Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Kas töönarkomaania on kuidagi ravitav või on see sõltuvus?

Et üdini aus olla pean ma alustama sellest, et ei ole ka mina päris puhas poiss/tüdruk. Väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ma unustan end tööle või ei suuda lõpetada, sest olen teemas nii sees. Samas olen ma ka nö vabakutseline, et ma teengi oma tööd ilma kindla tööajata kasvõi keset ööd kui vaim peale tuleb. Näiteks täna öösel oleks ma pidanud üles tulema, sest ma ei saanud niikuinii magada. Mulle tuli üks enda arvates geniaalne idee ühe töö teostamiseks. Ma ketrasin ja ketrasin seda oma mõtetes ja läksin nii elevile, et see ei lasknud mul magada. Täna olen ma nagu puuga pähe saanud. Mul on tihti mitu projekti tules ja aega kipub ka teinekord ööpäevas väheks jääma, kuid sellegi poolest ei jää mul eraelu elamata. Reedel läheme me Idaga nädalavahetuseks Rootsi. Emale külla ja kontserdile.

Marek on ka niikuinii Roheliste Rattaretkel. Või ei, oota, ei ole ju, sest viimasel hetkel hüppas ta alt ära ja peab tööl olema. Ma tean seda teooriat, et inimesed põgenevad üldjuhul töösse mingi (eraelulise?) probleemi eest ja laias laastus olen ma sellega nõus, kuid samas ei ole ka. On mingi osa inimesi, kes lihtsalt tunnevad, et nad on asendamatud, nad oskavad oma tööd hästi, neile pakub see naudingut, nad tahavad tunnustust ega usalda teisi. Mina elan ühe sellisega koos. Ninatargad ütleks nüüd jälle süvenemata, et kui ta viimasel hetkel kokkulepitud reisist loobus, siis ju ta ikka ei taha minuga koos olla, et ju tal on minust kui naisest kõrini ja pigem on tööl. Kui te siiski süvenesite, siis te lugesite, et rattaretkele pidi ta minema sõpradega.

Ma saan väga hästi aru, et tuleb ette olukordi, kus tuleb töö valida, on olukordi, mida ei saa teisiti lahendada. Mina isegi valisin oma parima sõbranna juubeli asemel töö. Aga päris ausalt ütlen ka, et tegelikult nüüd kahetsen. See selleks. Tagasi selle töönarkomaani juurde, kellega ma koos elan. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimene  tööle pühendunud on, see on tema eripära ja tema kiiks, kuid ma ei suuda mõista, kuidas see töö niivõrd oluline on. Ma olen sel aastal edasi lükanud kaks Norra reisi, jätnud ära n+1 spaa-külastust jne,  sest Marek peab tööl olema  – keegi on puhkusel, keegi on lahkumisavalduse andnud, keegi ei saa üksi hakkama, kellelegi on laps haige, keegi on ise haige. Seda et ta läheb rattaretkele teadsid ta töö juures kõik juba mõnda aega. Ometi oli viimasel hetkel jälle see tema, kes OMA plaanidest loobus, sest keegi haigestus.

Marek ei haigestu, Marek ei võta vabu päevi, Marek ei ole kodus haige lapsega, Marek ei lähe töölt ära, et jõuda lapse lasteaiapidudele, Marek ei puhka. Ta on 43-aastane mees, kes EI OSKA puhata, kes pühendub sajaprotsendiliselt tööle ja keda nende iseloomujoonte pärast minu meelest ära kasutatakse. Teate, ma tean, et raha ei ole elus kõige olulisem, kuid minu arvates ei saa ta sellise pühendumuse eest isegi piisavalt tasu.

Ma püüan seda töönarkomaaniat mõista ja mitte ette heita liigset töötamist, sest samal ajal saan ma aru kui raske võib tööl olla, sest ka mina näen, kuidas minust noorem generatsioon (appi, nüüd ma kõlasin TÕESTI vanana) ei viitsi tööd teha, neil on suva, aga keegi peab ju asjad siiski ära tegema, kuid…Iga inimene peab ju vahel ka puhkama. Juhtme seinast välja tõmbama. Endale ja oma tervisele mõtlema.

