Mille eest turundusjuhid palka saavad Eestis?

Ma tahaks Eestis turundusjuht olla. Mulle tundub, et see on kõige lihtsam töö üldse, kus midagi tegema ei peagi või saab tööd teha lihtsalt linnukese kirjapanemise pärast. Muul ajal istud pleedi sisse mähituna kodus ja rüüpad teed.

Miks ma seda ütlen?

Mul oli eile kohtumine Norra blogijate agentuuriga, kellega ma tahan koostööd teha. Neil oli kaasas presentatsioon, case study´d, numbrid, turundusstrateegiad…you name it. Muidugi küsivad nad oma teenuse eest ka raha, korralikult, muidugi teenivad blogijad, korralikult…AGA…See kõik on läbi mõeldud. Ettevõtete turundusjuhid võtavad nendega ühendust,  agentuur otsib välja ettevõtte profiiliga sobivad blogijad, esitab strateegiad ja… ah, ma olen sellest tegelikult rääkinud.  Ma tahan rääkida Eesti turundusjuhtidest, kes on avastanud blogireklaamid.

Tundub, et need inimesed ei mõtle üldse. Nad on kuulnud ühte blogija nime ja saadavad talle valimatult random pahna, nii et kunagine khuul arvamus- ja elustiiliblogi on muudetud vägivaldselt Anttila kataloogiks. Ei, ma ei heida midagi ette blogijale, raha ja asjad on mõnusad, võivad pea sassi ajada küll ja üle tarbima, minu etteheide on VAID turundusinimestele.  “Aga tal on ju 98347979560 jälgijat!” ütlevad turundajad. Vaadake, ma natuke lõhun teie mulli. Need jälgijad ei näita tegelikult midagi. Kui ma ei eksi, siis Ebapärlikarbil on 800 jälgijat, aga ta sai esikoha mingi 1300 häälega. Ma ei usu ka, et tema lugejad on need, kes viitsivad viis korda klikata, et oma hääl anda. Ja siis on blogija X, kellel on 58934709 jälgijat. Tema jälgijad kilkasid KÕIK, et andsid KÕIK oma viis häält just talle. Kui blogiauhindadel saadud hääled jagada viiega, siis tuleb 89759089 jälgija asemel umbes 1000 andunud fänni. Rumalad turundajad aga näevad vaid numbrit. Nad ei oska analüüsida. Meesteblogi teine koht võiks end nüüd igal pool reklaamida kui auhinnaline teine koht ja oodata “silda blogijate ja turundajate” vahel, sest ikkagi ju TEINE KOHT. Mis sellest, et esimese ja teise koha vahe oli ca 8000 (!) häält, sest rohkem ei olnud valikuid. Mingites kategooriates saadi auhinnaline koht 300 häälega, teistes jäädi sellise tulemusega maeieteaviimaseks. Ühesõnaga, number on vaid number ja ei tähenda mitte midagi kui ei analüüsita SISU, mis numbrite taga on.

Ja kõige halenaljakam kivi turundusjuhtide kapsaaeda on viimane blogimaastiku nö tüli, mida tüliks on muidugi naljakas pidada, sest üks osapool analüüsib ja arutleb ning annab väga head mõtlemisainet kõigile (siin) , teine osapool paneb (jälle) jutu kokku hoopis nii nagu talle sobib, nii et “vastasleer” kakarahega üle kallata.  Kuidas see puutub turundusjuhtide ebapädevusse. Sest tolle blogija X lugejad tunnistavad postituse all ühes kooris, et nemad 1) ei loegi reklaampostitusi ja 2) ei osta küll niikuinii ühtegi asja, mida blogija X reklaamib. Andke mulle andeks, kui ma olen blogiREKLAAMI mõttest valesti aru saanud. Mina arvasin, et ettevõtete eesmärk ei ole mitte tasuta asju jagada, vaid läbi blogireklaami oma müüki suurendada. Norras tegi blogija X, kellel on KÕIGEST 18 000 jälgijat Instagramis ja KÕIGEST 2000 jälgijat Facebookis, reklaami ettevõttele, kes müüb emadele ja lastele sarnaseid pontšosid. Need pontšod müüdi 24 tunniga läbi. Sest lugejaskond SAMASTUS blogijaga.

