Ära karju mu peale!

NB! Allolevat postitust palun lugeda huumoriga!

Niisiis. Peale pikka moosimist, otsustasin ma oma treenerit kuulda võtta ja vedasin oma paksu (kuid juba 3,5 kg kergema) tagumiku jumpingu trenni. Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei olnud sellest mõttest vaimustusest, sest olin seda trenni korra, nii umbes 1,5 minutit (!) eelmise aasta sügisel proovinud ja köhisin juba siis peale seda pingutust oma kopsud välja. Aga nagu ma rääkinud olen, siis treenerid on HAF klubis halastamatud, ainsaks sobilikuks ettekäändeks trennist puudumiseks on ilmselt surm ja nii Angela mind enne rahule ei jätnudki kui ma alla andsin ja jumpima läksin. No küll ma selle 20 minutit kuidagi vastu pean, mõtlesin ma vapralt.

Feil oli niimoodi arvata. Trenn kestis nimelt tervelt tunni. Ma suutsin veel olla vaimukas (vähemalt enda arvates), et siia me ka sureme, kuid ma ei osanud veel ettegi arvata, et trenn mind nii läbi võtab, et peale esimest kuut minutit higistasin ma rohkem kui keskmine eesti mees kuumas sauna ja olin endale hingeldades sisse kulistanud liitri vett. EMS-treening on selle trenni kõrval puhas puhkus! Jumping on niiiiiiii intensiivne! Kui ma kodus Ida peale häält tõstan, ütleb ta mulle kohe “Ära karju mu peale!”, eile kui treener meie peale nö häält tõstsis, et tõstke jalgu, ma ei taha näha logelemist, liigutame, liigutame, jõuad, jõuad, oli mul talle tahtmine öelda “Ära karju mu peale!”. Kahjuks või õnneks ei olnud mul selleks lihtsalt jõudu. Ma püüdsin batuudi peal tasakaalu hoida ja sama mängleva kergusega nagu teised muusikarütmis energiliselt kaasa hüpata. Tulemus oli see, et teised nägid trenni tegevat mängleva kerglusega, samal ajal kui mõtlesin, et püha jeesus, kaua see trenn veel kestab. Pauside ajal jõin ma ära veel kaevutäie vett, et mitte otsi anda.

_DSC0486.JPG

Kui te nüüd arvate, et jumping on maailma kõige hullem trenn, siis laias laastus on teil õigus. AGA see on ka ilmselt maailma kõige tõhusam trenn. 1) Peale trenni lubasin ma, et mu suust ei lähe sisse enam ühtegi rämpstoidulaadset toodet, sest ma nägin, millist vaeva ma pean nägema, et need burgerid ja hotdogid oma kõhult ja reitelt ära saada. Kui te otsite moodust, kuidas end motiveerida vähem süüa, et viimasel hetkel veel suveks saledaks saada, siis jumping on see koht, kuhu teil minna tuleb. 2) Mu pulsikell näitas päevaseks liikumiseks enne trenni 21%,  peale trenni näitas see 113%.

Ja kui  te siis peale trenni olete end suutnud taastada, tunnete te (ka peale rasket ja väsitavat tööpäeva) metsikut energiat. Jube mõnus tunne on. Sellest saate te muidugi aru alles trenni lõppedes aru.  Trenni tehes jöuate te end 675 korda maapöhja vanduda, et siia tulite;)

Mina lähen uuel nädalal uuele katsele. Ma kutsun kaks julget blogilugejat endaga trenni kaasa. Kui tahad mulle seltsi pakkuda, et ma ei oleks ainus algaja, siis jäta enda nimi siia kommentaaridesse;) Ärge olge arad! See ei ole nii hull trenn kui ma mulje jätan. See on veel palju hullem:D

NB: Eveliisi koodiga on trenn mai lõpuni hinnaga 5€ (tavahind 12€ )!!! Algajate trennid E 18 ja N 18:30 🙂

 

