Sõltuvus/Addicted

Ilmselt olen ma selle blogi ajaloo jooksul n+1 korda öelnud, et hariduselt olen ma  (norra keele) filoloog, aga ma ei tea, kas ma olen ka seda öelnud, et tõlketööga leiva lauale toomine on minus alati tekitanud õõvastust. Ma ei ole nii püsiv ja kannatlik Miks ma ülikoolis just selle eriala valisin, jumal seda teab (või noh ma tean ka, aga see polegi oluline), kuid ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud, see on kummalisel kombel mulle täiesti müstilisi uksi avanud.

Ometi on läinud nii, et muude tööde kõrvalt olen ma alati tegelenud ka tõlkimisega, kirjaliku tõlkega, need paar korda, mis ma olen pidanud suulist tõlget tegema, on minu jaoks olnud liig mis liig, ei ole minu teetassike. Kümme aastat olen ma enamus ajast tõlkinud ehitusvaldkonnaga seotud tekste, sest mu töökogemus on 90% ehitusest. Mingi hetk tagasi kilkasin ma (salapäraselt) ka siin blogis, et mind on kaasatud ühte projekti, millest hetkel palju rääkida ei saa, igaks juhuks. See tähendas siis minu puhul laias laastus ühe teksti tõlkimist. Aga seekord kirjandusliku teksti. Jube ambitsioonikas, sest tegu on ühe minu lemmikirjaniku ja lemmikteosega ning ma olen seda tõlgitavat teost ka laval näinud, ma kartsin, et ma ei saa hakkama.

Täna haarasin ma härjal sarvist ja teate ma olen sõltuvuses, ma ei suuda lõpetada. Ma lihtsalt loen, tõlgin, ahmin neid sõnu endasse ja ilma liialdamata tekst ja tegelased ning nende hääled muutuvad mu peas reaalseteks. See on nii sürreaalne tunne, kuidas üks tekst saab niimoodi ellu tulla. Ja kuidas töö, mida ma kunagi pole armastanud teha on mind haaranud niimoodi enda sisse, et ma ei suuda lõpetada. Muudkui luba endale, et üks lehekülg veel ja jätkan ning jätkan. Sest tekst muutub ellu, sõnadel on elu.

Ma ei kirjutanud seda postitust siin selleks, et kiidelda, et appikene ma oskan nii hästi üht või teist keelt või et mu elu on hetkel nii põnev, et ma unustasin isegi 17.mai tähistamise ära. Ma olen alati mõelnud, et kuidas üks või teine inimene läheb nii põlema kui mingist teemast räägib, et kuidas see ometi võimalik on, et midagi nii paelub ja huvi pakub (näiteks mu sugulane fotograafiast, teine heegeldamisest, kolmas taimedest jne) ja hetkel olen ma ise samasugune. Ma mõistan neid. Ja ma tahaks karjuda, et minu käes on tõlkimisel viimaste aastate parim teos, jævla den forfatteren, ja, HAN, aga ma hoian end tagasi. Ei saa erutusest magadagi, seepärast oli vaja kasvõi selline umbmäärane emotsioon endast välja lasta!

////

I feel so quilty that I for the first time in my life forgot to celebrate the 17th of May and congratulate Norway in this amazing day. But I have been so carried away with a project that I am suddenly in a teeny-tiny way involved with that I have been translating and reading almost the whole day today. 

My education is philologist and this means that my occupation could be a translator or a guide. Guiding is quite fun, but I cannot say the same about translating. Nevertheless I have beeb translating construction related things into Norwegian over then years…because…oh well… work and it has in a way become a logical thing for me to do. Not enjoying it, but it has not hurt me either. 

And no suddenly almost out of the blue I hold in my hand one of the most genious works of my new favorite author and I am translating his text. This is insane. Insane, because I LOVE translating it. I love translating. I love something that I have never actually loved to do. I feel addicted. I thought perhaps this is a too big bite for me, but gave it a try today. Of course this is only a raw translation, but I cannot stop. I have seen this play on scene in Norway and now every single word I translate becomes so real in my head. I honestly can hear their voices, I can feel the pauses, the rythm in the sentences .

It is so intense that I cannot even sleep. I am just translating and enjoying every single word, thinking wow, it is me and this genious author here. Denne forfatteren, han! I have never actually understood people who enjoy something that much, like some people love photography, some knitting, some gardening, and now I am one of them. 

