Ma olen viimaste päevade jooksul nii palju mõelnud. Karma peale. Et lõpuni aus olla, siis ma ei ole mitte kunagi karmasse uskunud, mu meelest on see vaid lollide inimeste lohutus. Tegelikult on tegudel ja tagajärgedel alati hoopis muu põhjus kui mingi sõnaseletamatu karma. Olgu selleks siis meie lollus, laiskus või naiivus. Karmat kui sellist ei ole ma uskunud kuni selle hetkeni kui kõik hakkas rahakoti vargusest peale viltu kiskuma. Karma, öeldi mulle ka kommentaarides. Lõpuks hakkasin isegi nii mõtlema. Kirjutasin ka ühele sõbrannale, kes mind alati maa peale tagasi toob ja ta vastas mulle – Miks sa arvad, et karma sind defineerib, kas sa ei arva, et asi on hoopis selles, et aeg on täiskasvanuks saada. Mõtle nende naistel peale, kes meile “Mad Men´is meeldivad. Millest nad õpivad? Oma vigadest!

See vastus jäi mind kummitama. Selles mõttes, et mu sõbrannal oli õigus. Ma olen elanud nagu Pipi Pikksukk, muretut elu, kus probleemidel on kombeks iseenesest või teiste abiga laheneda. ma ei ole ise pidanud rohkem tegema kui natuke nutma ja end haletsema kui ikka on olnud keegi, kes on appi tulnud. Mina ISE ei ole pidanud probleeme lahendama. Küll on probleemid lahendanud minu eest Marek, emme, issi, vanaema, tädi Helju, õde, sõbrannad, aga mina ise olen ikka olnud Pipi Pikksukk. Või muretu suveliblikas. Tööalaselt ma ei ole kunagi tahtud olla Pipi Pikksukk ega liblikas, aga eraelus on see alati olnud justkui minu lahendus. Ma olen naernud teiste üle, kes on metspardina tegelikkuse eest põgenenud, saamata aru, et ma ise olen kõige suurem haavatud metspart. Ma olen ise valinud elada eluvales, et saan ISE hakkama, aga tegelikult ei saa. Ma olen alati vajanud kellegi tuge, et hakkama saada.

Mul on hetkel võrratu töökoht. Töökoht, kus ma olen (ja pean olema) täiskasvanu. Sarm ja inimeste tundmine aitab kindlasti kaasa, kuid see ei ole mäng, see ei ole selline mäng nagu blogi, kus ma ütlen välja kõik, mida tahan ja sellel ei ole tagajärgi. Valedel väljaütlemistel võivad olla väga valed tagajärjed. Tööalaselt oskan ma end (üdldjuhul) kontrollida. Oskan olla täiskasvanu ja oskan võtta vastutust.

Miks ma ei oska seda eraelus? Miks ma ei oska seda blogijana? Eraelust ma metspardina ära põgeneda ei saa. Ma pean õppima elama. Aga kas ma pean blogima? Kas ma pean olema see vuhatud Gregers Werle, kelle “hingeõhk haiseb ja kes ei saa piisavalt keppi, et rahul olla eluga”? Üks on selge. Blogimist ma jätta ei saa. Ma jumaldan seda totakat hobi.  Suud kinni ma hoida ka ei oska, blogijana. Aga kuidas elada nii, et mu blogi ei kahjustaks mind isikuna, ei kahjustaks minu ettevõtmisi ega tuleks mulle tagasi (oletatava) karmana, mis mu rahakotist tuhandeid eurosid viib? Siikohal olen ma ikka nagu Pipi Pikksukk, väike väänik, kes ei taha suureks kasvada, aga samas tahab elada nagu täiskasvanu. Siia valemisse on viga juba eos sisse kirjutatud.

Ma olen omadega nii (karmast) löödud, et masendus läheb aina suuremaks. Nädalavahetusel oli mul muide vestlus ühe inimesega, kes küsis, kas ma olen õnnelik. Vastasin jaatavalt, sest jah, hoolimata kõikidest nendest jamadest ja (sisemistest) kriisidest olen ma õnnelik ja ka tänulik kõige selle üle, mis mul olemas on. Kui ta küsis minult, mida ma elult tahan, vastasin, et ei midagi muud, kui olla õnnelik. Selle peale vastas ta, et ahhhaaa, sa siis ei olegi ikka õnnelik, sa tahad õnnelikuks saada.

Mu  aju läks errorisse. Totaalselt. Ma ei tea enam, kes ma olen ja mis ma olen,