Random top asjadest reisil. Suvalises järjekorras.

  1. Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega, keda ma ei tunne kes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib  seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.                          IMG_2159.JPG
  2. Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest. IMG_1795.JPG
  3. Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis  nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega.  Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple.  Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on  BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…IMG_1994IMG_1894IMG_1812
  4. Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
  5. Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle.  Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun!  Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)  IMG_2161.JPG
  6. Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè  de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.                                                                                  IMG_2157IMG_2153IMG_2120IMG_2119IMG_2117IMG_1909IMG_1914IMG_1974IMG_1968IMG_2002

  7. Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht  raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.           IMG_1780.JPG
  8. Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)   IMG_1918.JPG
  9. Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.IMG_2102.JPG
  10. Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga  – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega. IMG_1802Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!  Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:37536386_2113853655498497_2276597266930204672_n

We are fucked!

Peale hommikusi viperusi jõudsin ma lõpuks kenasti Oslosse (lennukiga, mis hilines, aga siiski mitte TUNDE), saime teistega kokku ja hakkasime oma ööbimiskohta minema, mis väidetavalt pidi olema Oslo lennujaama lähedal. Takso oleks maksnud 139 eurot, mis kamba peale jagades polekski nii suur summa eksju, aga kuna sinna sai ka bussiga, mille pilet oli vaid 3,5 eurot, siis loomulikult valisime me viimase kasuks.

Esimene buss viis meid punkti A, kust me pidime minema teise bussi peale, et jõuda kämpingusse.

36778599_10212529955872542_5979524448120733696_n.jpg

Teine buss teatas, et bussimarsruut on muudetud ja ta saab meid viia vaid punkti B. Punkti C ehk ööbimiskohta pidime me  oma jõududega saama. Nii me siis peale tunniajast bussisõitu sõna otseses mõttes  in the middle of the nowhere seisimegi. Läksin bensiinijaama, et uurida, kuidas Sannegrundi saada kui pole autot ja bussi ei lähe. Vastus oli lihtne – ma jalutaks. “See on autoga viis minutit! Jalgsi no mis ta on – kümme.” Okei, ilmselgelt see naine ei ole kunagi jalutamas käinud. 2,6 kilomeetrit ei ole ka tõesti miski maa, aga keset liiklust maanteel ja kohvritega? Proovisime takso saada. Kas ma juba ütlesin, et me olime keset eikusagimaad. Takso ütles, et pole sellisest kohast kunagi kuulnud.  “We´re fucked!” ütles Alexis ja nii see ka oli, aga mis meil siis üle jäi kui kõndima hakata.

36751515_1806214189417117_4529268722753339392_n36873935_1806214379417098_98153772378750976_n36763417_10212529958512608_3719435184345448448_n

Ma jätan situatsioonikoomika vahele, sest selle naljakalt kirjeldamine läheks liiga pikaks ja lühidalt on see ilmselt naljakas vaid meile, aga ütleme nii, et hea on, et me taipasime bensiinijaamast natukenegi toitu kaasa osta, sest siit me enam minema ei saa. Pealegi on homme poed suletud, mis meil kõigil, ka mul, kes siin kogu aeg on, meelest läks. Nüüd on meil esmaspäevani kaks õuna, pakk makarone, pruuni juustu, kaviaari ja saia. Kaks pudelit veini ka. Tee peal suutsin mina ühe pudeli head punast veini muide ära lõhkuda. Ostsin lennujaamast kaasa ja panin seljakotti, mida ma kilekotis käes kandsin. Mingi hetk oli see lihtsalt puruks. Kott ujus punasest veinist. Tundub et mul on uus reisitraditsioon. Eelmisel korral läks ümber limonaad ja lõhkus mu kaamera. Seekord punane vein ja ei lõhkunud otseselt midagi, aga Mareki seljakott haiseb nagu alkohoolik.

36758176_1806214246083778_49307117911277568_n36736098_10212529956912568_1690530833154179072_n36780760_10160568801795427_6983034103608115200_n

Uskuge mind, inimesed vaatasid meid nagu debiilikuid kui me mööda maanteed oma kodinatega koperdasime, naersime, et ilmselt oleme me õhtul uudistes, et vaadake vaid lollid turistid, ei tea kuhu minna. Aga vahet ei ole! Taksoga otse minek olekski ju liiga mainstream olnud ja jumal, kus me naersime Naersime nii, et peaaegu juba nutsime. Kuid teate kui meeleolukas on näha inimesi, kellega sa koos veetsid terve aasta, kuid keda sa pole 20 aastat näinud!

Aa, kas ma seda juba ütlesin, et mul sai ühelt kaardilt raha otsa ja ma ei saanud majutuse eest maksta. Mõtlesin, et pole ju probleemi, kannan endale raha, mul oli küll plaanis seda juba rongis teha, aga seda te ju juba teate, kuidas selle rongisõiduga läks. Ja siis tuli mulle meelde, et on nädalavahetus ja mul on kaks erinevat panka ehk siis jälle kord olen ma reisil nii, et mul on taskus 79 rootsi krooni. Põhimõtteliselt sama palju kui Riia lennujaamas.  Järjekordne uus reisitraditsioon?

Kui te otsite Oslo lähistel (NB! lähistel ON suhteline mõiste), siis ma julgen seda kämpingut soovitada. Suur maja, kolme magamistoa, elutoa ja köögiga viieks päevaks ca 500 eurot. Ja väga korralik ning kaunis koht on.

Ootan huviga homseid seiklusi!

Alati kuula ema sõna!//Always listen to your mother!

Mis ma eile just kirjutasin? Et minu reisimist iseloomustab seiklus ja jumala eest mitte mingi rutiin eksju. Eile siis hakkasin vaatama, kuidas täna varahommikul Oslosse saada ja olin nii kahe vahel. Lennuk oli soodsam, aga väljus nii paganama vara. Emme juurest nii vara ronge ei käi ja see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud mind kell kolm öösel viima Arlandasse ning sõitma edasi-tagasi kaks tundi. Tundus liiga egoistlik. Seda enam, et ta peab viis päeva saama hakkama aktiivse Idaga ja meid järgmisel reedel niikuinii kell kolm öösel Skavstasse viima.