The reason for this post was not to show off that hey look at me, I am so good in Norwegian, the reason is, that I feel so blessed to be part (a small part) of somthing so big (for me). I would like to scream out loud what the project is, but it is too early. Let´s just cross fingers for now and forgive me for forgetting even 17th of May. 

Minu pulsikell on ülbe! / My rude Polar watch

Tänast päeva alustasime me 11 paiku, et aega kuni kella viiese rongini maksimaalselt kasutada, kuid nii, et Ida päris ära ei väsiks mööda linna ringi trampimisest. Ma tahtsin ju jõuda teatud linnaosad ja kohad läbi käia. Kõige pealt istusime me loomulikult vale bussi peale ja just sel hetkel kui ma mõtlesin, et huvitav, mis paganama koht see on, nägin ma bussiaknast ostukeskust, mida ma tegelikult tahtsin külastada, kuid mille aadress ja asukoht mulle mitte kui midagi ei öelnud. Nüüd aga olime me täpselt õiges kohas. Peale seda ootas ees Bygdøy alleè, Sjølyst, Frogner, Aker Brygge. Gruneløkka ja paar teist kohta, kuhu mul oli plaanis jõuda jäid läbi käimata, sest ilm oli nii ilus ja soe, et me kõndisime pool maad, mis oleks ka trammide ja bussidega saanud liigelda, jalgsi. Mängisime vahepeal peitust, uudistasime villasid, paitasime kutsasid ja leidsime end lõpuks ikka tagasi Karl Johanil. Juba vanast ajast mäletan ma, et Oslos ei ole võimalik ära eksida.

Ma tegin sada tuhat pilti ja kui ma eile mälukaardilt pilte arvutisse tõmmates mõtlesin, et raudselt ma unustan mälukaardi fotokasse panna, siis seda ma küll ei unustanud, kuid eile õhtul näperdasin ma õhtul fotokat ja suutsin selle nii ära tuunida, et täna mälukraadilt fotosid vaadates pean ma tõdema, et 98% piltidest ei kõlba kassi saba alla ka. Ma ei tea pildistamisest midagi, veel vähem tean ma fotokaameratest, kuid seda ma tean, et hea pildi üheks tunnuseks võiks olla see, et inimesed ja esemed seal oleks ära tuntavad ja mitte udused ja/või mitte ülihelevalged nagu kummitused. Kahjuks on mälukaart täna just selliseid uduseid ja valgeid pilte täis. Noh jah, mis seal ikka. Loll õpib vigadest. Ma oleksin vahepeal võinud vaadata ja kontrollida, kuidas paremaid pilte saada.

Mis puutub asjasse mu pulsikell. See sai päeva peale täis 104%, mina istun rongis ja tunnen, et jalad surisevad (ilmselt umbes kaheksa km kõndimisest), Ida magab õndsat und ja pulsikell karjub, et on aeg end liigutada. Päriselt? Ma arvan, et seda saab nimetada vaid ülbuseks:)

Igatahes. Saja tuhandes kord. Mulle meeldib selline kontoritöö;) Ja ma ei väsi kordamast, kui hea meel mul on, et mul on võimalus Idale kasvõi killukest maailma näidata juba beebieast saati, ma ei tahaks, et ta kasvaks kusagil kodus nelja seina vahel, teadmata kui palju maailmas näha ja õppida on. Praegu näib ta olevat täielik väikene mini-me, kes vapralt koos minuga ringi tatsab ja vastu peab. Seitse tundi linna peal on ikkagi seitse tundi linna peal. Äge väike seljakotiga eestlane.  Ainult, et seljakoti unustasime me koju koridori seekord:D

img_7767img_7774IMG_7776.JPGIMG_7780.JPGIMG_7786.JPGIMG_7796.JPGIMG_7805.JPGIMG_7808.JPGIMG_7838.JPGimg_7844IMG_7789.JPG

After a seven hours walk in Oslo, I am sitting in train to Stockholm, Ida is sleeping so heavily, I am going through photos of today and my Polar watch is screaming “it is time to move”. After seven hours walking, 104% activity and 14 000 steps. Really? I find it quite rude. Don´t you agree? 

