Sarikruiisijad

Ma ei suutnud kokku lugeda, mitu korda mina ja Ida sel aastal Tallinna ja Stockholmi vahet oleme sõitnud, aga ma ilmselt ei liialda, kui ma ütlen, et vähemalt korra või kaks kuus on seda juhtunud küll. Ida jõudis selle nädala jooksul näiteks kolm korda Tallinna ja Stockholmi vahet sõita. Lihtsalt juhtus nii, et samal ajal kui mina liikusin Norra ja Ida jäi vanaemaga Rootsi, tekkis vanaemal mõte korraks kruiisiga Eestis käia. Töötajad juba teavad täpselt, mida me ostame ja millised on meie eelistused. Me elame poolenisti Tallinki laevadel.

Kui te olete mu blogi kauem lugenud, siis te teate ilmselt, et ma ei ole olnud suur laevasõidu fänn. Mitmel põhjusel – ma kartsin paaniliselt laevasõitu, ma jäin merehaigeks ja lisaks on mul olnud sadatuhat halba kogemust kajutitega (küll on need asunud otse ööklubi all või  lihtsalt on keegi ukse taga läbustanud poole hommikuni). Laevasõit on minu jaoks alati piin olnud. Okei, mõningate eranditega. Eks on pidutsetud ka. Näiteks tuleb mulle meelde üks reis 17 aastat tagasi kui emme ja onu mulle Norrasse järgi tulid ja tagasi sõites otsustasime mina ja onu varaste hommikutundideni klubis pidutseda. Eda Ines Etti “Once in A Lifetime” saatel. Kajutisse me magama ei jõudnudki. Olid ajad…

Mäletate neid aegu kui laevaga sai sõita veel nii, et kajutit ei pidanud võtma? Mingid istumissaalid olid. Mul on meeles üks reis “Estoniaga” koos tädi ja vanaemaga. Sellises istumisaalis. Sõime pakist viinereid ja kaasa valmistatud võileibu. Nii nagu teised reisijad. Kui ma hiljem üksinda reisisin, keeldusin ma kajutis magamast. Vanaema veel muretses, et kuidas ma niimoodi ilma kajutita reisin ja lubas ise maksta kui ma raha pärast kajutit ei raatsi võtta. Asi polnud selles. Ma lihtsalt kartsin laevasõitu ja pimedas kajutis olekut nii, et parem veetsin ma kogu laevsõidu kusagil baarinurgas vegeteerides, püüdes võimalikult silmatorkamatult reis üle elada. Teadagi olid baarid täis igasugu jobusid, kes külge tahtsid kleepuda, aga tol perioodil olin ma vaid õppimisest huvitatud. Mingid juhtututvused kõlasid mu jaoks õõvastavalt.

Ma ei tea, mis muutus, aga kuidagi Ida sünniga sain ma oma hirmust üle. Ma pean ausalt tunnistama, et laevasõit koos Idaga on kõike muud kui piin ja ma reisin suurima hea meelega niimoodi edasi-tagasi. Esimest korda sõitsime me laevaga Rootsi kui Ida oli kuuekuune. Siis oli veel õudne temaga reisida, sest ma kartsin ja Ida ei maganud ja nii olin ma kohale jõudes veel rohkem väsinud kui muidu. Edasi läks keerulisemaks kui ta jalad alla võttis, aga mõistus veel järgi ei jõudnud. Paras väljakutse. Ta ei kuulanud grammigi sõna. Nüüd aga näen ma, et kasvatamine ja pidev selgitamine ning seletamine on vilja kandnud. Ida oskab reisides käituda 89% ajast musterlapsena. Isegi poes teab ta, et kõike ei saa osta ning kui ta jonnima peaks hakkama, läheme me otsekohe kajutisse.

Meil on laevas tekkinud oma rutiinid – kus ja kuna me sööme, kus ja kuna mängime, kus ja kuna kajutiaknast vaadet imetleme. Muide, alles kolm aastat tagasi avastasin ma aknaga kajutid, ma isegi ei tea, miks me vanasti alati aknata kajutiga reisisime.

Pubid ja ööklubid jätavad mind ükskõikseks, kui välja arvata need ajad kui seal lastele meelelahutust pakutakse. Õhupalliloomad ja näomaalingud on vaieldamatud lemmikud, aga ka tsirkuse artistide õpitoad. Ida kipub küll häbelik olema, kuid samas on näha, kuidas ta naudib neid lastele mõeldud tegevusi. Lihtsalt mina pean kaasas olema. Ja no Lotte sulatab kõik jää.

thumbnail__MG_8967thumbnail__MG_8993

Ausalt, ma ei tea, kas muutunud olen mina või Tallinki reisid (hmm…ilmselt ikka mina, sest nii laev kui marsruut on ikka ju täpselt sama), aga lapsega on laevas jumalast lõbus. Vaid lastetuba – see pallimerega osa – võiks olla suurem (nii nagu Baltic Queenil). 50% reisist veedavad lastega vanemad niikuinii ju seal, aga aegajalt kisub seal liiga kitsaks ja umbseks.