Kuidas ma teist inimest ehmatasin

Trenniga alustasin ma eelmise aasta sügisel, kuid käisin seal pigem oma suva järgi, nii et seda ei saa päris trenniks nimetada. Kui ma eelmise aasta lõpus (ootamatult) kaheksa kilo juurde võtsin ja pidin endale tunnistama, et olen oma elu kõige kehvemas vormis,  otsustasin ma end käsile võtta ja päriselt trennis käima hakata.  Nüüd olen ma reeglipäraselt varsti kolm kuud trennis käinud, võimalusel kaks korda nädalas. Ma hakkan nägema esimesi tulemusi, pikk tee on veel käia, kuid see on selline motivaator kui esimesed tulemused tulema hakkavad. Ma vannun teile, et mu kõhupeki kihi alla on vormunud kõhulihased ja pealegi on kaks kilo kadunud. Võib olla oleks tulemused veel paremad, kui ma oleks kohe alguses ka toitumisele tähelepanu pöörama hakanud, aga see selleks.

EMS-treeninguga on selline pull lugu, et kohe kui nädal vahele jääb (nagu mul nüüd reisi pärast jäi) on esimene uus treening jube raske, võtab võhmale ja ohkima ning hingeldama, eriti kui proovida vastu pidada nii palju kui treener nõuab. Nii ma seal täna peale pausi ohkisin ja puhkisin, leemendasin higist ja pingutasin täiest jõust. Minu pingutused olid nii häälekad, et ma suutsin oma esimesse trenni tuleva uue kliendi ilmselt poolsurnuks ehmatada. Millesse ma end ometi seganud olen, küsis ta ja tundis hirmu, et kas ta ikka sealt elusana väljub.

See ajendas täna mind  kirjutama. Paljud on hakanud selle trenni vastu huvi tundma, kuid kardavad elektriimpulssi, et äkki see teeb haiget. Ma kinnitan teile käsi südamel, et see ei tee haiget, see teeb lihtsalt iga liigutuse ja pingutuse füüsiliselt raskemaks. Harki- kokku hüppamine ei ole eriti keeruline eksju? Elektriimpulss teeb selle lihtsalt kümme korda (panin suvalise arvu) raskemaks ja just see ongi, mis selle kõigest 20 minutit kestva trenni nii efektiivseks muudab.

Vaadake, ma olen laisk inimene, ma ei ole kunagi trennis käinud, mul ei ole kehakaalu ja kehaga kunagi probleeme olnud ning ma olen trenni pidanud raharaiskamiseks. Jah, just nii olen ma arvanud. Alles nüüd saan ma aru, et trenni ei ole vaja teha vaid kehakaalu vähendamiseks, vaid ka heaks enesetundeks. Ma olen maadelnud depressiooni ja läbipõlemisega, just psühholoog suunas mind veelgi rohkem liikuma ja mõtlema trenni peale. Mul ei ole ju vaja trenni teha, mõtlesin ma ise, sest ma ju liigun niigi päris palju. See ei ole üks ja see sama. Trenni tegemine on HOOPIS MIDAGI MUUD. See enesetunne kui sa higistleemendavana ja haisvana ronid duši alla ning lihtsalt lõõgastud! See on imeline tunne ja ka parim stressi ravi. Mina olen peale igat trenni nagu uus inimene ning lausa ootan uut trenni.

Ma ei ütle seda niisama “läbinähtava reklaamtekstina”, kuid mina olen leidnud endale ideaalse trenni ning kuna mulle on antud võimalus trennis käia, siis ma võtan seda täie tõsidusega. Treeneriga võrreldes näen ma muidugi välja nagu puupakkudel tantsida püüdev karu, kuid ma pingutan 110%, sellest ka need kohutavad ohkimised ja puhkimised ja hädaldamised, mis ootesaali kostavad kui ma trenni teen. Käsi südamel, keegi ei piina mind seal tegelikult ja trenn ei valus ega ebamugav, lihtsalt sedavõrd intensiivsem kuivõrd ise pingutada. Alles eelmisel nädalal (!) õppisin ma õigesti kõhulihaseid pinguldama. Oleks ma sellele varem pihta saanud, oleks mul võib olla juba poole väiksem punu ja sikspäkk punnitaks pluusi alt.

Igatahes ma tahtsin teile kinnitada, et trenn ei ole ei ebamugav ega valus. Kas keegi on seda trenni proovinud või lausa käib seal? Millised on teie muljed? Kas keegi tahaks minuga kaasa trenni proovima tulla?

