Tänu heatahtlikele lugejatele käime me nüüd Marekiga “halbadest vanematest heade vanemate voolimise koolitusel”. Kolm korda oleme käinud. Enne koolitust kuulsin ma: 1) Issand, see on vapustav koolitus, 2)see on nii jabur koolitus, 3) sul võib seal natuke keeruline olla, sest kontingent on muidu teine (kui lapsepeksjad?)* ja see muutub sulle natuke liiga nämmutavaks. Ma otsustasin, et ma lähen koolitusele avatud meeltega. Marekiga seevastu nii lihtne ei olnud. Talle kui mehele ei mahtunud pähe, et keegi teda vägisi koolitusele saadab. Kui ta sai teada, et meid ootavad ees ka rollimängud, läks ta “lukku”.
“Issand, ma saan aru, et ma Dale Garnegie koolitusel käisin (78 aastat tagasi – minu märkus) ja tegin rollimänge, sellest ma saan veel aru, see on kasulik, aga lastvanemate koolitusel…” torises ta.
“Hmm, et tööalane koolitus tundus mõtekas ja siis võib end niiöelda lolliks teha, aga kui asi puutub oma peret ja last, siis on see ajaraiskamine?” torkasin mina. Pealegi, ma olen ema soovitusel (issand, “Võsareporter” ja isa soovitusel klipp tuli täiega meelde paregu) selle D.G raamatu läbi lugenud. Mu meelest on see täielik p..k, aga see selleks. Mind pani imestama, et Marek arvas, et tööalane koolitus, mille eest tuli maksta, on asjalikum kui koolitus lapsekasvatamisest, mis meile määrati. Tasuta. Õnneks sai ta ise ka aru kui rumal ta väljaütlemine oli ja nii “vedas” ta end koolitusele. Veab ka järgmised 13 korda.
Mis ma selle kolme korraga õppinud olen? Ma toon paralleeli köögivaldkonnast. Ma armastan süüa teha, see on üks minu kirg, mõni kord vean näpuga raamatus järge ja katsetan, teinekord ei viitsi üldse, sest ei tule välja ja lihtsam on poest pelmeene osta. Magusad küpsetised on täiesti lootusetu. Kümnest koogist kaheksa keeran ma kindlasti pekki. Isegi keedutaigna, mis pidada nii lihtne olema. Mida ma siis tegin? Ma panin end kirja kondiitrialaste teadmiste baaskursusele. Saate aru, BAASkursusele, kuigi ma olen umbes 20 aastat köögis katsetanud ja kõige rumalamaks end siiski ei pea. Emaks olen ma kuue aastaga kasvanud. See ei ole lihtne olnud. Mitte et ma ei defineeriks end emana, defineerin küll, see on maailma kõige parem tiitel ja amet, aga ma olen aastatega aru saanud, et ideaalid minu peas ja tegelikkus on kaks eri asja. Hea vanem ei ole see, kes lapsele kõike lubab ja halb vanem ei ole see, kes last distsiplineerib. Isegi endast välja läheb. Aga lapsekasvatus on nagu keedutaignast ekleeride valmistamine. Tundub imelihtne, kuid ilma väikeste nippideta on raskem.
Täpselt nii ma sellesse koolitusse ka suhtun. Ometi tunnen ma juba peale esimest nädalast koolitus, et ma olen feilinud. Nö kukun eksamil läbi. Hea, et koolitajatel on ka hea huumorisoon olema ning igasugu nalju (mitte vaid minu suust) ei vüeta ohumärgina, vaid suhtusviisina. Meie esimese kahe nädala kodutöö oli iga päev kümme minutit mängida lapse juhitud mänge. Tundub lihtne? Just. Aga tegelikkus on jälle midagi muud. Me hängime päevad läbi koos oma lastega, aga kui palju me kohal oleme, palju me koos teeme, vaid üks ühele aega veedame? Kümne minuti leidmine päevas võib olla paras väljakutse. Hea näide abielust: me oleme päevast päeva koos, ent ometi heidetakse abielus teineteisele ette, et koos midagi ei tehta. Sellest me saame aru, et koos olek ei ole koos tegemine, aga lapse puhul me seda ei taju. Mina eriti, sest mulle ei meeldi mängida nagu ma korduvalt olen öelnud. Kuid, ma siiski pean ütlema, et kui me teeme süüa, siis laps tõepoolest otsustab, mida ta tahab salatisse panna. Isegi kummikomme koos majoneesi ja majoraaniga. Kaudselt on see ju ka lapse juhitud mäng? Fun fact of the day: räägin Idale, et teeme söögi ära, siis koristame ja siis mängime, mida ta tahab. Ida küsib, et kuna me siis talveriided välja võtame garderoobist ja suveriided ära paneme. vastan, et täna vist ei teegi seda, sest muidu me ei jõua mängida, uneaeg tuleb enne peale. Ida vastab selle peale, et aa okei, siis ma täna ei taha mängida. Teeb see siis minust halva vanema, et ma ei mänginud lapsega 10 minutit päevas või hea vanema, et ma läksin lapse juhitud “mänguga”, mis ka mulle oli kasulik, kaasa?