Kaalusin nii kaua, et lennupilet muutus kallimaks kui rong. Ja rongi peale sain ma ise mindud. Emme veel hoiatas, et rongidega on alati mingi probleem,et kas ma olen kindel. “Muidugi,” vastasin mina. Ja pealegi hinnavahe oli 35 eurot rongi kasuks:D Igatahes ostsin ma rongipileti, ärkasin 4.40 ülesse ja liikusin Stockholmi. Kõik läks nii libedalt, et ma olin isegi üllatunud, et mis lahti. Isegi mu sõidukaardil oli veel raha ja ma ei pidanud kallimat piletit rongist ostma. Hüpates natuke ajast ette, siis saan ma nüüd väga hästi aru, miks emme ütles, et ta viib ise mind igaks juhuks Stockholmi. SJ rongid on kogu aeg katki ja nendega liiklemine on nagu õnnemäng, kunagi ei tea, kuna ja kas üldse sihtkohta jõuad.

Igatahes istutasin ma end Stockholmis rongile. Võtsin kohvi, seadsin end mugavalt sisse, tegin arvuti lahti, et kuus tundi töö ja blogimisega sisustada, mõtlesin, mida nad hommikusöögiks pakuvad (1. ja 2. klass olid eile ühe hinnaga ja 1.klassi pileti sees on ka hommikusöök) kui kuulsin teadaannet, et rong ei välju. “Palume teil kõigil rongist väljuda, sel rongil on tehnilised probleemid ja seetõttu tuleb leida asendusrong.” Läksime kõik rongist välja. Tuli esimene sõnum – reis on edasi lükatud, teadmata ajani.  Mõne aja pärast tuli teine teadaanne. Uus rong on leitud, aga pole inimest, kes vana rongi eest ära transpordiks. Nagu komöödiafilmis. Mis mõttes, et ole inimest, kes rongi liigutaks? Tuli uus teadaanne, et rong väljub arvatavasti kell kaheksa. Ma pidin Oslos teistega kokku saama kell pool kolm, et saaksime edasi oma kämpingusse liikuda, hakkas juba kitsaks minema ajagraafik. Pool tundi hiljem tuli teada, et inimene, kes rongi liigutaks, on leitud ja eeldatav väljumisaeg on kell üheksa. Kolmveerand üheksaks ei olnud olukord kuidagi seda nägu, et midagi liikuma hakkaks.  Ma andsin alla. Ostsin 35 euro eest Arlanda Express rongipileti ja otsustasin lennukiga minna. Ma lihtsalt ei saanud endale enam rohkem hilinemist lubada. (Üks meie grupist, kes Brasiiliast kohale tuleb, jäi kinni Frankfurti, lend hilines 3h sest keegi unustas mingid dokumendid allkirjastada. Huvitav, kas tema lend hilines seetõttu, et mina ka reisin?)

Üks lend oli väljumas praktiliselt kohe. Kalkuleerisin ja kaalusin ning tundsin, et teoreetiliselt peaksin ma sinna lennule kenasti jõudma – pool tundi jäi lennule jõudmiseks ja see tundus piisav aeg kui online check in teha internetis, aga teate, ma lihtsalt lõin araks. Kui oleks sellest maha jäänud, siis seda ei oleks keegi mul kompenseerinud. Mul lõppes just reisikindlustus ja tundus, et ahh, milleks, aasta aega ei läinud vaja. Murphy ma ütlen. Nüüd lähen kohe reisiklindlustust vormistama. Võtsin pileti hilisemale lennule ja nii ma siis istun siin Arlandas. Viiest tunnist kolm on veel jäänud. Aga noh…parem passida siin kui Oslo lennujaamas, sest ootama peaks ma igal juhul.

Emme tahtis mulle Norra kaasa anda ühe bag in box veini. Ma ei viitsinud tassida. Õige otsus, mõtlesin ma lennujaama sõites, sest käsipagasis ei tohiks see ju olla. Siis tuli mulle meelde, et pudeli veini ma ju ikka võtsin kaasa ja ka see ei lähe turvakontrollist läbi. Pagan noh. Tuleks minema visata, sest kell üheksa hommikul ei ole isegi mina võimeline pudelit veini jooma. Kiire kalkulatsioon ütles, et kaheksa euro eest, mis äraantav pagas maksis (erinevalt kaheksakümnest eurost nagu viimane kord kui ma oma kohvri Tallinnasse jätsin) , Norras veini ei saa ja ma otsustasin ekstrapagasi eest maksta. Polnud küll suur summa, aga pagan noh, ma olin nii palju vaeva näinud, et kõik oma asjad (ka Mareki ja emme standarite järgi) käsipagasiks pakkida. Jõudsin bag drop leti juurde ja seal oli kenasti kirjas, et lennud on täis ning oma käsipagasi võib tasuta ära anda. Aa okei, siis see üks kord kui mul seda vaja pole. Murphy. Juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kui me kell 4.40 ärkasime, tegi emme kohvi ja käskis hommikust süüa. Ma küll mõtlesin, et kammoon, milleks, mul on ju rongis hommikusöök, aga sõin siiski viisakusest kaks võileiba. Hea on. Siit moraal: alati kuula emme sõna! Isegi kui oled 37-aastane. Ema teab paremini. Ka seda, millise transpordivahendiga ON mõttekas Rootsis liikuda ja kas tasub raha kokku hoida. Edaspidi tean. Kui on aja peale minek, siis SJ-ga ei arvesta.

//

What did I just write yesterday? That my travels can be described as adventures and every moment is different. So yesterday I started to check how to get to Oslo today early in the morning and I just couldn’t decide between plane and train. Plane was cheaper, but departure way too early. There is no trains from my mum’s that early which would have meant that she would have had to drive me to the airport and do a two-hour round trip. That seemed too selfish. Especially because she has to take care of active Ida for five days and drive us to another airport at 3AM on next Friday anyway.