But… I also found out that my camera handling skills are zero. Yesterday I was trying to do something with the settings so that  could take photo of sleeping Ida (did not succeed with the photo) and today I forgot to check the settings, so that 98% of today´s photos are white like ghosts and/or blurry.  We visited so many cool places and I took tons of photos and here I am with almost none. Well, not a big loss actually. Oslo is so near anyway, so it is just to come back as soon as possible and take new photos. It would be more tragic if I had taken photos somewhere far away where I maybe go once in life time. Perhaps it is a lesson that I should read the manual? And get aquainted with my camera? Connect with it. 

Me and Ida had a wonderful day at “home office” again and I cannot emphasise enough how grateful I am for life like this. Travelling is so important for me, and I am glad to see that Ida is also having fun. Learning and discovering the world. I am so impressed about how good she behaves and manages to keep up the pace. Such a cool little “backpacker”  she will grow up to be.I hope.


Minu tööpäev ehk Oslot pildistama / My cup of tea of work

Kunagi ammu, nii aastaid kümme tagasi pidin ma mingil perioodil Norras nii palju tööasjus käima, et ma lubasin pühalikult, et mina enam Norraga tegeleda ei viitsi, et mul on Norrast lõplikult kõrini. Mu Norra vaikus kestis kaks aastat ja edasi läks nii, et ühel või teisel moel olen ma kogu aeg Norras tagasi olnud.

Nüüd kui mul “päristööd” ei ole, olen ma jälle Norras tagasi. Iroonilisel kombel tööasjus. Täna oli minu (ja Ida) töö Oslot pildistada. Ei,ei, ma ei ole mingiks wannabe-fotograafiks hakanud, mul puuduvad selliseks asjaks oskused, vahendid ja huvi, minu tööks oli kaardistada teatud poode, sest üks Eesti ettevõtte soovis turu-uuringut ja kuna poode võib asuda igas linna nurgas, siis jalutasime me Idaga mööda linna.Tulime Majorstuenis maha ja jalutasime mööda Bogstadveienit lossini ja sealt piki Karl Johani raudteejaamani. Kaardistasime tänavaid ja poode, uurisime hindasid ja vaatasime, mis inimesed mis poes käivad.

Bogstadveien oli kunagi mu lemmiktänav (window)shoppamiseks. Natuke nagu põhjamaine Rodeo Drive, kuigi otseselt neid tuntumaid luksusbrände sel (vist) esindatud pole, aga siiski on siin olemas nii Massimo Dutti, Marimekko, Day Birger et Mikkelsen, Tiger Of Sweden, Marlene Birger, pudipadi – , kinga- ja kotipoed, pesupoed…Ma elasin kunagi ülikooli ajal Majorstueni T-bane lähistel ja sellest ajast on Bogstadveien üks minu lemmiktänavaid Oslos.  Pea iga kord kui ma Oslosse satun, sõidan ma metrooga Majorstuenisse ja jalutan piki seda tänavat Karl Johanini. Pole siis ime, et ma täna samasuguse tööreisi/turistitamise koos Idaga ette võtsin. Pulsikell on vist šokis, sest kui Stockholmis jalutasime me maha 12 000 sammu, siis täna saime tulemuseks 14 054 sammu. Mulle meeldib mööda Oslot koperdada. Niimoodi tööd teha.

Ja Ida põõnab õndsat und. Nii et mina saan rahus ja vaikuses blogida, tööd teha ja taustaks telekast uudiseid kuulata. Selline “kodus” töötamine on täpselt minu teetassikene. Homme viib teekond meid ostukeskustesse, minu lemmiklinnaossa – Oslo “hipsterville´i” Gruneløkkasse ja Aker Bryggele. Ma hoian oma pöidlad pihus, et ma saaksin Norra ja Eesti vahel pendeldama jääda, väikesed vahepeatused Stockholmis ja Kopenhaagenis oleks vaid lisaväärtuseks teretulnud.

IMG_7628.JPGIMG_7633.JPGIMG_7644.JPGIMG_7648.JPGIMG_7658.JPGIMG_7662.JPGIMG_7665.JPGIMG_7675.JPGIMG_7691.JPGIMG_7698.JPGIMG_7710.JPG

People are often saying that I do not have a “real” job, because real job is in the office from 9 to 5. That is not true, work can be done from anywhere and I have so much “real” work to do, the only problem is that I “sold myself cheap” and the incomes could be more real. Anyway I am so happy that I have this kind of work, where I can at the same time go sightseeing in Oslo and do marketing research for an Estonian company who is interested in entering Norwegian market.