Nädalas on seitse päeva. Seitsmest päevast “mängi kümme minutit” sain ma ristid teha neljale päevale. Nendest ka vaid kaks olid selle koolituse mõistes klassikalised lapse juhitud mängud. Värvimine ja legod. Teised kaks olid garderoobi korrastamine (kuigi Ida valis välja sahtlid, kuhu ta mis riided tahab panna ja me veetsime ilma aega mõõtmata üle kahe tunni lõbusalt aega) ja trips-traps-trull. Viimane neist on koolituse järgi lausa vale mäng, sest lapse juhitud mängus ei tohi olla reegleid. Minu kasuks räägib see, et Ida ise tahtis just seda mängida, aga omal moel ja ma läksin sellega (hambaid risti surudes) kaasa).
Igatahes “kodutöö arvestuses” – mängi lapsega kümme minutit päevas ma feilisin juba peale teist tundi. Kahel õhtul seitsmest ei olnud mind kodus, kolmandal ei olnud Idat. Lihtne aritmeetika a la dagmar Lamp tembeldaks mind siin automaatselt jälle inimeseks, kes üldse ei tohiks end emaks nimetada. Mis mõttes ei leia kümmet minutit päevas? Vat ei ole tõesti nii lihtne kui tundub.
Mida ma kahe nädalaga õppinud olen?
- Ma ei ole ainus “halb vanem”. Teistel lastel on oma lastega samasugused või sarnased väljakutsed. Oi, see on hea tunne. Ausalt!
- Alati on midagi kiita ehk ole siiras! Kui lapse joonistus/meisterdus tundub kole, siis ei pea seda ilmtingimata tunnustama ja kunstikoolivääriliseks kiitma, vaid tunnustada saab ka püüdu, protsessi, mitte tulemust. Muide, ma ei tea, kas minu ema tegi seda loomulikust intelligentsist või kogemata, aga siis kui ma käisin lapsena kergejõustikus, siis ta kunagi ei kiitnud mu tulemusi (sest neid ei olnud), ent alati tunnustas mu soovi seal käia ning püüdlikkust. Võib olla sellistest asjadest ongi mu kõrge enesehinnang alguse saanud. Ma millegi pärast kahtlustan, et mu ema tegi seda kogemata, aga näed, 38 aastat hiljem saan ma teada, et lisaks sellele, et ta oli megarangem, tegutses ta tänapäevaste koolituste järgi õigesti. Aitas kaasa lapse arengule. Huvitav samas, et koolis sama loogikat ei kasuta(nud) kõrgharitud õpetajad. Nii kala kui ahv pidid aja peale puu otsa ronima, et saada hea hinne.
- Kiida üksinda mängimist sõnadeta (nt thumbs up) keset mängu. See soovitus tekitas meie grupis diskussiooni. Kes on see vanem, kes julgeb riskida sellega, et katkestada lapse mäng = kaotada oma aeg, lihtsalt selleks, et kiita. Väidetavalt pidi see toimima, et mõne aja pärast laps jääbki omaette mängima, sest ta teab, et see on kiiduväärt. Aga valmis tuleb olla ka selleks, et laps jätab esialgu mängu pooleli ja küsib, et miks sa nii tegid.