Minu trennipäevikut võite lugeda SIIT

Peale tänast trenni olin ma nagu ikka nii läbi, et käed ja jalad olid nagu sült. Me pidime Idaga trennist edasi minema külla mu sõbrannale, kui ma nägin, et buss tuleb ja me olime nii lähedal kuid samas nii kaugel, haarasin ma Ida sülle, et bussi peale jõuda. Endal käed ja jalad ei kandnud ning ma isegi ei tea, mis see sundis mind nii jooksma, uus buss oleks ju mõne aja pärast niikuinii tulnud, aga mul vist tekkis mingi napakas hasart. Me jõudsime bussini ja buss pani TÄPSELT nina eest meil uksed kinni. Ma karjatasin pettumusest. Buss tegi ukse uuesti lahti. Ma olin peale trenni teinud veel väikese lisatrenni:D

Kättemaks on magus

Teeklaasi tormis sain ma palju adekvaatseid nõuandeid, seal hulgas ka ühe sellise, et “mine parem tee seda suuseksi ja ära palun kirjuta rohkem blogi!”. Mina kui õpivõimeline inimene võtsin seda sõna sõnalt ja sellest ka mu blogipaus. Neljandal päeval ütles Marek, et palun palun hakka uuesti blogima, et tema enam ei jaksa. Igaks juhuks, et endast mitte perverdi muljet jätta, ütlen ma, et tegelikult olen ma suuseksi tegemise asemel elanud hoopis elu väljaspool virtuaalmaailma. Ma arvasin, et sellist asja pole olemas. Nii uskumatu kui see ka pole, elu väljaspool helesinist ekraani on tõesti olemas. Ja põnev ka veel teine. Nii palju on juhtunud, et üks osake minust tahaks kohe neist töövõitudest kõigile rääkida, teine osa minust tõmbab aga pidurit, sest keda ikka huvitab kui mul hästi läheb. Olla ju miski karma, millepärast mul nüüd pidavat eriti halvasti minema hakkama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin kirjutada sellest, kuidas kättemaks on magus. Ükskõik, mis kujul. Eelmisel nädalal kirjutasin ma selle postituse . Kui ma nüüd eile üle nädala jälle trenni läksin, vaatas mu treener mulle otsa ja ütles, et ja jaa, ma lugesin küll, mis sa minust kirjutasid. Ja ta maksis mulle kätte! Oli veel hullem ja veel kurjem ja käskis veel rohkem pingutada. Selle trenniga on selline lugu, et kui väike paus on sisse tulnud, siis tundub trenn jälle jube raske, ma ei taha küll mõnitada või naerda puudega inimeste üle, kuid ma meenutasin endale puudega inimest, keda üritatakse liikuma saada.  Kui siia veel lisada treeneri kättemaks, et ta tegi trenni veel raskemaks ja keeras elektriimpulsid veel tugevamaks, siis eilsed 20 minutit oli nagu piinapink. Paks inimene on raske olla. Ja eriti raske on olla paks inimene, kellel on hull treener. Ja veel eriti raske on olla paks inimene, kellel on hull treener, kes maksab sulle kätte. Planku hoidma pidin ma nii kaua kuni ta nägi, et ma värisema hakkasin pingutusest. Nii et ma pean ikka vaatama, kellest ja mida ma kirjutan. Kättemaks võib pepust hammustada.

Teie muidugi ootasite pealkirja lugedes, et ma kirjutan Sellest-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada, eksju? Tüng!

Renessanssiaja naine

Teate kui piinlik on seda postitust  ausalt kirjutada, tahaks natuke ilustada, aga kellele ma ikka valetan. Lugu siis selles, et septembrist hakkasin ma kohusetundlikult trennis käima (sellest saate lugeda siit), täpselt minu teetassike teed ja juba peale vähest trennis käimist tundsin ma end paremini ja kaal langes ka. Ma olin oma kaalu saanud 61,8 (64,5st) peale ja 59kg-st, mis on see kaal, mis ma soovisin saavutada, ei olnud see ju kuigi kaugel.