Ühesõnaga. Kui te ei tea, mida suvepuhkusel teha (lastega või lasteta), siis minge lihtsalt kruiisile. Päevaga Stockholmis jõuab päris palju teha, aga samas on kõige mõnusam mitte midagi tegemine. Lihtsalt kusagil fika´mine. Jalutad vanalinnas, jood kohvi, lihtsalt naudid Stockholmi.

 Ja vahelduseks ärge tulge tagasi otse kruiisiga – sõitke läbi Helsingi. Silja Symphony on minu arvates siiani kuidagi selline luksuslik laev.

// Taking boats to Stockholm from Tallinn has always been part of my life. Since I was a small girl and every summer we got to visit our Swedish relatives. It was somhow magical to take the big boat somewhere abroad. Sounds so basic today, but 25 years ago it was really special. 

When I grew older and had to take the boat I started to be scared of the sea. Probably it has something to do with the “Estonia” accident. A year before we had taken the trip with “Estonia”, it was that time when passangers didn´t need cabins, but could sleep in a common sitting area. Eating sausages and sandwiches we had taken with us. It was too expensive to eat on the boat then. I have some photos of that trip with my grandma, grandaunt and uncle, one of them infront of “Estonia”.  True history.  

Later when we started traveling like normal people and had cabins, I  was terrified when I had to sleep in the cabin and felt seasick. Taking boats was everything else than fun. Of course with some exeption. I have also had some parties on the boat´s nightclubs – in 2000 when I came back from Norway, me and my uncle decided to dance in the night club the whole night. Totally crazy.

I do not know what happened after my daughter was born, but somehow I just got rid of the fear. Of course when it is stormy I still do not feel comfortable, but I am not terrified like I used to be. Perhaps it has something to with the fact that I am a mom and  cannot show that I am scared to her. Taking the cruise to Stockholm is now so much fun. There is so much to do with children. Balloon animals, face painting and of course saying hello do Lotte. Everyone just loves Lotte!

We have our traditions already with my 3,5 years old daughter on the boat – what we do, when and where we eat and how do we travel. Sometimes, when the prices are especially nice we take a trip home from Stockholm via Helsingi. Just to have some change. 

It is funny that probably my daughter has been on boats more than me. And I am 33 years older than her:) 

 

 

Minu pulsikell on ülbe! / My rude Polar watch

Tänast päeva alustasime me 11 paiku, et aega kuni kella viiese rongini maksimaalselt kasutada, kuid nii, et Ida päris ära ei väsiks mööda linna ringi trampimisest. Ma tahtsin ju jõuda teatud linnaosad ja kohad läbi käia. Kõige pealt istusime me loomulikult vale bussi peale ja just sel hetkel kui ma mõtlesin, et huvitav, mis paganama koht see on, nägin ma bussiaknast ostukeskust, mida ma tegelikult tahtsin külastada, kuid mille aadress ja asukoht mulle mitte kui midagi ei öelnud. Nüüd aga olime me täpselt õiges kohas. Peale seda ootas ees Bygdøy alleè, Sjølyst, Frogner, Aker Brygge. Gruneløkka ja paar teist kohta, kuhu mul oli plaanis jõuda jäid läbi käimata, sest ilm oli nii ilus ja soe, et me kõndisime pool maad, mis oleks ka trammide ja bussidega saanud liigelda, jalgsi. Mängisime vahepeal peitust, uudistasime villasid, paitasime kutsasid ja leidsime end lõpuks ikka tagasi Karl Johanil. Juba vanast ajast mäletan ma, et Oslos ei ole võimalik ära eksida.

Ma tegin sada tuhat pilti ja kui ma eile mälukaardilt pilte arvutisse tõmmates mõtlesin, et raudselt ma unustan mälukaardi fotokasse panna, siis seda ma küll ei unustanud, kuid eile õhtul näperdasin ma õhtul fotokat ja suutsin selle nii ära tuunida, et täna mälukraadilt fotosid vaadates pean ma tõdema, et 98% piltidest ei kõlba kassi saba alla ka. Ma ei tea pildistamisest midagi, veel vähem tean ma fotokaameratest, kuid seda ma tean, et hea pildi üheks tunnuseks võiks olla see, et inimesed ja esemed seal oleks ära tuntavad ja mitte udused ja/või mitte ülihelevalged nagu kummitused. Kahjuks on mälukaart täna just selliseid uduseid ja valgeid pilte täis. Noh jah, mis seal ikka. Loll õpib vigadest. Ma oleksin vahepeal võinud vaadata ja kontrollida, kuidas paremaid pilte saada.