Today me and Ida went windowshopping/reasearching/sightseeing on Bogstadveien. I love this street, it is like a Scandinavian Rodeo Drive, without the glamour connected to the street name, but it is so alive, vibrant, fantastic…One of my favorite streets. I used to live near Majorstuen T-bane when I went to University and from that time one of my favorite things is to go off t-bane at Majorstuen and walk to Oslo S along Bogstadveien, stopping by the Royal Castle.

We walked 14 054 steps today, Ida is already sleeping and I have me-time with tea, news, blogging and work. I have 0,30 cents left on my account, but I feel that these efforts I am making now will soon pay off. I have this feeling…. got this feeling inside my bones, It goes electric, wavey when I turn it on, All through my city, all through my home, We’re flying up, no ceiling, when we in our zone…

God, what´s in that tea? I feel so positive that it´s almost frightening.

Mis? Ise ei teenigi midagi? / What? But what´s in it for you?

Nagu ma eile kirjutasin käisime me Idaga Rootsi Trööstijatel külas ja saime tuttavaks kahe naisega, kes nende imeliste toodete taga seisavad. Kui ma juba enne olin nende toodete suur fänn, siis peale seda kui ma Shama ja Ann-Sofiega kohtusin, teadsin ma, et see ei ole juhus, et Pernille ema Idale trööstiplaastrid kinkis, et ma sattusin Haapsalus joogalaagrisse, et ma olen kokku puutunud erinevate murede ja probleemidega, mis on muutnud nii mind kui minu suhtumist ellu ja rikusesse.

Ma selgitan pisut.

Aastal 2007 oli minu palk eurodesse ümber arvestatuna keskmiselt 5000 eurot kuus. Jah, just täpselt. Kui te arvate, et ma selle rahaga midagi mõistlikku tegin, siis te eksite. Tol hetkel olime me just Marekiga tuttavaks saanud ja otsustasime Ussipessa elama kolida ning seal maja ehitada. Sellise kuupalgaga oleksime me püsti saanud panna kaks maja, kuid meil ei olnud kunagi raha, me võtsime pangast laenu. Raha lihtsalt kadus söögile, joogile, riietele, kingadele, pidudele. Peale seda töökohta on mul ka olnud üsna korraliku sissetulekuga töökohad, ma ei ole palka saanud alla 1900 euro. Kui te arvate, et ma selle rahaga hakkama sain, siis ei saanud. Ma lihtsalt kulutasin. Võib olla mitte mõttetult, kuid mõtlemata ja planeerimata. Kui ma oleksin säästnud, ei oleks ma ühel hetkel olnud olukorras, kus meil polnud reaalselt raha söögi jaoks. Lapsele tuli midagi välja mõelda, kuid ise sõime me mitmeid kuid näkileibu ja pulbrikartuliputru. See aeg õpetas mulle midagi. Põhjas ära käimine oli ilmselt mulle vajalik õppetund.

Õppetund, mis õpetas mulle, et oluline pole teenitav summa, vaid rahulolu. Õppetund, mis näitas mulle, kuidas hakkama saada. Õppetund, mis viis mind kokku jooga, heategevuse ja trööstiplaastritega. Trööstiplaastrite jaoks on heategevus väga olulisel kohal. Rootsis on trööstiplaastrid just alustamas koostööd Yoga Girliga, kes Rootsis tuntud ja populaarne ning ilmselt jõuame me mingil hetkel ka Eesti trööstiplaastritega koostööni Yoga Girli ja mõne meie enda joogaguruga, kuid me alustame vaikselt. Samm-sammult. Veebruarikuus kingime me kogu tulu (mis me teenime kui ostetakse neli või enam pakki korraga) ühele heategevuslikule organisatsioonile. Mine Trööstiplaastrite Facebooki lehele (SIIN) ja anna teada, keda sina sooviksid toetada.

Mis mina sellest saan? Ja kas ma midagi ei teenigi? Ei teeni tõesti. Aga see annab mulle parema enesetunde. See ongi minu kasu.

planning-aweekendgetaway

Yesterday we had the pleasure of meeting Shama and Ann-Sofie – two ladies standing behind Cuddlings. I was a huge fan of their products even before meeting them but after the meeting I was sure it is no coincidence that Pernille´s mom gave Ida her first cuddlings. 

