I died (of jealousy) and went to heaven

IMG_3603.JPG

See on nüüd üks selliseid postitusi, kus ma ütlen ausalt, et ma tunnen iga keharakuga kadedust. Ja mul ei ole seda isegi häbi tunnistada, sest no mis ma ikka teen kui sellised tunded mind valdasid peale “historisk hage” (ajalooline aed) külastust Sveinhaug Gård’ is (LINK). See on minu absoluutne uus lemmikkoht Lillehammeri kandis. Oligi juba aeg, sest kuigi Maihaugen on ikka kindlalt top 3-s, siis natuke “värsket verd” kulus ära. Godværskafè (Hea ilma kohvik) on lausa geniaalne ja toit hellitab köhtu nii minusugusel kui taimetoitlasel. Koht ise asub Moelvist ca 2 km, nii et kui siia kanti satute SUVEL (sest aed ja pansionaat olid sel nädalavahetusel viimast korda sel aastal avatud; talveperioodil saab majas ööbida kui koos viieliikmeline grupp vöi broneerida seda üritusteks), siis see on koht, KUHU PEAB MINEMA. Miks? Ma ei oska seda sönadesse panna. Vaadake parem pilte. Mina olen armunud! Ja kade! Kade, sest sellest ajast kui kunagi “ökovanaema ja Martin” sai kirjutatud, olen ma alati salamisi millestki sellisest unistanud. Küll tagasihoidlikumast versioonist, kuid siiski. Laiem pilt on unistusele üsna sarnane.

PS. Galeriis oli parasjagu ka Elena Engelsen skulptuuride näitus. Tema köige tuntum teos seisab aga ilmselt Oslos. See sama “Tiigrilinna” tiiger, kes talupoegi suurlinna eest hoiatab Oslo S ees.

IMG_3605.JPGIMG_3604.JPGIMG_3607.JPGIMG_3606.JPGIMG_3620.JPGIMG_3609.JPGIMG_3631.JPGIMG_3625.JPGIMG_3640.JPGIMG_3639.JPGIMG_3645.JPGIMG_3653.JPGIMG_3650.JPGIMG_3661.JPGIMG_3659.JPGIMG_3675.JPGIMG_3670.JPGIMG_3685.JPGIMG_3680.JPGIMG_3685IMG_3689IMG_3696IMG_3707.JPGIMG_3704.JPGIMG_3717.JPGIMG_3715.JPGIMG_3727.JPGIMG_3723.JPGIMG_3734.JPGIMG_3729.JPGIMG_3744.JPGIMG_3743.JPGIMG_3747.JPGIMG_3745.JPGIMG_3751.JPGIMG_3749.JPGIMG_3750.JPGIMG_3753.JPG

All my body is full of jelousy right now and I am not even ashamed of it. After visiting the most wonderful farm yard these are the feelings. Cannot help it. I will probably dream of of owning this place tonight, because I must confess that a place like this has been a dream of mine since I published “Eco granny & Martin” children’s book. A more modest version of course, but the wider picture is exactly something like this. I AM IN LOVE. And I tell you that this is my new favorite place in Lillehammer region. Maihaugen still is in top3, but a bit of “fresh blood” was needed. Sveihaug gård (LINK) approximately 2 km from Moelv is a PLACE YOU MUST VISIT. It’s like dieing and going to heaven. If you of course like this historical romantic places. If not, well then it’s not for you. It is opened in summertime (this weekend was unfortunately the last this year) and there is also a pensjonat for accomdation. Definately a place where I wish to stay now. In winter period it is opend for groups (min 5 people). Can I please have my 40th birthday there, dear God? Or Santa?

The “Godværskafè” (Good weather Cafè) is such a cool concept and the food is local and different from what you usually are served in Norway (at least I have been).

I am pretty much dieing of envy, it is hard to describe in words how AMAZING it is, just take a look at the photos and you`ll understand what I mean.

PS: In the gallery there was an exhibition of Elenea Engelsen sculptures. Her most famost piece of work is in Oslo S – the Tiger of “Tiger City” saying “Watch out for big city, farmer!” Do you know the poem by Bjørnstjerne Bjørnson? You can read a bit about it for example here.