- Kas te mängite oma lastega lauamänge? Meie mängime Doominot ja Reisi ümber maailma, mõlemat väga edukalt ja reeglite järgi. Kas te teate, et uuringute järgi ei soovitata alla 7-8aastaste lastega reeglitega mänge mängida? Ja et tegelikult on lauamängud soovituslikud alates 10. eluaastast? Ma jäin skeptiliseks. Ilmselt ma muidugi ei ole pdev haridusteadlaste tulemustes kahtlema, kuid ma siiski arvan, et see kõik sõltub veidike ka lapse iseloomust ja oskusest, et päris nii mustvalge ikka ei ole. Mis teie arvate?
- Lõpetuseks piiride seadmine. Kas “mängime kümme minutit” ja siis läheme magama/siis läheb emme oma tegemisi tegema, tähendab raudse reeglina, et kümne minuti möödudes ON lõpp, no matter what, või saab/peab/võib olla paindlik ning “oota, ma panen selle klotsi veel ära/vaatan selle multika lõpuni” on adekvaatne piiride nihutus, sest ikkagi laps? Meil kipub ikka olema nii, et “aa okei, vaata/tee siis veel see asi ära”. Pole siis ime, et Ida reeglitest ei hooli. ta teab, et need on ujuva tähendusega.
- Kes ja kuidas koristab mängu lõppedes? Kuulub see mänguaja sisse või on tegevus peale mängimist? Meil on Idaga tihti kokkulepe, et kui ta elutoas mängib, siis ta peab asjad ära viima pärast. “jah,” vastab ta kindlalt, “ma teen seda.” Kui on koristamise aeg, ütleb ta 1) ma ei viitsi 2) see on ebaaus, et sa ei aita või minu uue lemmikuna – ära kamanda mind, mul on oma elu, sina ela oma elu. Ta on kuue-aastane.
Mida ma olen nende kolme koolituse jooksul mõelnud?
- Kuidas teised vanemad siia koolitusele sattusid? nad tunduvad nii normaalsed. nad ei saa ju ka lapsepeksjad olla.
- Minust ei saa kunagi ideaalema, kes lapsega iga päev kasvõi kümme minutit leiab, seda planeerib, no matter what selle aja leiab, AGA ma annan endast parima. Teen nagu Toots kasvõi pool rehkendust.
- Ida on sel nädalal olnud rahulikum, sest ma olen püüdnud olla rahulik(um) ja teatud hetkedel olemas, kohal.
- Kas Ida hakkab vabatahtlikult magama minema koolituse lõpuks nagu on üks eesmärke?
- Kas mina suudan rahulikuks jääda ka siis kui Ida 40 mintutit röögib, sest kaisukaru Roosi jäi maha ja Minnie ei aita mitte kuidagi? pluss kõik muud 8720891 igapäevast olukorda, kus ma end abituna tunnen ja tahaks vaid karjuda.
- Kas me jõuame lapsekasvatuslikes küsimustes Marekiga lõpuks üksmeelele ja toetame teineteise otsuseid?
Te võite siit esimestest emotsioonidest välja lugeda, et no on alles idioot, nii basic asju ei tea, aga ma jään sinna keedutaigna ja ekleeride võrdlusse. Retseptiraamatu järgi teen ma kõik õigesti ja ei ole ma köögis totaalne hälvik, ent ideaalset ekleeri ei ole ma 38 eluaasta jooksul suutnud ma välja võluda, Vanemaks olemine on sama. Ma tean basic asju, aga nendest väikestest nippidest jääb puudu. Kas ma need siin koolitusel leian ja kas/kui paku neist abi on, selgub detsembriks.
Lõpueksamit tehes;)
*Lumepall, kuidas minust sai lapse esiväärkohtleja, läks veerema siit.
Häshtäg dagmar lamp. Ja häshtäg suur M.
Võtsid sind korralikult ette. Ja nüüd juba kahtled et oled hea ema.
Loodetavasti elavad nemad nüüd edasi parema tundega ja tunnevad, et on minuga võrreldes imeliselt head emad. Mina püüan olla okei ema.
Ma tegelikult pean tõe huvides täpsustama, et läksin siinkohal vooluga kaasa ja rääkisin ka mitmuses, kuigi pidasin silmas vaid konkreetselt Dagmar Lampi. Ma usun end teadvat, et “suur M.” selles lapsepeksja loos osaline ei olnud.
Kuidas see lõpueksam välja nägema peaks..?