I was taking my time with deciding so the plane ticket got more expensive than train. And I would have been able to get to the train myself. Mum warned me though that there is always problems with the train service as such and am I 100% sure. “Of course” was my answer. Besides, the train ticket was 35 euros cheaper 😀 So I bought the train ticket, woke up 4:40AM and started my journey to Stockholm. Everything went so smoothly and I was actually very surprised over it. Even my transport card had some money left and I didn’t have to buy the more expensive ticket from the train. Jumping a bit ahead, I can totally understand now why mum suggested to take me to Stockholm, just in case. The trains constantly brake down and riding them is a game of luck. You never know if and/or when you will arrive to your destination.

Anyways, there I was, sitting in my train. Bought some coffee, sat comfortably in my seat, opened the laptop to spend the next six hours by working and blogging. I was just wondering what’s for breakfast (1 and 2 class tickets were with the same price and 1 class one comes with breakfast), when I heard the announcement that the train will not depart. “We would like to ask you all to leave the train, because this trains has technical problems and we have to find a substitute train.” So we all went out from the train. First message arrived – “The journey has been postponed until further notice.” After a while, another message arrived – “We have found the new train, but there is no-one to transport the old train away.” This seemed like a comedy show. New message came – “The train will most likely depart at 8AM.” I was supposed to meet others in Oslo at 2:30PM to go to our camping site. The timetable started to become a bit tight. Half an hour later we got a new message – “We have found a person to move the old train and the train will leave at 9AM.” At 8:45 nothing was indicating the train to actually depart at 9AM. I gave in. I bought express train ticket to airport for 35 euros and decided to take the plane instead. I just could not afford any more running late. (One person in our group from Brazil got stuck in Frankfurt. The flight was delayed 3 hours, because somebody forgot to sign some papers. I wonder if her flight was delayed because I was travelling too?)

One flight was just about to depart. I was thinking and calculating in my head and felt that theoretically I should make it – I had 30 minutes to catch the flight which was also enough time to check in online. But you know what, I chickened out. If I had missed that flight, no one would have compensated the loss. My travel insurance had recently expired and I didn’t feel like needing to expand it. Murphy. I will make one now straight away. So I bought tickets to later flight and am sitting now in the airport. I have three more hours to go from the initial five. But well … I’d rather be sitting here than in the airport in Oslo, because I would have to wait anyway.

Mum wanted to give me one bag in box wine. I couldn’t be bothered to carry it with me. Seemed like a right decision when I remembered it on my way to the airport, because it wouldn’t have been allowed in the hand luggage anyway. Then I remembered that bottle of wine I had and that would not have passed the security check either. Damit. I should really throw it away as even I am not able to drink bottle of wine at 9AM. New calculation said, that for the extra 8 euros that checked in luggage cost (and not 80 euros like last time in Tallinn), I would not get a bottle of wine in Norway and I decided to pay for the extra luggage. It wasn’t a big amount of money, but I had spent so much time and effort to fit all my things (also according to mum’s and Marek’s standards) into hand luggage. Just when I arrived to the luggage drop counter, I spotted a sign saying all the flights are full and you can give your hand luggage away for free. Oh okay, just when I actually don’t need it. Murphy. Again. Second time in one day.

When we woke at 4:40AM, my mum made some coffee and ordered me to eat. I was thinking “why, if I have breakfast included in the train”, but to be polite I still ate two sandwiches. Well done. And so ALWAYS LISTEN TO YOUR MOTHER. Even if you are 37-years old. Mum knows better. She also knows which way of transport IS the way to go and whether it is worth trying to save money every time. For future records – if I have tight schedule, I will not take the train in Sweden!

hqdefault

Miks otse kui saab ringiga?

Tallinna ja Oslo vahel on väga hea lennuliiklus, head graafikud ja head hinnad. Seegi kord oleks me saanud tagasi tulla otselennuga eile, aga te ju juba teate mind… miks otse kui saab ka ringiga.  Et kõik ausalt ära rääkida tuleb lihtsalt alustada sellest, et tegelikult otsustasin ma seekord mitteotselennu kasuks mitte hinna, vaid emme konserdi pärast. Ja kevadsuvine Stockholm kõlas samuti natuke ahvatlevalt.

Nii ma organiseerisingi meile tagasihoidliku Skandinaavia ringreisi. Jooksvalt tuli ju Kopenhaagen ka veel juurde. Kõik tundus loogiline. Oslost ööbuss Kopenhaagenisse ja sealt (öö)rong Stockholmi. Päevake Stockholmis ja siis lennuk Helsingisse ning laev Tallinnasse. Õnneks/kahjuks jäi Kopenhaagen järgmist korda ootama. Kusjuures, mul oli veel korraks mõte jõuda ka Odensesse, aga isegi mina vaatasin lõpuks, et see läheb juba liiga ulmeks.

Stockholm oli täpselt nii suviselt kaunis nagu alati. Tuntud headuses. Selles linnas kohe on miski salapärane miski, mis sinna tõmbab. Veetsime Idaga aega mööda vaatamisväärsusi komberdades. Lihtsalt jalutasime mööda linna. Ida suutis mind küll 63638293 korda oma jäätise/kommi/koogijutuga hullukd ajada, aga mis veel siin maailmas uut on. Riided suutis ta esimese tunni ajaga ära määrida, jalad esimese viie minutiga katki kukkuda. Ta on lihtsalt selline udu – üldse ei vaata ette, kuhu jalutab. Aga samas ma ikka veel imestan kui tublilt ta minuga koos jalutada jaksab – pulsikell näitas päeva lõpuks kaheksa kõnnitud kilomeetrit. Pole ju vähe väikeste jalgade jaoks?