Let me explain. In 2007 my salary was approximately 5000 euros. Yes, exactly. If you think I did something reasonable with this money, you are wrong. I had just met Marek and we decided to build the house. With salary like this  (plus his) we would not have needed any loan from the bank, but we used our salaries on living. On things. Meaningless things. After this job I have always had fancy titles and well paid jobs. If you think I managed to save something or do something reasonable, you are wrong. That is why we suddenly found us in a situation when I had no money for food. I had to find food for Ida, but we ourselves were living basically on love and air. And the love was also fragile, we were apart in different countries, stressed and depressed. But it was a lesson I needed to learn.

It taught me that it is not the most important thing to have fancy titles, long work hours and good salary, good salary is always a plus, but the most important thing is to be satisfied. It taught much more and brought me to yoga, healing, interest in charity and Cuddlings. Cuddlings represent all of that and inner piece that comes from doing something good. They are starting a project with Yoga Girl, who is quite popular and famous in Sweden and I am sure that one day we will have asimilar project going on in Estonia, but Estonian Cuddlings are small, taking step by step. Babysteps. We start with giving away our whole profit to one charity organisation if you buy 4 packages of plasters at once. Go to our Facebook page and let us know which charity you think it should be. 

But will I earn nothing? What´s in it for me? No, I will not earn anything, not a penny. But I will have a good feeling about myself.

Lord, grant me patience. But please hurry up!

Ma ei ole Kannatlikkusega sina-sõber, kõige hullem asi mu meelest on ootamine. Kuna Norras võtavad kõik asjad aega, siis võite ju arvata, et alguses olin ma täiesti hullumas kui KOHE vastuseid ei saanud. Mäletate ma kirjutasin, et tellisime survepesurile ühe jupi? Mis te arvate, kas me oleme kippu või kõppu kuulnud? Muidugi mitte. Kui ma ei eksi, siis see oli kuu aega tagasi.

Aasta aega (!!!) tagasi käis poes üks naine, kel oli huvi ühe laua vastu, mis mul siin müügis on. “Ma tulen kindlasti tagasi!” ütles ta. Ma uskusin teda, sest ta oli poes käinud mitu korda Liise kaisusid (LINK) ostmas.  Ma ikka aeg-ajalt mõtlesin ta peale, kuid kui aasta oli möödas, siis ma olin ta tegelikult ära unustanud. Eile tuli ta poodi. Sooviga laud ära osta. Ta ju oli öelnud, et tuleb tagasi.

Me lobisesime maast ja ilmast ning muuseas mainisin ma talle, millega ma veel tegelen. Ma ei peatu sel kohal pikemalt, et mitte ära sõnuda, aga paratamatult hakkab mulle tunduma, et mu elus on mingi muster, et asjad lihtsalt juhtuvad kui on “õige aeg”. Miks see õige aeg nii pikalt oodata laseb on omaette küsimus.

Kas ma olen teile rääkinud, kuidas ma oma esimese ehitusprojekti Norras sain? Ma olin peale pikka vastu puiklemist sõbrannaga maale simmanile läinud, seal oli ka tema mehe Norras elav vend, ma andsin talle oma visiitkaardi, et mine tea, äkki… Kui ma siis pool aastat hiljem Norrasse ühele kohtumisele läksin, selgus, et lennud tühistati ja Bergeni asemel jäime me Oslosse. Samal ajal helistas see sama sõbranna mehe vend ja uuris, kas meid võiks üks töö huvitada. Tund aega hiljem olime me kohtumisel, nädal aega hiljem oli meil leping allkirjastatud.

Asjad juhtuvad. Lihtsalt.

Sellised asjad on “lihtsalt juhtunud” ka hiljem. Kokkusattumused, õigel ajal õiges kohas olek.

Natuke on lugu ka praegu. Kõik asjad kipuvad juhtuma. Nüüd kui ma olen juba natuke alla andmas olnud. Ma ei julge varakult hõisata ja suud rohkem paotada, kuid see on selline veider tunne.