 

Pranglisse tagasi. Kuues kord.

IMG_3317Kuus aastat oleme me peaaegu järjest igal suvel Prangli saarel puhkamas käinud. Eelmine aasta jäi minul vahele. Ega enne kui sel aastal uuesti saarele sain, eu saanudki aru, et eelmine aasta midagi nagu puudu jäi. Palju jäi puudu. Prangli on selline isemoodi paik, kus elu käib hoopis teisiti, see on paik, kus tuleb lahti lasta oma tavarutiinist ja harjumustest, koht, kus tuleb osata “kastist väljapoole vaadata”. Isegi minu megapedantne Härra Abikaasa, kes mu meelest ei oskagi õigesti lõõgastuda, on sel saarel hoopis teine inimene. Kohe selline, et ei tunne äragi.

Ööbimiskohaks on meil alati saanud üks ja sama koht. Praaga talu (LINK). Aastatega on see nii koduseks muutunud, et mujal ei oskakski olla. Ega tahaks ka. Pererahvas on imeline ja asukoht meile mokkamööda. Julgen soojalt soovitada. Nt seekord oli puhkemaja täis (kui tahate suvel puhkama minna, siis broneerida tuleks juba veebr-märts), kuid pererahvas leidis meile ikka koha. Ühes ajahamba poolt puretud talus. See oli nagu reis ajas tagasi. Väga chill.

//For six years we have once every summer had a small vacation on Prangli island. It is a strange place, things are totally different there, time stays still, everyday problems disappear (for the time being on the island). It is a place where you need to forget your everyday “luxury” and think outside the box a bit, open your eyes and mind to something different. Island life. Chill.  Even my husband who in my mind doesn`t know how to chill, is kind of chill there. Nothing bothers him. Only me complaining about missing some luxury:D

We have always stayed at one place – Praaga puhkemaja(LINK). It has become like a sommerhouse in a way. I truly recommend this place. Warm people will welcome you and even if everything is fully booked, they will find a place for you to stay. Like with us this time. We got to stay at an old house, which is only partly renovated. It was like travelling back in time. Fantastic experience!

IMG_3131.JPGIMG_3133IMG_3136.JPGIMG_3145IMG_3148IMG_3155IMG_3158.JPGIMG_3161.JPGIMG_3170IMG_3186IMG_3210IMG_3215.JPGIMG_3220IMG_3218IMG_3192IMG_3252IMG_3277IMG_3341IMG_3351

Kuidas Tartust Tallinna sõit huvitavamaks teha? //Manors on the road

Ussipesast Tartusse sõites sõidan ma harilikult läbi Kohila, Rapla ja Põltsamaa, mulle meeldib uusi teid ja kohti avastada ning nii pole ime, et mõnikord võtab mul Tartusse sõitmine ikka kordi rohkem aega kui peaks. Kui ma eelmine kord Tartusse sõitsin märkasin ma KUI PALJU on TEGELIKULT tee peale jäävaid mõisaid ja mul oli kuri plaan tagasiteel igaühe juures väike peatus teha. Ma olen nimelt TÄIESTI HULL vanade mõisade ja nende lugude järele.

Mõeldud-tehtud! Nii me täna Idaga mõisatiiru tegimegi. Mis te arvate mitu mõisa jääb sellele teele? KUUS. Kui losse ja kirikuid ja muid vaatamisväärsusi ka külastada, siis võiks ilmselt Tartust Tallinnasse terve päeva sõita. Järgmine kord kui Eestis oleme, teeme selle nalja ka ära.

When I drive from Tallinn to Tartu I usually take the road through Kohila and Rapla. I love to discover new places and roads, so it’s not unusual it can take me many more hours to get to Tartu than 2,5h. Last week when I drove to Tartu I noticed HOW MANY manors there are on the road and I am a HUGE FAN of manors, so I knew that when we now drive back from Tartu we will make a stop at every single manor. Do you know how many there were? SIX! 

Next time we are in Estonia, I will also make a stop at every church and castle which is on the way. We will probably use the whole day to get to Tartu:D

Aga seekord siis mõisad. But this time the manors.