Natuke ootamatult sattusime me Gröna Lundi ja ma mõtlesin, et olgu, lähme teeme paar tiiru mōnel karussellil. Vale otsus! Alla 120 cm lastele ei leidnud ma midagi. Ida pettunud, mina pettunud. Isegi viskemängus ei vōitnud me midagi🙄 18 eurot puhast mahavisatud raha. Oleks pidanud minema kuningalossi või “surnud onusid” (loe:kirikusse) minema. Nüüd olen igatahes targem.

Hommikul kell neli startisime me Arlanda poole. Lend lükati tund aega varasemaks. Iseenesest hea, sest nii oli meil teoreetiline võimalus varasemale laevale jõuda. Sellele, millest me eelmine kord maha jäime. Jooksime. Deja vu tunne oli. Kõige rohkem kartsin ma seda, kas ma oskan Vantaast sadamasse minna. Ma ei tunne Helsinkit absoluutselt. Eksimiseks aga aega poleks olnud, kõik pidi minuti pealt sujuma. Me ei eksinud kuhugi, sest selgus, et lennujaamast sadamasse oskaks isegi dresseerimata ahv minna – nii lihtsat punktist A punkti B jõudmise varianti ma ei mäletanudki oma reisidest.

Kõigest 13 tundi peale reisi algust olime me Ussipesas. Kui oleksime otse Lillehammerist tulnud, oleks neli tundi läinud😂

No ja vana hea klišeelause postituse lõppu – kodus on ikka kõige parem! Natuke targemaks sain ka eilse jooksul. Ma olen endale ja teile alatult valetanud. Nagu näete ei ole must minu lemmikvärv nagu ma kogu aeg väidan. Lihtne pesupäev näitab, et selleks on hoopis beež.

Homme ootab mind Põhja-Norra. Marek peab töö ja Ida ja lasteaia ja etendustega ise hakkama saama. Muidugi ta saab, aga nats pakub nalja ka, kuidas ta stressis on, et kuidas ta ometi saab…

*Postitus kirja pandud samal ajal kui ma bussiga mööda Tallinnat ekskursiooni tegin endale

Kaua veel?/You have no idea how scornfully I used to look at my friends…

Seda te juba teate, et ma olen 20 aastat Norra ja Eesti vahet tilkunud ja et mulle see meeldib. Mingil perioodil on ära väsitanud, olen pausi teinud, kuid ikka ühel või teisel moel tagasi Norrani jõudnud. Nüüd on veel lisandunud Taani ja Rootsi. Pole üldse probleemi oma reisiplaane jooksvalt ümber muuta vastavalt vajadusele.

32073975_2061358274081369_8337977826003124224_n

Ma arvasin, et seekord ma siiski Taani ei jõua, aga eile sain ma kaks kohtumiste kutset (+ rongipilet on soodne) ja muidugi tekkis mul mõte, et peab minema. Sisetunne ütleb, et on õige asi.  Öise rongiga saaks Stockholmi, seal saaks emme kontserdile minna (kes Stockholmi kandis, tulge ka!) ja siis läbi Soome koju Tallinna. Sest soodsam on ja saab boonuspunkte kasutada. Ilma autota on ka suurem tõenäosus kohe järgmisele laevale jõuda.

Sain veel kutse ka ühele kohtumisele Stockholmis ja plaanisin ka selle veel ära teha ja kuigi teoorias on see teostatav, siis see läheb juba liiga üle noatera kiirustamiseks. Me jõuaks 22. hommikul Tallinnasse, aga ma lähen juba teistpidi uuesti lennukile, et Põhja-Norrasse minna. Tahaks ikka Ida koju viia ja no tegelikult võiks ju kohvri ka lennujaamast ära tuua ning puhta pesu sisse panna enne uut reisi.  Ma isegi juba mõtlesin, et võin ju Ida jätta emme juurde Rootsi või üldse tööreisile kaasa võtta, ta on ju harjunud, kuid Idal on Eestis 24. “Printsess hernetera” etendus ja ta on nii oodanud, et saab Kristiina, kristallide printsess olla. Niigi lasteaia etendusest jäi ta minu pärast juba ilma, oleks ebaaus veel ühest peost ta ilma jätta.

32294622_1737998622905341_3332701915103363072_n.jpg

Ühesõnaga ma olen harjunud kohvri otsas elama ja väga nagu teisiti ei oskagi. Ida on samasugune. Täna ütles üks kolleeg mulle, et ma olen õudne sebija, heas mõttes, et kui on vaja mingeid kohtumisi kokku leppida ja läbirääkimistele jõuda, siis ma lihtsalt sebin meid sinna laua taha ning ma sain aru, et Ebapärlikarbil oli õigus kui ta ütles, et ma kurdan, et Ida on aktiivne, aga ise ei püsi pudelis ka paigal. Ja meil pole vahet, kuidas me reisime. Ei ole nii, et vaid lennukiga punktist A punkti B. Ma ALATI vaatan läbi kõik võimalikud variandid, et leida soodsaim. See on juba nagu omamoodi haigus. Kui rong, buss, auto on soodsam kui lennuk, siis vabalt bussiga. Okei, Tromsøsse ei hakanud ma tõesti muid variante peale lennukiga vaatama, aga põhimõtteliselt kui aega ja finantse oleks, siis ilma probleemita võiks ma sinna ka autoga sõita. Ma olen kunagi sealt autoga tagasi Lillehammerisse tulnud, väga põnev oli, aga jaa…aega on vaja.

32231604_1737998756238661_5479055875035365376_n.jpg

Aga kaua ma veel niimoodi jaksan? Selline eluviis on  põnev ja minu teetassike, kuid samas pean ma ausalt tunnistama, et ega väga kaua ilmselt enam ei jaksa. Ja pealegi läheb Ida juba kahe aasta pärast kooli (issand, kuidas aeg lendab!) ja siis tuleb elukorraldust paiksemaks muuta. Polegi enam palju jäänud. Seepärast ma vist naudingi hetkel veel võimalust kohvri otsas elada ja võimalust spontaanselt plaane muuta.

