan seda töönarkomaaniat mõista ja mitte ette heita liigset töötamist, sest samal ajal saan ma aru kui raske võib tööl olla, sest ka mina näen, kuidas minust noorem generatsioon (appi, nüüd ma kõlasin TÕESTI vanana) ei viitsi tööd teha, neil on suva, aga keegi peab ju asjad siiski ära tegema, kuid…Iga inimene peab ju vahel ka puhkama. Juhtme seinast välja tõmbama. Endale ja oma tervisele mõtlema.

Ma olen seisukohal, et asendamatuid inimesi ei ole olemas ja tegelikult ei hinda sellist panust lõpuks keegi. Küllalt on juhtumeid, kus inimesed tööl läbi põlemad ja (heal juhul vaid) tööstressiga haiguslehele jäävad ning siis asendatud saavad, sest “haigest inimesest pole ju tööl midagi kasu”. Ma olen ka seisukohal, et ennast ei saa asendamatuks teha, seda hakatakse ära kasutama, teistel on mugav ja inimene on oma loomuselt laisk – milleks teha ise kui leidub Mareki-suguseid lolle, kes kõik töö ära teevad, nii et endal jääb vaid töövilju noppida ilma suurema vaevata.

Mul on hea meel, et seekord laseb Marek üle “vaid” sõbrad ja Hiiumaa nädalavahetuse, oleks olnud kurvem kui me oleksime planeerinud romantilist nädalavahetust mõnes Toskaana veinimõisas ja praamipiletite asemel läheks nüüd raisku lennupiletid. Jah, see oli maksimaalne sarkasm olukorra absurdsuse üle. Ma ei saa tegelikult mitte midagi planeerida, sest 98% juhtudel tuleb midagi “ootamatut” ette (no näiteks jääb kellegi laps haigeks) ja Marek peab tööl olema. Ma ei tea, kuidas ja miks ta on igas ettevõttes ainus, kes sellises olukorras olemas on. Milleks siis kõik ülejäänud töötajad? Kas selline töönarkomaania on ravitav? Ma päris ausalt küsin, sest meil on augustis 10. pulma-aastapäev, ma vaikselt salaja olen otsinud soodsaid lennupileteid, et Marekile kingitus teha, kuid tundub veidi mõttetu kui ta jälle tulla ei saaks…sest noh… töö.

Kui keegi nägi selles postituses jälle seda, et meie suhe on karil ja Marek otsib võimalusi mitte minuga aega veeta, siis pean teile vist pettumuse valmistama. Kõik need 11 aastat, mis me koos oleme elanud on ta selline olnud. Kui keegi nägi siin postituses jälle seda, kuidas ma Mareki kallal vingun, siis ei, ma ei vingu, ma püüan mõista ja aru saada, kuid tunnen ka muret. Selline liigne töötamine ei saa tervislik olla.

Paanikahoog

Kas teil on olnud sellist tunnet, et kõik on liiga hästi, et see tundub kuidagi hirmutav? Mul on hetkel selline tunne. Eile oli selline kummaline päev.

Ma tegelen mingil määral müügitööga. Helistasin ühele potentsiaalsele kliendile ja see oli üks mu telefonimüügi ajaloo kohutavamaid kogemusi. Ma oleks nagu soovinud inimesele sõna otseses mõttes s..a müüa. Panin toru ära ja mõtlesin, et mis edasi. Esimene mõte oli masenduda, teine mõte aga minna edasi ja näidata tollele inimesele, millest ta ilma jääb. Mulle tundus teine variant mõtekam. Ma saatsin meili ühele teisele poele, hammustasin suure ampsu, sest see pood on crème de la crème. Ma olen selle poega püüdnud kontakti saada kolm kuud. Tulutult. Aga nüüd tundsin kohe, et pean uuesti proovima. Ja saate aru, ma sain vastuse, et nad on nõus minuga kohtuma. Ma oleks võinud kellelegi õnnest kaela hüpata, kahjuks olin ma üksinda kodus ja mul ei olnud oma rõõmu kellegagi jagada. Aga omaette kisendasin nii mina kui mu sisemine jumalanna rõõmust.

Nii. Järgmiseks läks teele üks tellimus. See tegi mind rõõmsaks, sest ka selle nimel olin ma kuid vaeva näinud. Mu töö kandis vilja. Ma ei oska sõnadesse panna ka seda rõõmu. Eelmisel aastal lõpetasin ma koostöö ühe ettevõttega, kes tahtis tulemusi kohe. Mul ei olnud talle neid kohe kandikul anda ja ma hakkasin endas natuke kahtlema. Tänu sellele tööle sain ma aru, et viga ei olnud minu puudulikus müügitöö oskuses, vaid tolle ettevõtte soovid olid ebaratsionaalsed.