  1. KABALA. Kui ma õigesti aru sain, siis selles majas tegutseb kool. //If I understood correctly a school is located in the main building of the manor.  IMG_2710.JPG
  2. KOLU. Kahjuks olid väravad kinni, aga nagu ma sildilt lugesin, on seda võimalik kokkuleppel (+372 53807946) ikkagi külastada. Järgmine kord teeme ära, sest tundub vägagi suursugune. //Unfortunately the gates were closed and we didn’t get closer, but when agreed it is possible to visit the manor. The phone number is on +372 53807946. Next time I will make the appointment. IMG_2714IMG_2712.JPG
  3. KÄRU mõis on vist erakätes ja sinna ei saanud ma kuidagi ligi. Igal pool olid telliskivimärgid ees. Kahju. Aga kui mul oleks mõis, siis ega ma ka kogu aeg mingeid pildistavaid turiste oma hoovi tahaks. //Käru manor is in private hands and was not easy to access to photograph. A shame, but I understand. If I would own a manor I would not like tourists in my garden either. IMG_2718.JPG
  4. KEHTNA. Hästi ilus mõisapark ja mõisahoone. Minu suureks üllatuseks leidsime me mõisa kõrvalt ka hotelli, ma tahan seda kindlasti lähiajal külastada. Tundus nii hubane ja mõnus, esmaguugeldusel ma sellist kohta muidugi üles ei suutnud leida, aga ma ei anna alla.   //A beautiful park and manor. To my surprise we also found a little hotel (Eastern Outback) next to the manor. I had no idea it was there, I want to visit it in the near future. It seemed so cozy and nice. IMG_2723.JPGIMG_2722.JPGIMG_2719.JPG
  5. LOHU. See mõis tundus mulle endale kõige huvitavam, kuid seegi on erakätes ja ma ei suutnud aru saada, kas seda saab ka külastada või see ongi lihtsalt kellegi kodu. KUI see on kellegi kodu, siis ma olen kadedusest sinakas-roheline. Jummel, kus ma elaks sellises kohas! Mõisapargist paistsid veidra kontrastina ka paar (mahajäetud?) nõukaaegset maja, aga ka tolle maja elanike peale olen ma kade. Nemad on mõisale lähemal elanud kui ma ilmselt eales saan:D //This one for me looked the most interesting and beautiful, as much as I saw from behind the gates. It is in private hands and I didn’t understand if it is possible to visit it as well or if it’s just someone’s home. If it is someone’s home, I am dying of eny. I would LOVE to live in a manor like this. Or any manor for that matter. IMG_2726.JPGIMG_2724.JPGIMG_2727.JPG
  6. TOHISOO. Jällegi kena ja korras ning külastatav mõisapark. Ma arvan, et see mõis kuulub mu kaugetele esivanematele. Miks? Noh mul on koguaeg selline tunne olnud, et mu soontes on sinine veri ja kui ma olen näinud mitmete mõisate omanike nimeks Wrangel, siis ma olen lapsest saati veendunud olnud, et ma ei eksi. Mu vanaema nimi on Prangel;)  (te ju saate aru, et ma tegin nalja? Aga selline inside joke on meil lapsepõlvest saati olnud küll) // Again a beautiful park and manor. I am pretty sure it belongs to my ancesters. Why? Well I have always felt I have royal blood in me and when I see that owners have been Wrangels, I am pretty sure I am not mistaken. My grandma’s name is Prangel and as we know that the German names were made more Estonian in 1930’s.  ( I am kidding, but this is an inside joke we have had in our family for as long as I remember)IMG_2731.JPGIMG_2733.JPGIMG_2739.JPGPS: Miks mul on tunne, et peaaegu tee peale jäi veel kaks mõisa? (Mitte Tallinn-Tartu põhimaantele) // I have a feeling I still managed to miss two manors?

 

Camp Grandma

Ega siin suurt midagi polegi kirjutada, sest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga me oleme nüüd kolm päeva vanama juures Vasulas olnud. Selline naljakas lapsepõlve tunne tuli peale, sest ega ma pole ju siin Vasulas väga palju ööbinud täiskasvanuna. Kes see puberteedina ikka tahab maale vanma juurde minna ja no hiljem olid juba muud huvid ja tegemised. No ja nüüd me siis olemegi siin olnud.