Kui paiksemaks jääme ja natuke veel vanemaks saame, siis ma võtan endale kitsed ja alpakad:) Olgu-olgu, päris uisapäisa sellist asja ikka ei tee, aga mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle selline tulevikuplaan meeldib. Ja te ei kujuta ette KUI põlglikult ma oma sõpru vaatasin kui nad kümme aastat tagasi mulle ütlesid, et “ja kunagi võtad loomad ja…”

//

You already know that I have been going back and forth Norway and Estonia for 20 years now and that I enjoy it. At some points in my life it has exhausted me, I’ve taken a break but one way or another I have always come back to Norway. Now I also often go to Sweden and Denmark. I’ve got no problems changing my travel plans on the go as needs be.

I thought I wouldn’t make it to Denmark this time but yesterday I received two invitations for meetings (+ the train fare was cheap), so obviously I thought that I must go. My gut instinct tells me it’s the right thing to do. I could take the night train to Stockholm, go to my mum’s concert there (whoever else is in town, come as well!) and then go via Finland back home. Because it’s cheaper that way and I can use my collected points. Without a car, there’s a better chance to actually make it to the next ferry.

I also received another invitation to a meeting in Stockholm and I had planned to take it and although in theory, it’s doable, it is actually cutting it too close. We would arrive in Tallinn in the morning of 22nd but I’m then already catching another flight to go to Northen Norway. I’d like to take Ida home and actually collect my suitcase from the airport and fill it with clean underwear. I already considered that I could leave Ida at my mum’s in Sweden or take her with me to the business trip as she is so used to it but Ida has a performance of “Princess and the Pea” on 24th in Estonia and she’s been so excited to be Christina, the Princess of Crystals. She already had to miss out on her play in kindergarten, so it would be unfair to let her miss another party.

Basically, I’m used to living out of my suitcase and I don’t really know another way of living. Ida is exactly the same. A colleague told me today that I’m a huge hustler, in a good way. Whenever any meetings need to be arranged or agreements reached, then I usually manage to get us behind the table. I realised that the blogger Ebapärlikarp is correct when she said that I complain what an active child Ida is whereas I myself am always as busy as a bee. And it doesn’t matter how we travel. It’s not just taking a flight from A to B. I ALWAYS look through all possible ways of travelling to find the cheapest. It’s almost like a disease. If a train, a car or a bus is the cheapest option, then I’d happily take the bus. Okay, I wouldn’t even look at other options except for the plane to get to Tromsø but if I had the time and the means, I’d have no problem driving there. I once drove back to Lillehammer from Tromsø, it’s was really exciting but yes… you need time.

How much longer can I keep it going like this? I find this way of life exciting and it’s exactly my cup of tea but in all honesty, I must admit that I probably can’t keep this up for much longer. Also, Ida starts school in two years’ time (gosh, how time flies!) and then I need to become more settled in my life. So I don’t have that much longer left. I think this is why at the moment I enjoy living out of my suitcase and spontaneously changing my plans as much as I do.

When we become more settled and become even older, I’ll get goats and alpacas 🙂 Okay, okay, I wouldn’t quite go into it thoughtlessly but the more I think about it, the more I like that prospect for future. And you have no idea HOW scornfully I used to look at my friends when they told me ten years ago that someday I’d have animals and…

Reisile minuga. Viperusteta? Of course not.//”The gate to Norwegian flight will be closed in 5 minutes.”

Ma ei tea, miks ma olin täiesti kindel, et meie tänane lend läheb pool kolm. Hea on, et Ida mulle mulle nii kaua pinda käis, et ma vaatasin järgi ja sain teada, et lend läks tund aega varem. Noh vahet ei ole iseenesest, sest Tallinna lennujaam on väike ja niikuinii jõuab.

Hea on, et me siiski varem, mitte viimasel hetkel nagu mul kombeks on, lennujaama läksime, sest nagu te arvata võite algas seiklus. Selgus, et mul oli tellitud vaid käsipagas. Ma oleksin võinud vanduda, et mul OLI lisapagasiga pilet, aga tundes mind ei saanud ma ka sada protsenti kindel olla. Okei, vahet pole, maksame siis pagasi eest juurde. Selgus, et see on 80 eurot. 80!!! Dafaq. Mitte mingil juhul ei maksa ma kohvri eest juurde 80 eurot kui ma olen ostnud piletid (mitmuses) 40 eest. Pühapäevane lend oleks ka vähem maksnud. Aga no me olime juba lennujaamas! Ma päriselt küsisin koristajalt musta prügikoti, sest ma oleks pigem oma asjad prügikotti pakkinud kui maksnud. Õnneks leidsin ma suveniiripoest kümne euro eest koti, kuhu suurem osa meie asjadest ära mahtus. Natuke pressimist ja praakimist ning me läksime käsipagasiga lennukisse. Nägime küll välja nagu mustlased, aga vahet pole. Kohver jäi meid  lennujaama hoiukappi ootama.

Ma olin Idale lubanud, et ta saab lennujaamast osta endale nii mänguasja kui kommi. Me veetsime sada tuhat valgusaastat mänguasjapoes ja kui me sealt lõpuks välja saime, olin ma nii väsinud, et lasin Ida mängualale minna ja ostsin endale klaasi veini. Jõin seda rahulikult, vaatasin kella, et aega ju on – lend väljub ju alles pool kolm. Natuke enne poolt kahte torkas mulle pähe, et pagan…lend läks ju tund aega varem. Jalutasin rahulikult infotabloo juurde. Seal ei olnud Oslo lennu juures midagi kirjas. Ausalt. Istusin maha tagasi ja mõtlesin, et huvitav, kas boarding ei peaks juba hakkama. Sekund enne seda kui ma jõudsin järeldusele, et ehk oleks taibukas väravasse minna, kuulsime me teadaannet. “Värav Norwegian lennule … suletakse viie minuti pärast.” Pagan, meil olid ju kõik asjad laiali. Haarasime kõik oma asjad ja jooksime. Inimesed vist vaatasid meid natuke imelikult, aga kammoon, kes ei oleks paljajalu, kingad näpus, lennukile jooksnud?

