Vaatasin paar päeva tagasi üht vanemat filmi, kus inimene koju tulles suhteliselt esimese asjana kõndis automaatvastaja juurde, et kuulda, kes helistanud on. Meil ei ole peres kunagi automaatvastajat olnud ja mäletan, kuidas ma lapsena kadestasin neid, kellel oli. See tundus nii uhke värk. Aga ma olin leidlik laps. Ma mängisin ise automaatvastajat. Jah, te lugesite… Read More Automaatvastaja
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb minna tagasi alloleva pildi tegemise aega ehk aastasse 2001, mil ma olin saanud stipendiumi Oslo ülikooli ja elasin kolm kuud Oslos koos oma host-õega Rotary vahetusõpilasaastast. Me olime mõlemad 20-aastased. Te ju mäletate, mida see vanus tähendab? Pidusid, rumalaid otsuseid, veel pidusid ja veel rumalaid otsuseid. Üks neist on… Read More Pekingi kana, tätoveeringud ja hirm
Sattusin eile “Sangareid” vaatama. Olen seda filmi küll 628356 korda näinud, aga ikka vaatan uuesti, sest – hahhh, kõlan nagu “Voimix´i” reklaam – lapsepõlv tuleb meelde. Päriselt. Ma mäletan jumalast hästi, et meil olid kodus ilusad punased suusasaapad ja ma kogu aeg mõtlesin, et kui saaks selle otsa kuidagi ära lõigata, saaks vinged tennised. Ma… Read More Diggi-loo diggi-ley alla tittar på mig
Tänane ajastagasirännak on jällegi inspireeritud “Vikerraadiost”, seekord intervjuust Argo Aadliga, kus ta rääkis oma meenutustest üheksakümnedatest, et kui palju veidraid asju oli. Näiteks see, et jooksumaratonil sai ta auhinnaks telefonikataloogi ja selleks ajaks kui nad kaks aastat hiljem telefoni said (peale 20 aastat järjekorras) oli kataloog tal peas, sest see oli nii põnev lehitsemine olnud.… Read More „Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teinekord.”
“Ma olen võimlas ja vaatan vilistlaste korvpalli,” vastab mu onu kui talle helistan, et enne kooli ekskursiooni kokku saada. Jah, kogu minu pere on käinud selles koolis, vanaema käis Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis onu ja ema Tartu 3. keskkoolis, mina alustasin 3.keskkoolis ja lõpetasin Raatuse Gümnaasiumi, isegi vaata, et natuke kahju, et pole kedagi Raatuse kooli… Read More Sest see tee algas siit, mis mind ellu kord viis
Kui te minult küsiksite, mida minu jaoks tähendavad jõulud, siis enne kui ma jõuan vastuseni, olge valmis romaaniks, sest majõuan teile jutustada muinasjutulisest jõulust Haugenis. See mälestus on mul niivõrd südames, et ma mäletan iga pisematki detaili, iga lõhna, nii nagu oleks see toimunud alles. Haugeni jõulud on minu jaoks jõulude sünonüüm – soe, südamlik… Read More Kas muinasjutuline jõuluaeg on võimalik + KINGILOOS
Esimest korda külastasin ma Trondheimi 1997.aastal koos oma Rotary vahetusperekonnaga, kes siia konverentsile tulid. Ma ei osanud sõnagi norra keelt, ma olin Norras olnud natuke üle nädala, kuid ma pidin viisakalt tund aega konverentsil istuma. Mul on meeles kui igav see oli, siis ei olnud ju ka nutitelefone, millega igavust peletada. Ööbimiseks olid Britt ja… Read More Pärlid, kiiver ja palju muid mälestusi Trondheimist
Olete te kunagi mõelnud sellele, kui palju inimesi meie elust läbi käib. Mõni on meie elus vaid hetke, tuleb ja läheb, ei jäta mingit jälge, samas kui teised, kes meie elus on samamoodi vaid viivuks, jätavad kustumatu mälestuse. Minu tädil ja onul ei olnud ühiseid lapsi, aga onul oli tütar eelmisest abielust. Ühed toredamad mälestused,… Read More Inimesed meie elus
Kellelegi ei tule vist enam üllatusena, et ma olen taaskasutuse ja vanade asjade sõber. Ei, ma ei karda mingit vana ja halba energiat, mis vanadel asjadel pidavat mõnede arust olema. Mulle meeldivad vanade asjade lood. Ja mu meelest on vanadel asjadel iseloomu. Muidugi ei tähenda see seda, et ma välistaks kõik modernse, lihtsalt meie kodu… Read More Vanad asjad
Ma ei mäleta, kust ja miks ma need vanad koolipildid välja kaevasin, aga jube nostalgia – nagu vanainimesele kombeks – tuli peale. Mulle täiega meeldis koolis käia. Ma olin üks neist hulludest, kes juba augusti alguses hakkas koolimaja juures jõlkuma, et saaks teada, kuna õpikud kätte saab. Siis ei olnud ju internetti ja teavitus pandi… Read More Oh kooliaeg oh kooliaeg
