Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli,  keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma.  Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

IMG_0493.JPG

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

IMG_0436.JPG

IMG_0455.JPG

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud  EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

2016-mesi-tare-aprilli-pildid-0382016-mesi-tare-aprilli-pildid-0422016-mesi-tare-uued-pildid-061dsc06788dsc06804kilesaun1

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus. 

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus  (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

IMG_0379.JPG2017-05-27-11-19-56

2017-mai-saunapaat-6

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

IMG_0482.JPG

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka  wc-st.  Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

2017-05-27-10-58-03.jpg

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

IMG_0388.JPGmesi-tare-retrorattad-026

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near  Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit. 

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages. 

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.  

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They  offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water  in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

 

Pea ees tundmatusse vette!

Kui keegi oleks mulle veel kuu aega tagasi öelnud, et ma vabatahtlikult keset jaanuarikuu lõõtsuvat tuult ja lumetormi end vabatahtlikult riidest lahti koorin ja jäisesse merevette hüppan, oleksin ma öelnud, et see inimene on hull. Mu ämm on ka talisupleja ja ta on mulle kümme aastat püüdnud selgeks teha, et talisuplus on äge, ma olen siiani ka teda hulluks pidanud. Ometigi juhtus nii, et otsides, kellest võiks oma selle aasta esimese Hotelliveebi loo kirjutada, sattusin ma Tiiker kodumajutuse (LINK) talisupluse paketi otsa. See pidi olema mingi märk! Nii mõtlesin ma end kokku võtta ja selle omal nahal ära proovida.

Kui ma siis täna hommikul Tiikeris üles ärkasin ja oma toa romantilise pitskardina vahelt välja vaatasin, nägin ma, et väljas on metsik tuul ja lundki tuiskas. Kertu, kes Tiiker kodumajutust peab, oli mulle eelmisel õhtul pep talk´i teinud ja ma tundsin end nagu kange Eesti naine, kes muidugi saab hakkama, aga hommikune vaatepilt aknast pani mind mõtlema, et äkki  ikka oli õigus mu sõbrannadel ja tuttavatel, kes mind hulluks nimetasid ja olid mind püüdnud ümber veenda.

Igatahes alustasime me hommikut joogaga. See on veider, kuidas mõnikord asjad nagu iseenesest õiges suunas lähevad. Selgus, et on täiskuu ja enne joogat rääkisime me täiskuu mõjudest – järgnevad kaks nädalat on õige aeg lasta lahti vanast, alustada uuega, minna edasi 2017 aastasse kergema lastiga,  on õige aeg alustada dieediga ja usaldada oma organismi, täiskuu toob pinnale alateadvuses peituvad tunded, emotsioonid ja instinktid. On õige aeg alateadvuse puhastamiseks.Kuna ma joogast väga palju ei tea, siis mulle ei jäänud meelde selle mantra nimi, mida me lõpuks laulsime, kuid mulle jäi meelde, et selle tähendus oli ka, et “saad andeks isegi kui oled olnud alatu”. Ja küllust pidi ka tulema. Nüüd ma siis jään vaid kaks kätt laiali ootama andestust ja küllust.

IMG_6756.JPG

Peale joogat oli aeg ujumisriided selga panna ja mere äärde sõita. Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta.

IMG_6762.JPGimg_6761IMG_6763.JPG

Nii ma ühel hetkel seisingi seal – jaanuarikuu tormis nelja kraadi külma käes vaid ujumisriietes, valmis hüppama tundmatusse kohta. Ja ma hüppasin! Kui ma suvel ei suuda ujuma minna enne kui merevesi on korralik „supp”, siis nüüd ei tundnud ma mingit külma. Ma ei mõelnud üldse, vaid lihtsalt astusin mööda redelit jääauku. Võti selles seisneski. Mina piirdusin paari ujumistõmbega seal samas koha peal, aga profimad ujusid vees lausa minuti. Ulme. Teate aga, mis on kõige naljakam? Mulle meeldis see täiega! Mul oli isegi kahju, et ma natuke arg olin ja kaugemale ei ujunud.

IMG_6769.JPGIMG_6771.JPGIMG_6773.JPG

Kuid nüüd, olles selle omal nahal järele proovinud, saan ma neist aru, miks nad seda teevad. Peale suplust läksime me koos mõnusale hommikusöögile Müüriääre kohvikus. Ma olin kartnud, et ei saa peale suplust külma kontidest ära, kuid mu keha oli täiesti taastunud, vaid jalad surisesid veel natukene mõnusalt. Ma olin täis energiat ja positiivsust. Ja see seltskond inimesi! Nii ägedad ja ettevõtlikud naised. Haapsalu on minu lemmiklinn Eestis, mul oli korraks kahju, et ma seal ei ela. Mulle on alati tundunud, et Haapsalu on selline hoopis teistmoodi auraga linn. Minu moodi linn. Ma ei oska seda hästi seletada, kuid midagi kutsub mind sinna kogu aeg tagasi. Ja sealt lahkudes olen ma puhanud ja hoopis teine inimene.

