Nii hull!

Vaatan praegu siin Varnjas peetud sääsepüüdmise Eesti meistrivõistluse pilte ja mõtlen, et “täitsa hullud ikka”.  Kõige hullem asja juures on muidugi see, et me ise olime ka sinna nibin-nabin minemas. Õnneks või kahjuks olin ma meid selleks kuupäevaks üle bookinud ning me jõudsime Varnjasse päev hiljem. Siis kui kõik sääsed olid juba kinni püütud.

Jajah, olid nad küll kõik kinni püütud. Chanel nr 5 asemel lasin mina end ka järgmisel päeval pealaest jalatallani “Offiga” üle. Sääski selles piirkonnas (või igal pool, kus on veekogusid üldse) ikka jagus. Pole siis ime, et nad sääsepüüdmises lausa võistlusi peavad.

Kui ma ütlen, et “täitsa hullud”, siis see ei ole kuidagi mõeldud solvanguna või halvustavalt, see on kompliment. Selles mõttes, et igav oleks kui kõik oleks standardselt normaalsed ja ei mõtleks igasugu hulle asju välja. Mulle meeldivad leidlikud ja nutikad inimesed! Ja tundub, et neid inimesi on veel. Sest vähemalt piltide järgi võib küll öelda, et rahvast oli osa võtmas palju. A võib olla neile lihtsalt meeldivad sääsed? Või ei meeldi sääsed? Võta sa nüüd kinni, miks inimesed sääski püüdma läksid.

Igatahes on selge, et Peipisäärsetes külades leidlikkusest ja lõbusast meelelahutusest (kui rahu ja vaikus ja imeline loodus ning vaatamisväärsused ära tüütavad) puudust ei tule. See on  nii sürreaalselt äge koht, kus oma suvepuhkust veeta, et ma hakkan juba tahtma, et loteriiga mingi rahasumma võidaks. Ma ostaks endale sinna kohe mingi väikese maja. Või paadimaja;)  (kasuks tuleks muidugi see, kui ma üleüldse lotot mängiks:D)

teel voistluspaika

pyydmine4pyydmine9 (1)peremeessoojendus2lugemine2

Fotod: Liis Pärtelpoeg (Sibulatee)

// As said I will have a “Lake Peipus special” on the blog this week. Do you wonder what is happening on these photos? Well, this, my friends, is mosquito catching championship. Honestly. Things like this happen near Peipsi in summertime. I don´t know if it is fun to participate, but it sure is fun to see what people do. How creative can one get? I have always thought I have crazy ideas, but the hosts of Mesi Tare are even crazier than me. And crazy in my mind is a compliment:) 

Are you still thinking where to go in Estonia? I say once again – do try to find time to visit these villages. It is totally worth it. And stay tuned – the “Lake Peipus special” continues;) 

I wish I would win a lotto…like for real… I would buy a small house or a boat there immidiately. So in love with this place, and only after one visit;) 

 

Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli,  keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma.  Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

IMG_0493.JPG

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

IMG_0436.JPG

IMG_0455.JPG

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud  EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

2016-mesi-tare-aprilli-pildid-0382016-mesi-tare-aprilli-pildid-0422016-mesi-tare-uued-pildid-061dsc06788dsc06804kilesaun1

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus. 

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus  (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

IMG_0379.JPG2017-05-27-11-19-56

2017-mai-saunapaat-6

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

IMG_0482.JPG

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka  wc-st.  Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

2017-05-27-10-58-03.jpg

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

IMG_0388.JPGmesi-tare-retrorattad-026

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near  Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit. 

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages. 

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.  

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They  offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water  in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

 

Comfort Xpress

Mind ootab homme ees üsna pikk päev autosõiduga ja selleks, et end natukene säästa, otsustasin ma täna poolele teele ära tulla. See tähendas omakorda sobiva hinnaga hotelli leidimist Oslos. Kui natukene uurida ja otsida ja planeerida, siis leiab Oslos väga mõistliku hinnaga hotelle, kuid võib ka juhtuda (eriti suveperioodil) et midagi mõistlikku lihtsalt enam pole.