See oli nali. Lõpueksam on meil juba kodus olemas;)
Ma kahtlustasingi et nali, aga noh, varahommik… 😀 Aga tegelikult, kuidagi siis üldse ei mõõdeta selle koolituse tulemust või kasulikkust või..? Te ei pea mingit tagasisidet andma? Lastekaitse tuleb uuesti kontrollima? Mida iganes? Ma mõtlen just et kui on tõesti ekstreemne pere, kellele see määratud on, et annabki neil tulla ja kohal aeg täis tiksuda aga kasutegur iikka null ja nii jääbki? Kõik rahul, et koolitusel käidud ja linnuke kirjas (laste- ja sotsiaalkaitsel)? Lihtsalt huvitab, et mis point asjal nagu on kokkuvõttes?
No meil on nö kodutööd, mis tuleb hindamislehele kirja panna ja millele saame tagasisidet, nii et niisama kohal tiksumist ilam kasutegurita ilmselt siiski karta ei ole. Ma küll ei tea, aga ma arvan, et kui ikka on probleemne perekond, et siis mingil moel ikkagi pärast ka kontrollitakse, kuidas ja kas asjad muutuvad/muutunud on.
Lõpueksam on aastate kaugusel…ehk alles tagasivaadates (olles poeetiline: oma eluloojangul) saad aru, mis läks täppi ja mis mitte. Eks kõigil ole oma lapsepõlvest mälestusi, mis mõjutavad tänast päeva, seda millised inimesed oleme ja kuidas teistesse suhtume.
Hea või halb vanem…hea või halb käitumine. Tegelikult ei ole võimalik jagada heaks ja halvaks, on käitumist, suhtumist, tegutsemist, mis meeldib või ei meeldi. Igaüks hindab seda enda perspektiivist lähtudes, st millised on tema väärtushinnangud või kuidas ta ennast selles situatsioonis tunneb.
Emaks/isaks kasvatakse läbi erinevate eksimuste jada, püüdes vältida tegusi, mis endale ei meeldinud oma vanemate juures. Iga põlvkonnaga muutub ka vanemaks olemine. Meie põlvkond mõtestab rohkem vanemlust ja selle tähtsust lapse arengus. Oluline on kohal olla, kuulata…ja siis kui nad on 15 aastased ja ütlevad Sulle, et mulle meeldib teiega (so vanematega) aega veeta…saad aru, et miskit on õigesti tehtud ja naeratad rahulolevalt, vaatamata sellele, et minevikus on olnud hetki, mis võivad võtta hetkeks silme eest mustaks.
Enese kasvatamise kunst on keeruline ja nõuab harjutamist…pärast 20ndat korda, saab harjumuseks ja saadab kogu elu. Oluline on leida – sulle olulised asjad, mida tahad muuta, et kasvada paremaks 😉
Ma väga loodan, et me ühel või teisel moel kasvatame ka oma lapse selliseks, et ta ütleb 15aastaselt, et, vanemad, teiega on lahe koos aega veeta:)
Ilmselt tirin kontekstist välja, aga lauset “minul on oma elu, sinul oma” ei mõtle 6-aastane ise välja. Kordab seda, mida te ise omavahel räägite.
Ma ei arvagi, et ta seda on ise välja mõelnud ja loomulikult ta kordab meie räägitut, see on siililegi selge. Minu jaoks on naljakas see, kuidas nad tõesti kõik need kõige kummalisemad laused meelde jätavad (pirne on veel ja veel), aga sama kummaline on, et me kumbki ei suuda välja mõelda, kuna ja mis kontekstis me sellist lauset kasutanud oleksime.
Uuringud võivad puu otsa minna. Mul on koolis vähemalt klassitäis lapsi, keda on kasvatatud “uuringute” järgi, lapsekeskselt, ja probleeme on nende kõigiga kuhjade viisi. Samas on teine klassitäis, keda on kasvatatud inimeseks, reegleid õpetatud ja eesmärgiga juhendatud – eesmärk on olla täiskasvanuna toimetulev ja teha häid valikuid, mitte olla siin ja praegu kabuõnnelik – ja need on juhtumisi kooli kõige toredamad lapsed, kellel rõõmust ja mängulustist küll puudu ei jää, aga arukust ja toimetulekuvõtteid (oskavad abi kutsuda jne) on samuti piisavalt.