M.O.T.T.

PS: Kui keegi otsib turundusjuhti, siis ma olen saadaval.

 

 

Läbimõeldud turundus

Ma tegin hiljaaegu koostööd ühe ettevõttega, kes otsis turundusjuhti. Nad ei suutnud ära imestada kui palju turundusest üldse mittemidagi teadvaid inimesi neile kandideeris tööle. Sest turundus tundub nii äge ja nii lihtne. Mina olen ka turundusjuhiks kandideerinud, mul on siiralt hea meel, et tööandjad said aru, et ma ei tea turundusest midagi (st algteadmised on mul muidugi olemas, kuid otsest turundusalast töökogemust on mul minimaalselt).  Jätkulooks eelmisele postitusele tundubki mulle, et paljud Eesti turundusjuhid ei valda teemat üldse. Kui me räägime ikka blogireklaami teemadel.

Ma sain täna detailse pakkumise koostööks Norra blogijatega. Ma ei hakka kõike siin lahti kirjutama, sest nii nagu eelmises postituses ka kirjutati kommentaaridesse, siis see oleks hea äriidee mõnele ettevõtlikule inimesele, kuid toon ära mõned.

Kõigepealt panime me paika konseptsiooni – Seeding Marketing Strategy. Esimeseks reklaamikanaliks sai valitud Instagram. Instagramis õigetel profiilidel toodet tutvustades on eesmärgiks saada “sotsiaalne aktsept” läbi arvamusliidrite. Ehk siis kui toodet kannab ka blogija X on see lugeja/tavatarbija jaoks toode, mida tasub osta. Näiteks Change oli Norras pikka aega pood, kuhu noored ei sattunud. Tänu õigele kampaaniale teevad nad täna silmad ette H&Mile ning Lindexile, kust noored tüdrukud muidu oma pesu ostsid.

Hinnapakkumises olid siin ära toodud sobivad profiilid, nende külastatavus ja hinnad postituse kohta.

Järgmiseks lisandusid blogipostitused.  Postituste eesmärgiks müük ja bränding. Välja olid toodud kolm sobivat blogijat, kellega edasi minna. Blogireklaami juurde kuulusid ka mitmed erinevad nüansid, mis samuti olid kenasti hinnapakkumises koos hinnaga välja toodud.

Viimaseks sammuks Facebooki postitused. Eesmärgiks optimaliseerimise kaudu leida õige sihtgrupp – kes liitus uudiskirjaga, kes liikus edasi kodulehele, kes osales vaid giveaway´s. Tulemuseks saab klient endale andmebaasi, mis koosneb vaid sihtrühmast (ligipääs audience´ile sobivate blogijate profiilidelt).

Samuti sai kokku lepitud ajakava. Mitte nii, et käin oma 500 eurot välja ja saan ühe blogipostituse ja instagrami postituse korraga, vaid täpne ajakava, kuna keegi midagi postitab või kirjutab ning mis perioodi vältel.

No vot. Mulle tundub, et Eestis võiks ka asjad niimoodi professionaalsemalt käia. Nii ei sega reklaampostitused lugejaid ja tundub ka usutav, st ongi usutav, sest 90% blogijatest võtab vastu siiski vaid neid tooteid ja koostöid, mis nende jaoks on loomulikud. Mid nad niikuinii tarbiks.

Blogi kui reklaamikanal. Siin ja seal.

Lugesin täna Lipsukese poolnaljaga kirjutatud postitust (LINK) ja kuna ma parasjagu uurin, kellega Norra blogijatest koostööd teha, tundsin ma vajadust ja soovi sellel teemal kaasa rääkida.

Kui ma õigesti mäletan, siis sai Lipsuke 2016 aasta Blogiauhindadel kolmanda koha, minu loogika ütleb, et kui blogi on ühel auhinnagalal saanud koha esikolmikus, esiviisikus, esikümnes, siis jääb ta lisaks lugejatele silma ka turundusega tegelevatele inimestele. Blogid ja sotsiaalmeedia on tänapäeva nr 1 turunduskanal ning 80% tarbijatest teeb ostud soovituste peale, mida nad loevad blogidest. Aga millisesse blogisse oma reklaam paigutada ja kuidas? Millised on need nö populaarsed blogid? Kuidas saada üheks neist populaarsetest blogidest?