Alustasime oma Lõuna-Eesti reisi vana hea kohvik O külastamisega.

IMG_2014.JPGIMG_2044.JPG

Ma olin jummalast üllatunud, et Vasulasse on mingi täiesti okei ujumiskoht tekkinud. Vanasti oli Vasula suurim miinus see, et siin ei olnud kusagil ujuda. Jões oli, aga see oli kiire vooluga ja sinna meid omapäi väga ei lastud. Nüüd on Vasulas aga täiesti adekvaatne beach olemas.

Vasulasse sõites sõitsin ma mööda mingist Tabiveres asuvast rannast ja mõtlesin kui kohutav koht see oli. Megasuur parkla, otsast otsani autosid täis ja siis nii tilluke killuke ujumisrand, et mulle tundus, et inimesed päevitasid reaalselt üksteisel seljas. Kes tahab niimoodi üksteise otsas ujumas käia? (Ilmselgelt paljud muidugi, sest see killuke oli paksult rahvast täis ju.)

IMG_2048.JPGIMG_2071

Elistvere loomapark (LINK) on selline koht, kuhu tasub minna nii lastega või lasteta. Nii armas ja kodune väike loomapark. Karu magas armsalt põõsa all peidus, põhjapõder jooksis oma aedikus ringiratast…Kõige naljakam oli see, et närilisi Ida kartis, aga mammutit (loe: piisonit) nähes läks täiega elevusse.

IMG_2144IMG_2116IMG_2129

Noh ja ülejäänud aja oleme me lihtsalt Camp Grandmas chillinud. Ma ei mäleta, kuna siin muidu nii rahvast oli kui praegu. Me like. Sest palju rahvast, sh sõnakuulelikke lapsi, tähendab palju lapsehoidjaid.

IMG_2174IMG_2181IMG_2162IMG_2192.JPGIMG_2195.JPGIMG_2226.JPGIMG_2238.JPGIMG_2244.JPGIMG_2262.JPG

No vot. Ja hakkabki otsa saama see “seiklusrikas merereis”. Homme on aeg tagasi reaalsusesse naasta, sest kuigi töö pole jänes, mis eest ära jookseb, siis selline maaidüll ikka arveid ei maksa ja millegi eest on vaja leib lauale teenida. The End.

__________

The last three days we have been in South Estonia at grandma´s. It´s a weird feeling of childhood, because I don´t remember when I last stayed at grandma´s for so long. Who wants to stay in the countryside when in puberty and later I had other things to do, other places to visit. Now we have stayed here just like in the old times. “Old times” sounds like we are fossils:D

We started our trip with visit to lovely café O (LINK) in Põltsmaa. Always worth a visit. And Elistvere Animal Park. It is such a cute park not far from Tartu. Elistvere Animal Park, founded originally as a home for orphaned and injured animals, has now become a home for the descendants of these animals and also inhabitants exchanged from other animal parks and homes. The aim of the park is to provide nature education and offer possibilities to observe wild animals in their natural environment.Read more HERE

And besides that we have just been chillin´. But the fun now starts to come to end, although the idyllic countryliving is fun, it does not pay bills and it´s time to return to everyday life. 

 

Being adult can be fun when you are acting like a child

Marek on Lilleputthammerit püüdnud külastada vähemalt kolm korda, kuid iga kord on see kinni olnud, sest hooaeg on läbi olnud, on vale nädalavahetus olnud (sügiseti on park lahti teatud nädalavahetustel) või pole veel avatud olnud. Seega kas pole tore, et just enne Norrast ära sõitu sai meil perekonnana Lilleputthammer külastatud? Muidugi põhihooajal (ehk juulis) on pilet suhteliselt kirves -314NOK täiskasvanu ja alates kolmandast eluaastast 259NOK ja ma ikka tükk aega lõin rahanumbreid kokku kui mõtlesin, mis see fun maksma läheb kui seda külastada mitme lapsega. Meile tegi õnneks Lilleputthammer väikese suvelõpukingituse soodsama hinna näol.