Kui laps on elanud nii suureks nagu Sinu laps ja õppinud ära, et koos emaga on tore asjalikke asju teha, siis paari nädalaga ei ole võimalik teda suunata “mängu juhtima”. Pigem võiks mõnikord asjalikke asju tehes minna kaasa lapse fantaasialobisemisega või mingi iseenesest tekkinud rollimänguga, ma arvan, et seda Sa teedki ju?
Lõpetuse-piiride seadmine tähendab seda, et lapsele öeldaksegi, et mängime kümme minutit – kui laps saab aru, mis on kümme minutit – ja kaheksandal minutil tuletatakse meelde, et näe, kohevarsti saab meie mänguaeg läbi, mida sa veel lõpuks tahaksid ära teha? Või lepitakse kokku, mis tegevusega laps ilma sihipärase venitamiseta õigeks ajaks valmis saab ja seda lapselt ka oodatakse.
Mänguasjade koristamine on lapse töö, punkt. Kuueaastasel võiks olla lisaks veel mingeid kohustusi, millega ta hakkama saab, nt lauakatmine vms.
Jõudu Sulle!
Lauakatmine, tolmupühkimine jms lihtsamad asjad on täiesti vabatahtlikult Ida ülesanded. Ta väga naudib kodutöödes kaasa löömist ning ega me seda talle ka ei keela, kuigi monikord saaks ise kiiremini;)
Ma käin ja loen su postitusi ja mulle tundub, et me oleme sarnased tüübid. Ka emaks olemise juures tulevad mul paljud asjad tuttavad ette, kui loen. Mul ei ole ka mingit tohutut kannatust ja ma ei ole kunagi osanud väikelapsega mängida. Jumal tänatud – mul oli kaks suht lühikese vahega last ja nad tõesti mängisid palju koos või siis oskasidki üksi mängida, igal juhul ma pääsesin sellest. Nagu öeldud, mul pole ahvikannatust ja kiirelt kaotasin sellegi vähese, mis mul oli – mul oli tüdruk ikka ka vääääga kange (õnneks ma olin ise väiksena samasugune, nii et ma teadsin neid taltsutamisnuppe, kuhu vajutada :P) – ühesõnga, ma tean, millest sa räägid. Ja meil pole olnud ka sellist lapsekeskset kasvatust, et “mida-sa-täna-tahad-teha-joondume-kõik-sinu-soovide-järgi”. Reeglid olid ja õnneks mu mees, muidu palju pehmem lapsevanem kui mina, oli reeglite osas kõva kehtestaja (ma ise ka kippusin tihti “ujuma”). Me olime palju koos ja tegime koos asju, aga väga tihti lähtusime endast, lapsed lihtsalt olidki meiega koos ja kaasas…
Ja tead, täna on lapsed sellised ülitoredad teismelised, täiega mõistlikud ja nutikad ja saavad igatpidi endaga ise hakkama. Ma ise ka vaatan ja imestan, aga järelikult väga valesti pole teinud :). Aga no “lõpueksamini” on veel meil ka aega 😀
Minu arust oled sa väga hea ema – lased lapsel endal tegutseda ja katsetada, mis tähendab, et ta kasvab iseseisvaks, aga samas ei ela ise nii nagu kõik keerleks lapse ümber vaid oled ikka ise ka see, kes sa oled ja olla tahad. Minu arvates see ongi põhiline ja olen Reedaga (ülalkirjutanu) nõus, et sellised raamatu järgi lapsekeskselt kirjutatud lastest kasvavad kõige jubedamad inimesed – nad arvavad ju, et kogu maailm keerlebki nende ümber, sest neid on nii kasvatatud, et nende soovid ja tahtmised on kõige tähtsamad ja nad kujutavadki ette, et nad ongi maailmanabad.
Ja Ida on täiega vahva tegelane! 🙂 Selliseks ei kasvata, kui sul pole täiega lahedaid vanemaid.
See on nii armas kommentaar, mitte ainult kiidusõnade pärast, vaid selles mõttes on mul hea meel, et keegi mõistab, mida ma kirjutan, tunne ja saab aru. Ma annan endast parima, et olla piisavalt hea ema, selline nagu mu oma ema oli (kuigi ka tema on öelnud, et pidas end halvaks emaks) – mina nägin hoopiski midagi muud. Maailm ei keerelnud minu ümber, mul lasti ise teha ja otsustada, ent ometi olid reeglid kuidagi nii paigas ka ütlemata, et ma teadsin, mida tohib ja mida mitte. Mis ei tähenda, et ma teismeeas poleks emale valetanud, salaja peole läinud jne;)
Olen selles mõttes nõus, et sellistest lastest, kelle ümber on helikoptervanemad, tulevad suure tõenäosusega hellikud ja pigem ebameeldivad inimesed. Muidugi üldistan, aga võtan seda oma kogemuse järgi.