Hilisõhtul kui ma oma meilboksi lahti tegin, ei suutnud ma uskuda, mida ma sealt lugesin. Üks megaäge projekt, millest ma ei saa kõva häälega rääkida, kuigi niiiiiiiii tahaks. Natuke lausa uskumatu. Ja ma annan endast küll parima, et see projekt teoks saaks. Minu osa on selles muidugi marginaalne, kuid no sihuke au on kasvõi grammike sellest osa saada. Appi, noh!

See ei ole veel kõik. Veel hiljem sain ma veel ühe meili. Koostööst. Ma pidin täna lõuna ajal tegelikult ühe tuttavaga lõunatama, aga ma pean ta üle laskma:(  Ootamatult saan ma kokku hoopis ühe tütarlapsega Ukrainast.

Kohutavalt kehvasti alganud päev sai hoopis teise mõtte.

Ühesõnaga. Ma ei taha kelkida, aga kuidagi on tööalaselt see aasta nii ulme olnud. Natuke nagu selline tunne, et kõik, mida ma katsun, muutub…ei, mitte kullaks, aga tulemuseks.  See on sürreaalne tunne. Aga siis on see paanikahoolaadne tunne siin juures, et appikene, mis toimub, kuidas kõik toimib ja ma leian end mõttelt, et mis saab pekki minna või kuna mingi pauk kusagilt tuleb. Ma tean, et nii ei tohi mõelda ja ma peaks vaid rauda taguma, kuni see kuum on, ilma mingeid pseudoprobleeme väljamõtlemata, aga no hirmus tunne on. Julgeks lausa öelda, et edukas ja ambitsioonikas:D

 

Unistustetöö

Mõnikord mul ei olegi muud öelda kui, et pilt räägib rohkem kui sada sõna. Hea, et aknapesija köiega kinni oli ja ilmselt on nüüd iga kord rebimine, et kes kuttidest just selle kontori aknaid pesema saab, sest noh…Mõnes kontoris on tavapärased sellised tööpäevad, sellised naised ja sellised outfitid. Sähh sulle minu arvamust, et 9-5 kontoritöö on igav ja minu vabakutselise elu on palju põnevam. Minu akna taga ei kõlgu ei aknapuhastajaid ega kõnni keegi ka aluspesu väel mu “kontoris”  ringi.

Well, talk about dreamjob for some people. Probably for him. Think about cleaning your windows and then seeing an office full of women dressed in bikinis. Must be a dream job. I guess I have been wrong when I´ve said 9-5 office work is boring compared to my home office freelancer job. Now windowscleaners and bikinis in my home office. 

18308774_1379210858784121_1666190830_n

18302362_1379210748784132_1912375576_n

 

 

Kuidas sa kõike seda jõuad?

Olete ju kuulnud küll, kuidas inimestelt, kes igale poole jõuavad ja saja asjaga tegelevad, küsitakse aegajalt, et kuidas sa kõike seda jõuad. Tegelikkus on see, et ega ei jõutagi. Kui jõutakse kõike, siis on kindlasti mõni asi, mida tehakse poolikult või üle jala, või kui siis jõutakse kõike, siis ikkagi on see millegi arvelt.

Mina pidin eile jõudma trenni, kahele kohtumisele, lapsega mängima, tööd tegema ja õhtuks ka Tartusse. Hommikul tegin ma esimese õige otsuse ja viisin siiski Ida lasteaeda, sest ma ei suutnud logistikat paika panna, kuidas ma igale poole jõuan, ilma autota ja lapsega. Kui te küsite, miks trenn mu jaoks ka oluline on, et seda ei saa tühistada, siis osaliselt on see trenn ja teekond minu töö. Ma ei saa tööd tühistada. Seega esimese osa päevast tegin ma tööd. Lapse arvelt. Poolest päevast kui üks kohtumine oli veninud mitu tundi pikemaks kui planeeritud ei suutnud ma välja mõelda, kuidas ma jõuan veel ühele kohtumisele ja siis ka kella seitsmeks Tartusse sõbrannadega õhtusöögile. Ma tühistasin Tartusse mineku. Seega teine osa päevast toimus sõbrannade arvelt.

Mis on need sada asja, millega ma tegelen? Üks mu tuttav heidab mulle pidevalt ette, et miks ma ei kirjuta oma blogis rohkem oma tegemistest, et niimoodi inimesed kommenteerivadki, et oled kade ja tühine, sest nad arvavad, et oled omadega kimpus ja masendun diivanil. Ma olen talle alati vastanud, et mul on natukene ükskõik, mis mulje ma endast blogis jätan ning ei ole pidanud väga vajalikuks oma tegevusi (enam) avalikustada, sest ma võin mürki võtta, et need, kes mind lolliks kanaks peavad, need teevad seda niikuinii ja need teised, kes mind tunnevad või tahavad tunda, need on ka hoolimata “rumalast blogiminust” tabanud ära pärisminu.