Ma olen seisukohal, et asendamatuid inimesi ei ole olemas ja tegelikult ei hinda sellist panust lõpuks keegi. Küllalt on juhtumeid, kus inimesed tööl läbi põlemad ja (heal juhul vaid) tööstressiga haiguslehele jäävad ning siis asendatud saavad, sest “haigest inimesest pole ju tööl midagi kasu”. Ma olen ka seisukohal, et ennast ei saa asendamatuks teha, seda hakatakse ära kasutama, teistel on mugav ja inimene on oma loomuselt laisk – milleks teha ise kui leidub Mareki-suguseid lolle, kes kõik töö ära teevad, nii et endal jääb vaid töövilju noppida ilma suurema vaevata.

Mul on hea meel, et seekord laseb Marek üle “vaid” sõbrad ja Hiiumaa nädalavahetuse, oleks olnud kurvem kui me oleksime planeerinud romantilist nädalavahetust mõnes Toskaana veinimõisas ja praamipiletite asemel läheks nüüd raisku lennupiletid. Jah, see oli maksimaalne sarkasm olukorra absurdsuse üle. Ma ei saa tegelikult mitte midagi planeerida, sest 98% juhtudel tuleb midagi “ootamatut” ette (no näiteks jääb kellegi laps haigeks) ja Marek peab tööl olema. Ma ei tea, kuidas ja miks ta on igas ettevõttes ainus, kes sellises olukorras olemas on. Milleks siis kõik ülejäänud töötajad? Kas selline töönarkomaania on ravitav? Ma päris ausalt küsin, sest meil on augustis 10. pulma-aastapäev, ma vaikselt salaja olen otsinud soodsaid lennupileteid, et Marekile kingitus teha, kuid tundub veidi mõttetu kui ta jälle tulla ei saaks…sest noh… töö.

Kui keegi nägi selles postituses jälle seda, et meie suhe on karil ja Marek otsib võimalusi mitte minuga aega veeta, siis pean teile vist pettumuse valmistama. Kõik need 11 aastat, mis me koos oleme elanud on ta selline olnud. Kui keegi nägi siin postituses jälle seda, kuidas ma Mareki kallal vingun, siis ei, ma ei vingu, ma püüan mõista ja aru saada, kuid tunnen ka muret. Selline liigne töötamine ei saa tervislik olla.

Kuidas sa kõike seda jõuad?

Olete ju kuulnud küll, kuidas inimestelt, kes igale poole jõuavad ja saja asjaga tegelevad, küsitakse aegajalt, et kuidas sa kõike seda jõuad. Tegelikkus on see, et ega ei jõutagi. Kui jõutakse kõike, siis on kindlasti mõni asi, mida tehakse poolikult või üle jala, või kui siis jõutakse kõike, siis ikkagi on see millegi arvelt.

Mina pidin eile jõudma trenni, kahele kohtumisele, lapsega mängima, tööd tegema ja õhtuks ka Tartusse. Hommikul tegin ma esimese õige otsuse ja viisin siiski Ida lasteaeda, sest ma ei suutnud logistikat paika panna, kuidas ma igale poole jõuan, ilma autota ja lapsega. Kui te küsite, miks trenn mu jaoks ka oluline on, et seda ei saa tühistada, siis osaliselt on see trenn ja teekond minu töö. Ma ei saa tööd tühistada. Seega esimese osa päevast tegin ma tööd. Lapse arvelt. Poolest päevast kui üks kohtumine oli veninud mitu tundi pikemaks kui planeeritud ei suutnud ma välja mõelda, kuidas ma jõuan veel ühele kohtumisele ja siis ka kella seitsmeks Tartusse sõbrannadega õhtusöögile. Ma tühistasin Tartusse mineku. Seega teine osa päevast toimus sõbrannade arvelt.