Ühesõnaga kui Idast kasvab iseseisev, nutikas ja lahe tegelane, kel on selgroogu hakkama saada, siis ma võin ka öelda, et lõpueksam edukalt sooritatud:)
nu ma olin nagu see Reeda tore laps, klassis tegin kaasa, rõõmu ja mängulusti oli nii et tapab aga tegelikult ma järgisin reegleid ja nende reeglite rägastikus (kõvasti oli nö enda väljamõeldud ja tunnetatud reegleid) läksin lõpuks kaduma ma ise. ja nüüd, varases keskeas, avastan ma ennast, oma kohalolu, oma tegelikke soove (mitte seda, mis on õige soovida või mida mu ego tahab) jne
aga ma arvan, et mu vanemad olid toetavad aga miskipärast korjasin ma kaasa vanaema reeglid ja koolireeglid ning arvasin, et pean vastama teatud standartitele. kõik need suuri jamasid põhjustavad tunded võivad kaasa tulla pisiasjadest.
ja siis ongi hea, et on koolitus kus õpitakse kohal olema ja lastakse lapsel juhtida. ja ma arvan, et see on väga hea, et laps saab juhtida nii koristamist, tripstrapstrulli, imelikku toiduvalmistamist kui nö tavalist lastemängu, kus ei pruugi reegleid olla. see kummaline toiduvalmistamine lasebki tal omal avastada ja katsetada – ei pea jälgima raamatutarkust, et mis kokku sobib, ok majonees ja kummikomm kõlab rõvedalt aga vbolla avastab üks hetk midagi suurepärast? sest teda pole raamidesse surutud
minu meelest on väga suur osa elust manipuleerimisel – kuidas ma poes käitun, et lapsega seal kiiresti käidud saaks. mida ma lapsele luban, mida teen, et ta reisil hästi käituks? jne jne jne
ettemõtlemine, ette muretsemine… selle asemel et olla kohal
nu ma olin nagu see Reeda tore laps, klassis tegin kaasa, rõõmu ja mängulusti oli nii et tapab aga tegelikult ma järgisin reegleid ja nende reeglite rägastikus (kõvasti oli nö enda väljamõeldud ja tunnetatud reegleid) läksin lõpuks kaduma ma ise. ja nüüd, varases keskeas, avastan ma ennast, oma kohalolu, oma tegelikke soove (mitte seda, mis on õige soovida või mida mu ego tahab) jne
pealtnäha olen toimetulev….samas sees on vastuolud
aga ma arvan, et mu vanemad olid toetavad aga miskipärast korjasin ma kaasa vanaema reeglid ja koolireeglid ning arvasin, et pean vastama teatud standartitele. kõik need suuri jamasid põhjustavad tunded võivad kaasa tulla pisiasjadest.
ja siis ongi hea, et on koolitus kus õpitakse kohal olema ja lastakse lapsel juhtida. ja ma arvan, et see on väga hea, et laps saab juhtida nii koristamist, tripstrapstrulli, imelikku toiduvalmistamist kui nö tavalist lastemängu, kus ei pruugi reegleid olla. see kummaline toiduvalmistamine lasebki tal omal avastada ja katsetada – ei pea jälgima raamatutarkust, et mis kokku sobib, ok majonees ja kummikomm kõlab rõvedalt aga vbolla avastab üks hetk midagi suurepärast? sest teda pole raamidesse surutud
minu meelest on väga suur osa elust manipuleerimisel – kuidas ma poes käitun, et lapsega seal kiiresti käidud saaks. mida ma lapsele luban, mida teen, et ta reisil hästi käituks? jne jne jne. ehk ettemõtlemine, ette muretsemine… selle asemel et olla kohal
Mina arvan sama, et see on hea, et laps saab kontrollid nii koristamist ja toidvalmistamist kui lastemängu, eriti viimast, sest ma mõtlen ka, et okei kummikomm ja majonees ei ole parim kombo, aga mulle meeldib see loovus ja kes teab mis sellest välja kasvab. Üks päev pidin näiteks ära sööma võileiva, kus oli või ja vorsti vahel paks kiht kuivatatud tüümiani. Ida teab, et mulle meeldivad maitseained ja andis endast parima, et mulle üks hea/minu maitse järgi võiku teha. Ma siis palusin, et ta järgmine kord paneks tibake vähem siiski.