Tavaliselt ööbin ma Oslos ühes Bekkestuas asuvas airbnb korteris (hind ca 35 eur öö), kuid loomulikult oli see välja üüritud Õnneks leidsin ma hea pakkumise Comfort Hotel Xpress Youngstorget (https://www.choicehotels.com/norway/oslo/comfort-inn-hotels/no104) lehelt. Hind ca 70 eur/öö.

Hotell on suurepärase asukohaga. 10 minutit Oslo raudteejaamast jalutada, Oslo kesklinnas, nii et nii parlamendihoone, toomkirik, Karl Johan, ooperimaja ja kuningaloss on käe-jala juures.  Tuba on ruumikas ja korralik, lihtsa sisustusega, kuid kõik vajalik on olemas.  Kuna hotellis ei ole restorani, siis ainus miinus on see, et ei pakuta hommikusööki, samas on keldrikorrusel olemas mikrolaineahi ja veekeetja, et endale midagi ise süüa teha.  Hotellis on olemas ka jõusaal, kuid nagu piltidelt näha, on erajõusaal olemas ka igas numbritoas;)

Samuti on keldrikorrusel olemas võimalused pesu pesemiseks ja triikimiseks. Lisaks lihtsalt ka mõnusad lebonurgad, kus raamatut lugeda. 9.korrusel asuv katuseterass on ilusa ilmaga vägagi ahvatlev. Ideaalne koht niisama chillimiseks.

Hotell on pigem suunatud nooremale reisijale, kes võib olla tahab ka õhtul teiste hotellikülastajatega koos aega veeta, aga keegi ei sunni sotsialiseeruma. Vanainimene saab vaikselt oma toas telekat vaadata. Lärmi pärast kartma ei pea.

Plusspunktid hotellile keskkonnasõbralikkuse ja teadlikkuse tõstmise eest.

IMG_0253

IMG_0255

2017-06-04 17.08.06

IMG_0257IMG_0258IMG_0261IMG_0276.JPG

75146178.jpg

If you are looking for a cool but affordable accommodation in Oslo I suggest you to check out Comfort Hotel Xpress Youngstorget. The prices start from ca 70 euros per night. Of course there is possible to get cheaper accommodations in dormitory, but if you are not the backpacker type and need some privacy, this may be the best price you get in Oslo center.

The location of the hotel is perfect – just 10 minutes walk from Oslo S and all the main toursit attractions in Oslo city are nearby. Karl Johan, parliament building, opera house, the Royal Castle. 

Also the staff is very friendly and make you feel like at home at once you enter the hotel. I have once before stayed in this hotel 5 years ago and everything was the same then also. Very welcoming staff waiting for you. The check in is from 15, but I arrived an hour earlier. Without a problem I was allowed to check in. I guess this hotel is more meant for younger travelers – there are common chillaxing areas on rooftop terrace and ground floor, but also older travelers (like me) do not need to fear that it is too noisy or one needs to socialize with other guests. No one is forced to do anything. One can peacefully stay in own room and watch tv. And the double room is specious.

The only negative thing is perhaps the lack of restaurant and no breakfast, but a light breakfast bag can be bought in the reception. Also snacks and beverages. On the ground floor there is a micro wave, iron and washing machine. So basically everything you need for a successful stay is at your service.

No mida ometi teha?

Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu täielik lemmikkoht, Kõue mõis võitis eelmisel aastal mu südame, kuid sel nädalavahetusel külastatud Padise mõis pakub mõlemale tugevat konkurentsi. No varemetega on muidugi suht lihtne konkureerida, aga kui midagi täiesti geniaalsele Kõue mõisale konkurentsi pakub, siis peab ikka ekstraklass olema.