Mis on need sada asja, millega ma tegelen? Üks mu tuttav heidab mulle pidevalt ette, et miks ma ei kirjuta oma blogis rohkem oma tegemistest, et niimoodi inimesed kommenteerivadki, et oled kade ja tühine, sest nad arvavad, et oled omadega kimpus ja masendun diivanil. Ma olen talle alati vastanud, et mul on natukene ükskõik, mis mulje ma endast blogis jätan ning ei ole pidanud väga vajalikuks oma tegevusi (enam) avalikustada, sest ma võin mürki võtta, et need, kes mind lolliks kanaks peavad, need teevad seda niikuinii ja need teised, kes mind tunnevad või tahavad tunda, need on ka hoolimata “rumalast blogiminust” tabanud ära pärisminu.

Ometigi tunnen ma täna vastupandamatut soovi oma tööst natukene rääkida.  See kõik on natukene ka blogiga seotud.

Seitse aastat tagasi sattusin ma tööle ühte ehitusettevõttesse, mind kutsuti vestlusele, sest ma olevat oma Mutrikese skandaaliga muljet avaldanud, et juu olev mõtlev inimene ja minust võiks seal kasu olla. Läkski nii, et mulle hakkas see töö meeldima ja minust oligi kasu, aga noore ja auahnena võtsin ma juba aasta hiljem vastu teise tööpakkumise, kus mulle oluliselt suuremat palka pakuti. Eelmisel aastal kui ma blogis mainisin, et pakun erinevatele ettevõtetele turundust võttis see vana tööandja minuga uuesti ühendust ning soovis, et ma ka tema ettevõttele uuesti turundust tegema hakkaks. Seda ma nokitsengi kodus diivanil teha iga päev.

Umbes samal ajal kirjutas mulle üks blogilugeja ja tegi mulle sellise pakkumise, et mul jäi suu lahti. Ma olin hämmingus ja lugesin mitu korda üle, mida ta mulle pakkus. Jah, ma lugesi õigesti. Tal oli blogi põhjal minust väga kindel ettekujutus tekkinud ning ta arvas, et see koht sobib mulle. Eile käisin ma temaga siis esimest korda silmast silma kohtumas ning kui muljet endast ära ei rikkunud, siis võin ma varsti öelda, et olen ühe ettevõtmise kommunikatsioonijuht. Tegu on küll projektipõhise pakkumisega, kuid see on üks hullult äge ettevõtmine. Ja kas ei ole naljakas, et samal ajal kui osa lugejaid peab mind blogi põhjal viimaseks mölakaks või lollimaks kui lauajalg, siis teine osa lugejaid näeb hoopis midagi muud ning pakub mulle tööd.

Natuke peale seda pakkumist sain ma ka kolmanda tööpakkumise. Ka see tuli kaudselt läbi blogi. Nad tellisid minult ühekordse turu-uuringu, kuid tänaseks olen ma selle ettevõttega seotud juba kolm kuud. Endalegi ootamatult on see kasvanud millekski hoopiski suuremaks. ja põnevamaks. See on töö, mille pärast ma võin öösel magamata ka olla, sest see lihtsalt on nii äge. Ma olen selles valdkonnas tegutsenud 13-14 aastat, ühtepidi tean ma kõike seda, mida ma tegema pean läbi ja läbi, kuid toode, millega ma tegelen, on mulle täiesti uus maailm. Või noh, see on toode, mida ma ka isiklikult fännan, aga ma ei ole seda kunagi müüma pidanud. Ma olen seda alati ise ostnud.  Ei ole midagi põnevamat kui aidata ühel ettevõttel uuele turule siseneda. See ei ole kuiv müügitöö, vaid nii mõnusalt loominguline.

Lisaks nendele töödele on mul ka kaks hobitööd, mida ma täielikult fännan.