Samal ajal hakkasin ma tarbima ka antidepressante ja uusi beebipille, mõlema kõrvalmõju võib olla kaalutõus, ma olin selle paari kiloga arvestanud ja pealegi käisin ma ju trennis, nii et ei midagi hullu. Nii ma mõtlesin. Tegelikkuses tuli mulle aga külla sõber Laiskus ja selgus ka, et minu keha reageeris tablettidele nii, et kaal hakkas mühinal kasvama. Ma ei saa öelda, et ma sööksin metsikus koguses, kuid siiski pean ma ütlema, et ma armastan söömist ja tegelikult ju ka veini, kui siia lisada vähene liikumine ja rohud, siis selle tulemuseks saigi olla vaid katastroof.

Piinlikusest ei saa ma siia lisada pilti sellest, milline ma hetkel välja näen, et oleks pärast hea võrrelda, kas trenn on ka tulemusi andnud, kuid ma  saan sellest ka siis aru, kui mu riided mulle uuesti selga lähevad. Ja kui ma räägin voldikestest, mis mu keha on vallutanud, siis ma ei räägi mingist paarist grammist olematust rasvakihist, vaid kui ma eile end vannis vaatasin, siis ma meenutasin täpselt renessanssiaja naist. Kunagi võis see ju iluideaal olla, aga mitte praegu ja minu maailmas. Niisiis ütlen ma siin ausalt ja otse välja, et paari kuuga tõusis mu kaal 61,8lt 67,7 kiloni! Saate aru jah? Seda numbrit on piinlik tunnistada. Eelkätt iseendale. Ja just seepärast olen ma korralikult tagasi Healthy Attitude Fit Clubis EMS treeningutel. Plaaniga kaks korda nädalas siia jõuda.

Esimene trenn peale pikka pausi oli metsik pingutus, treenerid armu ei anna, viilida ei saa ja nii ma seal oma pea 70kilose kehaga püüdsin järgi teha liigutusi, mis treeneri käes tunduvad nagu lapsemäng. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et trenn on lihtne, kuid ma ütlen teile, et ei ole. Ma püüdsin seekord endast anda ka maksimumi ja peale trenni oli mul jälle tunne nagu ma oleks maratoni jooksnud, praegu on valusad kõik lihased, mis mu kehas olemas on. Ma olen läbi nagu läti raha, aga see ei ole sugugi halb tunne, vaid selline mõnus tunne, et ma olen end liigutanud.

Plussideks selle trenni juures on minu jaoks ikka 1) see, et ma ei pea trenni ise ühtegi asja kaasa võtma, lähed kaks kätt taskus nagu muuseas kohale, sest kohapealt saad vastavad riided ja ka dušigeelid ja šampoonid ning käterätikud on olemas ja 2) see, et trenn kestab vaid 20 minutit. 20 minutiks suudab ka kõige suurem lohe end kokku võtta ja see läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Kui tundub, et enam ei jaksa, aga et raudselt on veel pool trenni ees, siis tegelikult ongi trenn ootamatult läbi saanud. Mõnus!

Minu lemmiktrenn. Lühike, intensiivne ja tõhus. Suveks niisiis saledaks!

 

Siis, kui ma koristada ei viitsinud

Ma ei tea midagi paremat kui see, kui saan laupäeva hommikul lihtsalt vedeleda. Võtan oma kohvitassi, keeran end pleedi sisse kerra ja vahin telekat. Paar laupäeva tagasi oli meil lapsevaba laupäev ja kuigi me olime kell seitse üleval nagu ikka, siis mina kavatsesin vedelemistvõimalust maksimaalselt kasutada. Kahjuks elan ma koos meesoost vastega Anthea Turneriga ja juba kell kaheks käis see rahutu hing mööda maja ringi, uurides minult, et mis päevaplaan ette näeb, et tema ei viitsi niisama päeva (!!!) maha magada. Ma tegin nagu ma ei kuulnud teda ja lasin tal omaette koristama hakata, mingi hetk tuli mul aga hirm, et äkki ma pean ka koristama hakkama, aga ma tõesõna ei viitsinud. Mulle tuli meelde, et Enely Healthy Attitude Fith Clubist oli Facebookis otsinud kedagi, kes hädast välja aitaks ja Rattalaadale flaikusi jagama tuleb. Ega ma ei viitsinud sinna ka väga minna, aga samas mõtlesin ma, et elan Laagrist vaid 15 minuti kaugusel ja on ikka hea küll kui keegi appi tuleb kui vaja. Nii sattusin ma Rattalaadale.