Lipsuke avaldas arvamust, et su nimi peab algama M-tähega. Mina nii ei arva. Sa võid ka magada Uku Suvistega ja panna endale kunstrinnad. *

Aga olgu, jätame nalja kõrvale. Eesti blogide kui turunduskanali probleemiks on see, et turundajad ei süvene. Ma olen küllalt kuulnud lugusid, kuidas turundaja/turundusjuht kutsub veini jooma raseda (ENT populaarse) blogija, kuidas trenni kutsutakse inimene, kes ei liigu päevas rohkem kui diivanilt külmkapi juurde, kuidas…Neid näiteid on. Turunduskanal valitakse jutu või populaarsuse järgi. Tihti ei ole turundusjuhid isegi blogimaailmaga kursis. Et keegi minust valesti aru ei saaks, siis ma ei taha siinkohal vähendada populaarsete blogide tähtsust reklaamikanalina, loomulikult kehtib lihtne võrrand mida rohkem lugejaid, seda rohkemateni jõuab reklaam.

Aga on mitmeid agasid. Agasid, mis muudavadki meie blogimaastiku konnatiigiks, mis keerleb paari blogi ümber, samal ajal kui ka blogisid, mis on sama heal ja paremal tasemel, on rohkem kui küll. Võtame kasvõi pere- ja beebiblogid. Henry blogist olete te ilmselt kõik kuulnud, lugenud tema arvustusi ühe või teise toote kohta. Aga sellesama Lipsukese? Ta oskab kirjutada. Tal on beebid. Ta sai kolmanda koha samas kategoorias. Reklaamikanaliks valivad turundjad Henry. Miks? Ma päriselt küsin? (mitte et mul oleks midagi Henry vastu). Sest tal on rohkem jälgijad? Ta nimi on tuntum?

Mina küsisin ühelt Norra blogijaid ühendavalt agentuurilt blogireklaamiks hinnapakkumist. Mulle kui Norra turul tundmatu brändi esindajale ei soovitatud kohe automaatselt kõige populaarsemaid, vaid mulle tehti hinnapakkumine vastavalt minu kui kliendi soovidele – mis sihtrühmani, mis vanuses, mis haridustaseme, ostujõu ja sotsiaalse staatusega, ma jõuda tahan.  Samuti ei koonda nad vaid kõige popimaid, vaid täiesti erinevate jälgijate arvuga blogijaid – nende portfoolios on nii 362 000 (Norra populaarseim) kui 2000 jälgijaga blogijad.

Kui minu reklaamtooteks oleks trenn, oleksin ma saanud hinnapakkumise blogidesse, kes tegelevad trenni ja tervislikkude eluviisidega; kui ma oleksin tahtnud jõuda vanusegrupini 35+ oleks mulle ära toodud teised blogijad; kui mu toode sobib erinevatele sihtrühmadele, oleks mulle pakutud reklaami sellesse blogisse, mis mind kui tellijat kõige enam pakutavatest kõnetab.  Ma juhtusin täna kogemata autoraadiot klõpsides kuulma intervjuud ühe populaarse blogijaga, kui ma oleksin turundusjuht, siis tema blogis ma oma tooteid reklaamida ei tahaks.