Mis puutub asjasse mu pulsikell. See sai päeva peale täis 104%, mina istun rongis ja tunnen, et jalad surisevad (ilmselt umbes kaheksa km kõndimisest), Ida magab õndsat und ja pulsikell karjub, et on aeg end liigutada. Päriselt? Ma arvan, et seda saab nimetada vaid ülbuseks:)

Igatahes. Saja tuhandes kord. Mulle meeldib selline kontoritöö;) Ja ma ei väsi kordamast, kui hea meel mul on, et mul on võimalus Idale kasvõi killukest maailma näidata juba beebieast saati, ma ei tahaks, et ta kasvaks kusagil kodus nelja seina vahel, teadmata kui palju maailmas näha ja õppida on. Praegu näib ta olevat täielik väikene mini-me, kes vapralt koos minuga ringi tatsab ja vastu peab. Seitse tundi linna peal on ikkagi seitse tundi linna peal. Äge väike seljakotiga eestlane.  Ainult, et seljakoti unustasime me koju koridori seekord:D

img_7767img_7774IMG_7776.JPGIMG_7780.JPGIMG_7786.JPGIMG_7796.JPGIMG_7805.JPGIMG_7808.JPGIMG_7838.JPGimg_7844IMG_7789.JPG

After a seven hours walk in Oslo, I am sitting in train to Stockholm, Ida is sleeping so heavily, I am going through photos of today and my Polar watch is screaming “it is time to move”. After seven hours walking, 104% activity and 14 000 steps. Really? I find it quite rude. Don´t you agree? 

But… I also found out that my camera handling skills are zero. Yesterday I was trying to do something with the settings so that  could take photo of sleeping Ida (did not succeed with the photo) and today I forgot to check the settings, so that 98% of today´s photos are white like ghosts and/or blurry.  We visited so many cool places and I took tons of photos and here I am with almost none. Well, not a big loss actually. Oslo is so near anyway, so it is just to come back as soon as possible and take new photos. It would be more tragic if I had taken photos somewhere far away where I maybe go once in life time. Perhaps it is a lesson that I should read the manual? And get aquainted with my camera? Connect with it. 

Me and Ida had a wonderful day at “home office” again and I cannot emphasise enough how grateful I am for life like this. Travelling is so important for me, and I am glad to see that Ida is also having fun. Learning and discovering the world. I am so impressed about how good she behaves and manages to keep up the pace. Such a cool little “backpacker”  she will grow up to be.I hope.


Kuidas me kuningannal külas käisime/ How we visited the queen

Mina, Ida ja kohtumised käivad ilmselgelt käsikäes. Juba esimestest elukuudest on ta meiega kohtumistel ja koosolekutel kaasas olnud ja nii ei ole ju midagi uut ka selles, et ma koos temaga Trööstiplaastrite koosolekul käisin. Meiega rändasid koosolekult kaasa jänkukoer Sinna ja palju huvitavaid mõtteid. Soovitan teil nende Facebooki lehel (link) silm peal hoida, sest palju on teoksil. Ida, kes käitus nagu juhatuse liige, kiitis ka uued tooted heaks.

Pildid on kehvakesed, sest noh…mu telefon ei kannata enam kriitikat, aga ma ei viitsinud kaamerat hakata välja otsima ühest neist sajast kohvrist. Me nimelt ei tea sellist väljendit nagu “travel light”. Siin on teile tõestus. Kaks ja pool naist ning neli kohvrit.

16237200_1276611845710690_871934_n.jpg

16216415_1276615052377036_86891269_n.jpg16244158_1276611825710692_353263582_n.jpg16237879_1276615059043702_28916917_n.jpg

Peale koosolekut oli meil Idaga Oslo rongini kolm ja pool tundi aega. Mida me ikka niisama passime, mõtlesime meie ja ma tegin Idale ettepaneku minna kuninganna elamist vaatama. Ida tõlgendas seda nii, et me läheme kuningannale külla ja korjas talle tee pealt kive kaasa külakostiks. Kui me lossini jõudsime, selgus et kuningannat ei ole vist kodus, et ta vist oli ka maale vanaema juurde sõitnud. “Pole hullu,” ütles Ida nagu väike vanainimene, “kõik on hästi”. Ma lubasin järgmine kord kuningannale helistada, et äkki ta oleks kodus kui me ikkagi külla tuleme. Ja veel külakostiga. Ida noogutas ja ütles, et kuninganna vanaema tuleb ka kaasa siis.