Aga saate aru, ma olin sellest pagasijamast nii väsinud, et ma ei pannud tähele kui boarding algas. Ma kuulsin küll poes, et räägiti Norwegiani Oslo lennust, aga mu aju eo registeerinud, et see polnud lihtsalt infoteadaanne, vaid boardingu algus.

32207290_1737433079628562_5155577574163742720_n.jpg32207815_1737433422961861_6466773219243196416_n.jpg

Lennule me igatahes jõusime. Paganama hea, et Tallinna lennujaam on nii pisike ja kodune, et viie minutiga jõuab ühest otsast teise. Ida jooksis ka nagu väike sportlane. Ma olen päriselt hämmingus KUI asjalik ta reisides on ja kui palju ta vastu peab. Kui mina olen väsinud, siis kui väsinud tema tegelikult on? Aga ta ei näita seda kunagi välja. Kuni üleväsimuseni.

Lennukis istus meie kõrvale üks mees, kellega me juttu hakkasime ajama. Ida õhutusel. (NB: Bussiness idea. Ma võin hakata vallalistele inimestele date´e korraldama Ida kaudu.) Tundus minuvanune. Rongis, sest me sattusime ka samasse kanti sõitma, selgus, et ta on kohe pensionile minemas. Uuups. Kompliment talle. Aga mitte mulle. Ida küsis sada korda, et kas onu tuleb meiega kaasa. Naersime ja ütlesime, et ma ei ole kindel, kas issile see meeldiks kui me mingi onu lihtsalt rongist kaasa võtame. Ida aga vaatas onule otsa ja ütles: “Aga ma tahan!” Õnneks onu oli mõistlik ja arvas ka, et äkki issile ei meeldiks selline idee, aga no päriselt, Ida võiks vallaliste inimeste kosjamooriks hakata.

Naljakas oli muidugi see kokkusattumus, et mees, kellega me tutvusime, tegeleb autoremondiga ja tunneb inimesi, kes ka Lillehammeris remondiga tegelevad. Me viimane kord just arutasime, et oleks hea Mondeo korda saada, et oleks siin Norras üks auto, millega vajadusel ringi liikuda. No ja…voila. Vähemalt on meil nüüd inimene, kellelt uurida, kas ja miks ja kuidas ja kui palju eest auto korda saaks.

Lillehammerisse jõudes ootas meid ees talv. Okei, peaaegu talv. 10 kraadi sooja ja paduvihm. Samas ei saa öelda, et päev oleks totaalselt untsu läinud. Ida oli nii väsinud, et juba seitsmest saati nohiseb ta mõnusalt mu kürval diivanil ja me saame rahus “Modern Familyt” nautida. Teleka vaatamine Ida kõrvalt on luksus;)

//

I don’t know why I was so sure that our flight today will depart at half past two. I’m glad that Ida kept going at me until I checked and found out the departure time to be an hour earlier. It actually doesn’t matter as Tallinn airport is small enough and you will make it anyway.

Good thing we went to the airport earlier, not at the last minute like I normally would do, because as you can imagine, the adventure started there and then. It turned out that our tickets included hand luggage only. I could have sworn that I order checked in luggage too, but knowing me, I couldn’t be 100% sure either. Okay, we’ll pay the extra then if needs too. Turned out, it was 80 euros!!! WTF!?!?! There is no way I am paying 80 euros for a suitcase when I have bought the tickets (in plural) for 40. Even the flight on Sunday will have cost less. But since we already were in the airport… I literally asked the cleaning lady for a bin bag, as I had rather pack my things in rubbish bag than paid that extra amount. Luckily I found a bag for 10 euros in the souvenir shop where I could fit majority of our things. A bit of sorting and stuffing and we entered the plane with hand luggage only. Never mind we looked like gypsies. Our suitcase is now waiting for us in locker in the airport.

I had promised to buy Ida a toy and some candy in the airport. We spent ages in the toyshop and once we left it, I was so tired, that I let Ida to run around in the play area and bought myself a glass of wine. While I was really enjoying that glass, I looked at the clock and thought “we still have time” – the flight departs half past two. Just before half past one it suddenly occurred to me “damit – the flight was an hour earlier.” So I walked to check the flight information, nothing was written on the board about the flight to Oslo. Honestly, I sat back down and wondered if boarding shouldn’t have already start. Just before I decided to maybe go to the gate, just in case, we heard the announcement “The gate to Norwegian flight … will be closed in 5 minutes.” Shit, and our things were all over the place. We grabbed everything in our hands and run. People might have looked us a bit weird, but c’mon, who wouldn’t run bare foot to catch their flight?

Seriously, I was so tired of the situation with our luggage, that I missed the call for boarding. When we were in the shop, I did hear announcements about Norwegian flight to Oslo, but my brain never registered, that it was not just information, but the start of boarding.

Anyways, we made it to the flight. I’m so glad, that Tallinn airport is so small that you can make it from one end to another within 5 minutes. Ida was running like a little athlete. I really AM surprised, how efficient she can be on trips and how much she can handle. If I am tired, how tired she might be? But she never shows it. Until she’s over tired.

There was a guy sitting next to us that we started to chat with. On Ida’s encouragement. (PS! Business idea. I can organize dates through Ida to single people). He seemed my age. On the train, as we happened to go to the same area, it turned out that he will be retiring soon. Oh Dear! There is a compliment to him. Not to me though. Ida asked about hundred times, if the uncle is coming with us. I laughed and said that I am not so sure daddy would like if we take a random uncle with us. Ida just looked at the uncle and said “But I want!” Luckily the uncle was reasonable enough and also said that daddy might not like the idea, but seriously – Ida could easily become a matchmaker.

It was a funny coincidence though that the man is a car mechanic and knows people, who fix cars in Lillehammer. It was not long ago when we were discussing how good it would be to get the Mondeo working again, so we will have a car here in Norway to use if needed. And … voila. At least we now know somebody to ask if and how and for how much we could fix the car.