Mõnikord ma tunnen ka, et päevas jääb tunde väheks, sest ma ei taha ka ainult töötada, ma tahan kõike jõuda, aga tulles tagasi alguse juurde, siis kõike lihtsalt ei jõua. Viie projekti kallal töötamine nõuab pidevat prioriteerimist, aja planeerimist ja tuhandeid täiskirjutatud märkmikulehti, et kõik oleks ka tehtud. Muidugi oleks ilmselt palju lihtsam omada ühte töökohta, kuid sellel on omad miinused. Ma ei ole leidnud ühte töökohta, kus ma saaksin seda palka, mida ma soovin. Ma ei talu rutiini. Ma vajan vabadust ja pean saama ise otsustada, kuna ma tööd teen. Ma võin seda teha varahommikul või hilisõhtul, kuid ma ei suuda kogu aeg istuda 9-5 kusagil paigal. Mulle sobib selline “tõmblemine”.  Aga see kõik on ikkagi ja alati millegi arvelt.

Kuna ma oma töödest väga ei räägi, tegelikult ka väljaspool blogi, siis ütlen ausalt, et on ikka teinekord naljakas kuulda küll kui mulle öeldakse, et mis sul viga, sa ju kodune ning aega palju. Veelgi naljakam on aga lugeda blogi kommentaare, kus mul soovitatakse tööle minna, sest ehk siis ma ka saavutan midagi ning ei ole nii kade nende peale, kes saavad teha tööd, mida armastavad.

Ma ei pea blogimist tööks, kuid kas pole kummaline, et kõik need tööd olen ma saanud tänu blogimisele. Nii võiks öelda, et blogimine ikka ruulib täiega!

Ootamatu haigus. Yeah, right!

Ma usun, et kõik inimesed enamus inimesi, on ühel või teisel hetkel olnud “haiged”, et mitte tööle või kooli minna. Mina küll olen. Ja seepärast ei usu ma ka “ootamatuid haigestumisi”, mis on kuidagi väga hästi ajastatud.

Ma toon näite.

Töötaja soovib kuuendast märtsist minna puhkusele. Lühikese etteteatamisajaga. Teda ei lubata puhkusele. Talle pakutakse võimalust minna puhkusele kaheteistkümnendast märtsist. Ta on nõus. Minu jaoks on juba see kummaline, sest kui mul on puhkuseplaanid teatud kuupäevadeks, siis kuidas neid plaane nii lihtsalt ümber sai muuta. No okei, võib olla tõesti sai puhkust edasi lükata. Kui ei olnud plaani kuhugi kaugele minna, et lennu- või laevapiletid on juba ostetud. Mis aga ei ole enam sugugi usutav on ootamatu haigus. Täiesti ootamatult jääb töötaja haigeks just kuuendal kuupäeval. Kuupäeval kui tal oli plaan esialgselt puhkusele jääda. Peab see ikka kokkusattumus olema, et niimoodi haigestuda. Telefonidele ja sõnumitele inimene ei vasta. Mina ka ei vastanud telefonidele kui ma kodus päriselt haige olin, aga sõnumile, kus midagi pakilist oli, vastasin. Üks kord vihastasin küll kui toibusin just operatsioonijärgsest narkoosist ja mulle töö juurest helistati, aga siis saatsin ka sõnumi, et andke andeks, et ma ei ole töölainel, operatsioonist toibudes ei ole ma kõige säravam pliiats.

Ühesõnaga. Ma ei arva, et haiguse puhul peab töökõnedele vastama, kuid kui tegu on nii kummalise kokkusattumusega kuupäevade suhtes (eeldusel, et töötaja on päriselt haige), siis ma vastaks. Hilisõhtul vastas ka see töötaja lõpuks, et on “vestipulaarse vertigoga” olnud voodis pikali ja ei olnud võimeline vastama.

Mina ei usu, et see töötaja päriselt haigena kodus voodis on. Marek oli minuga sama meelt. Ei kõla usutavalt. Aga paljud uskusid ja tundsid kaasa, et vaesekene, kuidas ta küll niimoodi haigeks jäi. Mis teie arvate sellisest ootamatust haigestumisest? Kas olen mina ebaaus? Töötaja tark? Või tööandja naiivne?