Minu enda jaoks on Lilleputthammeri perepark üks vahvamaid kohti, mida perega külastada. Tegu on 1930aastate Lillehammeri peatänava Storgata täpse miniversiooniga, mille ümber on ehitatud 1-8aastastele lastele mõeldud lõbustuspark  – karussellide, rongisõidu, vaaterattaste, batuudite, teatrietenduste ja erinevate show’dega.  Minimajades sees on raamatuklubi, poed, kohvik. Sel aastal avati ka Ola ronimispark, kuid selle jaoks oli Ida veel tibake väike. Ta ise küll oleks teisiti arvanud, aga me otsustasime tema eest;)

Meil oli Idaga juba eelmisel aastal seal megalõbus, kuid sel aastal oli topeltlõbus, sest 1) Ida on aastaga palju adekvaatsemaks kasvanud ja temaga saab juba palju rohkemate “suurte laste” (ehk al 90cm) atraktsioonidel käia, mis tähendab, et endal on ka lapselikult lõbu laialt ja 2) me olime perega koos. Suurepärane viis veeta üks päikeseline laupäev. Varuge aega – meie olime tiba üle kolme tunni, kuid suvel on park avatud lausa 9-20, nii et vabalt kulub seal terve päev ja võtke kaasa piknikukorv. Lauad-pingid einestamiseks on igal pool olemas.

Rohkem infot pargi kohta SIIT

IMG_1042IMG_1039

IMG_1069

IMG_1071IMG_1050

IMG_1087IMG_1085

IMG_1058IMG_1079.JPG

IMG_1097IMG_1102IMG_1093

IMG_1112IMG_1128IMG_1132IMG_1154

IMG_1139IMG_1146IMG_1148IMG_1045IMG_1125IMG_1124IMG_1064IMG_1121

I must say I love Lilleputthammer family park. And I am 35 years old. No wonder children have time of their life there as well. It is truly one of the coolest places to visit (at least in this area) and definately a must when visiting Lillehammer with children in the age of 1-8.

Lilleputthammer is an adventure park for young and old, but where most of the activities are designed for children 1-8 years. Here you find a miniature copy of the famous main street – Storgata – in Lillehammer as it was back in the year 1930, built to a scale of 1:4.

The following children’s activities are offered among the charming small wooden buildings: train, Ola’s frog leap, electric-powered cars, farris wheel, mini rollercoaster, climbing tower and obstacle course, bumper boats, huge jumping cushion, trampolines and other playground facilities.

For adults, Lilleputthammer offers a look back into history – the 1930s to be precise. Both the buildings, the content and the colours have been copied as authentic as possible from that period.

Me and Ida visited Lilleputthammer last summer as well and had a wonderful day then too, but in a year Ida has grown quite much and there are more activities (from 90cm) now to enjoy together with her. This means that the time flies, because you are having fun as an adult when acting like a child together with child(ren). Bonus was of course that we got to visit the park now together as a family. And only 2 days before leaving to Estonia.

In July the park is opened from 9:00 to 20:00, pack your picnic bag with you and enjoy a whole day of fun! That’s what summer and vacations are all about.

Thank you Lilleputthammer for memories to take back with us! More information about the park HERE

IMG_1109

Käi Põrgusse!/ Go to Hell!

“Käi Põrgusse!” sai sel nädalavahetusel hoopis teise tähenduse, sest just nimelt Põrgus me käisimegi. Helvete (norra keeles “põrgu”) asub Lillehammerist 65 km kaugusel Espedalenis ja kui te tahate oma silmaga näha, milline jõud on loodusel, siis “jettegrytene” (kas keegi oskab selle mulle ära tõlkida eesti keelde?) Helvete looduspargis on just see koht, mida külastada. Mitte, et Norra poleks täis sarnaseid looduse poolt tekitatud kauneid kohti, kuid noh kui satute siiakanti, siis Helvete on küll kohustuslik turistikas.

Tunni aja jooksul, mis me autoga sinna sõitsime, suutis ilm nii mitu korda muutuda, et vihm asendus kord päikese ja kord äikesega, nii et kohale jõudes ei olnud me sugugi kindlad, kas me tahame vaateplatvormilt edasi minna. Seal oli ka ju piisavalt ilus ja tee alla mööda kivisid tundus ohtlik ja libe.