Once we arrived to Lillehammer, it was winter again. Well, almost winter, 10 degrees and pouring rain. I wouldn’t say though that the day was a complete waste. Ida was so tired that she has been sleeping since 7PM on the couch next to me while we are enjoying Modern Family in peace. Watching TV whilst Ida is around is luxury

 

 

Solvumise meistriklass

Peale kaheksat tundi autosõitu olime me Marekiga Nynäshamni jõudes piisavalt väsinud, et täpselt emme maja ette keerates vihastasin mina Mareki peale ja tema minu peale. Lambi asjade peale, aga väsinuna polegi rohkem vaja. Jalutasin tuppa ja ütlesin, et minu pärast magagu ta autos (ei maganud!). Nagu ma tuppa jõudsin, ütles emme mulle: “Oiiiii, mis sinuga juhtunud on, nii paksuks läinud!” Boom! 30 sekundit ema ja juba ma olin ta peale vihane. Aga ega ta ei jätnud. “Ja mis tuust see sul taga ripub!” (vihjates mu kunstjuustele). Boom! Üks minut ema. Ja ta oli kaks korda mind jõudnud vihale ajada. Ma solvusin täiega. Pisarad tulid ka silma. Nemad aga aina naersid mu üle, et ma selline beebi olen (ja siis imestan, kust Ida oma solvumise ja kanguse võtab).  Tropid.

Aga hommikuks (okei, tegelikult juba umbes veerand tunni pärast samal õhtul) oli mu solvumise meistriklass lahtnud. Emme ütles, et näitab meile Nynäshamnis ilusaid kohti. Ma muidugi ei uskunud teda, sest selles linnas on küllalt käidud ja kuigi linnake iseenesest on armas tõesti, siis no mis seal nii ilusat olla saaks. Aga näete, sai! Tõesti oli ilus. Tuleb teinekord pikemaks jääda, et saaks rohkem kaljudel turnida.

IMG_6902IMG_6913IMG_6920IMG_6931IMG_6933IMG_6940IMG_6941IMG_6952IMG_6961IMG_6969IMG_6973IMG_6978

Kilkasin eile õhtul juba, et näed, selline reis, kus ei juhtunudki midagi. Ja siis jäime me Helsingis laevast maha nagu te juba teate. Ma olin paganama ärritunud, ma isegi hakkasin autos nutma, sest no okei…minu töö minu tööks, aga Marek, kohusetundlikus ise…ma kartsin, et ta saab südamerabanduse, et tööle ei jõua ja vihastab end mu peale ogaraks. Õnneks oli vaid natuke stressis ja polnudki nii hull nagu ma kartsin. Nüüd ma mõtlen, et huvitav, kas ta õhtul meiega kontserdile ka jõuab? Sest kui te arvate, et ta tööle täna enam ei lähe, siis te eksite rängalt.

(Seiklus on vahva ja ega töö pole ka jänes, aga samas mul on sees ikka nats kehv tunne, et teise tööpäeva ära rikkusin oma organiseerimise/organiseerimatusega.)

Kala või kunst? Külm või kuum?//Hot n Cold like in Kate Perry song

Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad  ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.

Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu.  Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.

IMG_5375.JPG

Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.

Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…

Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.

(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)

IMG_5366IMG_5369IMG_5392

Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.

Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.

Subbi-ja-Lurich.jpg

Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.

Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?

IMG_5384IMG_5387IMG_5399IMG_5400IMG_5409IMG_5436IMG_5456IMG_5459IMG_5476IMG_5515IMG_5523

Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm

Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.

IMG_5527.JPG

Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?

IMG_5533IMG_5543IMG_5549

Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.

//

I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.

Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.

We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.

Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…

The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island.  “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.

(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)

IMG_5392

If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.

And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.

There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.

After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed,  didn’t freeze…

During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.

Like the color of snow disappearing in my eyes

When the snow is swirling in the sky

Like the color of fire fading in my memories

But the coal is glowing fire.

 Then on your mouth, on your mouth

Is all the cold and all the heat

Then on your mouth is all the cold

“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.

After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…

We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.

 

 

Lugu sellest, kuidas ma valesti käitusin// Why didn’t I just light myself up to get warm?

Sõidan siis mina autoga. See hakkab imelikku häält tegema ja läheb kiirteel, väga ebameeldivas ja üsna ohtlikus kohas katki. Ma püüan leida kedagi, kes oleks nõus mu auto lähimasse tanklasse vedama. Saan peatunud autodelt teada, et see on ebaseaduslik ja mul tuleb tellida puksiir.

Väljas on 5,5 kraadi külma, aga tuulekülma tõttu tundub, et on – 20. iPhone´ide akud saavad külmaga väga kiiresti ja ootamatult otsa. Ma helistan puksiiri järele, maksan 4000 nok´i ja eeldan, et kaskokindlustus maksab selle tagasi. Aga ei, kasko ei tee seda, sest ma olen valesti käitunud. Ma ei teavitanud esimesena neid. Nemad oleks puksiiri järele saatnud. Nemad oleks pidanud organiseerima.

Mulle saadeti NAFist järgi kiirpuksiir, sest külm oli ja ohtlik. See võttis aega 40 minutit. Oli laupäev. Tõenäosus on 99,9%, et mulle oleks sama puksiir järgi saadetud, lihtsalt see oleks kauem aega võtnud, sest 1) oleks uuritud oma koostööpartnerilt abi ja saadud vastus, et laupäeviti nad ei tööta või 2) oleks see sama koostööpartner andnud selle puksiiri numbri, kelle mina järgi kutsusin. 40 minuti asemel oleks võib olla läinud tund ja 40 minutit. või kaks. või kolm. Ja kui autos on ka väike laps, siis tema külmumisega ma riskima ei hakka. Endale saan kasvõi tule otsa panna, et sooja saada.