16295472_1276612055710669_1469699890_n.jpg16295760_1276612042377337_855628150_n.jpg

Meil püsis veel väike lootus, et ehk on kuninganna kirikus ja püüdsime teda sealt leida, aga no seal teda ka ei olnud. Ida sattus vaimustusse vanadest haudadest ja ma püüdsin talle seletada, kes seal on ja miks. Kuidas sa seletad kolme-aastasele, et seal on surnud onud ja tädid. “Mis kuninganna tegi neil?” küsis Ida kui ma püüdsin selgitada, et nad olid vanad ja siis nad maeti sinna kastidesse, et nad puhata saaks. Ida oli natuke pettunud, et me neid välja ei saanud aidata ja teatas lõpuks, et kuninganna viskas nad vette, sellepärast nad suridki ära. Ma ei osanud talle ka vastu vaielda, sest ma ei tunne Rootsi ajalugu eriti üldse.

16237819_1276612059044002_842546434_n.jpg16295258_1276612102377331_1567189036_n.jpg

Kuna kuninganna külaskäiguga läks meil natuke nihu, siis otsustasime me mööda vanalinna jalutada. Mul ei saa sellest kunagi küllalt. Stockholmi Gamla Stan on nii armas ja ilus. Ja mu meelest lausa müstika kui äge on kolmeaastasega ringi käimine, ta tajub asju hoopis teisti ja nii äge on ta küsimusi kuulata ja püüda talle vastata.

16215994_1276612332377308_2102342628_n.jpg16237182_1276612319043976_2133280431_n.jpg16237310_1276612272377314_2026703239_n.jpg16237980_1276612335710641_1300043775_n.jpg16295622_1276612369043971_973542990_n.jpg16296005_1276612309043977_1654033000_n.jpg

Mu pulsikell näitas peale jalutuskäiku päeva aktiivsuseks 76% ja 10481 sammu. Kui te arvate, et kogu selle aktiivse aja jooksul Ida kordagi jonnis, väsis või sülle nõudis, siis te eksite. Kogu 4h ja 38 minutit kõndis ta mu kõrval ISE. Peab vist tema sinna Scoutsrännakule saatma;)  Oma burgeri ja suhkrujoogi oli ta mu meelest igati välja teeninud.

16237139_1276612039044004_282282568_n.jpg

Nüüd muidugi põõnab mu kõrval rongis. Me oleme poolel teel Oslosse. Meid ootavad ees kohtumised Lillehammeris ja Oslos.

// Me and Ida and bussiness meetings go together like…like, I don´t know what goes together that well..like a horse or carriage or something, so there is nothing strange that she was with me to Cuddlings meeting today. She as a CEO approved the new products and we left the meeting with a Rabbitdog and head full of ideas. To keep yourself updated on everything I suggested you to follow our Cuddlings Facebook page here

After the meeting we had three hours until our train to Oslo and that is why I suggested to Ida that we can go and see where the queen lives. Ida understood that we will actually visit the queen and took some stones with her to give to the queen. Perhaps she thought these were diamonds? Apparently the queen dind´t know we were coming because she didn´t answer the door when we knocked. She probably is with her grandma I comforted Ida and she answered like a little old lady “no worries, that is okay, next time we will call in advance”. I nodded and Ida added that also the queens grandma will then be with us.  We also tried to find the queen in the church next to the royal palace, but she wasn´t there either. 

As we didn´t manage to see the queen (how thoughtless of her to go to her grandma´s!) we decided to walk in Gamla Stan. It is one of my absolute favorite places and I never get enough. My Polar watch shows for todats activity 76% and 10481 steps. Can you believe that all these steps Ida walked on her own, without complaining or crying. I think it is just amazing. I can feel my legs are tired, but she said she was not tired at all. Tough girl this one;) 

It is such a pleasure to walk around with a three years old, they understand the world so differently from us adults and it is so interesting to try to explain things to her. Like why the dead people are buried in the church. What is “dead” and what is “buried”. How do you explain things like that. I did my best trying, I am sure we will quite soon see if I managed to give an okay explanation or failed.

Now the little traveller is sleeping next to me in the train. We are on our way to Oslo. Heading towards Lillehammer. 

PS: Sorry for the crappy quality of photos, my phone is way too old to function as a camera, but I didn´t want to start looking for my camera in one of the thousand suitcases. Obviosuly the term “travelling light” is unknown to us.