Ma lahkusin Haapsalust täis uut energiat. Pühapäeval olen ma seal juba tagasi, sest mind kutsuti joogalaagrisse. Kes teab, võib olla lähme me ka talisuplema, tõenäosus selleks on täiesti olemas. Võib-olla saab minust lasua üks neist „hulludest”, kes regulaarselt talisuplema hakkab? Ja ma ei arva enam, et mu ämm on hull. Ta on hoopis täiesti normaalne. Võib olla peaks temaga koos hakkama talisuplema?

IMG_6765.JPG

Postitus valmis koostöös Hotelliveebi ja Tiiker kodumajutusega. Loe lisaks ka  Hotelliveebi blogist SIIT

When I was trying to find something cool to start my new year in Hotelliveeb blog I saw an offer from Tiiker Kodumajutus (LINK) which got my attention. Accomodation with ice swimming. That sounded totally insane. Who are these crazy people swimming in the middle of the winter? Nevertheless I got the urge to try it myself. When I woke up the morning of the ice swimming I regretted my decision. The wind was blowing, it was a real snow storm outside and the idea of going swimming in the icy sea didn´t sound too inviting. 

We started the morning with yoga class and probably this was a sign that I attended there also. I got to know that it is the time of full moon right now and right time to start with something new. I could not have found a better day day for this totally new thing for me! But still I was not sure whether I will manage to jump into the sea. It looked so cold. 

I almost cannot believe that the next moment I was standing there almost naked in the middle of a snow storm and volunteerily climbing down the ladder into the ice hole. I was sure I am going to die. The funny thing was that it didn´t feel cold at all, I didn´t think of the cold and just climbed into the water. The trick actually is to let your mind free and not think at all – this way you will not feel the cold, just the excitment. And I must tell you it is one of the coolest experiences. I totally liked it and enjoyed it.

When you are going to visit Haapsalu I suggest you to stay at Tiiker. Of course you don´t have to go ice swimming, but if you want a totally awsome and positive experience in addition to a cozy and friendly place where to stay. It is like you are not staying at B&B, but visiting old friends in Haapsalu. 

Being adult can be fun when you are acting like a child

Marek on Lilleputthammerit püüdnud külastada vähemalt kolm korda, kuid iga kord on see kinni olnud, sest hooaeg on läbi olnud, on vale nädalavahetus olnud (sügiseti on park lahti teatud nädalavahetustel) või pole veel avatud olnud. Seega kas pole tore, et just enne Norrast ära sõitu sai meil perekonnana Lilleputthammer külastatud? Muidugi põhihooajal (ehk juulis) on pilet suhteliselt kirves -314NOK täiskasvanu ja alates kolmandast eluaastast 259NOK ja ma ikka tükk aega lõin rahanumbreid kokku kui mõtlesin, mis see fun maksma läheb kui seda külastada mitme lapsega. Meile tegi õnneks Lilleputthammer väikese suvelõpukingituse soodsama hinna näol.

Minu enda jaoks on Lilleputthammeri perepark üks vahvamaid kohti, mida perega külastada. Tegu on 1930aastate Lillehammeri peatänava Storgata täpse miniversiooniga, mille ümber on ehitatud 1-8aastastele lastele mõeldud lõbustuspark  – karussellide, rongisõidu, vaaterattaste, batuudite, teatrietenduste ja erinevate show’dega.  Minimajades sees on raamatuklubi, poed, kohvik. Sel aastal avati ka Ola ronimispark, kuid selle jaoks oli Ida veel tibake väike. Ta ise küll oleks teisiti arvanud, aga me otsustasime tema eest;)

Meil oli Idaga juba eelmisel aastal seal megalõbus, kuid sel aastal oli topeltlõbus, sest 1) Ida on aastaga palju adekvaatsemaks kasvanud ja temaga saab juba palju rohkemate “suurte laste” (ehk al 90cm) atraktsioonidel käia, mis tähendab, et endal on ka lapselikult lõbu laialt ja 2) me olime perega koos. Suurepärane viis veeta üks päikeseline laupäev. Varuge aega – meie olime tiba üle kolme tunni, kuid suvel on park avatud lausa 9-20, nii et vabalt kulub seal terve päev ja võtke kaasa piknikukorv. Lauad-pingid einestamiseks on igal pool olemas.

Rohkem infot pargi kohta SIIT

IMG_1042IMG_1039

IMG_1069

IMG_1071IMG_1050

IMG_1087IMG_1085

IMG_1058IMG_1079.JPG

IMG_1097IMG_1102IMG_1093

IMG_1112IMG_1128IMG_1132IMG_1154

IMG_1139IMG_1146IMG_1148IMG_1045IMG_1125IMG_1124IMG_1064IMG_1121

I must say I love Lilleputthammer family park. And I am 35 years old. No wonder children have time of their life there as well. It is truly one of the coolest places to visit (at least in this area) and definately a must when visiting Lillehammer with children in the age of 1-8.