Padise, Hotelliveeb ja Marek näivat mind läbi ja läbi tundvat, sest varajaseks emadepäevakingiks sain ma just nimelt oma mõisa. Küll 24 tunniks, kuid abiks seegi. Vähemalt jõudsime me Idaga veel rohkem järeldusele jõuda, et üks mõis on meie loomulik elupaik, sest me oleme mõlemad hingelt printsessid . Ma ei oska harilikult oma tänulikkust välja näidata, kuid seekord tahaks ma koge kõva häälega ja kniksu tehes AITÄH öelda, sest ilusamat nädalavahetust kui see  on raske välja mõelda. Imeline asukoht, muinasjutuline elamine, fantastiline köök, päikeseline ilm, küünlavalgusel söödud õhtusöök, klaverimäng, laste kilked…Ma tean, et see kõlab nii klišeelikult, kuid see oli täiuslik kingitus. Ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks nõmeda reklaamina, kuid ausalt, mehed, kui te tahate oma laste ema ja oma abikaasat panna printsessina tundma, siis viige nad Padisele. Teie naine on teile selle kingituse eest tänulik ja lapsel/lastel on ka megalõbus. Kas on veel mõni selline mõisahotell SELLISE asukohaga? Padise kloostri varemed kohe sealsamas. Põnev nii lastele kui täiskasvanutele. Romantiline. Huvitav. Ilus.  No on raskem ideaalsemat kohta puhkuseks leida! Minu jaoks muidugi parim on ka see, et see asub meie kodust umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel.

“See maja on natukene katki,” ütles Ida, kui me kloostrivaremetes turnisime, “aga ma arvan, et nad hakkavad seda varsti korda tegema.” Ma ei arva, et ma olen parim ema maailmas, ma usun, et mul on palju puudujääke, kuid koos selle väikese ideaalse ja täiusliku olendiga mööda kive turnides, maailma asjadest RÄÄKIDES (jah, suurte tähtedega, sest mu jaoks on see nii hämmastav näha, kuidas abitust beebist on saanud väike inimene) ning lilli korjates, sain ma aru, et oluline polegi see, mida mina arvan. Oluline on see, mida mu laps tunneb. Ja sellistel tunnen ma erilist tänutunnet, et minust ema sai.

Vabandan juba ette, et teid nüüd piltidega üle koorman, kuid SEE oli minu jaoks TÄIUSLIK emadepäev.  Padise mõisast täpsemalt saate uuel nädalal lugeda Hotelliveebi blogist. Aga mida ometi teha, et oma mõisa saaks? Ilma midagi tegemata? Et kukuks sülle nagu teoreetline lotovõit.

IMG_9858.JPGIMG_9913IMG_9921IMG_994518341703_1381318355240038_5525355976808819459_nIMG_9947

IMG_9874.JPG

IMG_9891.JPGIMG_9879.JPGIMG_9970IMG_9997IMG_0011IMG_9999IMG_0003

IMG_0006IMG_0013IMG_0062IMG_0066IMG_0068IMG_0058.JPGIMG_0053.JPGIMG_0045.JPG

IMG_0039IMG_0031IMG_0028IMG_0087IMG_0090IMG_0095I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”.  It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!

It was an absolute perfect present. And more than the hotel and restaurant I loved the present from Ida. “These flowers I picked for you,” she said. It melted my heart. Such a special feeling to be a mom. 

Leia kümme erinevust.jpg

Pea ees tundmatusse vette!

Kui keegi oleks mulle veel kuu aega tagasi öelnud, et ma vabatahtlikult keset jaanuarikuu lõõtsuvat tuult ja lumetormi end vabatahtlikult riidest lahti koorin ja jäisesse merevette hüppan, oleksin ma öelnud, et see inimene on hull. Mu ämm on ka talisupleja ja ta on mulle kümme aastat püüdnud selgeks teha, et talisuplus on äge, ma olen siiani ka teda hulluks pidanud. Ometigi juhtus nii, et otsides, kellest võiks oma selle aasta esimese Hotelliveebi loo kirjutada, sattusin ma Tiiker kodumajutuse (LINK) talisupluse paketi otsa. See pidi olema mingi märk! Nii mõtlesin ma end kokku võtta ja selle omal nahal ära proovida.

Kui ma siis täna hommikul Tiikeris üles ärkasin ja oma toa romantilise pitskardina vahelt välja vaatasin, nägin ma, et väljas on metsik tuul ja lundki tuiskas. Kertu, kes Tiiker kodumajutust peab, oli mulle eelmisel õhtul pep talk´i teinud ja ma tundsin end nagu kange Eesti naine, kes muidugi saab hakkama, aga hommikune vaatepilt aknast pani mind mõtlema, et äkki  ikka oli õigus mu sõbrannadel ja tuttavatel, kes mind hulluks nimetasid ja olid mind püüdnud ümber veenda.

