Seda te vist juba teate, et mulle meeldib uurida horoskoope  ja ma kipun neid uskuma. Mitte nii, et kuulan/loen igal hommikul oma horoskoopi või torman jaanuaris kohe Mangi horoskoopi ostma, et siis nende soovituste järgi tegutseda ja otsuseid vastu võtta, aga ma usun horoskoope mingil määral küll. Tähtkujude sobivusi ja iseloomuomadusi. Mina olen Kukk ja Kalad –  kui ma oleks teil palunud arvata, siis on üsna suur tõenäosus, et te oleksite selle ära arvanud eksju? Ühesõnaga, ma isegi ei varja, et mulle meeldib see horoskoopide maailm. Mingi piirini.

Kaartide ja taroskoopidega ei ole ma väga kokku puutunud. Kui ma laps olin, siis oli mu meelest see ennustajate värk üsna popp, kõik “käisid Niguli” juures. Jube põnev oli emme ja ta sõbrannade jutte kuulata igasugu kaardimooridest, aga sinna see ka jäi. Ilmselt sain ma lapsepõlves neid jutte nii palju kuulata, et kui hiljem mu enda sõbrannad “kaardimooride” juures käisid, jättis see mind külmaks ja on siiani ka jätnud. Nüüd loen  ma Kirsti Timmeri taroskoopi ja tegelikult alati imestan kui palju seal läheb täppi, jah on küll selline üldine jutt, mis võib sobida 63871 inimesele vastavalt sellele, mida ta parasjagu läbi elab, kuid ikkagi on veider, et kipub kogu aeg teemasse minema. Näiteks – hetkel otsin ma hingerahu. Lähen loen taroskoopi uueks nädalaks ja mis on esimene lause? “KALAD otsivad hingerahu. Te tahate hästi palju rääkida, arutada, anda nõu ja saada nõu.” Paneb uskuma? Samas ma ikka tahan selles kokkusattumuses “süüdistada” alateadvust. Alateadvus paneb leidma neid märke ka seal kus neid võib olla nii otseselt ei ole.

Täna peale tööd käisin ma WildWomani uut salongi Foorumi keskuses üle kaema. Ega täitsa juhuslikult ka just tänast päeva ei valinud. WW naistel oli külas kaardivõlur Mariana Danil. Ma olen temaga ühe korra juba WW samal üritusel kokku puutunud ja juba tookord jättis ta mulle oma avatud meelte ja vihjetega sügava mulje. Tookord ei olnud mu elus eriti küsimusi, aga too võrdlus libilkaga pani mind rohkem uskuma kaartide väesse. Seekord istusin ma tema juurde diivanile justkui maski taha peitudes, olles isegi ehk üleolev, et noh, mida need kaardid ikka näitavad, mu elus ei ole ju hetkel midagi, mis vajaks vihjeid või suunamist ega pole mul ka küsimusi, mis vajaks vastuseid. Mask, muidugi. Alles ma kirjutasin oma dilemmast ning mis hingerahu leidmisest ma siis räägin. Ja nüüd ma ütlen teile ausalt – ma tahan jälle “süüdistada” oma alateadvust, sest kuidas saavad kaardid midagi rääkida, aga teate Mariana on naine, kes usub, et kellegi elu ei ole ainult saatuse voolida. Alati on igaühe enda valik, millel ja kuhu end suunata lubada. Iga Sinu otsus mõjutab Su saatuse kulgu ning kaardid sosistavad Mariana vahendusel väikeseid vihjeid, mis ühel või teisel suunal ees ootamas võiks olla…

Mulle ei sosistanud kaardid väikeseid vihjeid, vaid Mariana ütles mulle midagi sellist, mitte kaudselt, mitte üldiselt, et võiks sobida igaühele, vaid midagi sellist, mida oma hinges tean vaid mina. Ma nendest teemadest siin rääkima ei hakka, aga ütleme nii, et ma olen paljus kahevahel ja kahtlev, mõtlen üle ja mõtlen hetkel kõiki asju läbi millimeetri pealt. See ei ole üldse minulik. Mõelda ja kahelda ja kalkuleerida. Teate ju küll, ma enne ütlen ja siis mõtlen. Ma enne hüppan ja siis vaatan, kuhu. Minu sees on palju segaseid tundeid. Vajan värskust ja muudatusi. Ärge muretsege, need ei ole mingid pöörased elumuutvad muudatused, aga ma olen sisimas oma sees mõelnud just kõigele sellele, millele kaardid väga otseselt vihjasid.  Vabandust, et natuke mõistujutt, aga saate ju isegi aru, miks ma ei hakka siin oma kõige sügavamaid tundeid lahkama avalikult.

Btw, kood  estonianwithbackpack10 tagab ka teile alati -10%

Kui nüüd rääkida natukene avatumalt, siis me valisime mulle poes ka jälle ehteid välja. Minu valikusse tulid kuukivi, roosa kvarts ja absoluutselt kindlalt jälle labradoriit. Nagu ühte selle kiviga komplekti nägin, teadsin, et see on minu oma. Ilmselt ma ikka üks nõid olen, sest kui kuukivi peetakse sümboolselt Kuu valgeks pooleks, siis labradoriit öeldakse olevat Kuu müstiline ja salapärane tume pool, mis on alatasa varjus – nagu on varjus ka paljud Naise saladused.  Mind tõmbab selle kivi poole. Täpselt nii nagu eelmise komplektiga, mis ülevaloleval pildil. Seda ripatsit kannan ma praktiliselt kogu aeg. Minugil kummalisel moel on mul tunne, et see annab mulle enesekindlust.  Ma tean ja tunnen, et ma olen muutunud enesekindlamaks, ei ole rahul oma ülekaaluga, aga ikkagi tunnen end enesekindlalt, naiselikult… isegi väekalt. Väekalt?  Issand, see kõlab nii jaburalt, ma tean ise ka, aga   “Sa oled hetkel olukorras, kus sa tunned end enesekindlalt ja ei lase end lükata-tõmmata, aga sa oled endale seadnud väga ranged piirid, millest sa ei suuda üle astuda. Sa pead oma seest üles leidma lõvi. Lõvi on see tähtkuju, kellelt sa praegu õppima pead. Sa pead julgema!” ütles Mariana mulle lõpetuseks. “Kas sul on küsimusi veel?”

Ei. Mul ei olnud küsimusi. See viimane lause oli mu jaoks piisav vihje, et vist teada, kuidas see hingerahu enda sees leida.