Nii lihtsalt ma nüüd olengi valesti käitunud. Kindlustus ei kata kulusid. Autoomanik vihane, et ma valesti käitusin. Mina vihane, et ma valesti käitusin. Kindlustus õnnelik, et ma valesti käitusin. Ma pole nii lolli kindlustust veel kuulnud. Ikka on ALATI kõik kindlustused mul tšekkide alusel kulud katnud. Eriti kui on hädaolukord. Seesamist hoian ma eemale igatahes tulevikus.

//I am driving a car. It starts to do a really weird noise and finally breaks down on a high way, at an uncomfortable and quite dangerous place. I am trying to find somebody, who is willing to pull me to the nearest petrol station. Every car that stops, tells me it would be illegal and I have to call for a tow truck.

It is only -5,5 decrees outside, but because of the wind, it feels like -20. The batteries on my phones run quickly and unexpectedly

empty because of the cold. I call for the local tow truck, pay 4000NOK and expect it would be reimbursed back to me by the insurance. But no, insurance won’t do it, because I have acted wrong. I didn’t notify them first. They should have sent a tow truck to come and pick me up. They should have organised.

A speedy tow truck comes to pick me up as it is cold and dangerous. It took 40 minutes for them to arrive. It was saturday. I am 99,9% sure, that they would have sent me the same tow truck. But it would have taken longer time, because A) they would have asked assitance from their partners only to find out they don’t work on saturdays or B) the same partner would have give number to the same tow truck I called for. Instead of 40 minutes it could have taken an hour and 40 minutes or two or three. And if I have a little child in the car, I will not risk her getting frozen. I can light up myself if I need to to get warm.

And that’s how easily I acted wrong. Insurance won’t cover the expenses. The owner of the car is furious, because I acted wrong. I am furious, because I acted wrong. The insurance is happy, because I acted wrong. So far every expense I have had, the insurance has ALWAYS covered them based on checks. Specially if it is an emergency. From now on, I will avoid dealing with Seesam. But who actually cares, I am the one that has problem with money now. Yippie!

Sekspoed & veinibaarid

Aasta emana olen ma sel reisil vedanud Idat kaasa nii sekspoodidesse kui veinibaaridesse. Okei, et keegi kohe lastekaitset ei hakkaks informeerima, siis tegelikult veinibaaris käisime me vaid korra ning tegelikult arvasin ma seal lauda broneerides, et see on rohkem tilluke restoran. Sekspoodidega…no jah, nendega läks küll nii, et mul oli vaja seal kliente külastada (ei midagi kinkyt) ja Ida tuli kaasa võtta. Samas no mis seal siis ikka, lihtsalt paar korda oli endal natuke naljakas kui ta mõnd värvilist lelu haarama hakkas.

Aasta ema muidugi ei teadnud, et Tivoli ka veebruaris avatud on. Sõitsime sealt mööda ja mõtlesin, et näed nii vahva oleks tivolisse ka minna, aga tundus teine nii kinni (kell oli ka vähe). Ida veel uuris, et kuna ja kas. Umbes kümme minutit peale seda kui ma olin keeranud teele, kus oli just olnud silt “last exit to Denmark” ja olin teel Malmösse, sain ma ühelt tuttavalt sõnumi, et Tivoli ka lahti veebruaris, kui ma peaks tahtma Ida sinna viia. Aga no mis Tivoli, sekspoed ja veinibaarid käivad küll lapsele meelelahutuseks.

Tegelikult oli asi muidugi nii, et ma sain varem valmis kui planeeritud ja ei suutnud välja mõelda, mida neli tundi Oslo laeva väljumiseni teha (oleks ma Tivolit teadnud, oleks teine asi). Vaatasin gps-ist palju on maad Osloni ja kuna see näitas vaid 5-6 tundi sõitu oli plaan tehtud. Me ei oota laeva vaid sõidame Oslosse! Pealegi…Selleks ajaks kui laev väljuma pidi, oleksime meie juba Göteborgis! ja üldse, ega need laevasõidud mind väga just ei eruta ega köida. Esiteks ei ole ma kordagi Oslo-Taani laeval korralikult maganud – seal on iga kord ikka korralikult kõigutanud. Teiseks pean ma seal 90% ajast istuma lastetoas ja kuulama lastekisa ning Ida mangumist, et me basseini läheks. Kolmandaks on seal tasuline internet. Neljandaks kulub seal mõttetult raha. Viiendaks…Ah, mis ma neid plusse ja miinuseid kokku löön, olen aus, et tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud enam Kopenhaagenis olla. Selles mõttes, et lihtsalt passida ja oodata. Ilm oli ka kehv. Lihtsam oli sõita.

Ida jäi Kopenhaagenis magama ja ärkas alles Göteborgis. Oli alles uni! Ma teoreetiliselt oleks võinud ka Lillehammerisse välja sõita, aga kuna ma homme hommikul pean Oslos olema, siis tundus see uhamine lihtsalt mõttetu. Ja korraga tundsin ma, et tahaks lihtsalt inimese kombel valges hotelli jõuda. Valisin (ikka hinna järgi) Göteborgis hotelli. Radisson Blu. Ma olen nüüd nädala jooksul elanud neljas erinevas majutusasutuses ning pean täiesti ausalt ütlema, et Radisson on neist…ma ei tea, ma ei oska sõnadesse panna…See on lihtsalt hotell. Ei mingit isikupära. Ei naabriaknaid,millesse piiluda. Ei pererahvast, kelle lugusid kuulata. Ei hubast ja mõnusat söögisaali, nagisevaid taevatreppe…Hotell. Hotelli mõistes muidugi väga kvaliteetne ja korralik, mida oli teada, aga viimase nädala jooksul pugesid mulle hinge sellised teistsugused kohad. Booking.com lehel oli hotelli plussiks välja toodud vann ja vaade. Meie toast on vaade vastasmaja garaažile ja vanni asemel on dušš. Vedamise asi;)

Reisimisest ja hotellidest hakkab nüüd natuke villand saama, aga samas see annab elule nii palju värvi.

123