Igatahes alustasime me hommikut joogaga. See on veider, kuidas mõnikord asjad nagu iseenesest õiges suunas lähevad. Selgus, et on täiskuu ja enne joogat rääkisime me täiskuu mõjudest – järgnevad kaks nädalat on õige aeg lasta lahti vanast, alustada uuega, minna edasi 2017 aastasse kergema lastiga,  on õige aeg alustada dieediga ja usaldada oma organismi, täiskuu toob pinnale alateadvuses peituvad tunded, emotsioonid ja instinktid. On õige aeg alateadvuse puhastamiseks.Kuna ma joogast väga palju ei tea, siis mulle ei jäänud meelde selle mantra nimi, mida me lõpuks laulsime, kuid mulle jäi meelde, et selle tähendus oli ka, et “saad andeks isegi kui oled olnud alatu”. Ja küllust pidi ka tulema. Nüüd ma siis jään vaid kaks kätt laiali ootama andestust ja küllust.

IMG_6756.JPG

Peale joogat oli aeg ujumisriided selga panna ja mere äärde sõita. Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta.

IMG_6762.JPGimg_6761IMG_6763.JPG

Nii ma ühel hetkel seisingi seal – jaanuarikuu tormis nelja kraadi külma käes vaid ujumisriietes, valmis hüppama tundmatusse kohta. Ja ma hüppasin! Kui ma suvel ei suuda ujuma minna enne kui merevesi on korralik „supp”, siis nüüd ei tundnud ma mingit külma. Ma ei mõelnud üldse, vaid lihtsalt astusin mööda redelit jääauku. Võti selles seisneski. Mina piirdusin paari ujumistõmbega seal samas koha peal, aga profimad ujusid vees lausa minuti. Ulme. Teate aga, mis on kõige naljakam? Mulle meeldis see täiega! Mul oli isegi kahju, et ma natuke arg olin ja kaugemale ei ujunud.

IMG_6769.JPGIMG_6771.JPGIMG_6773.JPG

Kuid nüüd, olles selle omal nahal järele proovinud, saan ma neist aru, miks nad seda teevad. Peale suplust läksime me koos mõnusale hommikusöögile Müüriääre kohvikus. Ma olin kartnud, et ei saa peale suplust külma kontidest ära, kuid mu keha oli täiesti taastunud, vaid jalad surisesid veel natukene mõnusalt. Ma olin täis energiat ja positiivsust. Ja see seltskond inimesi! Nii ägedad ja ettevõtlikud naised. Haapsalu on minu lemmiklinn Eestis, mul oli korraks kahju, et ma seal ei ela. Mulle on alati tundunud, et Haapsalu on selline hoopis teistmoodi auraga linn. Minu moodi linn. Ma ei oska seda hästi seletada, kuid midagi kutsub mind sinna kogu aeg tagasi. Ja sealt lahkudes olen ma puhanud ja hoopis teine inimene.

Ma lahkusin Haapsalust täis uut energiat. Pühapäeval olen ma seal juba tagasi, sest mind kutsuti joogalaagrisse. Kes teab, võib olla lähme me ka talisuplema, tõenäosus selleks on täiesti olemas. Võib-olla saab minust lasua üks neist „hulludest”, kes regulaarselt talisuplema hakkab? Ja ma ei arva enam, et mu ämm on hull. Ta on hoopis täiesti normaalne. Võib olla peaks temaga koos hakkama talisuplema?

IMG_6765.JPG

Postitus valmis koostöös Hotelliveebi ja Tiiker kodumajutusega. Loe lisaks ka  Hotelliveebi blogist SIIT

When I was trying to find something cool to start my new year in Hotelliveeb blog I saw an offer from Tiiker Kodumajutus (LINK) which got my attention. Accomodation with ice swimming. That sounded totally insane. Who are these crazy people swimming in the middle of the winter? Nevertheless I got the urge to try it myself. When I woke up the morning of the ice swimming I regretted my decision. The wind was blowing, it was a real snow storm outside and the idea of going swimming in the icy sea didn´t sound too inviting. 

We started the morning with yoga class and probably this was a sign that I attended there also. I got to know that it is the time of full moon right now and right time to start with something new. I could not have found a better day day for this totally new thing for me! But still I was not sure whether I will manage to jump into the sea. It looked so cold. 