16237200_1276611845710690_871934_n

 

Lugusid rubriigist “Reisile minuga”/ When I travel things happen vol1000

Niisiis. Mina ja Ida reisimas. Mis saaks viltu minna eks? Kui lauses on need neli sõna, siis ilmselgelt saab viltu minna palju. Esiteks olin ma Lillehammerist Oslo lennujaama ostnud pileti hilisemale rongile kui planeeritud. Ei midagi traagilist iseenesest, me oleks võinud ka tund aega hiljem minna, kuid kuna eile sai õhtusöögiks liiga palju vedelal kujul viinamarju tarbitud, siis ma lihtsalt tahtsin hotelli nii kiiresti kui võimalik. Ühesõnaga oli mul esiteks vaja ära moosida konduktor. Laps, tuhat kohvrit ja hale nägu aitasid.

Ja siis jõudsime me hotelli. Ma hakkasin maksma. Mu kaart ei toiminud. Või ei olnud seal raha. Igatahes seal ma seisin Ida ja oma miljoni kompsuga ega saanud hotellitoa eest maksta. Korraks leidsin ma end mõttelt, et me veedame öö lennujaamas. Kusjuures algselt oligi mul see plaan, sest lennuk läheb homme nii vara, et Lillehammerist ei tule rongi. Aga ma sain nii hea pakkumise ühest Gardermoeni lähedal asuvast hotellist, et otsustasin selle kulutuse teha, et Ida ei peaks kusagil põrandal magama. Mul endal oleks suht suva olnud.

Siis tuli mulle meelde, et mul on ligipääs Mareki kontole. Et ma võiks ju sealt varastada. Ma teadsin, et seal on raha. AGA selgus, et pool tundi enne oli ta sealt raha välja võtnud ja konto oli tühi. Tagasi lennujaamas põrandal magamise juures?

Ma ei tea, kas laps ja tuhat kompsu mõjus, aga hotelli vastuvõtus töötanud meesterahvas maksis toa eest ise ära. Täiesti uskumatu mu meelest, aga äärmiselt abivalmis. Ma ei tea, kuidas need lood ikka minuga alati juhtuvad. Reality missugune!

img_5944

What could go wrong when I travel? If you know me, almost everything is possible: I never seem to travel without adventures. Today I first had bought ticket to a later train than planned. Not actually a problem, but as I had way too much liquid grapes yesterday, I just wanted to get to the hotel. I hoped that we are allowed to take the earlier train with the wrong ticket. I don´t know if child, a sad face and thousands of bags did the trick but we were allowed on board.

We arrived at hotel and all I was thinking about was bed. When I tried to pay for the room it turned out my card was either not working or I had not enough money, anyway there I was with my bags and Ida. Not being able to pay. We´ll sleeping in the airport it is then. It actually was the original plan, because the flight goes so early that no trains come from Lillehammer. At the last moment I got a very good offer from a hotel near Gardermoen that for Ida´s sake I chose the hotel.

So. Then I thought I can transfer money to hotel´s account from Marek´s. I knew he had miney, I have access to his account. BUT it turned out that 30 minutes earlier he had taken out the money. Back to sleeping in airport.

And you know what happened. The person working in the reception paid  for the room. Of course I will have to transfer money to him, but this kind of kindness really surprised my socks off.

This is what can happen when I travel:)

Lapsega reisimine – kohvri või reisikotiga?

Ma ütlen täiesti ausalt, et ma ei ole kunagi uskunud, et minust võiks saada seljakotiga eestlane. Reisimine on mulle alati meeldinud, kuid pigem ikka kohvri ja kingade kui matkasaabaste ja seljakotiga. Ööbimine pidi alati olema hotellis, kuid täna mõtlen ma, et mul poleks mitte midagi telgiga matkamise vastu. Viskad seljakoti ja telgi autosse, priimuse ja võileivad ka ning valid silmad kinni kaardilt sihtkoha. Mulle meeldiks selline spontaansus.