Norra turundusinimesed valivad väga teadlikult oma reklaamikanaleid. Tootereklaam ei tohi olla odav ja paista välja kinnimakstud (hoolimata sellest, et blogides on kohustulik ära märkida, milline on reklaamtekst). Kõige olulisem on see, et reklaam ja toode peavad sobituma blogija maailma, tunduma seal loomulikud. Kui ühtäkki hakkab moe-ja meiginõu andma koduperenaisest beebiblogija, siis see on juba eos vale valem, millest ei saa  kasu ei klient kui blogija. Kui turule tuleb uus huulepulk, valitakse käputäis blogijaid, kes seda reklaamima hakkavad. Oluline erinevus Eestiga? (reklaam)tekstid ei tohi olla ühesugused. Huulepulk peab tunduma valitud blogija isikliku valikuna. Sama kehtib ka riiete jms kohta. Kas on õige reklaamida Iris Janvieri kleiti suure hulga jälgijatega blogis kui blogija ise pole seda nime varem kuulnud ja ei läheks kunagi ise seda endale soetama?  Muidugi kiidab iga blogija, kellele see kleit kinkida ja kellele teksti eest makstakse 375 eurot, seda taevani, kuid valem on vale. Kleiti peaks reklaamima seda brändi ka tegelikult hindav blogija. (Iris Janvier oli suvaline näide, kokkusattumused on juhuslikud).

Miks ma ütlen, et kasu ei saa blogija? Ühekordse kasu ju saab? Saab tõesti, kuid pikaajaline koostöö jääb pooleli, kui reklaam ei vii ka konkreetse kasuni ehk müügini. Giveaway toob palju klikke ja kommentaare, aga kui palju toob see reaalset käibekasvu kui reklaamkanaliks on valitud vale blogija.

Mulle tuleb Eesti blogireklaami feilina kohe meelde Orgu toitumiskava. Suure hurraaga liitusid täiesti suvalised blogijad, kel mõne aja pärast oli Orgust ja toitumisest täiesti suva. Blogijaid ei saa süüdistada – nemad tahtsid “tasuta kraami”, klienti, kes läbi ei mõelnud oma turundust, aga küll. Minu jaoks ei tundu see usutav ega usaldusväärne.

Ma saan täiesti aru, et Eesti ja Skandinaavia on erinevad suurused. Seepärast ei ole ka olulised siinkohal summad, mida erinevate koostöövormide eest välja tuleb käia. Oluline on see, et blogide kasutamine turunduskanalina on läbimõeldud. See jätab professionaalse mulje. Isegi kui blogid on kohati tunduvalt kehvema sisuga kui meie endi omad.

Pole siis ka ime, et Norra blogiauhindade gaala toimub Oslos Grand Hotelis. Samal ajal kui meil on vaja sponsoreid sebida. (jumala eest, mitte kuidagi ei ütle ma siin midagi Mari-Leenu korraldatud ürituse kohta. On täiesti tänuväärne, et ta viitsib ja tahab sellega igasugu kriitikast hoolimata tegeleda.)

  • Iroonilisel kombel algab ka selle blogija nimi siiski M-tähega.

Vanad ajad tulid meelde

Vanasti kui mul veel “päristöö” oli, oli üks osa sellest tööst võimalike edasimüüjatega kohtumiste kokkuleppimine ja siis kohtumiselt kohtumisele kappamine. Ma püüdsin alati ühte päeva panna võimalikult palju kohtumisi, sest pole ju mõtet kohale sõita, et vaid ühe inimesega pool tunnikest kohvi juua. Õhtuks olin ma alati nii surmväsinud, et vajusin lihtsalt voodisse. Aga mulle on selline töö alati meeldinud. Kuni mingi hetkeni. Ühel hetkel sai mul müügist nii kõrini, et ma lubasin endale, et ei hakka seda tööd kunagi tegema.

Kuidagi läks aga nii, et muude tegevuste kõrvalt üks ja teine ikka küsis, et kas ma ei tahaks seda või toda teha ning ühel hetkel avastasin ma end täiesti ootamatult tagasi müügi-ja turunduserattal. Enne kui ma arugi sain, millega ma end uuesti sidunud olen, tegin ma tööd, mida ma lubasin, et kunagi enam ei tee. Okei, muutunud on küll see, et ma ei müüks igat asja, ma ei müüks MITTE KUNAGI enam varuosasid metsaveohaagistele ja ma ei müüks VIST (palk)maju, aga muidu mulle üldjoontes müük meeldib. Välja arvatud ka telefonimüük, millega ma kunagi alustasin.  MITTE KUNAGI ei müüks ma enam telefoni teel ajakirju ja loteriisid. Sellest tööst on mul küll täielik trauma. Aga kogu muu müügiga seonduv  mulle siiski pigem meeldib.