I almost cannot believe that the next moment I was standing there almost naked in the middle of a snow storm and volunteerily climbing down the ladder into the ice hole. I was sure I am going to die. The funny thing was that it didn´t feel cold at all, I didn´t think of the cold and just climbed into the water. The trick actually is to let your mind free and not think at all – this way you will not feel the cold, just the excitment. And I must tell you it is one of the coolest experiences. I totally liked it and enjoyed it.

When you are going to visit Haapsalu I suggest you to stay at Tiiker. Of course you don´t have to go ice swimming, but if you want a totally awsome and positive experience in addition to a cozy and friendly place where to stay. It is like you are not staying at B&B, but visiting old friends in Haapsalu. 

ORU hotell kingiloos

IMG_0022-3-1024x713.jpg

Oru hotell (LINK) on mulle kui teine kodu. Siiski mitte selles mõttes, et veedan seal tööalaselt palju aega – seda muidugi ka; pean silmas just seda tunnet, mis kaasneb kodus olekuga. Oru hotell on pisike, kuid hubane. Teate ju küll seda lastelaulu – „mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule”? No vot. Just selline tunne.

IMG_9740-2.jpg

Kui ma esimest korda hotellis tutvumisringkäigul olin, möödusime koridoris raamaturiiulist. Mulle jäi silma Nabokovi „Lolita” ja naeratus tuli suule. Kui ma olin veel päris laps, tundus kodus raamaturiiulis seisev „Lolita” nii põnev, kuid samas justkui keelatud raamat. Vaevalt mu vanemad selle lugemist mulle tegelikult keelanud oleksid, siiski lugesin romaani salaja. See oli minu väike saladus. Ja nüüd, nähes raamatut siin hotellis raamaturiiulis, võtsin selle esimest korda kätte täiskasvanuna ja mitte salaja. „Oi, seda tahan ma küll pärast tööpäeva oma toas lugeda,” ütlesin ma julgelt ja jalutasin mööda maja edasi raamat kõigile nähtavalt näpus.

IMG_0257-1024x546.jpg

Taaskohtumine „Lolitaga” oligi see hetk, mil Oru hotell muutus minu jaoks kohaks, kus tunnen end alati koduselt. Ma loodan, et seda teete ka teie. Kui te ei ole meid veel külastanud, lubage mul meie maja teile põgusalt tutvustada.

img_9896-1024x563

Hotellis on 50 mugavat numbrituba, nende hulgas sviit saunaga, apartment-tuba, tuba mullivanniga, toad peredele. Eraldi toad allergikutele ja invaliididele. Ja teate mis veel? Meie juures on ka teie neljajalgsed sõbrad oodatud. Kas seda pole mitte hea teada? Hotellis töötab ka kaks ilusalongi, mis alati naiste näole naeratuse toob – mis võiks olla veel meeldivam, kui juuksur ja kosmeetik, kes nö. koju kätte tulevad.

Mina ise julgeksin väga soovitada meie hotelli ka perepuhkuseks. Esiteks on peretoas mõnusalt ruumi lausa viieliikmelisele perele; teiseks pakub meie asukoht Kadrioru pargi ja Lauluväljaku vahetus läheduses nii palju uudistamist ja tegevusi kõigile pereliikmetele.

Kui otsite kohta, kus pidada sünnipäeva, pulmi, muid koosviibimisi ja loomulikult koolitusi, ärge unustage ka meie restorani ja banketisaali. Me oleme piisavalt väikesed kuid parajalt suured, et tunneksite end hubaselt ja mõnusalt ning kõik sõbrad-tuttavad ära mahuksid.

Nagu lubatud, siis uuel kuul uus hotellipaketti loosimine. Seekord kutsun ma teid oma teise koju ehk kõigi kommenteerijate vahel läheb loosi ööbimine kahele Oru hotellis. Kirjuta palun kommentaaridesse, mis on/oleks Sinu jaoks hotellis ööbimiseks oluline. Õnnelik võitja selgub uuel reedel – 11.11. Head loosiõnne!

//

Oru Hotel truly is my second home. Yet not because I spend a lot of time there due to work – well, that too, naturally; what I mean is the special feeling you have when at home. Oru Hotel is small, yet cozy. You know the Estonian children’s song – “my home is teeny-tiny, yet so dear to my heart”? That’s it. That’s the feeling.