Aga laps? Niisamuti nagu ma poleks uskunud, et ma pöördun seljakotiusku, ei oleks ma uskunud, et lapsega Eesti-Rootsi-Norra vahet reisimine saab olema täiesti tavapärane osa minu elust. Ei midagi keerulist ega ületamatut. Tuleb lihtsalt natukene planeerida. Näiteks mida ja kuidas pakkida. Seljakotid on täiesti asendamatud. Nii on kaks kätt praktiliselt vabad ja saab kenasti laps käe kõrval liikuda. Kui ma nüüd meile Norra minekuks asju hakkasin kokku panema, vaatasin ma, et mind kümme aastat truult teeninud ja palju reisinud punane kohver hakkab otsa lõppema ning tahes tahtmata tuli mul hakata uut käsipagasiks sobivat kohvrit otsima. Ma ei tea kohvritest suurt midagi, kuid mulle tuli meelde selline ettevõte nagu Cabinmax (LINK), kelle tegevus sai alguse vajadusest lennukäsipagasi järgi mis oleks maksimum lubatud suuruses, nii kerge kui võimalik ning millega oleks võimalik lennata nii, et äraantavat pagasit ei oleks vaja üldse kaasa võtta.  See tundus olevat täpselt see!

Ma leidsin kiiresti sobiva mudeli (LINK), olulisteks märksõnadeks minu jaoks järele vedamise jaoks sang ja rattad. Sellele, et reisikotti saab kasutada ka seljakotina ma tol hetkel ei mõelnud. Juba järgmisel hommikul ootas mind Keila pakiautomaadis pakk uue kotiga. Minu esimeseks “mureks” kui ma koti kätte sain, oli see, et aga see ei ole ju ikkagi kohver. Väikese seljakotiusku oli Norras elamine ja palju ringi liikumine mind pööranud, kuid matkakotte olin ma alati vaadanud natuke võõristavalt. Nüüd aga oli mul üks selline isend kodus.

Paar tundi hiljem kui ma kotti ja kohvrit kahenädalaseks eemalolekuks pakkisin asendusid mu muremõtted rõõmuga. Mu järelveetav kohver oli üsna raske ja kui ma oleksin pidanud liikuma kahe sellise kohvri ja lapsega, siis oleks see reisimise teinud tunduvalt tülikamaks. Mitte võimatuks, aga just tülikamaks, sest jalgsi käimist Tallinnas ja Stockholmis ning ka Lillehammeris on ees ootamas üks jagu. Trepid ja igasugu astmed rongi ja trammi peale muutuvad ebamugavaks. Aga nüüd oli mul ÜKS kohver ja ÜKS kohvrimõõtudes seljakott, mis tähendas seda, et üks käsi jäi mugavalt vabaks ka lapse jaoks.

Reisikoti teiseks plussiks selle kõrval, et käed on vabad, oli kindlasti ta oma kaal,erinevalt  kohvrist, mille omakaal on ca 3 kg, kaalub Cabinmax alla kilo. Kolmandaks plussiks on lisataskud ja vahed. Minu punasel kohvrikesel on vaid kolm vahet, millest ühte ei saa kasutada kui kohvri suuremaks laiendan, nii olen ma harjunud, et hambaharjad, erinevad laadijad, juukseharjad on kuidagi kohvris segamini nagu pudru ja kapsad. Nüüd olid need üle mitme aasta korralikult erinevatesse vahedesse paigutatud.

15057786_1213607118677830_181919169_n

Ma olen küll näinud neid kangelasemasid, kes kannavad süles kahte last, veavad järel kohvrit ja mitut ostukotti, lisaks veel mähkmekott ja käekott, kuid ilmselgelt oleksin mina end üle hinnanud kui lopase ilmaga kahe kohvri ja väikelapsega oleks liikuma pidanud. Lopp ja maha puistatud kruus muutis järelveetava kohvri veelgi raskemaks ja kas te teate KUI PIKK on maa Tallinnas ja Stockholmis laevalt terminali. Meeletu! Sealt veel edasi metroo peale ei ole muidugi kõige pikem maa, aga seda pigem vähese pagasiga. Ma ei oska öelda kui õnnelik ma olin, et uue kohvri otsingutel olin ma jõudnud just Cabinmaxini. (lapsega) reisimisel saab sellest vaieldamatult minu uus parim sõber. Viskad “kohvri” selga ja liigud. Äärmiselt mugav ja mahukas ning näeb ka hea välja. Eriti peale meie väikest “tuuningut”, et me ta lennujaamas ikka ära tunneks.

Nüüd tunnen ma end TÕELISE SELJAKOTIGA EESTLASENA! Minu truu punane kohver võib väärikalt vanaduspensionile minna.