Seljakoti ja teksade ja tossudega tundsin ma end teiste flaiku-tibide kõrval nagu tõeline maakas. Ilma liialdamata kõndisid seal ringi superskinnydes teksades megakõrgete kontsadega säravate pikkade juuste ja laitmatu meigiga noored tüdrukud ja siis mina – seljakotiga eestlane maakas. “Kui palju ma trenni peaks tegema, et selliseks saad?” küsisin ma Enelylt. “Umbes aasta,” vastas tema. Ma minestasin. Ma olen EMS personaaltreeninguga tegelenud nüüd umbes mingi paar kuud ja see on juba minu jaoks saavutus, mis sellest, et ma ei tee seda regulaarselt ja vähemalt kaks korda nädalas, AGA ma teen trenni ja minu jaoks, kes ei ole kunagi trenni teinud, on see ikka saavutus missugune. EMS personaaltreening on täiesti minu teetassike. Kõrvalt vaadatuna tundub lihtne, kuid tegelikult nõuab korralikku pingutust ja võtab täiega võhmale.

Igatahes Enely võttis mu soovi peenikeseks saada sõna-sõnalt ja kui vaja oli jumpingu trenni jaoks kedagi, kes temaga proovitrenni kaasa teeks, “peksis” ta mu batuudile. Ma olen neid jumpimise videosid näinud ja mõtlesin, et no kui raske see ikka saab olla. Enely liikumisest on jäänud mulje, et see on lihtsamast lihtsam. Ja näeb välja elegantne. Ma lisasin Facebooki lehele ka ühe video, vaadake järgi KUI elegantselt ja muretult Enely jumpib. Enda jumpimisest ma videot üles EI pane, sest see trenn on KÕIKE MUUD kui lihtne. Esiteks on see hullumeelselt intensiivne, ma tundsin kümne minuti jooksul, kuidas mu reitest ja kõhult sulas vähemalt kolme šokolaadikoogi jagu rasva (pulsikell näitas 8minuti jooksul 67kcal kaotust ja mu meelest on see ikka väga hea tulemus. Ei?) ja samal ajal kui Enely nagu Duracelli jänes edasi hüppas, olin mina läbi kui läti raha. Teiseks oli mul tõsiseid probleeme rütmile pihta saamisega. Ma nägin ilmselt seal proovitrenni tehes välja nagu hampelmann, aga no mis seal ikka – ma olen harjunud end igasugu veidratesse situatsioonidesse panema. Poolvabatahtlikult. Ja samas on mul selline hullumeelne mõte, et järgmine kord kui ma trenni lähen, siis ma EMS personaaltreeningu asemel proovin vahelduseks ikka päris jumping-trenni ka ära. See hullumeelne trenn kestab poolteist tundi ja võrdub 10korra trenniga jõusaalis. Peale kümneminutilist proovi ma usun seda. Kas keegi tahaks minuga Tartus koos jumpima tulla? Soovitavalt keegi, kel ka pole rütmitaju ja kes ei suuda oma jalgu kolme meetri kõrgusele pilduda;)

Igatahes peale VAID kümme minutit kestnud trenni jõin ma ära pool pudelit vett ühe korraga ja tundsin, et olen New Yorki maratoni läbi teinud.

EMS personaaltreeninguga on mul aga juba tunduvalt soojemad suhted. Minu jaoks on ikka kõige raskem hoida kõhtu sees ja samal ajal tagumikku tahapoole lükata ning mu puusad ei taha ka paigal olla kui ülakeha pöörama pean, kuid ma ise näen küll juba päris korralikku edasiminekut. Kaal ei ole kahjuks rohkem alla läinud, ma kaalun ikka pea 63 kg, aga mida ma ka tahan kui ma nii ebaregulaarselt trenni teen. Vähemalt hakkab mul tekkima mingi tasakaal – ma nimelt ei ole ka võimeline tasakaalu hoidma.