On my first tour of the hotel we walked past a bookshelf in the hallway. Nabokov’s Lolita caught my eye and I couldn’t help but smile. When I was still a small child, Lolita, standing on a bookshelf at our house, seemed such an exciting, yet somehow forbidden book. I don’t think my parents really would have forbidden me from reading it; nevertheless, I read the novel on the QT. It was my little secret. Now, seeing the book on a bookshelf here at the hotel, I picked it up for the first time as an adult and not in secret at all. “Oh, I do want to read this in my room after work,” I said, all brave, and continued the walk through the building, holding the book in my hand for everyone to see.

My reunion with Lolita marked the moment at which Oru Hotel became a place where I always feel at home. So will you, I hope. If you have yet to visit us, allow me to tell you a little bit about our building.

The hotel features 50 comfortable rooms, among them a suite with sauna, an apartment room, a room with a Jacuzzi, and family rooms. We have special rooms for people with allergies and those with disabilities. And you know what else? We are always happy to welcome your four legged friends. Isn’t that good to know? There are two beauty salons at the hotel, a feature which never fails to make the ladies smile – what could be more pleasant than a hair stylist and beautician right at your fingertips, so to speak.

I for one heartily recommend our hotel for a family vacation as well. First, there is ample space in our family rooms for up to five people; second, our convenient location right in the immediate vicinity of Kadriorg Park and the Song Festival Grounds provides the whole family with a boatload of fun and sightseeing opportunities. 

Looking for a venue for a birthday party, wedding, another type of a gathering, or a training seminar/lecture, look no further than our restaurant and banquet hall. We are small enough, yet just the right size to make sure you have a cozy and comfortable time, while conveniently accommodating all your friends and acquaintances.

A cordial hello from me indeed! Welcome to my second home!

 

 

Käime katuseid mööda…

Kui me abiellusime, siis meie pulmavalsiks oli Smilersi “Käime katuseid mööda”. Enne Marekiga tutvumist ei arvanud ma Smilersist midagi, aga kas te olete näiteks selle laulu sõnu kuulanud? Mina hakkasin siin kuulama ja ajal, mil paljude laulude sõnad on “boom-boom”, “oopa-oopa”, “pencil-apple”, pole ime, et selle laulu sõnad meile hinge on pugenud.

Käime katuseid mööda
Lähme kolame pööningute peal
Nad ei tea mida mõelda
Need kes pole iial käinud seal
Näitad meile suunda
Vana tuulelipp
Siia ülesse kuulda ei ole midagi
Käime katuseid mööda
Tule lähme turnime tornides
Lähme katsume pilvi
Lähme värvime taeva siniseks
Ühed tahavad palju, teised rohkem veel
Mõned tahavad kõike
Nad ei kõnni katustel

Eile olime me Marekiga kutsutud Barons hotelli (LINK) vanalinnas ja see meie jaoks tähendusega laul sai hoopis teise tähenduse. Kui ma meie sviidi aknal kardinad eest tõmbasin, siis mulle tunduski korraks, et me käime katuste peal ja kolame pööningute peal. Viiendalt korruselt avanes fantastiline vaade vanalinna katustele, kaugemal eemal paistmas suursugused kirikute tornid ja “vana tuulelipp”. Meil oli aga aega vaid teineteise jaoks.  Kui te olete väikelapse vanemad, siis te saate aru kui väärtuslik selline väikene luksulik põgenemine argipäevast tegelikult on.

IMG_4397.JPGIMG_4394.JPGIMG_4335.JPG

Mis puutub hotelli, siis hotell on tõeliselt väärikas. Suursugune ja pika ajalooga. Te ju teate, et mulle meeldivad vanad asjad ja ajalugu? Nii et pole ime, et see hotell võitis mu südame. Siiani oli mu vaieldamatu lemmik CRU, kuid peale eilset minipuhkust olen ma kahevahel.  Mulle vist meeldis Barons grammike rohkem.

Kinnistul, kus asub praegu Barons Hotell, oli algselt kaks ristuvas asendis keskaegset hoonet – üks neist ait. Üle-eelmisel sajandil paiknes siin tuntud ajaloouurija Heino Gustavsoni andmetel  Revalia- nimeline õllevabrik.