Lilleputthammer is an adventure park for young and old, but where most of the activities are designed for children 1-8 years. Here you find a miniature copy of the famous main street – Storgata – in Lillehammer as it was back in the year 1930, built to a scale of 1:4.

The following children’s activities are offered among the charming small wooden buildings: train, Ola’s frog leap, electric-powered cars, farris wheel, mini rollercoaster, climbing tower and obstacle course, bumper boats, huge jumping cushion, trampolines and other playground facilities.

For adults, Lilleputthammer offers a look back into history – the 1930s to be precise. Both the buildings, the content and the colours have been copied as authentic as possible from that period.

Me and Ida visited Lilleputthammer last summer as well and had a wonderful day then too, but in a year Ida has grown quite much and there are more activities (from 90cm) now to enjoy together with her. This means that the time flies, because you are having fun as an adult when acting like a child together with child(ren). Bonus was of course that we got to visit the park now together as a family. And only 2 days before leaving to Estonia.

In July the park is opened from 9:00 to 20:00, pack your picnic bag with you and enjoy a whole day of fun! That’s what summer and vacations are all about.

Thank you Lilleputthammer for memories to take back with us! More information about the park HERE

IMG_1109

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Mulle on jaanipäev alati meeldinud. Kui ma olin noorem, siis tähendas see pidu suure P-tähega. Teate küll, linnast ära, meri põlvini, palju alkoholi ja lollusi. Ei saa öelda, et ma selle perioodi üle väga uhkust tunneks, aga ega seal midagi häbeneda ka pole. Mis oli see oli.

Hiljem hakkas jaanipäev mulle rohkem tähendama traditsiooni olla koos perega. Meil oli traditsioon kõik kokku koguneda jaanipäeval. Ühel aastal Tartus, siis Ussipesas, siis Vasulas, siis Põlvas…Ühesõnaga jaanipäev ringles, aga pere sai jaanipäeval alati kokku. Enam ei tähendanud see pidu, vaid sellist mõnusat lõõgastust heas seltskonnas. Kõige enam on mul meeles üks jaanipäev Tartus, me olime Marekiga alles tuttavaks saanud, Mareki ema oli kaasas,  tädi Lola ja Kaarel olid külas, üleaia naabrid liitusid meiega ja me sõitsime kõik koos Otepääle piknikule. Jaanipäev seostubki minul seda tüüpi väljasõitude või piknikega.

Eelmisel aastal jäi meil jaanipäev vahele. Sel aastal otsustasime me järele uurida, milline on Norra jaanituli. Norrakatele ei ole jaanipäev eriline pidupäev, vähemalt ei toimu siin väga mingit tähistamist. VÕI NII NAD RÄÄGIVAD, aga kui me eile koos mitme tuhanded inimesega Maihaugenis jaanipäeva tähistasime, siis ma julgeks väita, et need, kes ütlevad, et Norras ei tähistada jaanipäeva, on mulle lihtsalt alatult valetanud. Maihaugeni jaanipäev oli täiesti omaette kogemus. Kui te juhtute sel ajal Lillehammeris olema järgmise aastal, siis ma soovitan sellest osa saada. Selline müstiline ja maagiline kogemus, täpselt selline sumedasse suveõhtusse sobiv. Tuhanded inimesed piknikukorvidega vabas õhus, lastele palju tegevusi ja no lõkke süütamine…Imeline!

Sellest, kuidas ma meie seltskonna pärast spontaansele afterpartyle kupatasin, ajalugu vaikib. Või vähemalt blogi.

IMG_0381.JPG

IMG_0383.JPG

IMG_0389.JPG

IMG_0402.JPG

IMG_0415IMG_0422

I have always liked Midsummer. When I was younger it ment enormous partying and free days. Nothing to be proud of, but not to be ashamed either. I could never celebrate Midsummer so agressivly again, but hey, I was 15 years younger then. 

Later Midsummer became a tradition where all the family got together. Eiter at our place, my mom’s, grandma’s…It ment picnic and chillaxing with the nearest and dearest. I remember especially well a picnic to Otepää – aunt Lola was with us, Marek’s mom, our neighbours. This was a perfect Midsummer celebration for me. 

Last year we had no Midsummer celebration at all. So this year we decided to go to Mihaugen to see how Norwegians celebrate the Midsummer (Jonsok/Sankthans). I have heard many times that Norwegians do not celebrate it all, but being together with thousands of people in Maihaugen, I now understand it has been a lie. They do celebrate it, only differently from the Estonian way (what is the Estonian way actually?). It was quite an experience. People with picnic baskets, a lot to do for children, singing and dancing and then the bonfire. Well, this was magical. Suited so well to the romantic summer evening. If you ever will be in Lillehammer during Sankthans, I recommend to go to Maihaugen. You get to be part of something truly Norwegian, at least this is what I think is “truly Norwegian”.