Aga muidu ta väga tegelikult selliseid väga sürreaalseid kooslusi ei olegi kusjuures teinud. Salatid näiteks on täiesti söödavad tulnud;)
Põhimõtteliselt see “pühendu täielikult kas või kümme minutit” on see mindfulness, mida viimasel ajal söögi alla ja söögi peale lastakse. Ja mul on tunne, et mul on sellega IGAS valdkonnas raskusi. Pean kooli jaoks mingeid videoloenguid vaatama – samal ajal on kõrval facebook lahti või teen mingit tööasja. Just paarisuhtes tunnen, et me tegelikult ei RÄÄGI omavahel. Õhtust süües vaatame samal ajal telekat. Siis mõlemad töötame oma projektide kallal, sest no tänapäeva karjääriinimesed, ta jätab viimasel ajal küll töö tööle, aga kodus tegeleb isiklike projektidega, mis on põhimõtteliselt siiski tööalane enesearendus. Mul sama moodi. Meil on küll väga agiilse arenduse põhimõttetest lähtuvalt üsna sage stand-up, kus me küsimegi teineteise käest, et kas sa oled hetkel õnnelik, ja üritame ka ausalt vastata (kui parajasti miski häirib, siis mis), aga selline päris rääkimine on ainult õhtul enne magamaminekut voodis. Õnneks on meil ühine jagatud hobi, nii et selle käigus saab ka räägitud ja kuna see on väljaspool tavapärast elu ja stressifaktoreid, on see tihtipeale meeldivam ja kergem suhtlus. Aga ma saan küll aru, kuidas inimesed ei suudagi enam keskenduda, ma kogu aeg vaevlen sellega, ka olukordades, kus väga tahan (ja samas, kui ma näiteks süvenen oma progemisülesannetesse vms, siis tekib hüperfookus, jõuan voodisse kell pool üks ja jälle omavaheline aeg kannatab). Nii et mina küll ette kardan, milline ema minust saaks, ma olen nii egoistlik ka, millestki ei raatsi hästi loobuda.
Samas, kui lugeda neid mindfulnessist rääkivad raamatuid, kust India gurud targutavad, siis nad kõik räägivad ka sellest, kui teistmoodi Läänes lapsi kasvatatakse – et siin on laps nagu elu kese, mitte elu osa. Et Indias keegi ei tuleks isegi guru peres selle peale, et laps PEAKS kogu aeg jäägitut tähelepanu saama. Meil on natuke see, et kui sa iga lapse häälitsuse peale ei hüppa, oledki kohe sitt ema. Seal on nii, et esiteks on neid lapsi tavaliselt viis, paratamatult sa igaühe iga häälitsuse peale hüpata ei saa. 😀 Ja kuidagi algusest peale see suhtumine, et on küll meil siin väga mindful olemine, aga minu õigused emana või isana on ka siiski algusest peale olulised.
Ja call me frigid, aga ma ei suudaks teha tõsise näoga rollimängu mitte üheski kontekstis, sh kodus ja voodis. Kui ma peaks mängima mingit seksikat arstitädi vms, siis ma itsitaks täpselt sama totralt kui olukorras, kus ma tööl sellist asja tegema pean. Õnneks pole ca aasta aega sunnitud siis. Tööl, see tähendab, ma ei tahtnud öelda, et mind kodus kord aastas seksikat arstitädi mängima sunnitaks.
Ma ütlen täiesti ausalt, et mina ka ei suuda kunagi/üheski olukorras rollimänge mängida tõsiselt, ma võin isegi öelda, et mul tuleb kerge paanika kui kuulen, et ees on ootamas rollimängud, aga noh eks ma pean leppima, et siin mingil hetkel pean ma kedagi/midagi mängima ja midagi pole teha, peavad kõik teised, sh koolitajad leppima, et ma ei oska tõsine olla ja rolli päriselt sisse minna.