IMG_0850IMG_0853IMG_0857

Kui te Põrgusse tulles sama küsimuse ees seisate, et kas edasi minna või mitte. Siis KINDLASTI MINNA, vaateplatvorm on alles lapsemäng.

IMG_0872

Tekib sellise tillukese inimese tunne. Sügaval kaljude vahel seistes saad aru kui võimas peab olema looduse jõud ja sõna “põrgu” saab hoopis teise tähenduse.

IMG_0915IMG_0919

Nii et, kallid sõbrad-sugulased, kes te meile veel külla jõuate tulla, nüüd ei ole enam mingit Maihaugenit ega suusahüppetorni, vaid otseteed Põrgusse! Jalga tasub panna mugavad jalanõud, sest olgugi, et otseselt ohtlik (kui ettevaatlik olla!) ei ole, siis ronimist on siiski piisavalt. Meie tegime väikese tiiru, aga kodulehelt lugesin ma, et võimalik on teha lausa 60-70 km pikkune tagasihoidlik jalutuskäik.

Rohkem infot siit: http://www.helvete.info/. Sissepääs on tasuline: 50NOK/täiskasvanu, lapsed 25NOK, kuni kuue-aastased tasuta

IMG_0951

This weekend “Go to Hell!” got another meaning, ’cause this is exactly where my husband drove me after I had told him to go to hell. Helvete (“hell” in Norwegian) is a nature park with potholes from iceage 65 km from Lillehammer, in Espedalen. Totally A MUST when you are here, love nature and want to witness with your own eyes the power of nature.

The road to down to Hell looked a bit scary and slippery, so for a moment we didn’t know whether to continue the walk – it was inviting! or to stay up. If you get the same question when there, DO NOT hesitate to continue. NB! Wear comfortable shoes. it’s not exactly dangerous to climb there, but still hiking boots are to be preferred. We took a small 1km round trip, but I read from the homepage (here) that it  is possible to take a 60-70 km trip as well.

I have always thought Hell cannot be that bad (I am pretty sure I have not been that good to get to Heaven), now I know, it is quite cool in Hell.

Admission fee: 50NOK/adults, 25NOK children, under 6yrs free of charge.

Kui mu edaspidine elu ka põrgu peaks olema, siis ei tohi ma kaevata, sest mul on oma õnnehetked olnud

(Ei, ma ei ole allolevas tekstis teinud viga, et seal on “sügispäev” kirjas. Ma lihtsalt tõstan mõned vanad postitused vanast kodust uude üle.)
Üks norrakas on kunagi naljaga öelnud, et Norras on nii palju maailmakuulsaid kirjanikke, näitlejaid ja kunstnikke, kellest vaid norrakad ise on kuulnud (sama võiks öelda ka eestlaste kohta), kuid tegelikkuses on neid maailmakuulsaid norrakaid ikka päris palju. Neist kolm on ka Nobeli kirjanduspreemia saanud.  Bjørnstjerne Bjørnson aastal 1903Knut Hamsun aastal 1920 og Sigrid Undset aastal 1928. Bjørnstjerne Bjørnsoni teavad ehk vähemad, kuid kaks viimast on vist küll kõigile tuntud. Sigrid Undset (1882-1949) on üks armastatumaid Põhjamaade naiskirjanikke. Tema loomingu peateemaks on naise elu ja õnneotsingud. 14.sajandi Norra elu läbi peategelase saatuse kirjeldav teos nimega “Kristiina Lauritsatütar” ei vaja vist samuti pikemat tutvustamist. “Kristiina Lauritsatütrega” on mul vahetusõpilase ajast oma suhe (aga seda te ju juba teate?), samuti ka Bjerkebæki, Sigrid Undseti koduga Lillehammeris..