Täna ärkasime me kell pool kuus. Marek viskas mind ära Oslosse ja sõitis ise Idaga edasi Rootsi. Mul oli tegelikult õudselt hea meel, et ma sain Ida seekord “maha raputada”, sest ma olin endale korralikud maratonpäevad ette valmistanud. Lisaks jäi mulle natuke vaba aega iga kohtumise vahel, nii et ma otsustasin nagu piiblimüüja erinevate ettevõtete uksele koputada ja lihtsalt “puusalt tulistada”. Tegelikkuses oli mul ikka plaan, et homseks ette valmistada, ära kammida ja klanida, aga ühtäkki tundus mulle, et on õige just nüüd ja kohe pihta hakata.

Pärast viit ja poolt tundi mööda Oslot koperdamist jõudsin ma oma kodinatega hotellituppa. Tuba on küll väike nagu karp,  ega selle hotelli nimi muidu CityBOX poleks, aga siin oli olemas kõige olulisem – VOODI ja WIFI. Muud ma ei tahtnudki. Ma ei tunne oma jalgu, mu keha suriseb jalutamisest, mu pulsikell on 18975st astutud sammust ilmselges šokis ja ma olen tegelikult ka kerges palavikus, kuid sellest hoolimata olen ma täna rahulolev. Isegi blogimise koha pealt. Vist.

Tuju on kuidagi tagasi. Mingi rahulolu. Ja arusaam, et tegelikult ei olegi oluline, mida anonüümne kommentaator minust ja minu tegemistest arvab. Homme ootab ees uus maratonpäev.

Ma ei viitsi last lasteaeda viia

90% ajast teen ma kodus tööd, mis tähendab seda, et ma ajan end kell seitse üles (st mind aetakse üles), istun kohvitassiga diivanile teleka ette, löön arvuti lahti ja vaatan, mis toimunud on. Ja nii ma toimetakski, aga mul on vaja laps lasteaeda viia. Selleks pean ma end ära kammima, riidesse panema, lapse riidesse panema, auto lumest puhastama ja selle sooja panema. Ma ei viitsi!

Eile oli mul hästi palju tööd teha ja ma korraks mõtlesin, et kas Ida koju jätmine oli kõige mõistlikum otsus. See läks aga nii valutult, et ma ei viitsinud Idat täna ka lasteaeda viia. Ühtepidi on mu meelest täiesti veider, et kolme-aastasega saab midagi kokku leppida, aga nii see oli. Me leppisime kokku, et emme teeb ühe töö ära ja siis me mängime natuke, siis teen ma teise töö ära ja mängime uuesti, üsna pea tuli minu suureks rõõmuks kahetunnine lõunauni, mis lasi mul “tulekahjud kustutada” ja peale seda sain ma teha veel kolm tundi tööd, samal ajal kui Ida mängis ja multikaid vaatas. Okei, muidugi oli hetki, kus ma olin just soone peale sattunud ja Ida hüüdis “kakahäda” ning ma pidin nö pliiatsi põõsasse viskama, või et tal oli vaja piima/saia/uusi sokke jms, aga põhimõtteliselt avastasin ma, et Ida on juba nii adekvaatne, et ta ei sega mind enam töö tegemise juures.  Ja mitte et ma lapsekasvatamisest palju teaks, aga ma usun, et sellised popipäevad tulevad ka lapsele kasuks. Muidugi ma leian, et ta õpib lasteaias (vahet pole kas Norra või Eesti omas) palju rohkem, kuid samas mulle tundub, et on ka oluline, et ta ei PEA lasteaeda minema, vaid ta VÕIB lasteaeda minna. Mina ütleks, et selline laps on õnnelik laps ja meil on vedanud, et mul on täpselt selline töö nagu mul on.

Kui sa tead kedagi, kes vajab Skandinaavia turule suunatud turundust, siis suuna nad minu juurde, ehk saame me teineteisele kasulikud olla:) Nüüd aga sukeldun ma meilide maailma. Et siis poolteise tunni pärast Idaga kelgutama minna.