15139657_1213607058677836_386910305_n.jpg

Üks eestlane. Üks seljakott. 24h /One backpack and 24h

Mul on üks kiiks  palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma aegajalt istusin suvalise t-bane peale ja püüdsin ajaviiteks “ära eksida”. Ära eksimise asemel õppisin ma linna tundma. Seiklemiseks ei pea ma üldse kaugele reisima, seiklus võib oodata mind koduses Tallinnas või Tartus, tundmatus Pärnus või Viljandis. Nagu te Facebookist lugeda võisite, siis ma suutsin isegi Balti jaamast lennujaama minemisest seikluse teha ja otsustasin tavapärase bussi asemel trammi kasutada. Püha issand jumal, kust mina pidin teadma, et Ülemiste ja Ülemiste jaam on kaks eri peatust. Aga ma ei vaevu endale kunagi selliseid asju ENNE selgeks tegema, sest mulle meeldib seigelda. Mõistlikuse piires. See tähendab ka seda, et kui me läheme reisile, siis ma uurin küll UMBES kus tänavas asub hotell, kuid EI tee endale selgeks täpset teekonda. See on nii igav. Marek seevastu on hoopis teistsugune – talle meeldiks kui kõik oleks planeeritud, kuid ometi ei ole ta kümne aasta jooksul midagi õppinud ja arvab, et MINA olen õppinud ning usaldab mind. Nii ta tahestahtata satub ka aegajalt seiklustesse.

Mulle meeldib ka reisida. Kui mu varasem töö eeldas tihti lennujaamas elamist, siis mulle see meeldis. Välja arvatud see aeg kui ma iga esmaspäev istusin lennukisse, et sõita Norra ja iga reede istusin uuesti lennukisse, et sõita Eesti ning lennukid alatihti hilinesid. Siis oli mul kopp ees, aga muidu olen ma tänulik, et mul on alati olnud selline töö nagu on. Üks mu kõige “hullemaid” reise oli kui pidime sõitma Göteborgi kohtumisele läbi Müncheni, lennud hilinesid, seetõttu muutus kogu meie sõidugraafik – tagasiteel jäime me maha Kopenhaagenis Tallinna lennust ja kokku venis meie reis nii pikaks, et ma ei olnud 24h maganud. Järgmine päev oli tööpäev. See oli kohutavalt väsitav, kuid nii põnev.

Ükskõik, kas ma tahan või ei taha viib saatus (?) tagasi mind sarnase elu juurde. 24 tunni sisse mahtus neli riiki, kaheksa linna, kaks kohtumist, emme külastamine  ja nüüd olengi ma teel tagasi Ussipessa. Mulle meeldib! Kui mul oleks korras auto, siis ma oleks AMMU Ida ja Mareki autosse pakkinud ja Euroopa poole põrutanud. Näiteks kaheksa tundi autosõitu Stockholmist Lillehammerisse on mu jaoks nohu (no kui just vahepeal auto katki ei lähe! või rong. või lennuk). Kahjuks või õnneks ei ole mul tervet autot, millega mööda Euroopat ringi kimada. Õnneks aga on mul võimalus reisida lennuki, rongi ja laevaga.  Nagu nüüd.

Ajaviiteks ja (enda) meele lahutamiseks tegin ma väikese reportaazi – “Üks eestlane, üks seljakott, 24h”

15046163_1208273325877876_1110764273_n.jpg
Tallinna lennujaam. Teel Riiga.

Kuna Air Balticu Tallinn-Riia lend hilines pool tundi, õnnestus mul Riia lennujaamas veeta tervelt seitse minutit. Ma ei kujuta ette, et ma näiteks Heathrow lennujaamas seitsme minutiga ühelt lennult teisele jõuaks, aga õnneks on Riia lennujaam väike. Ja lisaks “saldejumsile” tean ma nüüd, et Nõo Lihavürst on läti keeles “Noo cepeškungs”.

15049819_1208273309211211_1416457671_n.jpg
Rigas Lennujaams

Oslos oli mul Lillehammeri rongile jõudmiseks kolm minutit (tõe huvides küll sellest hetkest kui ma juba terminalist väljas olin). Jõuda osta pilet ja joosta rongile ning MITTE maha jääda on minu isiklik rekord.

15057906_1208273362544539_1328104291_n.jpg
Teel Lillehammerisse
15046239_1208273342544541_826452540_n.jpg
Lillehammeris

Kui ma hommikul kell viis edasi Kongsvingeri suunas hakkasin liikuma näitas kraadiklaas – 20 kraadi. No nii krõbe oli, et ninakarvad külmusid ka ära, kuid nii ilusat talveilma ei ole ma veel kogenud. Ühelt poolt mägede tagant hakkas tõusma päike, teine pool magas veel pimeduses ning siis tuli välja ere-ere vikerkaar. See sõitis koos minuga mööda metsa kaasa. Kui öeldakse, et teisel pool vikerkaart on rahapada, siis mulle tundus, et ma saingi justkui selle teise poole kätte. Nüüd tuleb vaid rahapada ootama jääda.