 

Keda Sigrid Undseti elulugu rohkem huvitab, siis ma soovitan lugeda Tordis  Ørjasæteri teost “Inimeste südamed.
Sigrid Undset on omal moel mulle eeskujuks. Isegi mitte selle poolest, et ta oli julge naine, kes kartmata ja teravalt oma arvamust avaldas, vaid sellega, et ta ei andnud alla kui Gyldendali kirjastus talle ütles, et ärgu ta proovigugi ajaloolisi raamatuid kirjutada, sest see ei tule tal välja (kui ta neile oma esimest käsikirja pakkuma läks) ja jätkas kirjutamist. 20 aastat hiljem sai ta just ajaloolise romaani eest Nobeli preemia ja Gyldendali kirjastus kaotas alatiseks õiguse tema romaane avaldada.
Mitte et ma kuidagi end Sigrid Undsetiga võrdleks, kuid tema elulugu on inspireeriv ja lootustandev.
Ja täna sain ma korraks ka tunda, mis tunne võis olla Sigrid Undsetil oma romaane kirjutades.
Aga nüüd siis Bjerkebækist. Sigrid Undseti kodumuuseumist Lillehammeris. Ma olen sellest majast ilma liialdamata sadu kordi mööda käinud. Terve see aeg, mis ma Lillehammeris elasin, käisin ma tihti Brittiga  jooksmas. Me möödusime alati Undseti Lillehammeris asuvast kodust -Bjerkebækist – ja Britt rääkis mulle alati midagi Undseti kohta. Alati. Alguses inglise keeles, et “here lived the great Norwegian author” ja edasi aina rohkem norra keeles, nii et ma teinekord arugi ei saanud, millest Britt rääkis. Ta rääkis Undseti tütrest Mossest, kes oli “psykisk utviklingshemmet”, millest mina ei saanud aru, et laps haige oli, vaid arvasin, et sel on midagi tegemist vahetusõpilaseks olemisega (utvikling -norra keeles areng, utveksling -vahetus). Ega ma ei julgenud ju öelda, et ma kõigest aru ei saanud. Ma olin 16-aastane.  Sigrid Undsetist olen ma seoses Variuse etendusega kirjutanud varem SIIN.
Täna oli imeilus päikesepaisteline sügisilm ja kuna te teate, et ega siin pühapäeviti ju midagi eri toimu, siis ainuke loogiline tegevus oli minna jalutama ning muuseas otsustasin ma lõpuks külastada ka Sigrid Undseti kodu. Kui me sinna sisse läksime, siis ma sain heas mõttes šoki. See on üks kihvtimaid muuseume, mida ma külastanud olen. Uus ja vana on nii hästi ühtseks tervikuks muudetud. Majamuuseumi saab külastada vaid koos giidiga (tuur pidi algama 45 minuti pärast), ma ei olnud kindel, kas Ida peab seal nii pikalt vastu, kuid me otsustasime siiski aias ringi jalutada ja siis vaadata, kas meil õnnestub ka majatuur kaasa teha. Aed oli nii imeilus, või tegelikult muidugi on ilus vist vale sõna, see oli segu iluaiast, metsast, pargist ja põllumaast. 45 minutit oli möödas enne kui me isegi aru saime.
 
Me otsustasime ka ekskursioonile kaasa minna, ma ei uskunud, et Ida seal vastu kestab, kuid minu rõõmuks olid ekskursioonil peale meie vaid veel üks vanaema oma lastelastega ning nii toimus natukene teistmoodi tuur kui tavaliselt. Selline lapsesõbralik. Küll faktide ja ajaloolise taustaga, kuid räägitud nii, et ausõna, mulle jäi mulje, et isegi 2-aastane Ida sai aru, kellega tegu on ja kus me olime. Suur suur aplaus imevahvale giidile!
Majamuuseum ise oli F-A-N-T-A-S-T-I-L-I-N-E! Seal oli reaalselt tunda vana aja hõngu, ajalugu, elu. Isegi Sigrid Undseti kohalolekut. Ausõna! Ma ei hakka hulluks minema. Kui satute Lillehammerisse, siis külastage kindlasti seda muuseumi ja te saate aru, mida ma räägin. Ma püüan läbi piltide mõned emotsioonid edasi anda.

 

 

 

Lõpetuseks paar Sigrid Undseti tsitaati:
“Head päevad langevad osaks mõistlikele inimestele, parimad aga neile, kes julgevad olla meeletud.”
“Ma olen nii õnnelik, et ma peaksin suudlema maapinda oma jalgade ees, nii õnnelik, et ma ei teadnud, et selline õnn on olemas. Kui mu edaspidine elu ka põrgu peaks olema, siis ei tohi ma kaevata, sest mul on oma õnnehetked olnud.”