12. mail 1911. aastal tegi Riia – Vene Kommertspank ettepaneku  ehitada  4-korruseline kivimaja mansardiga Suure- ja Väikese Mihhailovskaja nurgale. Projekti autoriks oli poola päritolu vene arhitekt Aleksander Jaron. Tema lahendus oli historitsismi ja juugendi piirimail nn. uusklassitsism. Esialgselt asusid esimesel korrusel kauplused, teisel pangaruumid, ülemistel korrustel olid suured elukorterid. Poolkaarne tammepuust käsipuudega trepp ning seda kaunistav puidust palja ülakehaga naisefiguur valmisid baltisaksa arhitekti Ernst Kühnerti ning inglase Paul Meyeri jooniste alusel 1922. aasta ümberehituse käigus, mil majas asus Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse pank. Samal ajal rajati keldrisse suur soomusuksega varahoidla ning paigaldati ka messingvõrgust piirdekonstruktsioonidega lift, mis esialgu sõitis esimeselt korruselt kolmandale.

Pöördukse sai maja 1932. aastal, mil hoones tegutses Tallinna Linnapank. Kokku on hoones aastate jooksul tegutsenud 13 erinevat panka.

70-ndatel aastatel leidis majas aset ka üks väike „häving“ – nimelt tassisid poisikesed 4. ja 5. korruse elanikele mõeldud väikese lifti maast laeni pappkaste täis ning süütasid need põlema, lift sõitis keldrisse. Kuna suits tõusis liftišahti kaudu pööningule, ronisid tuletõrjujad kogu oma varustusega esmalt sinna. Nende askelduste tõttu kaotatud aja tulemusena hävis väike lift. Praegu on vana väikse lifti asemel kaasaegne klaasist lift mis sõidab esimeselt korruselt viiendale. Et edaspidi huligaanid sisehoovi pahandust tegema ei pääseks, paigaldati kangialuse ette metallist värav, mis tol ajal maksis väikeauto Zaporozhetsi hinna.

Huvi korral saate maja ajaloost lähemalt lugeda SIIT

img_4356img_4364img_4372img_4373IMG_4430.JPG

Meie ööbisime Barons sviidis, mille esimeseks suureks plussiks oli nagu te aru saite imeline vaade. Teiseks suureks eeliseks saun. Kuna Marek oli tööl, kasutasin mina linna saamiseks ühistransporti, kõige pealt jalutasin ma Ussipesast Tuula bussipeatusse ja sealt liikusin ma edasi rongiga, aga ilm oli isegi minu jaoks jäiselt tuuline. Nii oli mul veel õhtulgi külm kontides ja ei olnud midagi paremat soojast saunast.

img_4424

IMG_4403.JPGimg_4427

Hommikul ärkasime me enda kohta hilja – pool kaheksa- väljapuhanud ja värsked, kaks lapsevaba hommikut inimestele, kes on harjunud kell seitse ärkama üsna intensiivse “äratuskella” peale, kes “älka üles, älka üles” hüüab, oli see väikene minipuhkus nagu puhkus paradiisis. Luksuslik ja vaid meile kahele.

IMG_4346.JPG

IMG_4409.JPG

//This Friday me and my husband were invited to a hotel in old town of Tallinn – Barons hotel (LINK). When I moved to Tallinn in 2004 I worked in Old Town and every day I walked by this hotel, dreaming of staying there. But it looked so fancy. Yesterday, 12 years later I finally got to stay there. With my husband. And the hotel was fancy, like from old movies, the moment I walked in the doors I felt like I went back in time – everything was so elegant, so charming. so stylish. I love history and old buidlings, so no wonder Barons hotel got to my heart.