Meie probleemiks kui üleüldisemalt rääkida on ka minu arvates see, et laps ongi elu kese. Kui nii ei ole, ei tunne, siis oledki vanemana läbikukkunud. Minu arvates on selline helikopter vanemate pealetung hirmus ja ei lase üldse lastel ise hakkama saada ning inimesed unustavad ära, et nad ei ole AINULT vanemad, vaid ka abikaasad, sõbrad jne jne…
Keskendumisega ja “keskendu kümme minutit jäägitult” olen ma sinuga samas paadis. Jube raske on keskenduda ja teha vaid üht asja korraga. Ikka sadatuhat asja korraga! Ehk siis ma natukene olen sellele kodutööle tänulik, õpetab mulle ka keskendumist. Muide endalegi üllatuslikult olen kaks päeva järjest kohustusliku 10 minuti asemel mänginud hoopis 20. A samas täna jääb mäng vahele, sest mind pole vapsee koduski:D
Minu jaoks on huvitav see, et tegu on ‘heade vanemate koolitusega’, aga suurem osa jutust käib selle kohta kuidas justkui sina oled see halb või et sina ei ole ega sinust ei saa kunagi ideaalema. Minu arvates see, et Idal sinuga ehk kõige rohkem konflikte ette tuleb ei tule üldse sellest, et sina midagi valesti teeks, halb oleks või et sul piisavalt kannatust ei ole ja sulle mängida ei meeldi, vaid hoopis sellest, et te mehega ei tee koostööd.
Sinu ‘kodutöö’ feilist seitsmest päevast vaid neljal ‘kümme minutit’ mängida sa juba kirjutasid, aga mind huvitaks kuidas Marekil läks?Kas tema ka feilis kodutöös, või see heade vanemate koolitus ja kodutööd on mõeldud eelkõige vaid ‘halbadele’ emadele ja mitte lapsevanematele (ema ja isa koos)?
Kui sa ka otsustaks täpselt raamatu järgi oma last kasvatama hakkata, siis ei tuleks sellest ikkagi peresiseselt midagi välja enne kui mõlemad vanemad samadest reeglitest kinni peavad ja samu nõudmisi lapsele esitavad. Pange omavahel lastekasvatusega seotud reeglid ja piirid paikka ja võtke ühine vastutus oma lapse eest ja ma usun, et sellega seoses loksuvad ka kõik teised Idaga seotud probleemid ilusti ilma mingi eriliste pingutusteta paikka. Teineteist toetades on ka palju kergem keerulistes olukordades rahulikuks jääda ja aru saada et sa oled täitsa OK ja normaalne ema 🙂
Seega mina soovin südamest et koolituse lõpuks saab täide su koolitusega seotud mõtete viimane punkt 😉
PS. Ma ausalt ei kritiseeri sind üldse (juhul kui sa peaks seda mu kommentaarist välja lugema), seda enam, et minu silmis ei ole sa kuskilt otsast halb ema ja ma ei usu üldse sellesse, et kõik emad peavad (oskama) mängida (klassikalisel viisil) oma lastega.
Ei näinud sinu kommentaaris üldse kriitikat. Sul on absoluutselt õigus, et me ei tee koostööd ja sellest saavad suur osa meie tülidest ka alguse, et meil on erinev lähenemine/arusaam. Kui me oleksime ühel meelel olnud teatud reeglite paika panemises, oleks ilmselt meil tunduvalt lihtsam juba praegu. Nüüd Ida, olles mitte kõige rumalam laps, teab kuidas oma tahtmist läbi suruda. Loodan samuti, et viimane punkt saab täide. Päriselt.
Marek feilis kodutöös viiel päeval kui me võtame lapsega üksühele lapse juhitud mängu aega mustvalgelt.
Ei pea “lapsepeksja” olema, et sinna koolitusele saadetakse. Ka need, kellel on nt ATH laps, saadetakse sinna koolitusele. Või need, kelle lastega lasteaias/koolis natuke keerulisem toime tulla.
Ma väga loodan, et jagad edaspidi samamoodi oma koolituse kohta infot. Tunnen ennast üsna taolise emana ja iga nipp kulub ära.
Jah, plaanin jagada küll. Ses mõtes, et kõike koolitust ei saa ümber rääkida, aga mingid oma tähelepanekud ja väikesed nipid, mida püüan kasutusele ise võtta, kindlasti