Healthy Attitude Fit Club tegemistega saate end kursis hoida SIIN. Minu eelmistest trennikogemustest saate soovi korral lugeda kui otsite “tags´ide” alt üles – healthy attitude fit club.

14997214_1241302289246984_1032721747_n14962920_1241302402580306_131720801_n14962451_1241302325913647_476176766_n14937098_1241302192580327_90208810_n

Ja igal juhul ütlen ma, et Rattalaadal trenni tegemine oli tunduvalt meeldivam viis laupäeva veeta kui kodu koristada. Boonuseks veel see, et sain Idale abiratastega Schwinn ratta. On teine tiba roostes küll, kuid siis ongi Marekil midagi jälle teha mõnel sellisel varajasel laupäeva hommikul kui teda motoorne rahutus vaevab.

Valu, higi ja pisarad

Mitte et mul oleks plaanis oma blogi mingiks trenniblogiks muuta, aga mõtlesin, et jagan teiega veel oma trennikogemusi Healthy Attitude Fitclub´is (LINK). Võrreldes esimese korraga (LINK) on trenn läinud paaaaaaaalju intensiivsemaks. Ma ei tea, kas põhjus on selles, et treener on koormust tõstnud või selles, et mina olen vahepeal kehvemaks muutunud, aga ma ei ole ammu nii palju higistanud ja pingutanud kui eilses treeningus. Täiesti müstiline kui läbi võib võtta üks 20 minutit kestev trenn, kus liigutused ei ole justkui kõige keerulisemad. Minusugune puukaru muidugi ei suuda ikka kõiki harjutusi teha nii nagu korrektne on ja nii peab treener kogu aeg mind õigesse asendisse tagasi liigutama, aga noh, mis teha. Karud pannakse tantsima, ehk mitme trenni peale kokku saab minust ka asja, onju.

Kui ma siis 20 minutit hiljem oma liibuka seljast ära võtsin ja duši alla loivasin, oli mul reaalselt tunne, et ma olen justkui maratoni jooksnud. Aga üldse mitte halb tunne, vaid pigem selline mõnus väsimuse tunne. Ja nii naljakas kui see ka ei ole, või trenni tegevatele ja aktiivsetele inimsetele ilmselt ei ole see naljakas, siis mingi hetk asendus väsimus uue energiaga. Kohe värske ja uue inimese tunne oli. Mulle tundub, et mulle see trenn sobib, sest ma olen nagu korduvalt öeldud laisk ja EMS meetodi kasutamine annab võimaluse treenida intensiivselt mitut lihasgruppi korraga. Samuti ei ole mu eesmärk meeletu kaalukaotus või lihasmassi kasvatamine, vaid lihtsalt vormi hoidmine. Väidetavalt peaks treeningu tulemuseks olema voolujooneline trimmis keha. Ma tahaks sellist. Ma olen natuke liiga lodev. Näiteks eile nägin ma ühes poes halli kootud kleiti, mis karjus “Eveliiiiiiiiiiis”  (lisaks oli see allahinnatud), kuid kui ma seda selga proovisin, siis tõi see esile absoluutselt kõik need kohad, mida ma varjama peaks. Aga see kleit oli niiiiiiiii ilus. Juba selliste kleitide nimel olen ma nõus edasi valu, higi ja pisaraid  kannatama.

Te ju saite aru, et kui ma ütlen “valu, higi ja pisarad”, siis see on lihtsalt liialdatud väljend. Trenn ei ole ei valus ega aja nutma, pigem ajab naerma, kui ma jälle millelegi pihta ei saa. Aga higi voolab küll! Ma panin eile Facebooki ka ühe videolõigu eilsest trennist üles kui tahate rohkem aimu saada, kuidas see trenn käib.

Ja kas teate, kui ma esimest korda trenni läksin, kaalusin ma 64,1 kg, täna kaalun ma 62,9kg.

 

Kas karu pannakse tantsima?