The lot of the present Barons hotel was initially occupied by two medieval buildings, one of which was a warehouse. According to the renowned historian Heino Gustavson here was a brewery called “Revalia”. Gustavson wrote in 1995: “A brewery of the Pfaff family, later known as “Revalia” brewery was started in 1832 on the corner of Suur-Karja and Väike-Karja streets. Now it is a bank. The owner of the brewery G. W. Pfaff was a local merchant. In 1858 the production was moved across the street to a former small brewery which was rebuilt and extended. A design plan from the beginning of the 19th century, which is drawn on a tracing cloth containing fine cotton threads, has on the upper left corner a text in Russian (rough translation): “We ask for the permission to build on the basis of this design plan a 4-storey stone building with a mansard roof into the plot of land belonging to the Riga Commercial Bank, portals No 2/7 and plot No 476 on the corner of Suur-Mihhailovskaja and Väike-Mihhailovskaja streets in the 4th part of the city of Revel”.” Thus, on 12 May 1911 the Russian Commercial Bank commissioned the construction of a 4-storey stone building with a mansard roof on the corner of Suur-Mihhailovskaja and Väike-Mihhailovskaja streets. The building was designed by a Russian architect of Polish origin Aleksander Jaron. The building was designed in the neoclassical style – in between the historical and Jugend styles. A. Jaron won the first prize in the 1912 competition of the design of the city hall. Unfortunately the project was never materialised. His other works of the beginning of the 20th century include the buildings at 15 Estonia Avenue and 50 Narva Road. The ground floor of the building was occupied by shops; the bank’s premises were on the first floor and large flats on the upper floors. A semi-spiral staircase with an oak rail decorated by a wooden sculpture of a woman were designed by a Baltic German architect Ernst Kühnert and an Englishman Paul Meyer and built during the renovation works of 1922. At that time, the building belonged to the Estonian Bank of Industry and Commerce. At the same time a large vault with armoured door was built in the basement and a lift with brass net boarding was installed. The lift took passengers from the ground floor to the second floor. A revolving door was installed in 1932 when the building was occupied by Tallinn City Bank. A total of 13 banks have operated in the building over years. The building suffered a slight damage in the 1970ies – some boys filled the lift with cardboard boxes, lit the boxes and sent the lift to the basement. Smoke from burning boxes rose through the lift shaft to the attic and the fire fighters who had hurried to the scene climbed first upstairs, losing a lot of valuable time. Luckily, only the lift was destroyed. To prevent delinquents from getting in the inner yard the gateway was closed with a metal gate that cost the price of the smallest Russian car of the time – Zaporozhets. In the mid-1970ies there was a tobacco shop in the Väike-Karja Street side of the building. In 1977-78 the renovating works started in the buildings. The residents of the 4th and 5th floors were forced to move out with strong backing of the government. The moving out revealed many odd facts – a former bank employee had painted the oak parquet with red ship paint. One of the residents, a son of the then first deputy chairman of the council of ministers tried to dismantle two Art Nouveau style fireplaces and “deposit” them in his home. Sometime after the 2nd World War the oak rail of the staircase was covered with black oven varnish. In order to avoid such things, the building and most of its interior details are today protected under heritage conservation.In the course of roof repair works in 1982 interesting documents were found under the wind shelter. Fortunately the workers did not throw them away and delivered the documents to the author. These were banking records from the period from 1897 to 1910. Rumour has it that secret documents were hidden in the walls and that the safe in the wall between the restaurant and the office of the last bank manager also contains secret documents. The key to the safe has not been found by today. The last owner of the building before Barons Hotel was Eesti Ühispank and the building was unoccupied for more than four years. In 2001 the building was bought by the operator of Barons Hotel. The owner company is of Estonian and British origin. After a year, the renovation of the building commenced. Barons Hotel was opened for customers in May 2003 and the official opening festivities were held on 1 October 2003.

We got to stay in the Barons suite on 5th floor. The view that we had from our apartments windows was something to die for. The romantic old roofs of Old Town of Tallinn. majestetic towers of churches…I think I spent half of the time sitting on the window admiring the view. When you visit Tallinn and want to experience the old town from a different angle (and if you like old buildings) Barons hotel is definately the place to stay. I loved it and would like to move in.

The suite also has a sauna, which was a big plus yesterday. It was freezing cold outside and I was freezing as hell when I got to the hotel, so sauna was the perfect way to get some warmth in me. And me and my husband both are crazy about sauna, but don´t have one in our house.

I would like to thank Barons hotel from the bottom of my heart for this wonderful minivacation. Some time for only me and my husband was exactly what we needed. I feel fresh and ready for a new work week.

IMG_4344.JPG