15045754_1208273545877854_83426876_n.jpg
Varahommik

Peale kohtumisi Kongsvingeris istusin ma rongile, et võtta suund Stockholmi suunas. Ilm oli juba soojem. Kraadiklaas näitas kõigest – 15kraadi.

15057981_1208275029211039_1190359371_n.jpg
Kongsvinger

Õhtul kella neljaks. 24h peale seda kui ma olin Tallinnas lennuki peale istunud jõudsin ma emme juurde Nynäshamni. Ei, ma ei ole aru kaotanud, et ma nukk käekotis ringi liigun. Aga kui sa oled ema ja su laps igatseb oma nukut ning see ei mahu enam kohvrisse, siis sind ei huvita, mida teised arvavad, sa paned nuku oma kotti ja kõnnid pea püsti edasi nagu see oleks maailma kõige tavapärasem aksessuaar.

15050481_1208273579211184_1348936736_n.jpg
Nynäshamn

48 tundi peale reisi algust istun ma lõpuks laeva peal ja olen teel Tallinnasse. Väsinud, aga rahulolev. Ja teate, ma kohe pean oma uut seljakotti kiitma, see on täpselt nii suur, et sinna mahub sisse ka mu sülearvuti. iPadis kirjutamine on küll okei, kuid peale seda kui Ida suutis klaviatuuri ära lõhkuda, eelistan ma pikemaid asju kirjutada arvutis. Toksida on lihtsam. Ja mu rüperaal mahub TÄPSELT seljakotti. See teeb mind ERILISELT õnnelikuks. Komplimente olen ma oma koti kohta ka saanud ja kuna ma olen siiski edev inimene, siis ei ole mul nende vastu midagi.

15057897_1208273769211165_144111320_n.jpg
Aksessuaarid

There is nothing more I like than travelling and small adventures. Of course I dream of destinations a bit further away than just Sweden and Norway, but to be quite frank for me going to another city can also be fun and an adventure, the reason is that I never plan things exactly. I know almost how to get from one place to another, but that´s it. I like it that way. My husband on the other hand is the opposite, he would like everything  to be planned, but somewhy he thinks that I have learned to plan and trusts me. I haven´t  and I never will so whether he likes it or not also he sometimes is involved in my adventure. He doesn´t show it, he is not the smartest to show his feelings and often seems to be angry, but I am pretty sure he enjoys my “non-planning” and impulsity. I swear if I would have less debts and a good car I would pack my husband and Ida to car and drive somewhere to Europe. In five years I should be quit all the debts (bank wood!) and then  we´ll drive. Not far. Or maybe. I don´t know. Thanks to my Polish friend I know want to visit Poland more than ever. I have been there several times, but only driving through (and the Auschwitz), but now I have this crazy urge to get to know Poland better.

Before Ida and my life as a houswife my work was 70% of living at airports, running from meeting to meeting. I was complaining and tired, but always actually loved it. I am now also so thankful that I have found a part time job which lets me travel like in the “old times”. In the last 24 hours me and my new backpack have been in Estonia, Latvia, Norway and Sweden, driving cars, buses, trains, planes and now 48h later a boat back to home. I love this kind of “gypsy life” and am so grateful that I have a husband at home who doesn´t make a problem of it. 

In a week me and Ida will back our suitcases and travel to Lillehammer. I am so happy that she also likes travelling, which is no wonder because she has been travelling since she was 6 months old. Do you know what her favorite game at the moment is? Packing suitcases to take the plane to tädi Satu and tädi Klaudia. I think it is adorable. 

Hipy Papy Bthuthdth Thuthda Bthuthdy

Ootamatult on Ida sünnipäev kestnud juba terve nädalavahetuse ja pole tegelikult sugugi veel lõppenud. Meie kingituse saab ta kätte homme ja päris sünnipäev, sõprade ja Pipi ja spungi otsimisega ootab ees alles novembris, aga kui keegi veel sünnipäeva armastab, siis on see Ida. Ja see on nii paganama armas, et ma kavatsen blogi tema sünnipäeva piltidest umbe ajada.

Ida has had birthday celebrations going since Friday and it is not ending yet, Our present she will receive tomorrow and real birthday with friends and Pipi and finding Spunk is waiting in November, but if someone loves her birthday it is Ida. And it is so cute that I tend to overload the blog with her birthday photos. 

img_4604img_4620img_4640IMG_4661.JPGimg_4672IMG_4680.JPGIMG_4684.JPGIMG_4689.JPGimg_4705IMG_4704.JPGIMG_4721.JPGIMG_4737.JPGIMG_4742.JPG