Ometigi tunnen ma täna vastupandamatut soovi oma tööst natukene rääkida.  See kõik on natukene ka blogiga seotud.

Seitse aastat tagasi sattusin ma tööle ühte ehitusettevõttesse, mind kutsuti vestlusele, sest ma olevat oma Mutrikese skandaaliga muljet avaldanud, et juu olev mõtlev inimene ja minust võiks seal kasu olla. Läkski nii, et mulle hakkas see töö meeldima ja minust oligi kasu, aga noore ja auahnena võtsin ma juba aasta hiljem vastu teise tööpakkumise, kus mulle oluliselt suuremat palka pakuti. Eelmisel aastal kui ma blogis mainisin, et pakun erinevatele ettevõtetele turundust võttis see vana tööandja minuga uuesti ühendust ning soovis, et ma ka tema ettevõttele uuesti turundust tegema hakkaks. Seda ma nokitsengi kodus diivanil teha iga päev.

Umbes samal ajal kirjutas mulle üks blogilugeja ja tegi mulle sellise pakkumise, et mul jäi suu lahti. Ma olin hämmingus ja lugesin mitu korda üle, mida ta mulle pakkus. Jah, ma lugesi õigesti. Tal oli blogi põhjal minust väga kindel ettekujutus tekkinud ning ta arvas, et see koht sobib mulle. Eile käisin ma temaga siis esimest korda silmast silma kohtumas ning kui muljet endast ära ei rikkunud, siis võin ma varsti öelda, et olen ühe ettevõtmise kommunikatsioonijuht. Tegu on küll projektipõhise pakkumisega, kuid see on üks hullult äge ettevõtmine. Ja kas ei ole naljakas, et samal ajal kui osa lugejaid peab mind blogi põhjal viimaseks mölakaks või lollimaks kui lauajalg, siis teine osa lugejaid näeb hoopis midagi muud ning pakub mulle tööd.

Natuke peale seda pakkumist sain ma ka kolmanda tööpakkumise. Ka see tuli kaudselt läbi blogi. Nad tellisid minult ühekordse turu-uuringu, kuid tänaseks olen ma selle ettevõttega seotud juba kolm kuud. Endalegi ootamatult on see kasvanud millekski hoopiski suuremaks. ja põnevamaks. See on töö, mille pärast ma võin öösel magamata ka olla, sest see lihtsalt on nii äge. Ma olen selles valdkonnas tegutsenud 13-14 aastat, ühtepidi tean ma kõike seda, mida ma tegema pean läbi ja läbi, kuid toode, millega ma tegelen, on mulle täiesti uus maailm. Või noh, see on toode, mida ma ka isiklikult fännan, aga ma ei ole seda kunagi müüma pidanud. Ma olen seda alati ise ostnud.  Ei ole midagi põnevamat kui aidata ühel ettevõttel uuele turule siseneda. See ei ole kuiv müügitöö, vaid nii mõnusalt loominguline.

Lisaks nendele töödele on mul ka kaks hobitööd, mida ma täielikult fännan.

Mõnikord ma tunnen ka, et päevas jääb tunde väheks, sest ma ei taha ka ainult töötada, ma tahan kõike jõuda, aga tulles tagasi alguse juurde, siis kõike lihtsalt ei jõua. Viie projekti kallal töötamine nõuab pidevat prioriteerimist, aja planeerimist ja tuhandeid täiskirjutatud märkmikulehti, et kõik oleks ka tehtud. Muidugi oleks ilmselt palju lihtsam omada ühte töökohta, kuid sellel on omad miinused. Ma ei ole leidnud ühte töökohta, kus ma saaksin seda palka, mida ma soovin. Ma ei talu rutiini. Ma vajan vabadust ja pean saama ise otsustada, kuna ma tööd teen. Ma võin seda teha varahommikul või hilisõhtul, kuid ma ei suuda kogu aeg istuda 9-5 kusagil paigal. Mulle sobib selline “tõmblemine”.  Aga see kõik on ikkagi ja alati millegi arvelt.

Kuna ma oma töödest väga ei räägi, tegelikult ka väljaspool blogi, siis ütlen ausalt, et on ikka teinekord naljakas kuulda küll kui mulle öeldakse, et mis sul viga, sa ju kodune ning aega palju. Veelgi naljakam on aga lugeda blogi kommentaare, kus mul soovitatakse tööle minna, sest ehk siis ma ka saavutan midagi ning ei ole nii kade nende peale, kes saavad teha tööd, mida armastavad.

Ma ei pea blogimist tööks, kuid kas pole kummaline, et kõik need tööd olen ma saanud tänu blogimisele. Nii võiks öelda, et blogimine ikka ruulib täiega!