Märtsis oli “kohe kiiresti” vaja üht pakkumist. Tänaseks olin ma selle juba ära unustanud. Eile oli mul meilis kutse kohtumisele. Augustis (!). Et seda kiiret pakkumist arutada. Veebruaris käisin ma ühel kohtumisel, rohkem ma midagi ei kuulnud sellest firmast. Ma olin kindel, et keerasin kohtumisel mingi käki kokku. Esmaspäeval oli mu meilboksis nendelt kiri….

Aasta siin on mulle meelde tuletanud, mida tähendab Norras “kiire” ja “varsti”. Kiire = pool aastat, “varsti” = keegi ei tea tegelikult, kuna. Sinu vastust oodatakse asap, kuid sina peas oskama kliendile aega anda, olema kannatlik ja ootama.

Siinkohal tahan ma ka natuke tarka panna. Eesti ettevõtted, kes te turule tahate tulla, Norras on teistmoodi ajaarvamine, kannatlikkus on “võtmesõna”. Uskuge ma tean, millest ma räägin. Ma võiks veel näpunäiteid jagada, kuidas Norra turule siseneda ja millega peab arvestama, kuid ma ei viitsi kägudele kõneainet anda ja jätan “alustamisevaludest”  rääkimata. Võib-olla kunagi hiljem. Kui valud on üle läinud:)

Lõpetuseks pool-random pildid meie argipäevast. Mingil põhjusel olen ma vabatahtlikult rohkem liikuma hakanud. 40km nelja päevaga on minu jaoks VÄGA suur saavutus. Ja et mitte olla selle lapsekasvatamise loomingulisuse vs sõduri kasvatamise koha pealt vaid teoreetik, olen ma viimastel päevadel hambad kokku surunud ja lubanud Idal mängida nii nagu tema õigeks peab. Teoorias on see lihtsam. Jube raske on nö kontroll käest lasta. Aga laps on rahul.

IMG_0773IMG_0774IMG_0775IMG_0786IMG_0790

I am not best friend with Patience, the worst thing for me is waiting. You can imagine how hard it was for me to get used to the Norwegian way of doing things. Where everyhthing takes ages. Remember we ordered a spare part for high pressure washer? I think it was a month ago now. Have we heard from them? Of course not. Things take time.

A year ago (!!!) a lady came to the shop and was interested in buying a piece of furniture. “I will be back,” she said. I believed her. A year went and I forgot about her. Yesterday she was back. Like she had promised. To buy the table.

We talked about things and I mentioned that I also work with construction. “I have done this for over ten years and I know the marked quite well, ” I said. “Give me your card,” she answered, I work with many things as well.

I start to get a feeling that there is a pattern in my life. Things just happen when it’s the “right time”. Why cannot the right time hurry a bit is another question.

Have I told you how I got my first construction project in Norway. I had agreed to go to a party with my friend, her husband’s brother who lives in Norway also was there. I  gave him my bussiness card, perhaps one day he would need something I thought, but didn’t really believe in that. Because this is not the way things happen. Half a year ago I was going to a bussiness meeting in Bergen, the flight was cancelled and we stayed in Oslo. My friends’s husband’s brother called the very same day and asked if we could be interested in a small project. An hour later we sat on a meeting, a week later we had a signed contract.

Things just seem to happen. Coincidences like these have happened later also. The biggest one was worth more than half a million norske kroner.  And things seem to happen now again, I don’t dare to talk more at this point, but there have been way too many coincidences.  Changes for my husband, sudden offer from a kindergarten in Estonia, invitations to meetings for me, queries… I was at a meeting in February with big hopes. Didn’t not hear a thing from them again. Thought I screwd up. Yesterday I got an e-mail. I actually got two e-mails. The other one to discuss “an urgent matter” (from March).

Year in Norway has reminded me again what “hurry” and “soon” mean here. “Hurry” 0 in six months or so, “soon” = nobody really knows. It’s good to keep in mind when doing bussiness with Norway. You are expected to answer asap, but you have to patient and let the customer take time to answer. It really can take up to a year (or more).

 

The photos have nothing to do with the work situation. It shows how I am learning to be patient mother and let Ida play the way she thinks is right. I don’t want to kill her creativity. Must admit, this is much easier in theory, but at least it looks like Ida was satisfied that she finally got to do things the right way. Her right way.

And I have no idea what is happening to me. I have been riding the bike now every day for four days, 40 km in total. That is a huge achievement for me. I have no patience with things. Or maybe it’s starting to come?