Internet on üks imelik asi. Tänane trenn sai alguse sellest, et mingil hetkel kommenteeris Instagramis mu pilte keegi Aile, mina hakkasin tema Instagrami jälgima, nii said meist blogiklemmid (kasutades Triinu kommenteerijate tüüpe). Blogiauhindade jagamisele sel aastal sain ma kohale nii vara, et uks oli veel kinni ja nii ma niisama Vabaduse väljakul hängisin ja ootasin, kui nägin eemal seismas Instagramist tuttavat blogiklemmi Ailet. Nii saime me nägupidi päriselus tuttavaks. Mina kujutasin ette, et ta teeb koos teiste Antsudega lihtsalt vahvat muusikat (nende poolt saab Etnokulbil hetkel hääletada SIIA lingile klikates) ja mässab hobustega, aga võta näpust, selgus et tegeleb see imevahva inimene veel ka pilatese ja muude kondiväänamistega. Lahkelt kutsus ta mind täna endaga koos trenni.

Nagu te teate ei ole ma väga trenniusku olnud, aga natuke nagu tahaks ikkagi liigutada, sellest ka minu liitumine Healthy Attitude trennidega (LINK). Nii ma ütlesingi ka Ailele, et on ta ikkagi kindel, et tahab mind sinna trenni kutsuda, sest mul on null koordinatsioonitaju, ma liigun nagu puuhobune ja kuigi ma olen kuulnud ütlust, et ka karud pannakse tantsima, siis minu puhul ma seda ei usu. Aile arvas, et sellisel juhul on trenn just mulle sobiv ja nii ma end täna Hiiule vedasingi.

“Füürer” Aile kupatas mingile kummipallile, mis tegi kiirelt selgeks, et tasakaalu ma hoida ei suuda, edasi sealt kohe pilatesemasinatele ja ei mingit ninnu-nännutamist ega algajale allahindluse tegemist.

IMG_4290.JPG

See on tegelikult üsna kummaline tunne kui sa püüad kõigest jõust oma lihaseid tööle panna, aga need lihtsalt ei tööta, sest sul pole lihaseid. Või no saate aru küll, mida ma mõtlen. Need on lihtsalt nii paganama nõrgad. Ja minusugune kohmakas karu ei suuda kuidagi üheaegselt pingutada olematuid kõhulihaseid, hoida jalgu õiges asendis, käsi ja õlgu mitte pinges, hingata sisse ja välja.

IMG_4292.JPGimg_4295

Aile kiituseks pean ma ütlema, et  ta oskab sind motiveerida. Samal ajal kui ma ise tundsin, et mu jalad ja käed ei tee sugugi seda, mida nad peaksid tegema, kiitis tema, et “peaaegu juba tuleb” ja “esimene kord ongi keeruline hingata”. Mina oleks käratanud, et “hei, kobakäpp, ma ju ütlesin, et varbad otse, puusad paigal ja pilk ette”, aga tema meelitas ja ütles, et tuleb-tuleb. Ja siis ei taha ju teist alt vedada ning pingutad täiega.

img_4298img_4299img_4300

Kõige veidram kogu selle trenni juures on see, et väga suure tõenäosusega hakkan ma nüüd Nõmme pilateses käima. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minu elus tuleb hetk, kus ma vabatahtlikult ütlen sellised sõnad, et “ma hakkan trennis käima” ja kahes erinevas trennis lausa. Pilates ei ole muidugi mingi rasvapõletustrenn, aga seda ma nii väga ei vajagi, sest rasv põleb teises trennis. Mulle on vaja venitust ja pingutust, eriti kuna mul on seljavalud. Ma olen ka alati teadnud, et mul on nõgus selg, mis ilmselt seljavalusid tekitabki, kuid see, et mu selg nii nõgus on, seda ei oleks ma osanud aimata. AIle käest sain ma ka mõned näpunäited kodusteks harjutusteks, mis just mu selga peaks aitama. Muide, kui ma praegu end sirutan, siis ma tunnen seljalihastes mõnusat surinat.

img_4302img_4303img_4305

Praegu on Nõmme Pilateses võimalus tasuta proovitrennis käia. Ma ausalt soovitan. Aga muidu, kas keegi tahaks minuga koo seal käima hakata? Hinnakirja ja rohkem infot leiate SIIT. Lastejooga kohta tahaks ma ka rohkem teada saada. Tundub nii põnev.

14585460_1162371850467734_1273263018_n

Ja kui tõesti karud pannakse tantsima, siis võib-olla pannakse minusugune puunukk ka painduma?